Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2008 postitused

Teel tooride aastakonverentsile

Kujutis
Õigupoolest on Briti konservatiivide aastakoosolek Birminghamis väldanud juba pühapäevast. Rahvusvahelistele külalistele on aga põnevamad just tänane õhtu ning homne päev, kui viimase esinejana võtab sõna suure tõenäosusega tulevaseks Briti peaministriks tõusev David Cameron. Homme leiab aset ka välispoliitiline debatt, mida veab konservatiivide varivälisminister William Hague. Aga täna õhtul on lisaks rahvusvahelisele vastuvõtule mul endal esinemine töötoas, kus võetakse jutuks viimased arengud Venemaal ja Hiinas.

Läänemaailma stabiilsus suure löögi all

Kujutis
Just nendel tundidel on hargnemas viimase 80 aasta üks dramaatilisemaid sündmusi läänemaailma finantssüsteemi päästmisel. USA Kongressi Esindajatekoda lükkas paljudele üllatusena tagasi Valge Maja pakutud 700 miljardi dollari suuruse päästeplaani rahasüsteemi stabiliseerimiseks. Wall Street võttis selle vastu tõsiselt paanilise tundega. Dow Jones oli korraks kaotanud üle 7 protsendi oma väärtusest. Aasia ja Euroopa turud olid juba ette närvilised, millele lisasid hoogu Fortise ja Bradford & Bingley juhtumid. Võib vaid oletada, milline negatiivne ralli jätkub homme üle maailma. Mida see kõik võiks tähendada? Maailma rahasüsteem, eriti muidugi läänemaailma stabiilsus on sattunud väga tõsise löögi alla. Usalduse tase pankade vahel on ohtlikult madalal. Iga negatiivne uudis võimendub mitmekordselt ning kui poliitikud ei suuda siin sekkuda piisavalt efektiivselt, siis võivad edasised arengud olla veelgi kriitilisemad. Eeskätt on kõik pilgud pööratud Kapitooliumile. Keegi ei tea täpse

Kas maailmavalitsemine on reformitav?

Kujutis
„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub.” Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga. Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse” ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse. Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali Tšurkini teravas toonis esinemised ning vastastikused süüdistused andsid nii mõnelegi vaatlejale võimaluse küsida: kas külma sõja ajastu on tagasi? Gruusia sündmuste arutelu käik julgeolekunõukogus oli juba mitme varasema vastasseisu loomulik jätk. Tegelikult on ÜRO julgeolekunõukogu toiminud rahvusvahelises mõõtkavas vähegi efektiivselt üksnes 1990ndate aastate algul. Seega siis, kui Nõukogude impeerium kokku varises ning maailmas levis fukuyamalik ajaloo lõpu hingus. Enne seda, külma sõja

Austria anomaalia või teeviit?

Kujutis
Üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis pole paremäärmuslikud poliitilised jõud nii tugevad kui Austrias. See leidis veelkordse kinnituse eilsetel ennetähtaegsetel parlamendivalimistel, kus korraga kaks äärmusparteid võitsid kokku ligi kolmandiku häältest. Teise maailmasõja järel Austria poliitilist maastikku jaganud sotsiaaldemokraadid ja rahvaparteilased hävisid eile mõlemad. Eriti viimased, kes veel augustiküsitlustes olid kindlad liidrid. Parlamendi uus koosseis jätab vähe võimalusi uue valitsusliidu loomiseks, mis ilmselt sunnib sotsid ja konservatiivid tagasi suurde koalitsiooni. Seisu, millest mõlemad lootsid valimistega vabaneda. Heinz-Christian Strache (pildil) juhitud Vabaduspartei ning Jörg Haideri Tulevikuallianss võivad oma edu kirjutada korraga mitmele tegurile. Minu arvates kaheks olulisemaks on kummitav majanduslangus ning eriti viimase aastakümnega kiirelt kasvanud immigratsioonikoorem. Austria probleemid, mille najal on äärmusjõud esile kerkinud, pole Euroopa ko

Lavrov keerutab väsimatult vana plaati

Kujutis
Venemaa välisminister Lavrov keerutas New Yorgis ÜRO peaassambleel peetud kõnes vana plaati: USA on maailma hädades süüdi ning Euroopa vajab uut julgeolekuarhitektuuri. Ilma Venemaata polevat see mõeldav. Juba 5. juunil meelitas president Medvedev Berliinis selle ideega eurooplasi. Paljud võtsid ideed siis tõsiselt ning pole välistatud, et isegi pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu võib mõnelgi pool Euroopas olla usk Moskva idee võimalikkusesse. Vähemalt tunnistasid ühe Euroopa suurriigi tippdiplomaadid mulle juunis, et tippkohtumise võiks Venemaaga sellel teemal maha pidada küll. Moskvas mängitakse julget mängu. Usutakse, et Euroopa on lõhestunud või vähemalt ei taha oma suures enamuses Venemaaga suhteid pingestada. Ehk siis teisiti on Venemaale andestatamas ühe iseseisva riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumine (nagu uhkeldas sellega Lavrov oma kõnes). Mida on meil, eurooplastel, siis teha? 1. oktoobril saab täis tähtaeg Medvedevi-Sarkozy kokkuleppe 6 punkti täitmiseks. A

Ammendav ülevaade Simmi juhtumist

Tänasel väliskomisjoni istungil said parlamendiliikmed ammendava ülevaate Herman Simmi juhtumi taustast. Võin öelda, et Eesti õiguskaitseorganite tegevus on olnud tõepoolest väga professionaalne. Kindlasti on Eesti sellega tõestanud, et suudab hakkama saada väga keerulise julgeolekuriski tuvastamisega. Kes vähegi kursis, see teab, et sarnased situatsioonid pole kaugeltki alati ega igaühele jõukohased ülesanded. Olen täna juba meedias viidanud, et selle juhtimiga pole Eesti maine kindlasti mitte kahjustatud. Infolekke täpsem sisu ja ulatus on kindlakstegemisel. See võib olla kahtlemata päris suur. Kuid riigi mainet pigem tervikuna tugevdab asjaolu, et see konkreetne julgeolekurisk on likvideeritud.

Väliskomisjoni briifitakse Simmi süüasjast

Riigikogu väliskomisjon saab oma homsel istungil esimese ülevaate Hermann Simmi süüasjast. Kuna tegemist on rahvusvahelist koostööd puudutava ja riigi julgeolekule väga tundliku küsimusega, siis otsustas väliskomisjon esmaspäevasel istungil viia ennast täpsemalt kurssi juhtunu taustaga. Homsel istungil annavad komisjoni liikmetele ülevaate kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg ja riigiprokurär Norman Aas. Arusaadavalt on kogu seda juhtumit puudutav informatsioon suuresti piiratud juurdepääsuga või otseselt salajane, mistõttu jääb ka mul üle vaid lubatu piires siin ajaveebis seda teemat käsitleda.

Lääneriikide ohutajus toimus suur muutus

Kujutis
Kolmapäeval Financial Timesis avaldatud avaliku arvamuse uurimise tulemused räägivad selgelt eurooplaste ja ameeriklaste ohutajus toimunud märgatavast muutusest. Mõlemal juhul on Venemaa invasioon Gruusia vastu muutnud Kremli tegevuse üheks suurimaks globaalse stabiilsuse ohustajaks. See on vähemalt meile teataval määral heaks uudiseks, mis kindlasti aitab ka läänemaailma suurte seas paremini sõnastada suuremale ohjeldusele suunatud poliitikat Venemaa suunal. Samas pole kuigi lohutav see, et inimesed ei näe vajadust kaitsekulutuste suurendamiseks sõltuvalt Venemaa viimaste nädalate tegevusest. Samuti on kindlasti meile halvaks uudiseks see, et Balti riigid on sisuliselt muutunud läänemaailma suurimaks ohustatud piirkonnaks. Balti riikide kaitse küsimus on küll põnev, kuid kahjuks näitavad nii tulemused kui küsimus ise, et see pole kuigi positiivseks aluseks ühiskaitse põhimõtte tugevdamisel. Mitte ühegi Euroopa suurriigi inimesed ei näe Balti riike läänemaailma sedavõrd loomuliku

Venemaa kangelase palk - surm

Kujutis
Täna pärastlõunal leidis Moskva südalinnas aset järjekordne vapustav mõrv . Vaevalt mõnesaja meetri kaugusel peaminister Putini peakorterist tapeti Venemaa kangelase tähe kavaler, Tšetšeenia endine välikomandör ning Riigiduuma liige (2003-2007, "Ühtne Venemaa") Ruslan Jamadajev. Kohtusin temaga paar aastat tagasi Strasbourgis, kui Jamadajev kaitses Venema delegatsiooni koosseisus ühel ümarlaual Moskva poliitikat Tšetšeenias. Kunagi dudajevlaste poolel koguni brigaadikindraliks tõusnuna tuli ta koos Kadõrovitega üle Moskva-meelsete poole. Tänutäheks selle teo eest valiti ta 2003. aastal Tšetšeenia esindajana ja Jamadajevite klanni poliitilise näona Riigiduuma liikmeks. Tegemist oli väliselt adekvaatse tegelasega, kes suutis rahvusvaheliselt jätta muljet olukorra stabiliseerumisest ning sisemisest konsolideerumisest Tšetšeenias pärast Putini algatatud uut sõjaretke 1999. aasta sügisel. Jamadajevi hukkumise taga näevad vaatlejad esmajärjekorras mitmendat kuud väldanud klanni

Simmi juhtumi kaks esimest järeldust

Kujutis
Herman Simmi süüdistamine riigireetmises mõjub arusaadavalt pommuudisena. Süüdimõistmise korral võib vaid oletada, milline on kahju ulatus. Tegemist on mehega, kelle käest on aastate jooksul läbi käinud arvestatav hulk salajast informatsiooni. Täna oleme me alles selle suure loo alguses. Detailid on tulemas ning ka sügavamate järelduste tegemiseks tuleb aega koguda. Eeskätt peab oma otsuse tegema kohus. Küll aga juba praegu rahvusvahelises meedias suurt tähelepanu pälviv uudis sunnib tegema esimesi järeldusi. Minu arvates saaks täna välja tuua nendest kaks peamist. Esiteks näitasid Eesti õiguskaitseorganid ennast väga kõrgel tasemel, et suutsid sellele väga tõsisele kuriteokahtlusele jälile jõuda. Kahjuks pole tegemist maailmas millegi erakordsega, kuigi paremal meelel ei tahaks ükski riik, veelenam väikeriik, sarnase juhtumiga kokku puutuda. Teiseks näitab see veelkord, et viimasel kümnendil on lääneriikide vastane luuretegevus märgatavalt kasvanud. Löögi all on korraga erinevad

Kas Euroopa andestab Venemaale?

Kujutis
Prantsusmaa peaministri Francois Filloni tänased avaldused Sotšis pärast kohtumist Venemaa kolleegi Vladimir Putiniga jätavad õhku mitu küsimust. Peamine nendest on: kas Euroopa andestab tõepoolest nii lihtsalt Venemaa agressiooni demokraatliku riigi vastu? Esiteks teatas Fillon, et Prantsusmaa ja Venemaa suhted on ühegi erandita tõusuteel. Teiseks leidis Fillon, et Euroopa Liit võiks juba oktoobri algul jätkata kõnelusi uue koostööleppe sõlmimiseks Venemaaga. Need väljaütlemised on eriti kontrastsed paar päeva pärast USA välisministri väga teravat kõnet Venemaa suunal. Filloni seisukohad paraku näitavad, et esiteks läänemaailmas ning teiseks kitsamalt Euroopa Liidus eksisteerib väga erinev lähenemine sellele, kuidas suhtuda Venemaa agressiivsesse välispoliitikasse. See sõnum pole meile kuigi lohutav. Kui Eruoopa Liit peaks tõepoolest unustama või andestama Venemaa jõhkra agressiooni Gruusia vastu, siis tähistab see kahtlemata Vana maailma viimase poolsajandi üht suurimat diplomaat

USA Kongress Sotši taliolümpia vastu

Kujutis
Kongresmenid Allyson Schwartz (demokraat) ja Bill Shuster (vabariiklane) algatasid täna resolutsiooni eelnõu , milles kutsutakse üles Rahvusvahelist Olümpiakomiteed võtma Venemaalt ära õigus korraldada 2014. aasta Sotši taliolümpiamängud. Sotši asemel tehakse ettepanek anda õigus kas Salzburgile Austrias või PyeongChangile Lõuna-Koreas. Viimased olid vastavalt 2014. ja 2010. aasta talimängude korraldusõiguse finalistid. Resolutsiooni eelnõu algatajad peavad Venemaalt olümpia korraldamise õiguse äravõtmise aluseks Moskva agressiooni sõltumatu ja demokraatliku Gruusia vastu. Ja seda veel siis Pekingi olümpiamängude eelõhtul. Pealegi asub Sotši vaevalt mõnekümne kilomeetri kaugusel konfliktipiirkonnast, mille tekkele on Venemaa ise kaasa aidanud. Kuigi tegemist on alles resolutsiooni projektiga, võib see siiski jõuda ka lõpliku heakskiiduni. Kongresmenid pole seejuures üksi. Kuuldavasti on samas suunas liikumine alanud ka Euroopa Parlamendis. Sotši olümpiamängude vastu kogutakse laiald

Rice'i tugev kõne ja Euroopa ümarus

Kujutis
Ameerika Ühendriikide välisminister Condoleezza Rice pidas neljapäeval Washingtoni hotellis oodatult väga teravamaigulise kõne Marshalli fondi külalistele. Põhjuse andis selleks mõistagi Venemaa väljakutsuv käitumine viimase kuu aja jooksul. Ta ütles, et Gruusia vastase rünnakuga on Venemaa ennast asetanud eneseisolatsiooni teele ning kahandanud riigi tõsiseltvõetavust. Samas andis ta mõista, et Venemaa tänased liidrid ja Venemaa rahvas, eriti need, kes soovivad elada vabamas ühiskonnas, on kaks eri asja. Rice kutsus oma kõnes USAd ja Euroopa Liitu ülesse ühisele tegevusele Venemaa ambitsioonide ohjeldamisel. Ta küll keeldus rääkimast uuest külmast sõjast, kuid mainis, et Lääs "seisab vastu Venemaa katsetele tõmmata oma naabreid uude mõjusfääri". Samuti rääkis USA välisminister oma kõnes Venemaad kritiseerides energia kasutamisest Kremli poolt poliitilise relvana, relvade müügist rahvusvahelist julgeolekut ohustavatele jõududele ning ajakirjanike ja teisitimõtlejate tagak

Putini Venemaal esimene tõsine väljakutse

Kujutis
Sellist majanduslikku tagasilööki, kui viimaste päevade börsikrahh, pole Putini Venemaa veel kogenud. Maailma finantsturgude turbulents mõjutas Venemaad ka juba 1997-98 kriisi ajal, kuid nüüd on lisandunud ka poliitilised riskid. Viimased tõusid esile koos Kremli otsusega rünnata Gruusiat. Tegelikult on Putin koos Medvedeviga alles nüüd seatud esimese tõsise tugevusproovi ette. Siiani on Kreml nautinud ülimalt soodsat rahvusvahelist hinnakonjunktuuri eriti energia aga ka väärismettalide vallas. Samuti on ettevõtluse natsionaliseerimisele ja monopoliseerimisele suunatud sammud suutnud siiani varjata ebefektiivset juhtimist. Lisaks majanduses valitsevale ebakindlusele pole sugugi kõik üksmeelselt nõus ka Venema ambitsioonika välispoliitikaga. Tänases " Nezavissimaja Gazetas " võtab majandusdoktor Vladislav Inozemtsev väga kainelt analüüsida Venemaa multipolaarse maailma ideed. Tema järeldus on lihtne: Kreml loob illusiooni, kui loodab kujundada tänasest Venemaast vähegi arve

USA Senati otsus märgilise tähendusega

Kujutis
USA Senati eilne otsus toetada ühehäälselt nõuet Venemaale mõista hukka ning vabandada Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise eest Nõukogude Liidu poolt on märgilise tähendusega sündmus. Sellega on tehtud veel üks samm lähemale kommunismi kuritegude rahvusvahelise hukkamõistmise ning Balti riikidele tekitatud ülekohtu korvamise suunas. Loodetavasti suudab ka Euroopa Parlament oma tegevuses USA kolleegide eeskuju järgida ning vastavasisulise resolutsiooni vastu võtta. Kahjuks pole Euroopa Parlament siiani suutnud näiteks vastu võtta kommunismi kuritegusid hukkamõistvat resolutsiooni. Suurimaks takistuseks siin on Euroopa vasakpoolsete jõudude tugev vastuseis. See viimane ongi täna paljuski Euroopa Liidu rahvusvahelise võimekuse nõrgimaks kohaks. Venemaal on USA Senati otsust käsitletud aga kui Washingtoni järjekordset katset pingestada kahe suurriigi vahelisi suhteid. Ühe näitena toon viite uudisele suhteliselt mõistlikus väljaandes RBK Daily , kus arutletakse "Balti küsimuse" ü

Euroopa Liidu mõju on kahanemas

Kujutis
Euroopa välispoliitika nõukogu värskeim analüüs kinnitab, et Euroopa Liidu globaalne mõju on viimase kümnendiga oluliselt kahanenud. Samas on selle arvelt aga kasvanud Venemaa ja Hiinaga kaasamõtlevate riikide arv. ÜROs läbiviidud hääletuste analüüs näitab, et Euroopa Liit on kaotanud kümnendiga 41 liitlase toetuse. Kui 1990ndate aastate lõpul toetas Euroopa Liidu algqatatud inimõigusalaseid küsimusi peaassamblee liikmetest 70 protsenti, siis viimasl paaril aastal vaevalt poole ringis. Teemad, milles Euroopal pole õnnestunud laiemat toetust leida, puudutavad näiteks Birmat, Zimbabwet, Kosovot, Darfuri. Analüüsi autorid viitavad, et Euroopa Liit peab iga aasta New Yorgis küll oma tuhat sisekohtumist, kuid väljapoole räägitakse koordineeritult vähe. Analüüs annabtegelikult tunnistust sellest, et eriti viimastel aastatel on selgelt kasvanud Venemaa ja otsati ka Hiina aktiivsus ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetena. Eriti Venemaa jõuline eemaldumine demokraatlikest protsessidest ni

Ukrainal on ees väga keerulised kuud

Kujutis
Ilmselt võib tänasest tõesti unustada "oranži" koalitsiooni Ukrainas. Kaua vindunud valitsuskriis on tõsiasi. See polegi nii üllatav, kui arvestada varasemaid tõsiseid lahkhelisid Julia Tõmošenko ja Viktor Juštšenko vahel. Lisaks siis veel tugevad Ida-Ukraina huvigrupid, keda esindab Viktor Janukovitš. Oranži revolutsiooni järgse aja võimalikult et tõsiseim sisekriis on tingitud korraga väga mitmest tegurist, mis teeb keeruliseks vähegi stabiilsema koalitsiooni tekke lähinädalatel. Esimeseks suureks mõjuriks on mõistagi eelseisvad presidendivalimised. Need on küll alles 2010. aasta jaanuaris, kuid tegelik jõukatsumine on juba ammu alanud. Teiseks põhjuseks on kahtlemata väline surve, mis on muutnud Ukraina sisepoliitika senisest palju närvilisemaks. Lisaks siis veel maailmamajanduse turbulentsus ning ongi tulemus käes. Ukraina habras demokraatia on viimastel aastatel läbinud päris mitu õppetundi ning seepärast võib ikkagi loota, et ka eelseisvad kriisinädalad saavad lahe

Põnev analüüs Putinist ja Gazpromist

Kujutis
Soovitan veebis avada ning lugeda Boriss Nemtsovi ja Vladimir Milovi värsket ettekannet teemal "Putin ja Gazprom". Mõlemad mehed teavad, mida räägivad või kirjutavad. Nii üks kui teine on olnud tegevad Venemaa täitevvõimus just energeetika vallas, kuigi Nemtsovi tuntus poliitikuna on muidugi suurem. Samas on just Milov olnud üks Gazpromi teravamaid sisekriitikuid, kes on juba aastaid ennustanud peatset gaasidefitsiiti. 32leheküljelise analüüsi põhilised järeldused on järgmised. Gazprom on vaatamata Venema majanduse üldisele kasvule viimasel kümnendil jäänud gaasi tootmisel (kui 1999. aastal oli tootmine 546 miljardi kuupmeetri tasemel, siis 2007 oli see tase 548 miljardit kuupmeetrit) samale tasemele. Samas on kasvanud nii nõudlus kui uued lepingukohustused, mis autorite hinnangul toovad vaieldamatult kaasa gaasidefitsiidi. Teiseks on Gazpromi võlaportfelll mitmekordistunud. 2007 oli Gazpromil kohustusi ligi 62 miljardi dollari ulatuses, mis on kaks kolmandikku aastatulust

Mõtlemapanev informatsioon Soomest

Kujutis
Tänu hea tuttava viitele leidsin täna blogiruumist sellise materjali , mis võib veidigi seletada, miks mõned Soome arvajad-poliitikud on viimasel ajal nii tuliselt Eestile ette heitmas. Eriti, mis puudutab meie hoiakuid nii Gruusia vabaduspüüdluste kaitsel kui Vene agressiooni taunimisel. Kui uskuda seda informatsiooni, siis mitmed Soome "arvajate" kohal hõljub ühe tuntud kolmetähelise organisatsiooni vari. Nimekirjast leiate nii mõnegi nime, kes on väga tuttavad rahvusvaheliselt või Eestile diplomaatiliselt. Vaid üks viide. Kui hietanenid ja bäckmanid kõrvale jätta, siis viimasel ajal on eriti toonikalt sõna võtnud ennast Eesti asjatundjaks pidav Jarmo Virmavirta. Ta on aeg-ajalt kirjutanud Postimehes ning viimati näiteks eile Uusi Suomis . Teemaks ikka see, et Eesti ei oskavat suhelda Venemaaga. Lisaks siis seegi, et Eesti president erinevalt Tallinna linnapeast ei mõistvat olukorda. Ülalviidatud blogikandest toon ära vaid ühe viite Jukka Seppineni raamatust: " J

Nii töötab Venemaal tsensuur

Kujutis
Kolmapäeval kirjutasin siin blogis sellest, kuidas Venemaa armeeleht "Krasnaja Zvezda" sisuliselt reetis Kremli seoses agressiooniga Gruusia vastu. Selles loos tunnistas haavatud ohvitser, et tema rood liikus Lõuna-Osseetiasse kaugelt enne grusiinide rünnaku algust. Paar päeva hiljem muutis "Krasnaja Zvezda" oma kodulehel avaldatu algteksti nii, et jätta mulje vägede liikumisest ikkagi alles pärast grusiinide vastutegevuse algust. Täna hommikul on see artikkel aga üleüldse netist kõrvaldatud. Google'i cache'i kaudu on seda artiklit siiski võimalik veel lugeda. Selline avalik ja robustne tsensuur reedab veelgi enam seda, et Kreml on kogu aeg valetanud. Venemaa alustas rünnakut Gruusia vastu enne, kui Saakašvili oli sunnitud vastutegevuseks käsu andma.

Libération avaldas meie arvamusloo

Kujutis
Eilne Libération avaldas arvamusloo "Vene neoimperialism varjutab Euroopat", mille autoriteks on kolme Balti riigi parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide esimehed. Seega siis peale minu veel Andrius Kubilius Leedust ja Vaira Paegle Lätist. Oleme üritanud selle ühisartikliga pääseda mitmesse Euroopa suurväljaandesse. Varem on väiksema osa sellest artiklist avaldanud ka Die Welt . Täna pärastlõunal saame kokku Tallinnas, et arutada lisaks Euroopa Liidu ja Venemaa suhetele ka terve rida teisi olulisi küsimusi. Traditsiooniliselt liituvad meiega ka Poola kolleegid.

Savisaared keerutavad jälle tolmu

Kujutis
Edgar ja Vilja löövad häirekella. Neil on häbi oma kaasmaalaste pärast, kes ei oskavat käituda. Eriti president, arvavad mõlemad. Mis siis nüüd lahti? Esiteks olevat Eesti ennast ida suunal täiesti nurka mänginud ning teiseks tuleks ikkagi Soome sõprade arvamust kuulda võtta. Minu arvates on Eestil suurepärased suhted Soomega ning kahe riigi poliitikute usaldusväärsed, avameelsed ja sisukad arutelud on pikki aastaid olnud heaks tavaks. Nii on see praegu ja on ka tulevikus. Viimasel ajal on Soomes endas riigi välispoliitilise hoiaku üle palju arvamust avaldatud. Sellele viitas näiteks eile ka Soome diplomaatia grand old man Max Jakobson. Kindlasti on sellel teemal oma arvamus Soome praegusel välisministril Alexander Stubbil. Arvamus, mis kindlasti ei pruugi kõigiti kattuda president Tarja Haloneni omaga. Aga mis on kõige peamine. Igas demokraatlikus ja vabas ühiskonnas on arvamuste paljusus ja debatt täiesti normaalsed nähtused. Ja debatt on normaalne ka kahe sõbra vahel. Olgu selle

Venemaa armeeleht reedab Kremli valed

Kujutis
Vene armeelehes "Krasnaja Zvezda" avaldatu kinnitab veelkord ja üheselt - Moskva alustas agressiooni Gruusia vastu mitmeid tunde enne 7. augusti hilisõhtuseid sündmusi. Kapten Deniss Sidristõi (pildil) jutu järgi paigutati 135. motolaskurpolgu üksused Lõuna-Osseetiasse juba enne Gruusia vasturünnakut 7. augusti viimastel tundidel. Veel kinnitavad Venemaa vägede liikumise algusest just 7. augustil mitmed allikad ka kohalikus ajakirjanduses. " Permskie novosti " avaldab ühe sõdurpoisist ajateenija kõne oma emale, kus ta tunnistab, et 58. armee 19. laskurdiviisi üksused viibisid Lõuna-Osseetias 7. augustist. " У меня очень мало времени, – продолжал мальчишка. – Слушай: мы там с 7 августа. Ну, вся наша 58-я армия. Ты же, наверное, смотришь по телику, что там происходит? Сегодня мы пробились из Цхинвала во Владикавказ за вооружением. Сейчас будем обратно пробиваться. Всё, зовут. Передавай всем привет. Целую… " Eks selliseid näiteid, nagu ristleja "Mos

Ahtisaarilt julge avaldus

Kujutis
Soome endise presidendi Martti Ahtisaari tänane avaldus Helsingin Sanomatele antud intervjuus on minu arvates julge ning väga aktuaalne. Ta pöörab tähelepanu riigi välispoliitilisele joonetusele ning võtab uuesti üles Soome liitumise vajalikkuse NATOga. Ahtisaari avaldus on teravalt vastupidine riigi praeguse presidendi Tarja Haloneni hoiakutega, kes on olnud väga ettevaatlik paljudes välispoliitilistes küsimustes. Eriti ilmekas on Haloneni "pehmus" seoses Venemaa agressiooniga Gruusia vastu, mis on andnud põhjust paljudele spekuleerida uue soomestumisajastuga. Ka Ahtisaari räägib viimasest ning teeb ettepaneku selle hajutamiseks välis- ja julgeolekupoliitilise aktiivsuse tõstmiseks. See on hoiak, mida saab vaid toetada. On ju selge, et Soome neutraliteedipoliitika on juba ammu minevik. Kui mitte varem, siis Soome liitumine Euroopa Liiduga muutis ka riigi välispoliitilist keskkonda. Tegelikus käitumises või retoorikas on aga teinekord jäänud arusaamatuks, mis on ikkagi Soo

Eesti majandust elavdaks maailmastumine

Kujutis
Mitte väga kauges minevikus räägiti Eestist kui Põhjala majanduslikust „tiigrist“. Imetleti meie reformide edukust, e-lahenduste efektiivsust ning majanduse avatust. Ka meie poliitikud hakkasid rääkima Eestist kui igavast Põhjamaast. Justkui oleks ajalugu otsa saanud või asendunud igikasvava heaoluga. Seda uskusid mõned veel sellegi aasta algul, kui hurraaga suruti Eestit Euroopa viie rikkama riigi sekka. Tänaseks on see silmaklapipopulism asendunud palju mõruma pildiga. Eestis on Euroopa Liidu suurim majanduslangus, meie investeerimiskliima pole kiita ning rahvusvaheline ajakirjandus spekuleerib Venemaa võimalikust rünnakust meie vastu. Pole kahtlust, et Eestil ja ka teistel Balti riikidel seisavad ees mitte kõige lihtsamad aastad. Venemaa kasvavad ambitsioonid ning sisuliselt juba käiv uus külm sõda Ida ja Lääne vahel asetab Baltikumi automaatselt pingepiirkonna staatusse. See aga omakorda mõjub piiravalt meie majanduse valikuvõimalustele ning negatiivsete uudiste tõttu võivad str

Nord Stream on oht Euroopa julgeolekule

Kujutis
Venemaa agressioon Gruusia vastu ning peaminister Putini avalik hirmutamine gaasi- ja naftatarnete võimaliku peatamisega Euroopasse on täiesti uude valgusesse seadnud ka Nord Streami projekti tegeliku olemuse. Õigupoolest on selle projekti julgeolekualastest ohtudest ka varem räägitud, kuid nüüd on need tunduvalt selgepiirilisemad. Sisuliselt on Nord Stream kujunemas väga tõsiseks julgeolekuohuks mitte üksnes Läänemere äärsetele riikidele - eriti Poolale ja Balti riikidele, vaid ka kogu Euroopale. Juba praegu viitavad näiteks Nord Streami "töötajate" Gerhard Schröderi kui Paavo Lipponeni geopoliitilised avaldused sellele, mida Venemaa tegelikult läbi Nord Streami projekti taotleb. Selleks on Balti riikide, Poola ja Ukraina isoleerimine ning poliitilise mõjujõu suurendamine Saksamaa ja võimalikult ka Soome üle. Lõpptulemuseks on Euroopa Liidu ühispoliitikate hajusus ja läbikukkumine. Seepärast tuleb minu arvates Eestil kõigiti toetada Poola peaministri Donald Tuski (pildil)

Hõivata Tbilisi ja tappa Saakašvili

Kujutis
Sellise avameelsusega räägib Venemaa Gruusia vastase agressiooni tegelikest eesmärkidest oma intervjuus ajakirjale "Profil" GRU erupolkovnik Vladimir Kvatškov. Ta väidab, et Vene eriüksustele oli juba antud korraldus maabuda Tbilisis ning vahistada või "neutraliseerida" (teiste sõnadega tappa) Gruusia president. Samuti ütleb Kvatškov, et Moskval olevat juba valmis olnud "kuulekas demokraatlik liider". Kes, seda Kvatškov ei avalda. Ülesanne jäi täitmata poliitilise tahte puudumise tõttu. Nüüd olevat Venemaal sama seis, kui USAl pärast esimest Lahesõda. Kvatškov on samas väga kriitiline Vene armee tegevuse üle, mis tema hinnangul paljastas selle väga madala taseme. Eriti puudutas see tankitõrje tegevust Tshinvalis ning õhuvõimekust. 60aastane erivägedes teeninud Kvatškov on tuntud eeskätt Anatoli Tšubaisi vastu korraldatud atendaadi uurimise protsessi süüalusena. Arvestades tema minevikku ning võimalikke sidemeid (ta viibis äsja ka Abhaasias), võib tema

Venemaa soovib Euroopat soometada

Kujutis
Venemaa peaminister Vladimir Putin praalis eile, et Euroopa ei suuda hakkama saada ilma Venemaata. Et meil on gaas ja nafta ja metallid, milleta Euroopa heaolustandard saaks tugevasti kannatada, arvas Putin. See pole midagi muud kui tavaline santaazh. Eriti arvestades seda, kui Moskvas oodatakse uuesti visiidile Prantsusmaa presidenti Sarkozy'd koos Euroopa tippude Barroso ja Solanaga. Kohtumine leiab aset homme. Et arutada uuesti Medvedevi-Sarkozy plaani elluviimist. Loodetavasti ei lase Sarkozy ega tema saatjad ennast segada Venemaa muskliretoorikast. Euroopa on vaatamata oma sisemistele erimeelsustele siiski piisavalt tugev, et Venemaa santaazhile mitte alluda. Tuleb silmas pidada, et Kremli liidrite kaugemaks strateegiliseks sihiks on Euroopa soometamine. Moskva soovib poliitilist mòju suurendada mitte ainult vahetus naabruses, vaid kogu kontinendil. Eriti aktiivselt tegeletakse praegu Euroopa vasakpoolsete poliitiliste gruppidega, kes traditsiooniliselt on palju pehmemad Ve

USA superlaev abistab Gruusiat

Kujutis
USA sôjalaevastiku väidetavalt kôige parema luure- ja juhtimisvarustusega USS Mount Whitney on lähematel tundidel saabumas Gruusia rannikule, Poti sadamasse. Seega otse Vene sôjaväe nina alla. 38-aastane "vanake" vôib lahingolukorras juhtida sôjategevust 5000 kilomeetri raadiuses. Gruusiasse saabub ta operatsiooni Assured Delivery raames humanitaarabi saadetisega. USA superlaevade (veel ka USS McFaul) viibimine Mustal merel on môistagi teinud ärevaks Vene kindralstaabi. Praalitud on sellega, et venelased hävitaksid "vastase" 20 minutiga. Putin teatas aga, et Venemaa annab USA ja ta liitlaste tegevusele mitte hüsteerilise, kuid kindla vastuse. Milline see vastus on, pole Putin täpsustanud. Ehk on ideede hulgas suurendada ka Balti laevastikku. Kui see nii on, siis peaksid NATO kaitseplaneerijad suurendama ka liitlasjôudude tegevust Läänemerel. Ükski sôjaline liigutus Venemaa poolt, mille eesmärgiks vôiks olla, NATO liitlaste isoleerimine vôi lôhestamine, ei tohik

Blogigallup: USA on suurim liitlane

Kujutis
Lasin blogi lugejatel paari päeva eest vastata, keda peetakse Eesti suurimaks liitlaseks. Valiku vôimalikest riikidest andsin ette. Loomulikult on tegemist vaid subjektiivse hinnanguga. Aga vastused (kokku 104) olid ootuspärased. Suurimaks liitlaseks peetakse selgelt Ameerika Ühendriike, kellele järgnevad Poola, Läti ja Suurbritannia. Hoopis vähem on usku aga Saksamaasse ja Prantsusmaasse. Môistagi ei saa sellest pisigallupist teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Nimekirjas vôinuksid ju lla veel Ukraina, Gruusia, Türgi ja vee terve rida väga häid Eesti sôpru. Ometi näitab see siiski, et peaksime ise pingutama senisest rohkem Euroopa suurriikide, ka Saksamaa ja Prantsusmaa, suunal.

"Eesti NSV" uudis on pisiprovokatsioon

Kujutis
Esmapilgul ei maksaks täna netiruumis levima hakanud uudist "Eesti NSV taaskehtestamisest" kahes Ida-Virumaa talus võtta tõsiselt. Leningradi oblasti kommunistide koduleheküljel eile avaldatud tekst koos fotodega ei kannata küll mingit kriitikat. Ometi töötab iseenesest nii tobe ja huumorikas uudis pisiprovokatsioonina. Miks? Aga ikka sellepärast, et seda teadet on tõsimeeli täna levitanud paljud Venemaa meediakanalid, nende hulgas RIA Novosti , newsru.com , Komsomolskaja Pravda , Strana.ru ja teised . Ühel Siberi netiküljel BABR.RU on aga selle uudise sissejuhatuseks sõnum: Hakkas liikuma! (Понеслось). Eks see olegi selle pisiprovokatsiooni tegelik eesmärk. Kas kellegi teadlik või teadmatu samm on tekitanud kõmu, et Eestis on inimesi, kes tahaksid väga tagasi Venemaa koosseisu. Et see mis toimus Gruusias, pole sugugi lõpp-punkt.

Vene ajakirjanik tunnistab grusiini külade hävitamist Lõuna-Osseetias

Kujutis
Ma pole kunagi kahelnud, et Venemaal on palju ausaid ja professionaalseid ajakirjanikke. Olen nendega koos töötanud nii Moskvas kui Tšetšeenias. Eriti suur lugupidamine on mul aga nende vastu, kes täna suudavad jääda iseendaks ning rääkida sellest, mis tegelikult toimub või mida nad tegelikult mõtlevad. Üks nendest on näiteks ajalehe "Moskovski Komsomolets" erikorrespondent Vadim Retškalov (pildil). Ta viibis augusti esimesel poolel Lõuna-Osseetias. Eile rääkis ta oma läbielatust raadiojaamas " Ehho Moskvõ ". Kes kuulas või loeb nüüd tema intervjuud, see mõistab, et tegemist on ausa ajakirjanikuga. Üksi see, kuidas ta kirjeldab grusiinide küla Kehvi hävitamist osseetide ja 58. armee üksuste poolt 13. augustil, on väärt paljugi. Eriti soovitan lugeda seda meie ajakirjanikel, kes äsja Lõuna-Osseetiat külastasid. Retškalov räägib: "Ma sõitsin läbi selle (Kehvi) küla kell 9 (13.08.) hommikul. Aga enne seda, 10. augustil tuli Kehvi poolt tulistamist. Selle külaga

Putini-Medvedevi meediashow

Kujutis
Kreml panustab täna teadlikult väga palju meediale. Ja mitte ainult kodusele, sest seda kontrollitakse niigi. Ette on võetud ka rahvusvaheline telemeedia. Viimaste päevade intervjuud nii CNNile (Putin) kui RAIle (Medvedev) on suunatud kindlasti mõjutama laiemat avalikkust. Et vaadake millised toredad mehed, avatud ja valmis vastama kõigile rasketele küsimustele. Lisaks jõudis Putin vahepeal poseerida Kaug-Idas enda poolt uinutatud tiigriga. Eks ikka jälle näitamaks, kes on kodus peremees ning milline tõeline kangelane on ikka riigi tegelik liider. Intervjuud on osav suitsukate. Heausklikku Läänt püütakse petta tarbijalike meetoditega stiilis - kui see mind ei puuduta, siis see mind ei huvita. Või jälle teisiti, parim kaitse on rünnak. Igatahes on Kremli taktika läbinähtav. Moskva püüab kõigiti mängida Lääne demokraatiate ja avalike ühiskondade nõrkustele. Nii sisemiselt kui riikidevaheliselt. Viimastest intervjuudest on väärt mainida Medvedevi tänane lausung Balti riikide suunal. I

Euroopa Liit leppis kokku vähimas

Kujutis
Eilne Brüsseli tippkohtumine lõppes üllatusteta. Nagu arvata võiski, leppisid valitsusjuhid kokku Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise raamleppe kõneluste külmutamise ajani, mil Moskva on täielikult täitnud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani. See aga tähendab, et Moskva peaks suhete soojendamiseks Euroopa Liiduga taandama kõik oma väed 7. augusti eelsetele positsioonidele. Kuna aga Kreml on vahepeal tunnustanud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning et Lõuna-Osseetiaga sõlmitakse täna baasidelepe, siis on raske loota selle punkti peatset täitmist. Mis aga tähendab, et kõnelused lükkuvad teadmata kaugusesse. Euroopa Liit näitas eile, et vaatamata erimeelsustele sedavõrd hellas teemas, nagu suhted Venemaaga, suudetakse ühist hoiakut kujundada. Olgu see siis nii madala ühisnimetajaga kui tahes. Erakorralise ülemkogu lõppjärelduste 11 punkti sisaldavad mõistagi palju retoorikat (kuigi kohati väga õiget, nagu Gruusia abistamist ja energiajulgeolekut puudutavad punktid) ja vähe konkreetseid l

Van der Lindeni eksabi asub tööle Lukoilis

Kujutis
Väike kõrvalepõige ühte ammusesse loosse. Eelmisel aastal küttis mäletatavasti kirgi Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee toonase presidendi Rene van der Lindeni mõtlematud ning alusetud väljaütlemised Eesti suhtes. Tema retoorika oli kohane pigem Vene propagandariimidele kui ühe tôsise rahvusvahelise organisatsiooni juhile. Nüüd on aga sellele loole väike jätk, mis näitab, kust kandist ikka tuuled puhuvad. Van der Lindeni lahutamatuks kaaslaseks tema tegevuses ENPAs kui ka arvukates sõitudes Venemaale oli tema kabinetiülem, MGIMO vilistlane Petr Sich. Siin pildil on ta koos Rene van der Lindeniga Vladimiri oblastis tööstuspargi rajamist ettevalmistamas. Alates tänasest asub Sich tööle Venemaa naftakompanii Lukoil Brüsseli esinduse asejuhina. Samas aga säilitab ta oma koha ENPA sekretariaadis „palgata puhkuse“ sildi all. Ei tahaks siin küll mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid eks „schröderi tegemine“ on ikka üks ütlemata tulutoov ettevõtmine Venemaa välispoliitilises

Balti riigid tagasi Vene mõjusfääri?

Kujutis
Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi viis välispoliitilist eesmärki, mida ta eile ajakirjanikele välja käis, ei jäta kahtlusi: Kreml soovib tugevdada oma mõjusfääri nii vahetus läheduses kui kaugemal. Gruusia on sellel teel alles esimene samm. Moskva mäng on rajatud lootusele, et Lääs on killustunud ning kergesti "suure rahaga" mõjutatav. Samuti usutakse, et autoritaarne võimusüsteem on efektiivsem ja kiirem reageerima. Samas ei maksa unustada, et Venemaad juhivad KGB ohvitserid, kes võivad oma eesmärkide saavutamiseks rakendada piiramatul ja nende arvates karistamatul moel vahendeid alates meediast kuni polooniumini. Meil tuleb väga selgelt valmis olla selleks, et lähematel aastatel püüab Kreml oluliselt kasvatada oma poliitilist mõju Balti riikides, püüdes samas meid lahti haakida läänemaailma tugisammastest. Kui Medvedev on sisuliselt muutnud vene kogukonnad kõikjal maailmas potentsiaalseteks "viiendateks kolonnideks" (usun, et venelased ise pole sellest kuigi