esmaspäev, 22. september 2008

Simmi juhtumi kaks esimest järeldust

Herman Simmi süüdistamine riigireetmises mõjub arusaadavalt pommuudisena. Süüdimõistmise korral võib vaid oletada, milline on kahju ulatus. Tegemist on mehega, kelle käest on aastate jooksul läbi käinud arvestatav hulk salajast informatsiooni.

Täna oleme me alles selle suure loo alguses. Detailid on tulemas ning ka sügavamate järelduste tegemiseks tuleb aega koguda. Eeskätt peab oma otsuse tegema kohus.

Küll aga juba praegu rahvusvahelises meedias suurt tähelepanu pälviv uudis sunnib tegema esimesi järeldusi. Minu arvates saaks täna välja tuua nendest kaks peamist.

Esiteks näitasid Eesti õiguskaitseorganid ennast väga kõrgel tasemel, et suutsid sellele väga tõsisele kuriteokahtlusele jälile jõuda. Kahjuks pole tegemist maailmas millegi erakordsega, kuigi paremal meelel ei tahaks ükski riik, veelenam väikeriik, sarnase juhtumiga kokku puutuda.

Teiseks näitab see veelkord, et viimasel kümnendil on lääneriikide vastane luuretegevus märgatavalt kasvanud. Löögi all on korraga erinevad tasemed. Seda nii riikides kui rahvusvahelistes organisatsioonides. Seda peab oma edasistes otsustes arvestama ka Eesti.

13 kommentaari:

Jonatan ütles ...

Arvestades Eesti geopoliitilist asukohta ning EL-i ja NATO liikmelisust, ei ole see mingi pommuudis. Igal tõsiseltvõetaval riigil on oma spiooniskandaalid. Pole selles midagi erakordset.

Marko Mihkelson ütles ...

Pommuudis seisneb üksnes selles, et Simmi süüdistatakse riigireetmises. See aga siiski päris tavaline pole. Küll ei saa ma aga kuidagi nõustuda mõne noorpoliitiku arvamusega, et Eesti maine on hävitatud. Kaks järledust, mida mainin, on hetkel minu arvates kõige olulisemad.

AK ütles ...

Jääb vaid loota, et peategelane on tabatud ja et uurimise käigus avastatakse veel mõni "lüli" antud ahelast.

Anonüümne ütles ...

No mida... inimene vehib aastat kaksteist riigisaladusi kõrvale ja nüüd kiidetakse riigi suutlikkust mees tabada?

Oleks tabatud enne esimese info väljaandmist, siis veel...

Anonüümne ütles ...

Esiteks näitasid Eesti õiguskaitseorganid ennast väga kõrgel tasemel, et suutsid sellele väga tõsisele kuriteokahtlusele jälile jõuda.

Kas ikka näitasid, äkki lihtsalt ei saanud enam lääne kolleegide märkuseid tähelepanuta jätta.

Ja neid mehi on kindlasti veel kes on kgb koolid läbi käinud või nsvl eriüksustes teeninud ja praegult kõrgetel kohtadel.

Anonüümne ütles ...

Aga. Kardan, et selline tegevus kestis aastate jooksul. Ja antud isiku meedias mainitud jälitamismaanial on pikkaajalised juured. Kui inimene on süüdi, siis ta ikka kardab, et teda jälitakse.

Anonüümne ütles ...

ei oska muud ütelda, kui et on ikka töllmokk küll. kas raha tõesti niiii vähe oli?

lishu ütles ...

Aaviksoo ütles AK-s, et info jõudis Eesti õiguskaitseorganitesse lääne kolleegidelt. Pole siin eriti kõrget taset...

Jonatan ütles ...

See pole vaid üksikjuhtum. Kaitseministeeriumi juhtivametnikud on viimastel aastatel teinud kõik selleks, et Eesti kaitsevõime põhja lasta.

Anonüümne ütles ...

Olgem rahulikud, tavakodanikud ei saa selle skandaali kohta kunagi ammendavaid vastuseid, sest kõik mis seotud riigisaladusega, on väga piiratud seltskonna teema. Küll aga võib lugeda kaudsetest tõenditest välja, et

... ilmselt on tegemist pikaajalise ja süsteemse info lekitamisega mitte ametialase lohakusega vms. Prokurör ei anna niisama lihtsalt välja pooleaastast kinnipidamisorderit.

... peaminister ei nimetaks ilmaasjata kahtlustatavat tõbraseks, kellele 15 aastat on veel väike karistus.

Ma leian, et vastutuse peaks võtma KaPo, kelle tööks on riigisaladusega tegelevate inimeste põhjalik (tausta)kontroll.

mc ütles ...

See on küll imelik, et endised kommunistid ja kgb tegelased kõrgetel kohtadel on.

Anonüümne ütles ...

*Õiguskaitseorganite hea töö? Kas mitte liitlasriigid ei vihjanud piisavalt tugevalt? umbes nagu viid pimeda kassi põllul uimasekslöödud hiire kallale...
*Probleemiga tegeleti paar aastat. spioonikandidaat oli teada varem, ilmselt olid ka tõendid olemas varem. Ei ole vist juhus, et Simm arreteeriti napilt peale seda kui Venemaa leidis ühe spioonikandidaadi, kes spioneeris Eesti kasuks... Isegi sm Stalin ütles: "juhuseid ei ole". Ilmselt oli praegu hea aeg hiirelõks kinni lüüa.
*Ja veel üks asi. Mis hetkest alates on Eesti valijad andnud poliitikutele mandaadi peamiselt Venemaad provotseerida? Sellest teenivad mõnikümmend eesti poliitikut endale poliitilist kapitali rahvuslaste silmis, majanduseliit kiristab vaikselt hambaid ja lihtinimene jookseb töötukassasse või välismaale. Või on asi selles, et demokraatlik meedia võimendab kõik sündmused üle nagu kaagutav kanakari?

Peeter Meos ütles ...

See, et meie endise NSA spionaažikahtlustuses midagi erakordset pole, on küll väga ebaõige väita. Näidatagu mulle üks teine NATO riik, kus National Security Authority on sellise kahtlustuse saanud ja arreteeritud! Hullemaks minna väga palju ei saagi (ehk President - Peaminister samas situatsioonis oleks hullem). See on Eesti jaoks üks väga suuremat sorti järele-, ümbermõtlemise ja tagasihoidlik olemise koht.