Simmi juhtumi kaks esimest järeldust
Herman Simmi süüdistamine riigireetmises mõjub arusaadavalt pommuudisena. Süüdimõistmise korral võib vaid oletada, milline on kahju ulatus. Tegemist on mehega, kelle käest on aastate jooksul läbi käinud arvestatav hulk salajast informatsiooni.Täna oleme me alles selle suure loo alguses. Detailid on tulemas ning ka sügavamate järelduste tegemiseks tuleb aega koguda. Eeskätt peab oma otsuse tegema kohus.
Küll aga juba praegu rahvusvahelises meedias suurt tähelepanu pälviv uudis sunnib tegema esimesi järeldusi. Minu arvates saaks täna välja tuua nendest kaks peamist.
Esiteks näitasid Eesti õiguskaitseorganid ennast väga kõrgel tasemel, et suutsid sellele väga tõsisele kuriteokahtlusele jälile jõuda. Kahjuks pole tegemist maailmas millegi erakordsega, kuigi paremal meelel ei tahaks ükski riik, veelenam väikeriik, sarnase juhtumiga kokku puutuda.
Teiseks näitab see veelkord, et viimasel kümnendil on lääneriikide vastane luuretegevus märgatavalt kasvanud. Löögi all on korraga erinevad tasemed. Seda nii riikides kui rahvusvahelistes organisatsioonides. Seda peab oma edasistes otsustes arvestama ka Eesti.
Kommentaarid
Oleks tabatud enne esimese info väljaandmist, siis veel...
Kas ikka näitasid, äkki lihtsalt ei saanud enam lääne kolleegide märkuseid tähelepanuta jätta.
Ja neid mehi on kindlasti veel kes on kgb koolid läbi käinud või nsvl eriüksustes teeninud ja praegult kõrgetel kohtadel.
... ilmselt on tegemist pikaajalise ja süsteemse info lekitamisega mitte ametialase lohakusega vms. Prokurör ei anna niisama lihtsalt välja pooleaastast kinnipidamisorderit.
... peaminister ei nimetaks ilmaasjata kahtlustatavat tõbraseks, kellele 15 aastat on veel väike karistus.
Ma leian, et vastutuse peaks võtma KaPo, kelle tööks on riigisaladusega tegelevate inimeste põhjalik (tausta)kontroll.
*Probleemiga tegeleti paar aastat. spioonikandidaat oli teada varem, ilmselt olid ka tõendid olemas varem. Ei ole vist juhus, et Simm arreteeriti napilt peale seda kui Venemaa leidis ühe spioonikandidaadi, kes spioneeris Eesti kasuks... Isegi sm Stalin ütles: "juhuseid ei ole". Ilmselt oli praegu hea aeg hiirelõks kinni lüüa.
*Ja veel üks asi. Mis hetkest alates on Eesti valijad andnud poliitikutele mandaadi peamiselt Venemaad provotseerida? Sellest teenivad mõnikümmend eesti poliitikut endale poliitilist kapitali rahvuslaste silmis, majanduseliit kiristab vaikselt hambaid ja lihtinimene jookseb töötukassasse või välismaale. Või on asi selles, et demokraatlik meedia võimendab kõik sündmused üle nagu kaagutav kanakari?