Kas Euroopa andestab Venemaale?

Prantsusmaa peaministri Francois Filloni tänased avaldused Sotšis pärast kohtumist Venemaa kolleegi Vladimir Putiniga jätavad õhku mitu küsimust. Peamine nendest on: kas Euroopa andestab tõepoolest nii lihtsalt Venemaa agressiooni demokraatliku riigi vastu?

Esiteks teatas Fillon, et Prantsusmaa ja Venemaa suhted on ühegi erandita tõusuteel. Teiseks leidis Fillon, et Euroopa Liit võiks juba oktoobri algul jätkata kõnelusi uue koostööleppe sõlmimiseks Venemaaga. Need väljaütlemised on eriti kontrastsed paar päeva pärast USA välisministri väga teravat kõnet Venemaa suunal.

Filloni seisukohad paraku näitavad, et esiteks läänemaailmas ning teiseks kitsamalt Euroopa Liidus eksisteerib väga erinev lähenemine sellele, kuidas suhtuda Venemaa agressiivsesse välispoliitikasse.

See sõnum pole meile kuigi lohutav. Kui Eruoopa Liit peaks tõepoolest unustama või andestama Venemaa jõhkra agressiooni Gruusia vastu, siis tähistab see kahtlemata Vana maailma viimase poolsajandi üht suurimat diplomaatilist läbikukkumist.

Mis jääb Eestile siin teha? Kas anname nõusoleku läbirääkimiste jätkamiseks? Kui jah, siis kuidas me seletaksime oma sõpradele Gruusias ja mujal nii lihtsat meelemuutust. Pealegi on vähemalt mulle siiani selgusetu, milles Medvedev ja Sarkozy ikkagi tegelikult kokku leppisid. Kui selle sisuks on vägede taandamine 7. augusti eelsetele positsioonidele, siis pole võimalik rääkida kokkulepete täitmisest veel pika aja jooksul. Vähemalt enne Venemaa vägede taandumist Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast.

Eesti tegevusel võiks praegu olla järgmised selged eesmärgid. Esiteks peaksime järjekindlalt nõudma Gruusia territoriaalse terviklikkuse põhimõtte austamist. Selle tõttu on Venemaa tegevus Abhaasias ja Lõuna-Osseetias illegaalne ning rahvusvahelist õigust rikkuv. Sellel peaksid olema selged tagajärjed suhetes Euroopa Liiduga. Kas tõesti lubaksime me nii lihtsalt Venemaal tänase Euroopa piire muuta?

Ja see on ka peamine põhjus, miks minu arvates ei tohiks Eesti enne Prantsusmaa lubatud Euroopa Liidu ja Venemaa suhete läbivaatamist anda rohelist tuld koostööleppe kõneluste jätkamiseks.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Ma tõesti ei ole Gruusia-Osseetia ajaloo ja tänapäevaga kuigi tuttav. Ometi arvan, et Eesti ei peaks asuma NII üheselt Saakašvili taha. Pigem peaks igal võimalikul juhtumil rõhutama rahvusvahelise komisjoni moodustamise vajadust, kes uuriks, mis tegelikult juhtus ja millal miski juhtus.

Lihtne on mõista Balti ja Poola juhtide lähenemisnurka Eestis, ometi jääb see liiga lahjaks Euroopa mastaabis, kus on palju erinevaid huvisid Venemaaga seoses.

Kui aga suudetaks moodustada vastav grupp, kelle usaldusväärsuses pole kahtlust, siis saab alles rääkida mingist väärtustel põhinevast poliitikast (mida ka Euroopa justkui rõhutab).

Aga sellega kaasneb ka see, et kui selgub, et Saakašvili tõesti oli suurmal määral süüdi, kui tahaksime uskuda/loota, siis tuleks ka Eestil lähtuda VÄÄRTUSTEST, sõltumata sellest, kas see meile niiväga meeldib või mitte ja kas see meie sõprade tegevuse heaks või valeks tunnistab.

Sel juhul saaks tõesti rääkida mingist alternatiivist USA-le EL poolt. Ka USA tegevuses on paraku liigselt suur kaal nii isiklikul kui ka lähedaste huvigruppide omakasul. Seda mõistab ka Venemaa - kui tehakse avalikkuse silmis miskit, mida ei saa heaks kiita (kui ei piisa vaikimisest), siis tuleb selle eest maksta. Nagu ilmselt ka antud juhtumil Prantsusmaale.

Tahaks küll väga unistada, et taoline asjadekäik ei olnud kogu selle Sarkozy-Medvedevi plaani algseks soovitud stenaariumiks (Sarkozy algsetes plaanides)... ometi ei suuda seda sellisena uskuda. Liigselt suured probleemid on Euroopal ja liigselt suured pakkumised on Venemaa suunalt.

Nii võimatu tundub kogu see väärtuste-poliitika. Väärtused võetakse appi siis, kui muid argumente/kasusid enam võtta pole. Ja seda ka Eesti puhul. Nii sise kui välispoliitikas, paljuski.
Marko Mihkelson ütles …
AK: ehk mis on siis sinu eelistus? Sinu jutust jääb mulje, nagu meie usaldusväärsusel pole sisu? Miks arvad nii?
Anonüümne ütles …
Sisu? Eks mingi sisu ikka ole. Eestist vaadates on seda "sisu" ehk peaaegu piisavaltki, aga.. See jääb kuidagi ühekülgseks.

Suudan küll veidi mõista ka seda, et Eesti on nii-nii väike ja paljud asjad käivad sedavõrd üle meie pea, et meil ei ole paljudel puhkudel muud, kui õigel ajal olla õiges kohas, et meid üldse märgataks USA poolt.

Saan aru ka sellest, et tänases maailmas võib USA-le täielik keskendumine tunduda pragmaatiliselt väga "väärtuslik"/sisuline.

Ma tõesti ei tea kõiki kontekste, milles meie poliitikud oma valikuid teevad, kuid ometi tundub mulle see USA-le oma lauslootuse asetamine veidi kaheldav. Ja seda just põhjusel, et ka USA MÄNGIB väärtustel põhinevat poliitikat. Kui aga vaja, siis olen vägagi veendunud, et Jalta'd tulevad korduma ja kõik need väärtused (milles justkui ollakse USA-ga nii-nii jagamatult samal lainel) jäävad kaalukausil väheväärtuslikeks ja muud väärtused kaaluvad need üle. Põhjus - on olemas ka laiemad USA poliitilised huvid, mis alati ei käi nende eelpool käsitletud väärtustega käsikäes.

Probleem aga selles, et taolised ohud tekivad just siis, kui MEIE Eestis seda tegelikku katet otsime neile ühistele väärtustele.

Minuarust on Eestil peamiselt üks väärtus, millest ei saaks loobuda - meie iseseisvus. Ja seda ei taga meile kahjuks ei EL ega USA. Jah, nad võivad oma sõnades seda püüda tagada, kuid tihti on need keerulised ajad ka neile keerulised, et ka kõige suuremad väärtused ei realiseeru. Tehakse valikud ja valitakse kahest halvast parim. Mis aga meile... on see kõige hullem. Paraku.

Kui aga miski üldse siin maailmas saab midagi tagada, siis peaks seda olema just SISULINE väärtuste esile tõstmine ja seda igas olukorras. Ja kõikide suhtes.

Kui meie riik satub keerukate sündmuste keeris(t)esse, siis jääb ainsaks lootuseks, et meid teatakse kui sõltumatult rahu ja inimõigusi väärtustavat riiki, siis ei lähe NII LIHTSASTI läbi ka kõiksugu provokatsioonid maailma avalikkuse silmis.

Kui aga meid seostatakse mingi Vene-vastase riigina, kellel on pidevalt vaja võidelda Venega... Siis kujuneb meile sellise sõjaka riigi imidž. Ja pole siis ime, kui jõuab kätte ka see päev, kus meile koht kätte näidatakse. Rahvusvaheline üldsus neelab selle rahuga alla. Ja kui saabub jälle rahu (a'la aasta 1946), siis ei pööra keegi tähelepanu seigale, et üks väike jäi suure kõhu taha peitu...

Meie usaldusväärsusel on minuarust sisu küll, kuid seda parimal juhtumil ainult USA silmis. Ma ei leia, et peaksime olema kellegi teise suure riigi poolt. Üldse leian, et me ei peaks olema kellegi poolt a priori. Ega ka mitte kellegi vastu sarnaselt.
Väärtus osutubki väärtuseks ALLES siis, kui ta ei ole seotud isikutega (EI SÕLTU isikutest/riikidest).

Ja teiseks. Väärtus saab põhineda VAID faktidel. Hea oleks, kui need faktid oleksid veidi sisulisemad, kui senine Saakašvili toetuseks väljendatu. Ja seda sisu annaks minuarust just see rahvusvaheline komisjon ja SELLE VAJADUSE RÕHUTAMINE meie poolt. Meie ei saa määrata neid protsesse, kuid ometi on vahe, kas laiema maailma silmis (kellel puudub NSVL-i aegne isiklik kogemus) rõhutada komisjoni vajadust, või "meie teame kõike Venemaa trikid ära"-tõde.

See on hea, kui meil on mõni kogemus (ka negatiivne) ja oskme sellest järeldusi teha. Kui tahame, et ka teised saaksid meiega sarnaselt aru neist ohtudest, siis tuleks teha kõik, et nad seda võimalust ka omaksid.

Kui ühte ohtu pidevalt korrutada (ja sellega kaasnev mõju häirib teiste heaolu), siis tähelepanu siirdub ära kirjeldatud ohult sellest ohust rääkijale. Ja kui sealt on lihtne leida pehmeid kohti... siis seda ka koheselt kasutatakse. Ja rahu jällegi justkui leitud.

Vaevalt selline protsess aga meile kasulik on.

Vabandan, et nii pikaks see vastus läks, kuid nii ma seda kõike mõistan.
Anonüümne ütles …
Vahest üks konkreetne näide ka: Iraak.

On kõigiti arusaadav, et Saddam ei olnud just väga demokraatlik riigijuht. Kas aga see annab õiguse neisse riikidesse sissetungida?

Eriti peale seda, kui algselt väidetud kahtlustused olid VALED.

Väärtuste põhise poliitika puhul on väärtuseks ka see, kui oma eksimusi tunnistatakse, mitte ei püüta neid uute kahtlustuste ja õigustustega seletada.

Utoopia? Sel juhul on ka meie iseseisvus utoopia.
Ain Kendra ütles …
Saddami teemas kipun sarnaselt arvama - kui selgus et kasutatud argumendid ei pidanud paika, on ebaeetiline meie sõdurite osalemine Iraagis.
Anonüümne ütles …
Samas, Iraagi puhul ei tohiks jätta ka märkimata, et Ameerika ise on oma viga tunnistanud. Mis muidugi ei tohiks viia sinnamaani, et kõik on lubatud siis, kui hiljem ütled, et "sorry, ma eksisin".

Viga on tehtud, the deed is done. See aga ei tähenda, et tänases situatsioonis peaks väed lihtsalt robinaga välja tõmbama. Kaose tekitamine oleks vastutustundetu. Seetõttu on ka Eestil eetiline seal tänasel päeval oma panus anda. Õnneks sobivad eetilised kaalutlused kokku meie julgeolukukaalutlustega, kus me tahame olla toeks ja nähtavad olulisele liitlasele USAle.

AK ütles "Kui aga meid seostatakse mingi Vene-vastase riigina, kellel on pidevalt vaja võidelda Venega..." Mnjah, siin tõepoolest konks. Nimelt on ELi sees vaja väljendada seisukohti, mis seisaks ELi-sisestes diskussioonides vastu Itaalia ja teistele sellistele meie silmis kahtlase väärtusega seisukohtadele. Kes need seisukohakujundajad siis veel on, kui mitte endised NLi kolooniad? Ainult UK ja Rootsi ei saa hakkama. Seda suunda on vaja ELi sees ajada, aga kuidas teha seda nii, et ei jääks märki külge? See on miljoni dollari (või euro:)) küsimus.

Üks mõistlik suund on tegutseda sellel suunal, et UK ja Rootsi (ehk võibolla keegi veel) muutuksid häälekamaks. Siis (1) ei peaks me ise nii kõva häält tegema ja (2) ei paistaks meie hääl teiste riikide häälte seast nii selgelt välja. See on ilmselt ka üks väheseid kohti, kui oma asja ajamisel oleks hea jääda võimalikult märkamatuks. Tavaliselt on ju vastupidi, st et tahetakse ikka rohkem silma paista:)
Anonüümne ütles …
Letse kirjutas: "Nimelt on ELi sees vaja väljendada seisukohti, mis seisaks ELi-sisestes diskussioonides vastu Itaalia ja teistele sellistele meie silmis kahtlase väärtusega seisukohtadele..."

Kui seisukoht on kahtlane, siis on kahtlane. Probleem vaid selles, et itaallastele (ja kahjuks mitte ainult neile) tunduvad meie kahtlused kahtlastena. Tegelikult küll mitte kahtlastena, vaid nad eeldavad, et meie seisukohad on kantud russofoobiast, mis ei ole konstruktiivne lähenemine Itaalia sugusele riigile.

Mis aga Iraaki puutub, siis kõik taolised ennetavad löögid kolmandate riikide territooriumitel tuleks põhimõtteliselt välistada ja otseselt hukkamõista. Seda nii sise- kui välispoliitikas. Siia käib nii Tsetseenia kui ka Osseetia. Aga ka Pakistan ja Iraan.
Anonüümne ütles …
Letse kirjutas: "Nimelt on ELi sees vaja väljendada seisukohti, mis seisaks ELi-sisestes diskussioonides vastu Itaalia ja teistele sellistele meie silmis kahtlase väärtusega seisukohtadele..."

Kui seisukoht on kahtlane, siis on kahtlane. Probleem vaid selles, et itaallastele (ja kahjuks mitte ainult neile) tunduvad meie kahtlused kahtlastena. Tegelikult küll mitte kahtlastena, vaid nad eeldavad, et meie seisukohad on kantud russofoobiast, mis ei ole konstruktiivne lähenemine Itaalia sugusele riigile.

Mis aga Iraaki puutub, siis kõik taolised ennetavad löögid kolmandate riikide territooriumitel tuleks põhimõtteliselt välistada ja otseselt hukkamõista. Seda nii sise- kui välispoliitikas. Siia käib nii Tsetseenia kui ka Osseetia. Aga ka Pakistan ja Iraan.
tambet ütles …
Euroopa kipub kaheks lõhenema. Tundub et Venemaa vankumatud sõbrad - tarbijad ei saa ise ka aru, mida nad teevad. Masendav ja naeruväärne üheaegselt.
Aga samas oleks ka parem, kui toimukski EL-i kaheks jagunemine-üks pooltest oleks riikide kogum, kes ei veaks sarnastel juhtudel alt ja teine -viimase võimaluseni vana tüüpi energiaallikaid kasutav "vana euroopa".
Eks see ole natuke primitiivne lähenemine aga vist nii läheb.
Anonüümne ütles …
Eile mainisin siin EL-i siseses tegevuses võimalikku Rootsi rolli. Tänane IHT kirjutab, et ka lombi taga on sarnased lootused: "Short on action elsewhere, the United States through its ambassador in Stockholm, Michael Wood, put in a reasonable word on the matter. He said in a Swedish newspaper article that the Swedes could be leaders in refusing to allow Russia "to sow differences between European states."" http://www.iht.com/articles/2008/09/22/europe/politicus.php

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?