Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2013 postitused

Müüdid ja tegelikkus Eesti-Vene piirileppes

Kujutis
Kuulasin täna tavapärase huviga Raadio 2 saadet "Olukorrast riigis", kus Anvar Samost ja Kalle Muuli muude teemade hulgas käsitlesid ka Eesti-Vene piirileppega seonduvat. Kuna saate autorid, eeskätt Kalle Muuli, esitasid antud teemal mõningaid selgitamistvajavaid seisukohti, siis otsustasin korra veelkord üle kirjutada, mis toimub ja mis ei toimu selles Eesti välispoliitikale tähtsas küsimuses. Loodetavasti viskab alljärgnevale pilgu peale ka Hans H. Luik. Teen seda läbi mõningate müütide ja  küsimuste, mida kas tahtlikult või tahtmata kiputakse rõhutama. 
1. Miks toimub kogu asi salajas, miks ei seletata? Oktoobrist asetleidvate piirikonsultatsioonide kontekstis tõusetus teema esimest korda juba läinud kevadsuvel, kui pikema diplomaatilise tegevuse järel ilmnes esimesi võimalusi tõepoolest mõlema poole huvisid silmas pidavate piirilepingute poole liikumiseks.  Rääkisin sellest teemast eelmise aasta 22. juuli Kuku Välismäärajas ning ka siin blogis võtsin näiteks sellel teema…

Eesti rahvuslikes huvides on piirilepe Venemaaga

Kujutis
Eesti rahvuslikes huvides on riigipiiri õiguslik määratlemine Venemaaga. Seda on järjepidevalt taotletud juba alates 1994. aastast, kui algasid läbirääkimised peaminister Andres Tarandi valitsuse ajal. Just siis otsustati, et Eesti on nõus loobuma Tartu rahu järgse piiri nõudmisest, kuid mitte loobuma õigusliku järjepidevuse põhimõttest. Seda välispoliitilist ühisliini on hoitud tänaseni. 
Eesti-Vene piirilepped, aga tegemist on eraldi mere- ja maismaapiiri lepetega, said sisuliselt valmis juba 1990ndate aastate lõpul. Allkirjadeni jõuti 2005. aasta mais pärast seda, kuid Eestist oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Tookord lepinguid toetades otsustas Riigikogu õiguskantsler Allar Jõksi soovitusel rõhutada oma ratifitseerimisseaduses õigusliku järjepidevuse tähtsust, kuna leppe enda tekst võis jätta ruumi pahatahtlikuks tõlgendamiseks. Venemaa valuline reaktsioon näitas, et Riigikogu samm oli toona õigustatud.
Kaheksa aastat hiljem on Eesti ja Venemaa taas otsimas lahendust pi…

Gaas, turg ja julgeolek

Kujutis
Eestis on viimastel nädalatel käinud põhjendatult aktiivne arutelu meie gaasituru tuleviku üle ning seda eeskätt veeldatud maagaasi (LNG) terminali võimaliku ehitamise ja asupaiga kohta. Räägitud on peaasjalikult sellest, kas Eesti üldse vajab suurt investeeringut ning  kui jah, siis milline on selle mõju meie energiajulgeolekule.
Kui täpne olla, siis arutelud gaasituru liberaliseerimise üle algasid juba aastaid tagasi ning on käinud ühte jalga Euroopa Liidu energiapoliitika suundumustega. Meie regioonis mõistagi on peamiseks tõukejõuks olnud ainusõltuvus ühest tarnijast, kelleks on Gazprom. Viimane on oma investeerimisplaane rakendanud päris sageli ka laiemate huvide teenistusse. Gazpromi on peetud Venemaa välispoliitika üheks efektiivsemaks tööriistaks. Eriti tuntavalt on seda mõõdet viimastel aastatel tunda saanud näiteks Ukraina kui Vene gaasi suurim transiitriik.
Veel mõned aastad tagasi näis veeldatud maagaasi terminali rajamise idee kauge unistusena, sest investeeringu maht oleks…