Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2007 postitused

Kas Oranž 2 tulekul?

Kujutis
Poliitiliselt nii kuuma nädalavahetust, kui käimasolev, pole Ukrainas olnud 2004. aasta Oranžist revolutsioonist alates. Toonase võimumuutusega presidendiks tõusnud läänemeelne Viktor Juštšenko on 2006. aastal vahetult pärast gaasikriisi valitud ning Venemaa poole hoidva parlamendienamusegaga vägikaigast vedanud juba pikka aega. Ja seda üpris tulutult ning oma toetajaskondagi kaotades.

Täna pidas nn oranž liikumine Kiievis oma kongressi, kus kohalolnute kinnitusel oli Juštšenko teatanud, et saadab ülemraada laiali, kui selle enamus peaks toetama uue fraktsiooni moodustamist ning seeläbi ka peaminister Viktor Janukovitšile konstitutsioonilise enamuse andmist parlamendis.

Tänaseks ja homseks on oodata Kiievi kesklinna meeleavaldusi mõlema Viktori toetuseks. "Oranžid" peaksid nõudma raada laialisaatmist ning "sinised" jällegi presidenti oma sammudest hoiduma.

Kogu selles poliitilises kriisis on paljuski süü ei kellelgi teisel kui president Viktor Juštšenkol endal. Täpse…

Creme de la Creme

Kujutis
Nii võiks iseloomustada praegu (ka sõna otseses mõttes) Tallinnas Radissoni hotellis toimuvat president Lennart Meri mälestuskonverentsi. Paljude sellel osalejate, sealhulgas minu, hinnangul on tegemist Eesti kõigi aegade kõige esinduslikuma rahvusvahelisi teemasid analüüsiva konverentsiga.

Alates presidentidest Toomas Hendrik Ilvesest ja Tarja Halonenist, USA endisest presdidendikandidaadist Wesley Clarkist, Briti endisest kaitse- ja välsiministrist sir Malcolm Rifkindist, Europarlamendi liikmest Elmar Brokist kuni maailmanimedega analüütikute ja ajakirjanikeni nagu Robert Nurick, Vladimir Socor, Keith Smith, Ariel Cohen, Quentin Peel või Edward Lucas, rääkimata arvukatest diplamaatidest - see on väga aukartustäratav nimekiri. Ja pole üldswe tähtis, et paljud neist on lihtsalt Lennarti ja Eesti sõbrad.

Ürituse taset näitab kasvõi seegi, et näiteks Venemaad puudutavas paneelis jätkus nimesid korraga nii rääkijate kui kuulajate sekka. Meilgi tõlgitud David Satter või Ariel Cohen või mõni…

Venemaa avaldas oma välispoliitika

Kujutis
Täna tegi Venemaa välisministeerium môneti tavatu sammu. Avaldati presidendi heakskiidu saanud "Ülevaade Venemaa välispoliitikast", mille on välisministeeriumi tellimusel väidetavalt kokku kirjutanud parlamendi komisjonid, ajutrustid ja kodanikuühendused.

Kuigi ma pole jôudnud seda sajalehekûljelist dokumenti veel pôhjalikult lugeda, näib esmapilgul, et midagi üllatavat vôi uudset see ei sisalda. Rôhutatakse, et viimaste aastate suurimaks saavutuseks on Venemaa iseseisva välispoliitilise positsiooni tagasivôitmine.

Pannakse pahaks NATO jätkuvat soovi laieneda (Georgia ja Ukraina suunal) ning alliansi vôimetust ümber hinnata kaasaja tegelikud ohud. NATOt peetakse Venemaa läänepiiridel suurimaks julgeolekuohuks. Samaväärselt NATOle on pihta saanud Ameerika Ühendriigid, keda siunatakse unipolaarse maailma loomise pärast.

Euroopa suunal tuuakse eriti välja kahepoolsed suhted Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaaniaga. Kesk-Euroopas soovitatakse arendada suhteid nendega, kes pool…

Saksa utoopia näeb Euroopa Liidus Mongooliat ja Venemaad

Kujutis
Rooma lepete 50. aastapäeva aegu on mõistagi palju kirjutatud Euroopa Liidu minevikust ja tänapäevast. Financial Timesi Saksamaa väljaanne proovis aga kätt ennustamisega ning avaldas visiooni Euroopa Liidust 50 aasta pärast. Selle utoopia (nii kutsuks mina seda) järgi oleks aastal 2057 Euroopa Liidus 51 liikmesmaad, nende hulgas Mongoolia, Kasahstan ja Venemaa. Kandidaatideks aga tõusnud Saudi Araabia, Iraan, Iraak ja Iisrael/Palestiina...

Ajakirjanik Wolfgang Proissli kirjutatud lugu räägib sellest, mis juhtub enne seda, kui 50 aasta pärast kohtuvad Euroopa Liidu liikmesmaad Moskvas. Selleks hetkeks on liidu suunanäitajateks ja peamõjutajateks kujunenud Venemaa ja Türgi.

Proissli arvates saab Euroopa Liidu tuleviku jaoks murranguliseks 2022. aasta, mil Ameerika Ühendriigid on lõpuks sunnitud lahkuma Iraagist. Samal aastal astub USA välja ka NATOst. Areenile astub selleks hetkeks juba 78aastane Saksamaa ekskantsler Gerhard Schröder, kelle vahendustegevus Iraagis toob pildile Venemaa. Vi…

Iraan survestab ÜRO julgeolekunõukogu

Kujutis
Äsjane "madrustekriis" Iraani ja Suurbritannia (laiemalt Euroopa Liidu) suhetes näib olevat seotud käimasolevate debattidega ÜRO julgeolekunõukogus.

Teatavasti on ÜRO julgeolekunõukogu just praegu arutamas ning hääletamas resolutsiooni projekti, mille heakskiitmisel ootaks Iraani oma tõrksuse eest tuumaprogrammi osas täiendavad sanktsioonid. Diplomaatiliste allikate järgi peaks resolutsioon leidma üksmeelse toetuse.

New Yorki pidi lendama ka Iraani president Ahmadinejad, kuid jättis sõidu viimasel hetkel katki. Põhjuseks toodi asjaolu, et USA olla viisa liiga hilja väljastanud. Mitte eriti vettpidav põhjendus.

2004. aastal võttis Iraan analoogses intsidendis kinni 8 Briti sõjaväelast ning lasi nad neli päeva hiljem Teheranis vabaks.

Lord Oweni unistused

Kujutis
Eilne Tartu Ülikooli aulaloeng oli pühendet Rooma lepingute 50. aastapäevale. Euroopa Kolledži kutsutuna oli esinejaks tõeliselt rahvusvaheline mees, Briti endine välisminister David ehk Lord Owen.

Mees, kes võib olla laiemalt sai tuntuks oma poliitikukarjääri lõpul endise Jugoslaavia läbirääkijana, jättis oma ligemale tunnise jutuga küll pisut kobava mulje.

Eriti hämmastas mind tema Venemaa-analüüs, mis sisuliselt hindas Putini tegevust progressiivseks ning rääkis unistavalt koguni sellest, et Venemaa võiks saada Euroopa Liidu liikmeks. Ka ühele küsimusele Läänemere gaasijuhtmest ei suutnud Lord Owen leida midagi taunitavat ehk kaheldavat, viidates, et see olla hea energiatarnete diversifitseerimisprojekt.

Iseenesest pole ju sellises lähenemises ka midagi üllatavat, kuid murelikuks teeb teadmine, et Lord Owen oli neli aastat (2002-2005) naftakompanii Jukose rahvusvahelise lüli president. Seega pidanuks ju Jukose endise omaniku Mihhail Hodorkovski saatus kuidagigi mõjutama tema arusaamu …

Kes võiks saada välisministriks?

Tänased uudised koalitsioonikõnelustelt või täpsemini Reformierakonna juhatuse koosolekult on pisut segadust tekitavad. Oravate liider Andrus Ansip teatas kategooriliselt: meile jäävad välis- ja justiitsministri kohad. Ja seda enne, kui koalitsioonikõneluste partneritel veel aimugi oleks, millisest kohtade jaotumisest me räägime.

Sellisest avaldusest jääb küll mulje, et Reformierakond on moodustamas valitsust justkui üksinda. Jõuga teisi fakti ette seades ei saa ehitada usalduslikku ja hästi toimivat paremjõudude koalitsiooni. Ka napib seesuguses käitumises euroopalikkust.

Ühes normaalses Euroopa riigis (aga vähemalt sinna poole tahame pürgida ka oravate unistustes) saab loodava koalitsiooni suuruselt teine erakond võimaluse oma liidrile valida üks võtmeministeeriumitest. Isamaa ja Res Publica Liit Mart Laari näol on sellist soovi väljendanud justnimelt välisministri ametikoha suhtes.

Loodetavasti oli see siiski taktikaline käik, kuigi tormakalt tehtud. Kõnelused pole lõppenud enne kui n…

Gaasikartell võib saada reaalsuseks

Kujutis
Aprilli algul Kataris kogunev maailma gaasitootjate liit (loodi 2001) võib teha otsuse kauaräägitud gaasikartelli (nn gaasi OPEC) loomiseks. Venemaa ajalehe Kommersant andmetel võivad sellega liituda neli riiki - Alžeeria, Trinidad ja Tobago, Venetsueela ning Venemaa.

Nelja peale kokku kontrollivad need riigid umbes kolmandikku maailma teadaolevatest maagaasi varudest. Lisaks suudavad need neli riiki samaaegselt mõjutada nii Ameerika Ühendriikide LNG (veeldatud maagaas) turgu (Trinidad ja Tobago ning Venetsueela) kui Euroopa gaasivarustust (Alžeeria ja Venemaa). Esialgu jäävad kartellist eemale Iraan ja Katar, kes kahepeale kontrollivad veel kuni 30 protsenti maagaasi varudest.

Analüütikute hinnangul on gaasikartelli loomise peamiseks ajendiks LNG turu kiire areng, mis on muutmas maagaasi turgu rahvusvaheliseks, mis pole enam üksi sõltuv torujuhtmetest. Teisalt on kahtlemata kartelli loomine Venemaa huvides, kes soovib suurendada seeläbi oma mõju kui maailma energia suurriik.

Gaasikartel…

Saksa-Poola lõhe ohustab Euroopat

Kujutis
Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli äsjane visiit Poola kinnitab veelkord, kui keerulises seisus on Berliini ja Varssavi suhted. Vastastikune umbusaldamine on sellise piiri peal, mis väga tõsiselt ohutsab Euroopa toimekindlust tervikuna.

Teravaid repliike on vastastikku jagatud juba pikemat aega ning ühisosa kipub mitte kasvavat, vaid kahanevat. Seda oli tunda ka selle visiidi eel ja ajal.

Teemad, mis üleval, on kõik väga kaalukad: Euroopa Liidu põhiseaduslepe (Poola pole nõus oma häälejõu kahanemisega), Läänemere gaasijuhe, USA raketitõrjesüsteemi radarikopmpleks, Poola veto Venemaaga partnerluskõneluste alustamiseks, ajaloo tundlikkus ja veel mitmed teisedki küsimused.

Seejuures on Merkel justkui kahe tule vahel. Ühest küljest on ta praegu Euroopa Liidu eesistujana püüdmas kuidagigi paigast nihutada põhiseadusleppe patiseisu, kus mitte üksnes Poola pole tõrjeseisundis, ning käivitada ka partnerluskõnelused Venemaaga (siin on Poola tugev vastuseis). Teisalt ei saa Merkel kuidagi eira…

Norra õpib Venemaad tundma

Kujutis
Norra opositsioonilised konservatiivid (Høyre, IRLi sõsarpartei) võtsid täna oma seminaril polaarjoonetaguses Tromsøs ette vastata küsimusele: mida teha Venemaaga? Väga tuttav küsimus, millest on räägitud aastakümneid ning räägitakse edasi.

Suure kuulajahuviga, kuid pisut sumbuurne kogunemine (nagu tavaliselt ikka sellised) andis hea läbilõike nendest arusaamadest, mis valitsevad Venemaa suunal tänases Norras. Nagu ikka Venemaad lahates on ka siin illusoorsus segamini hea asjatundmisega.

Minu kunagine ajakirjanikust kolleeg Hans-Wilhelm Steinfeld, kellega koos töötasime 90ndate keskel Moskvas, oli näiteks paljuski oma vahetutes muljetes läbikäimisest Gorbatshovi ja Jeltsiniga. Mistõttu ka tema analüüs tänasest Venemaast oli küll provokatiivselt huvitav, kuid väga hektiline.

Põnev oli kuulda Nanseni instituudi direktori ning energiaspetsialisti Arild Moe arvamust, et Venemaa pole mingil juhul suuteline aastaks 2012 kasutusele võtma Barentsi meres asuvat Stokmanni gaasivälja. Viimane peaks…

Läti on tõsiste valikute ees

Kujutis
Juba mõnda aega küdenud poliitiline kriis Lätis on nüüdseks jõudmas oma kulminatsiooni. President Vaira Vike-Freiberga on oma julge sammuga pannud Läti rahva tõsise valiku ette: kas soovite oligarhilis-korruptiivse mõjutusega poliitilise süsteemi võidukäiku või teeb Läti läbi enesekorrektsiooni.

Seoses puhkenud poliitilise kriisiga on Läti-Vene piirilepingu sõlmimine muutunud küsitavaks. Isegi kui see märtsi lõpul alla kirjutatakse, siis pole täna selge, mis saab sellest parlamendis. Eriti juhul, kui Freiberga algatatud referendum võib viia ennetähtaegsete valimisteni.

Läti kriisil on veel üks taust. See on justkui paratamatuks järjeks nendele segadustele, mis on Ida- ja Kesk-Euroopa siirderiikides viimastel aastatel oluliselt kõigutanud nende rahvusvahelist mainet ja usaldusväärsust.

Seni on Eesti ühe vähese Euroopa idaranna riigina suutnud pääseda tõsisest sisepoliitilisest kriisist. Ka seepärast on eriti oluline loodava koalitsiooni õnnestumine.

Lendamisest ja Tallinna nurgatagususest

Kujutis
Alustan seda blogilugu hommikupäikesest säravast Strasbourgist. Täpsemalt Air France’i sigarikujulisest väikelennukist, mis peaks suuna võtma Amsterdami. Lend hilineb. Amsterdamis on udu. Kuna edasilennuni Tallinna jääb vaid tund, siis on vähe lootust, et jõuan sellele. Mis saab?

Viimased paar tundi on olnud seletamist ja küsimist, kuidas ikkagi jõuda veel tänase päeva sees koju. Esimesed reageeringud personalilt olid: kuna meil on Tallinnasse pakkuda vaid üks ühendus päevas (seesama Amsterdami lend, millest maha kipun jääma), siis jääb üle vaid ööbimine Amsterdamis ning edasi lennata saaks alles homme. Seega võtaks tee Strasbourgist Tallinna aega 30 tundi! Hea autosõiduga jõuaks kiiremini:)

Vahepeal ilmub välja vahetuse ülem, kes siiski pakub ka teisi võimalusi. Samas pidavat kõik selguma alles Amsterdamis. Lohutuseks ulatab ta tsheki kohvi ja croissant’i ostmiseks ning pakub kohta äriklassis. Mis sellest kasu, kui lennata ei saa.

Piloot teatas just, et väljalend on veel 45 minutit edas…

Kreml sai valimistel kindla kaksikvõidu

Kujutis
Eile Venemaa 14 regioonis peetud kohalike parlamentide valimised andsid Kremlile sõna otseses mõttes kaksikvõidu. Nii Ühtne Venemaa, mis võttis võidu kõigis regioonides (toetusega 35-70 protsenti) kui Õiglane Venemaa (kes oli enamikes regioonides kindlalt teine) on mõlemad Kremli poliittehnoloogide sünnitised.

Lisaks kahele Kremli lemmikule jõudsid pildile veel Gennadi Zjuganovi kommunistid ning Vladimir Žirinovski liberaaldemokraadid. Just need neli erakonda suure tõenäosusega moodustavadki Riigiduuma uue koosseisu, mis valitakse selle aasta detsembris.

Teatavasti kehtib Venemaal uus valimisseadus, mille kohaselt valimiskünnis on 7 protsenti ning tulevase Riigiduuma moodustavad üksnes parteinimekirjade alusel valitud saadikud. Seega on enam kui kindel, et Ühtne Venemaa ja Õiglane Venemaa jagavad omavahel kaugelt üle 60 protsendi kohtadest, mis on ühtlasi ka konstitutsiooniline enamus. See aga omakorda loob kindla aluse mõistetavalt veelgi olulisematele valimistele - 2008. aasta preside…

Et nüüd siis ka Hiina veinid...

Kujutis
Just äsja Tallinnast Amsterdami lennanuna tabas mind kerge üllatus. Esimest korda päris pika lendamiskogemuse juures pakuti Euroopa lennukompanii (KLM) pardal söögi kõrvale Hiina veine.

Iseenesest pole ju midagi imestada. Globaalne maailm sätib paika oma jõujooned. Ka proovitud veinil (Cabernet Syrah, Chi) polnud häda midagi. Pealegi pole veinid ja Hiina kaugeltki uus kooslus. Viinamarja veinidest on Hiinas teada juba tuhat aastat, kuigi laiemat tootmist ja tarbimist leidsid veinid Hiinas lääne mõju kasvades umbes sada aastat tagasi.

Nii nagu Hiina veinid üllatasid mind täna KLMi pardal, sama üllatav on näha näiteks ka Eesti väikevõid Aerofloti või Lufthansa valikus. Aga eks veelkord - globaalse maailma toimimises on üheks olulisimaks tõukejõuks konkurents. Ja see on lõppeks kasuks kõigile, kes suudavad ja tahavad areneda.

Ja veel üks ääremärkus: Tallinna lennujaam on tõepoolest kuidagi üleöö muutunud külabussijaamaks. Tipptunnil, nagu selleks oli ka tänane pärastlõunane aeg, on praegune…

Eesti-Vene suhete lähitulevik

Kujutis
Viimase nädala meediaruumist võib teha huvitava järelduse - Riigikogu valimiste järel on Eesti-Vene suhete tulevikust räägitud rohkem Moskvas kui Tallinnas. Eks Ühtse Venemaa poliitikute lootused ja panused olid tehtud sõsarale - Keskerakonnale, mistõttu ka omapoolset pettumust on raske varjata.

Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov tegeles nädala algul uudiste ja arvamuslugude järgi otsustades üksnes Eesti teemadega. Seejuures jõudis ta lausa soovitada Eesti-Vene suhete parema tuleviku nimel võtta Keskerakond valitsusse.

Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees Mihhail Margelov arvas, et Eesti uus valitsus võiks olla Venemaa suunal pragmaatilisem. Föderatsiooninõukogu esimees Sergei Mironov ütles aga otse, et parempoolsete jõudude võit Eestis on viide fašistlike meeleolude kasvule siinpool Narva jõge. Ja ennast vene rahvuslaste liidriks passitav Dmitri Rogozin kutsus lausa üles jõumeetmeid kasutama Eesti vastu.

Ükskõik, millised pole ka Venemaa poolsed arvamused nin…

Millal saab Eesti esimese miljardäri?

Kujutis
Majandusajakirja Forbes järjekordne miljardäride edetabel on omamoodi mõõdik maailma majanduse ja heaolu arengust ning jaotumisest.

Kunagi varem pole see nimekiri olnud nii pikk - 946 meest ja naist, 178 rohkem kui eelmisel aastal. Kaks kolmandikku suutsid aastaga kasvatada oma rikkust, mille kogumaht on nüüdseks 3,5 triljonit dollarit. Suurimaks varanduse tootjaks on olnud üleilmse kinnisvaraturu järsk tõus ning mõistagi kõikvõimalike maavarade kõrge hinnatase.

Tõsi, tegemist on dollari miljardäridega. Kui võtta euro aluseks, siis on see nimekiri pisut lühem, kuid see ei oma lõppeks erilist tähendust. Hoopis huvitavam on jälgida, kuidas tipprikkus maailmas jaotub. Kuigi vaieldamatu liidrikoht kuulub Ühendriikidele, on ka teised hakandu kõvasti järgi võtma. Oma esimese miljardäri said sellel aastal Rumeenia, Serbia, Omaan ja Küpros.

Loo juurde toodud kaart näitab Euroopa, Lähis-Ida ja Aasia "rikkusetorne". Hallid tsoonid näitavad miljardäride puudumist. Nagu näha, oleme koos So…

Hiina templiparlament on tegemas ajalugu

Kujutis
Hiina Rahvakongress, mida on kutsutud ka templiparlamendiks (selle vaid heakskiitva rolli tõttu), peaks järgmisel nädalal tegema ajaloolise otsuse - andma eraomandile esimest korda seadusekaitse.

Kuigi seaduseelnõus on siiski üldrahvalik omand seatud prioriteetsele kohale, siis eraomandi kaitse lubamine on ikkagi kirjas ning see võib saada oluliseks pöördepunktiks Hiina kaasaegses arengus.

Ametlik Peking näib viimaks muret tundvat nende kümnete tuhandete rahutuste pärast, mis viimastel aastatel on raputanud Hiina provintse. Rahutuste peamiseks põhjuseks on olnud just võimude poolt teostatavad jõuvõõrandamised teede või kinnisvaraprojektide arendamiseks. Ka Shanghai ulmelist kesklinna - Pudongi poleks ilmselt sündinud, kui nimetet seadus oleks juba 16 aastat tagasi jõus olnud.

Lisaks on Hiina üha enam muutumas sõltuvaks erainvesteeringutest. Muide, Shanghai börsi hiljutine minihiidlaine, oli märguandeks, et Hiina rahaturg mõjutab nii sisemisi arenguid kui ka maailma börside usalduslimiiti…

Reformierakonna lihtsad valikud

Kujutis
Lugesin Postimees Online juhtkirjast, kuidas valimised võitnud Reformierakonnal on ees keeruline valik: kellega alustada ametlikke koalitsioonikõnelusi. Kas "südamega"ehk siis IRLi ja sotside/rohelistega või hoopis "peaga" ehk siis Keskerakonnaga, küsib Postimehe ajakirjanik? Tõsi, kahtlen siin "südame" ja "pea" loogikas.

Ei taha praegu eelkõneluste köögipoolele tungida, kuid valiku ühest põhimõttest ei saa siiski mööda minna. Pean silmas välis- ja julgeolekupoliitikat ning Eesti valitsuse võimekust mõjuda usutava ja tugeva partnerina Euroopa Liidus.

Valimiseelsetes reklaamides kutsusid head oravad inimesi hääletama teadmises, et Eesti vajab kindlat jätku meie Euroopa teel ning oma välispoliitiliste huvide kaitsmist. Seisukoht, mida saab vaid toetada. Samas oli selles selge vastandumine Keskerakonnale.

Eilse seisuga olid peaminister Ansipi arvates aga ikkagi kõik liidud ja koalitsioonid veel võimalikud. Kui nüüd kõrvale heita läbirääkimiste taktika…

Tänan usalduse eest!

Head valijad, tahan Teid kõiki tänada, kes andśid hääle minu ning Isamaa ja Res Publica Liidu toetuseks. Lootsin ise teha pisut parema tulemuse kui 2003. aastal. Siis kogusin hääli Lõuna-Eestis 1316. Nüüd siis uues kodukohas, Harju- ja Raplamaal läks pisut paremini. Esialgsetel tulemustel 2694 häält. Minu valimiskampaania põhimaterjalis olnud ristsõna lahendamisel saatis loosiõnn Mare Mõttust Kostiverest! Temale auhinnaks "Suur maailma atlas". Veelkord suured tänud kõigile!

Väliskomisjon pidas oma viimase istungi

Kujutis
Riigikogu X koosseisu väliskomisjon pidas täna koos Euroopa Liidu asjade komisjoniga oma viimase ametliku istungi. Pea- ja välisminister said järjekordse "õnnistuse" kaasa tuleva nädala Euroopa kohtumistele.

Mis aga puutub lahkuva väliskomisjoni tegemistesse, siis sellest saate täpsema ülevaate Riigikogu kohduleheküljelt. Seal on kirjas meie tegemised nii istungjärkude lõikes kui ka olulisemad dokumendid ja raportid, millega komisjon nelja aasta jooksul tegeles.

Eelmisel nädalal, kui istusime väliskomisjoni liikmetega koos õhtusöögil Sisalikus, ütles kolleeg Georg Pelisaar, et kui ta oleks teadnud, et siin nii palju tööd tehakse, poleks ta väliskomisjoni tulnudki.

Ma siiski ei arva, et meil töökoormus teiste komisjonidega võrreldes eriliselt suurem oleks olnud, kuid Eesti välis- ja julgeolekupoliitika kujundamises on väliskomisjonil tänaseks siiski olemas kindel koht. Ilma komisjoni teadmata ei peaks sündima ükski mõõtuandev välis- ja julgeolekupoliitiline otsus.

Väliskomisjonis…

Putini tigeduses süüdi NATO laienemine

Kujutis
Tabasin alles täna ühe arvamusloo, mille olin valimiseelses kiires ajas jätnud märkamata. Nimelt, The New York Timesi maailmakuulus kolumnist Thomas L. Friedman võttis Müncheni julgeolekukonverentsi järel analüüsida, miks ikkagi Putin nii ägedalt seal esines. Moskvas käinuna avastas ta omaarust tõe: kõiges olevat süüdi NATO laienemine.

Friedman, kes on laiemalt tuntud globaalteemadel kirjutatud bestsellerite autorina, võtab koguni järeldada, et NATO laienemise negatiivne foon aitas oluliselt kaasa Putini võimuletulekule 2000. aastal.

Varemgi Ida-Euroopa suhtes varjamatut arrogantsi üles näidanud Friedman küsib: mida oleme NATO laienemise eest vastu saanud? Kas Tšehhi mereväe, küsib irooniliselt ning lisab "miks laiendada NATOt riikidesse kes ei saam eidaidata ning keda Venemaa enam ei ohusta." Venemaata ei saavat läbi ühegi suurema maailma probleemi lahendamisel, mistõttu peaks neid vähem ärritama, leiab Friedman.

Riigiduuma liberaalse liikme Vladimir Rõžkovi ja teleanalüütik A…