Saksa-Poola lõhe ohustab Euroopat

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli äsjane visiit Poola kinnitab veelkord, kui keerulises seisus on Berliini ja Varssavi suhted. Vastastikune umbusaldamine on sellise piiri peal, mis väga tõsiselt ohutsab Euroopa toimekindlust tervikuna.

Teravaid repliike on vastastikku jagatud juba pikemat aega ning ühisosa kipub mitte kasvavat, vaid kahanevat. Seda oli tunda ka selle visiidi eel ja ajal.

Teemad, mis üleval, on kõik väga kaalukad: Euroopa Liidu põhiseaduslepe (Poola pole nõus oma häälejõu kahanemisega), Läänemere gaasijuhe, USA raketitõrjesüsteemi radarikopmpleks, Poola veto Venemaaga partnerluskõneluste alustamiseks, ajaloo tundlikkus ja veel mitmed teisedki küsimused.

Seejuures on Merkel justkui kahe tule vahel. Ühest küljest on ta praegu Euroopa Liidu eesistujana püüdmas kuidagigi paigast nihutada põhiseadusleppe patiseisu, kus mitte üksnes Poola pole tõrjeseisundis, ning käivitada ka partnerluskõnelused Venemaaga (siin on Poola tugev vastuseis). Teisalt ei saa Merkel kuidagi eirata Saksamaa sisehoiakuid, mis peaaegu kõigil tasanditel on jõuliselt Poola tegevust taunivad.

Tegelikult pole Saksa-Poola lõhe ainus probleem. Ida- ja Kesk-Euroopa sassis arengud (alates Ungari tänavarahutustest kuni Läti poliitilise kriisini) on üldse muutumas tõsiseks takistuseks ühtsema Euroopa kujundamisel. Ühest küljest on lihtne mõista Lääne-Euroopa kasvavat skepsist ning soovi hoida Ida-Euroopat teataval distantsil, teisalt püüab näiteks Venemaa suurema mõnuga lõhet veelgi süvendada.

Eelnevat arvesse võttes peaks olema Eesti Euroopa poliitika üheks eesmärgiks lõhet Ida- ja Lääne-Euroopa vahel mitte süvendada, vaid ikkagi ühisosa kasvatada. Kus vaja ja võimalik, võiksime olla vahendajaks-partneriks, kus vaja jällegi ideede ja initsiatiivi näitajaks. Seejuures on äärmiselt oluline Eesti kui usaldusväärse ja tõsiseltvõetava Euroopa riigi tuntuse pidev kasvatamine. Lihtne tõde on selles, et kui Euroopa koostoime on väga habras, siis on ka meie julgeolek suuremate riskidega.