Eesti majandust elavdaks maailmastumine

Mitte väga kauges minevikus räägiti Eestist kui Põhjala majanduslikust „tiigrist“. Imetleti meie reformide edukust, e-lahenduste efektiivsust ning majanduse avatust. Ka meie poliitikud hakkasid rääkima Eestist kui igavast Põhjamaast. Justkui oleks ajalugu otsa saanud või asendunud igikasvava heaoluga.

Seda uskusid mõned veel sellegi aasta algul, kui hurraaga suruti Eestit Euroopa viie rikkama riigi sekka. Tänaseks on see silmaklapipopulism asendunud palju mõruma pildiga. Eestis on Euroopa Liidu suurim majanduslangus, meie investeerimiskliima pole kiita ning rahvusvaheline ajakirjandus spekuleerib Venemaa võimalikust rünnakust meie vastu.

Pole kahtlust, et Eestil ja ka teistel Balti riikidel seisavad ees mitte kõige lihtsamad aastad. Venemaa kasvavad ambitsioonid ning sisuliselt juba käiv uus külm sõda Ida ja Lääne vahel asetab Baltikumi automaatselt pingepiirkonna staatusse.

See aga omakorda mõjub piiravalt meie majanduse valikuvõimalustele ning negatiivsete uudiste tõttu võivad strateegilised investorid oma ideede rakendamist edasi lükata või nende ellurakendamisest koguni loobuda.

Meie õnneks on tänane maailm oma toimelt palju globaalsem ning interaktiivsem. Pealegi on Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena siiski hoopis teises situatsioonis kui oma sõltumatuse eest võitlevad Gruusia või Ukraina. Mitte kunagi varem pole Eestil olnud maailmas nii palju sõpru ja liitlasi kui täna.

Kuid see ei tähenda, et täna piisaks meil loota vaid majanduse tsüklilisusele või rahvusvaheliste pingete hajumisele. Mõistagi on vabal turul langusele järgnemas tõus. Varem või hiljem tuleb see ka Eestis. Kuid petlik oleks arvata, et Eesti kuvand eduriigina taastuks lihtsalt niisama.

Viimase kuuga on maailm meie jaoks paljuski muutunud. Ei maksa varjata, et rahvuslik julgeolek on meile täna vaieldamatu prioriteet. Selle eiramine võib meile väga valusalt kätte maksta.

Samas ei tähenda julgeoleku tagamine üksnes NATO täiendatud kaitseplaane või Venemaa rahvusvahelist ohjeldamist. Eesti käekäigu edukus sõltub ka sellest, kui targalt suudab riik välja tulla majanduskriisist ning millise kuvandi saab seejuures väike Eesti maailmas.

Seepärast on minu arvates just praegu ülimalt oluline teadlikult suurendada kõigiti Eesti majanduse rahvusvahelist integreeritust. Puudutagu see siis konkreetseid meetmeid meie ettevõtete eksporditoetuste või turismi edendamise vallas, riigi infrastruktuuri ning investeerimisatraktiivsuse kasvatamisel või lihtsalt Eesti kuvandi tutvustamisel maailmas.

Seda viimast on küll korduvalt ja väga eestlaslikult maha tehtud ning asjatuks kulutamiseks peetud. Loomulikult on vaid loosungite (a la „Welcome to Estonia“) väljamõtlemisest vähe kasu, kui seda ei toeta laiem, läbimõeldum ja pikaajaline tegevus.

Eks varasem ja paljuski iseendale sisendatud edulugu on meid hellitanud teadmisega, et Eesti on tuntud ja popp koht. Tegelikult head lood tuhmuvad kiiresti ning eriti väikeriigil on oht muutuda kiiresti märkamatuks.

Vaid üks väike näide. Kevadel Türgis visiidil olles sealse ettevõtluse lobiorganisatsiooni esindajaga kohtudes selgus, et kolmest Balti riigist on Eesti olnud türklaste seas kõige tagasihoidlikuma tuntusega. Ja seda mitte meie väiksuse tõttu, vaid riigi ja ettevõtlusorganisatsioonide leige tegevuse pärast.

See aga omakorda teeb meie niigi väikestel ettevõtetel palju keerulisemaks uute turgude leidmise ja seal läbilöömise. Liiga palju on meil usutud turu toimesse ning kõikvõimsusse. Ma ei poolda mingilgi viisil riigi ülemäärast sekkumist, kuid omal moel on Eesti tervikuna siiski suures ja halastamatus globaalses konkurentsis. Ja siin üksi headest ideedest või ettevõtjate julgusest ei piisa.

Praegu on käes aeg, kus riik peaks näitama initsiatiivi ning vaatamata pingelisele eelarvele panustama majandust elavdavatesse tegevustesse. Meie ettevõtluse maailmastumisele kaasaaitamine on vaieldamatu pikaajaline tagatis.

Loomulikult oleks üleüldises kärpetuhinas kõige mugavam tagahoovis vaikselt askeldada ning nina mitte välja toppida. Kuid siis peame arvestama, et võimaliku „Jalta sündroomi“ taastekkel võib muserdatud mainega Eesti (selle eest hoolitseb teadagi kes) jääda suurte otsuste hetkel märkamatuks.

PS. Lühendatud versioon sellest kirjatükist ilmus tänases Äripäevas.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Iseenesest võiks see ju nii olla, aga ise pean olulisemaks innovatsiooni ja selle riigi poolset soodustamist. Kui palju aitas tiigrihüpe Eesti ilmastumisele ja innovaatilise väikeriigi mainele kaasa? Lisaks reaalsetele ideedele on oluline ka vastav hoiak ja mõtteviis. Minumelest puudub riigi tasandil hetkel innovaatilisust soodustav (radikaalne) käitumine. Tundub, et tänaseks oleme juba parasjagu rikkad ja ajud nöörile riputanud ja valdav on Euroopalik mugavuspoliitika.
Kui võtta nt energiajulgeolek, siis kõige kõrgemal tasandil räägitakse meil vaid tuumajaama vajalikkusest ja Euroopas kõneldakse energiatarnete mitmekesistamisest. Sellises jutus kõlab vaid harjumus elada edasi täpselt nii nagu me siiani oleme elanud ning kasutada juba ajast ja arust tehnoloogiaid. Millal hakkab inimene teisiti mõtlema? Siis kui on ebamugav ja vanamoodi enam ei saa. Praeguses situatsioonis peaks riik igast kandist tagant lükkama, et haakida meid lahti põlevkivi, nafta ja uraani nööri otsast. Tehnoloogiad on olemas ja pidevalt tegeletakse maailmas nende arendamisega. Keegi peab olema siin esimene ja kuskilt peab hakkama tulema kogemusi. Iga päev võib lugeda edulugusid, kuidas erinevad firmad on võtnud kasutusele mingi säästliku tehnoloogia ja hoiavad oluliselt oma kulusid kokku. Miskipärast on need edulood valdavalt just Ameerika päritolu... See ei kõla võibolla väga hästi, aga tegelikult on meil vaja uut kandvat ideed või loosungit, mille nimel ennast rakendada ja ajusid pingutada. Mulle tundub, et see võiks ja peaks olema energiaga seotud. Piisavalt lihtne, et tavalised inimesed saaksid seda kuidagi näha, tunda, katsuda ja piisavalt keeruline, et selle kaudu tekiksid mingid arenduskeskused ja leviksid uued tehnoloogiad. Ideid on kamaluga igal pool. Kel huvi võiks näiteks alustada raamatust "Worldchanging: A User's Guide for the 21st Century". Hea oleks kui ka riigi tasandil keegi selle pärast muret tunneks. Hetkel on vaid roheliste poolt mõminat kuulda.

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?