Hiina enesekindlus kiirel tõusul

Viimastel nädalatel on Eestis palju räägitud Hiinast. Põhjuseid on olnud mitmeid. Dalai laama visiit Tallinnasse tõmbas palju tähelepanu ning avas seoses Hiinaga ühe keerulise tahu. Kuid see pole kaugeltki ainus teema, mis nii meid kui tegelikult kogu maailma Hiinaga seoses mõtlema paneb.

Vaid mõned aastad tagasi rääkisid analüütikud sellest, kuidas Hiina majandus möödub hiljemalt 2030. aastaks Ameerika Ühendriikidest ja võtab sisse absoluutse juhtpositsioni. 2008. aastal tabas peamiselt läänemaailma finantskriis, mis pole siiani lõppenud.

Võlakoorem on surunud lääneriigid kaitseasendisse ning oma kulutusi kärpima. Samal ajal on Hiina jätkuvalt kiire majanduskasvu tingimustes jõudsalt kasvatanud oma reserve, mis tänaseks küünivad juba 3 triljoni dollarini. Kõige selle taustal on analüütikud hakanud rääkima Hiina hoopis kiiremast esiletõusust, kui seda veel mõned aastad tagasi ennustati. Rahvsuvahelise Valuutafondi arvutuste kohaselt võib Hiinast saada maailma esimene majandus juba aastal 2016.

Erinevatel põhjustel on Lääne taandumine laiemalt Aasia, aga kitsamalt Hiina ees silmnähtav. Täpsemini öeldes on Hiinast saamas maailma üks mõjukeskusi, kellel  on globaalsed huvid ning võimekus neid kaitsta. Hiina on rahvusvahelistes suhetes kiirelt kasvatamas oma enesekindlust ja ka eneseteadlikkust.

Veendusin selles ise paari nädala eest NATO parlamentaarse assamblee delegatsiooni koosseisus Pekingit ja Shanghaid külastades (fotol hetk Hiina 6. soomusdiviisist). Ma olen Hiinas ka varem käinud, Riigikogu väliskomisjoni ametlikel visiitidel 2006. ja 2009. aastal. Juba kaks aastat tagasi panin tähele, et võõrustajate jutt ei puudutanud üksnes unistust harmoonilisest maailmast, kus suured ja väikesed riigid on teineteisest hoolivates suhetes, vaid ka konkreetseid huvisid näiteks Balti regioonis.

Seekordsed kohtumised, millest ehk kõige ilmekam oli jutuajamine asevälisminister Fu Yingiga, rääkisid aga üheselt Hiina hoopis sõnakamast suhtumisest maailmas toimuvasse. Hea diplomaadina tõrjus ta teravaid küsimusi ning ei varjanud Hiina negatiivset suhtumist NATOsse. 1999. aastal toimunud Hiina Belgradi saatkonna ekslik pommitamine NATO õhujõudude poolt on Pekingil veel värskelt meeles.

Samas ei varjanud Fu sugugi ka seda, et Hiinal on endal tõsiseid siseprobleeme ja need on võimudele palju olulisemad väljakutsed kui mõned rahvusvahelised kriisikolded. Majanduse kiire kasv, mis vahet pidamata on väldanud juba viimased 30 aastat, on endiselt Hiina juhtkonna üks peaeesmärke.

Alates 1970ndate aastate lõpust on Hiinas jõudnud keskklassi umbes 250 miljonit inimest. Iga kümnendiga lisandub 100 miljonit. Nende ja ülejäänud sadade miljonite inimeste, aga Hiinas on kokku 1,3 miljardit elanikku, toitmiseks ja vajaduste rahuldamiseks peab keskvalitsus kõvasti pingutama. Sotsiaalsed pinged on juba täna olemas ning nagu ütles asevälisminister Fu, piisab vaid ühest protsendist väga rahulolematutest hiinlastest ehk siis 13 miljonist, et olukord võiks muutuda kriitiliseks.

Hiina on vastakuti väga tõsiste keskkonnaprobleemidega ning seda on hakatud üha enam ka teadvustama. Piisab vaid mainida, et 70 protsendil hiinlastel puudub juurdepääs puhtale joogiveele. Päeval, kui me olime Pekingis, ületas õhusaaste kümnekordselt lubatud taseme.

Kõigi sisemiste väljakutsetega tegelemisel vajab Hiina möödapääsmatult üha uusi ressursse – nii toitu kui energiat. Just sellepärast on Peking eriti viimastel aastatel üha aktiivsemalt laiendanud oma kohalolekut ja huvisid kõikjal maailmas. Ja see on alles algus.

Arvamuslugu ilmus ajalehes Linnaleht.