esmaspäev, 28. juuli 2014

EESTI VAJAB SIHITUMAT UKRAINA POLIITIKAT


Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis sai alguse veebruaris, ei näita täna mingeid vaibumismärke. Isegi Malaisia reisilennuki allatulistamine Venemaa toetatud terroristide poolt ning sellele järgnenud läänemaailma karmim hoiak ei ole pidurdanud president Putinit oma eesmärgi suunas liikumisel. Selleks eesmärgiks on jätkuvalt Ukraina suveräänsuse  piiramine ja vajadusel riigi tükeldamine.

Kahjuks pidid Ida-Ukrainas hukkuma kümned Euroopa Liidu kodanikud, et ühendus võtaks ette senisest jõulisemad sammud Venemaa agressiooni peatamiseks ning Ukraina toetamiseks. Eesti on püsivalt olnud nende riikide seas, kelle meelest pole senised sanktsioonid olnud veenvad ning Venemaa tegevust mõjutavad.

Lootus, et piitsa ja prääniku taktika töötaks, ei ole ennast õigustanud. Venemaa on rikkunud Krimmi okupeerimise ja annekteerimisega ning Ida-Ukraina ründamisega rahvusvahelist õiguskorda viisil, mille vastustamisel ei tööta pehme kompromissiotsing. Vastuseks peaks olema sammud, mis muudaks agressiooni kallimaks kui medalitele vermitav au ja kuulsus.

Sanktsioonid ise Venemaad ei muuda. Survemeetmete eesmärgiks on anda Ukrainale võimalus oma iseseisvus ja riiklik terviklikkus säilitada, kuivõrd sellest omakorda sõltub kogu Euroopa julgeolek. Seepärast on täna jätkuvalt oluline, et Euroopa riigid, sealhulgas Eesti suurendaksid sihipärast abi Ukraina endiselt tekkejärgus oleva riikluse tugevdamisel.

Kui küsida, mis on Eesti tänane poliitika Ukraina suunal, siis jääb vastus hakituks. Kuigi Ukraina on olnud aastaid meie välispoliitika ja arenguabi üks prioriteetriike, tuleb meil täna teha senisest rohkem, sihitumalt ning kaasavamalt.

Mõistagi on Eesti ja Ukraina kaalukategooriad erinevad, mistõttu ei suuda me kunagi avaldada sellist mõju, kui näiteks Euroopa suurriigid eraldi või Euroopa Liit tervikuna. Samas annaks keskendumine mõnele valdkonnale siiski piisavalt nähtava ja ka Ukrainale tunnetatava efekti.

Mis on täna Ukrainale kõige olulisem, kui tahetakse lõpetada riigiks olemise imiteerimine ning viia ellu reaalseid reforme? Ikka see, et Ukraina võimud nii riigi kui kohalikul tasandil pühenduksid senisest tulemuslikumalt kõike halvava korruptsiooni piiramisele ning haldussuutlikkuse kasvatamisele. Mida rohkem on Ukrainas õigusriiki, seda kergem on seal tulevikus ka meie ettevõtjatel.

Eestil on siin suurepärane võimalus pakkuda kõige erinevamal viisil tuge ja lahendusi, mis näiteks mitmete e-lahenduste rakendamise kaudu võimaldaks Ukrainal oma reformiteed käia. Selleks on Ukrainas täna olemas reaalne ja kasvav huvi. Viimane näide puudutab kasvõi kaitseministeeriumi huvi e-tervise valdkonnas e-haigusloo rakendamise kohta.

Reaalsed ning nähtavalt toimivad lahendused oleksid meie piiratud ressursside juures parimaks võimalikuks toeks, mida Eesti saaks Ukrainale pakkuda.  Märgiliselt poleks sugugi üleliigne, kui meie suursaadik Ukrainas võiks saavutada kohapeal sellise kuulsuse, kelleta ei mööduks edaspidi ükski tähtsam rahvusvaheline reformiarutelu .

Piiratud ressursi sihipärasem kasutamine oleks läbimõeldum, kui selle jaotamise taustsüsteem toetuks võimalikult laiale kogemusele. Veel täna poleks sugugi liiast luua Ukraina sõprade töörühm, mis haaraks endasse nii avaliku kui erasektori esindajad.

Välisministeerium võiks  juba praegu uut arenguabi arengukava ootamata ümber mõelda ja paindlikumaks muuta meie arenguabiprogrammide rahastamise. Kui veel aasta tagasi kurdeti, et Ukrainas pole väärilisi partnereid, siis nüüd ei tohiks see argument enam pädeda. Täna oleks selline lähenemine pigem lahjaks vabanduseks enda tegematajätmisele. 

Kui me tõesti tahame näha Ukrainas tulemusi, siis peame  olema valmis pikemaajaliseks kannatlikuks  lähenemiseks. Täna alles oma vabaduse eest võitlevas Ukrainas on ees keerulised ajad ja väljakutsed. Mida püsivam on Ukraina sõprade toetus, seda suurem on võimalus riigi õnnestumisel. Kõige olulisem on aga teadmine, et mida vabam ja edukam on Ukraina seda turvalisem on ka meie tulevik.

Sõidan ise täna taaskord töövisiidile Ukrainasse, et kohapeal ennast detailsemalt kurssi viia viimaste arengutega, kuulata erinevate poliitiliste jõudude seisukohti ning kohtuda inimestega Ida-Ukrainas.  

esmaspäev, 14. juuli 2014

VENEMAA PEAB UKRAINA VASTU HÜBRIIDSÕDA

Viimaste päevade uudised nii Moskvast kui Ida-Ukrainast kinnitavad, et veebruaris alguse saanud Venemaa väljakuulutamata hübriidsõda Ukraina vastu jätkub. Kasutusel on kõige erinevamad ründevahendid alates infosõjast lõpetades kaasaegse relvastuse kasutamisega. Ainus, mis puudu, on ametlik sõjakuulutus.

Uute provokatsioonide laine ning kõikvõimaliku raskerelvastuse saatmine Venemaalt Luhanski ja Donetski regiooni annab alust arvata, et Moskval pole mingit kavatsust oma agressiooni peatada. Pole välistatud, et Venemaa võib oma seniste positsioonide kinnistamiseks kasutusele võtta nn rahuvalvesekkumise taktika.

Vene diplomaatia töötab praegu palehigis, et saavutada rahvusvaheline tunnustus Ida-Ukrainas tegutsevatele Venemaa agressiooni läbiviivatele palgasõduritele ehk terroristidele. Putini ja Merkeli eilne kohtumine Brasiilias näis just sellele keskenduvat. 

Kui Lääs tõepoolest nõustub Venemaa survega, siis tulemuseks on äärmiselt ohtlik sündmuste areng. Nii tekiks Venemaal suurepärane võimalus Krimmi okupeerimise ja annekteerimise järgselt lõigata Ukrainast uus tükk niinimetatud Uus-Venemaa ehk Novorossija näol.

Senine sündmuste käik kinnitab, et lääneriikide seatud sanktsioonid pole Venemaa presidendi otsustele suurt mõju avaldanud. Venemaa tunnetab õigustatult, et Euroopa Liidul ja lääneriikidel tervikuna on nappinud otsusekindlust ja ühtsust. Pole kahtlust, et Venemaa jätkab Ukraina-vastast agressiooni senikaua, kuni Lääs seda lubab.

Tänaseks pole enam jäänud ühtegi sisulist põhjust, miks ei peaks Euroopa Liit koheselt rakendama Venemaa suunal sektoripõhiseid sanktsioone koos Ameerika Ühendriikidega. Veel pole hilja, kuigi tänaseks on osaliselt ka Lääne otsustamatuse tõttu Ukrainas hukkunud juba sadu inimesi. Suurema katastroofi ärahoidmiseks tuleks kiirelt tegutseda.

teisipäev, 20. mai 2014

DELFI KÜSIB, MINA VASTAN


1. Miks valija just teie poolt peaks hääletama?

Ma olen viimase 11 aasta jooksul juhtinud Riigikogus nii väliskomisjoni kui Euroopa Liidu asjade komisjoni tööd.  Samuti on minu rahvusvahelise parlamentaarse kogemuse pagasis Eesti delegatsioonide juhtimine nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kui ka NATO Parlamentaarses Assamblees. Seega on kõik, mis toimub Euroopa tasandil, mulle ammu väga lähedane ning töö Euroopa Parlamendis oleks loomulik jätk eelnevale. 

2. Nimetage teema(d), millega Euroopa Parlamendis tegeleda kavatsete ja põhjendage valikut?

Eestile on täna kõige olulisemad kaks teemat - julgeolek ning rahvusvaheline konkurentsivõime. Need on teemad, millega olen kokku puutunud oma senises karjääris nii Postimehe ajakirjanikuna 1990ndatel kui nüüd viimased 11 aastat poliitikuna Riigikogus. Julgeoleku vallas on veel palju teha, et meie head partnerid Euroopa Liidus tajuksid Venemaalt lähtuvat püsivat survet või isegi ohtu, millega tuleb palju tõsisemalt tegeleda. Teiseks on Euroopa tervikuna täna maailma suures konkurentsis liiga aeglane ja väheinnovatiivne. Mida avatum, dünaamilisem ja innovatiivsem on Euroopa ühisturg, seda paremini läheb ka meie majandusel.

3. Mis on need teemad või valdkonnad, millega Euroopa Liit praegu küll tegeleb, aga teie hinnangul ei peaks tegelema?

Euroopa Liit peaks vähem kulutama sisemist energiat regulatsioonide või piirangute kehtestamisele. Bürokraatia iseärasus juba on selline, et see toodab uut bürokraatiat või bürokraatlikku mõtteviisi. See on mu meelest Euroopa Liidu üks konnasilmasid, millest tulenevad  endiselt eksisteerivad turutõkked, vähene innovatiivsus ning arengut pärssiv minevikuinerts. Heaoluühiskonda pole võimalik üleval pidada mugava majandamise või populistliku poliitikaga.

4. Kas oleksite Euroopa Parlamendi liikmena toetanud ettepanekut külmutada ajutiselt CO2 kvootide enampakkumised, et kvoodi hind kasvaks? Kuidas hääletaksite siis, kui säärane plaan kergitaks Eesti elanike jaoks elektri hinda?

Tegelikult on kogu kliimapoliitika üks suur küsimärk. Euroopa Liit on teinud märkimisväärselt palju energiaefektiivsuse tõstmiseks ning ka energiaallikate mitmekesistamiseks. Kuid samas on kehtestatud liiga karme nõudeid oma enda ettevõtete konkurentsivõime arvelt. Kui mind valitakse Euroopa Parlamenti, siis ühe oma peamise teemana võtan kindlasti käsitleda ka energiapoliitika tervikuna. Juba 2006. aastal olin ma Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enrgiajulgeoleku raportöör.  

5. Olukord Ukrainas on näidanud, et Euroopa Liit ei suuda Venemaa suhtes mõjusaid sanktsioone rakendada. Kuidas peaks Euroopa Liit Venemaa suunal tegutsema?

Esiteks peaks Euroopa Liit kujundama Venemaa suhtes ühtse strateegilise hoiaku - kuidas ja milliseid suhteid me Putini Venemaaga üldse tahaksime näha. Arvestades Moskva varjamatut soovi taastada endine impeerium viisil või teisel, siis peab ka Euroopa Liit oma poliitika vastavalt ümber sõnastama. Eelolevad aastad saavad olema Venemaa ambitsioonide tõttu väga keerulised. Esmased sammud võiksid olla sellised -  esiteks tuleks Euroopa Liidul astuda sanktsioonipoliitikas vähemalt ühte sammu Ameerika Ühendriikidega. Mida ühtsem on Lääs, seda vähem on Moskval mänguruumi. Teiseks peab Euroopa Liit valima endale uuteks välispoliitika ja energiapoliitika eest vastutavateks volinikeks poliitikud, kes tunnevad Venemaad. Kolmandaks peaks Euroopa Komisjon koos liikmesriikidega töötama sellise energiapoliitika nimel, mis tugevdaks ühenduse konkurentsivõimet ning samas vähendaks poliitilist sõltuvust Putini Venemaa korruptiivsest mõjust. Neljandaks peaks Euroopa Liit kokku leppima uues julgeolekustrateegias, mille üheks sisuks võiks olla liikmesmaade kaitsevõimekuse oluline kasvatamine. Kui tahame olla maailmas tegijad, peame oma huvisid suutma kaitsta mitte ainult ilusa jutuga. Venemaale oleks see arusaadav sõnum. Ja viiendaks, kindlasti peaks Euroopa Liit kõigiti jätkama nende Vene kodanikeühenduste toetamist, kes tahaksid näha oma riiki kaasaegses maailmas eduka, avatuna ning omaenda põhiseadust järgiva demokraatliku riigina.

6. Palun ennustage, kuidas jagunevad erakondade kandidaadid ning üksikkandidaadid Eesti kuue koha vahel Euroopa Parlamendis.

Ennustamine on tänamatu, kuid üks on selge - valimistel tuleb pinev rebimine.

JUKU-KALLE RAIDI SOOVITUS EUROVALIMISTEL

kolmapäev, 14. mai 2014

VIIS SAMMU EUROOPA JULGEOLEKU TUGEVDAMISEKS


Selge on see, et meie ühine suurim mure täna on Eesti ja kogu Euroopa julgeolek. Paljudel kohtumistel üle Eesti olen viimastel nädalatel kogenud korduvalt küsimusi ja arvamusi, nagu näiteks – mida tegelikult plaanib Putin ning kui turvaline on meie tulevik.

Ütlen kohe, Putini kavatsusi ei tea ilmselt keegi peale tema enda, aga Eesti julgeolek on täna kindlamini tagatud kui kunagi varem me ajaloos.

Putini Venemaa ei varja juba ammu, et nende soov on viisil või teisel taastada kunagise impeeriumi hiilgus. Oli ju Nõukogude Liidu lagunemine nendele suur õnnetus. Sündmuste käik Ukrainas on paraku olnud suunatud ja mõjutatud just nendest Venemaa deržaava-ihadest.

Venemaa agressioon Ukraina vastu on juba praegu keeranud pea peale kogu Europpa julgeolekusüsteemi, mille üheks alustalaks oli 1975. aastal Helsingis sõlmitud kokkulepe kontinendi piiride puutumatusest ja teineteise suveräänsuse austamisest.

Just praegu on Eesti poliitikutel mängida eriti oluline roll Euroopa uue julgeolekustrateegia sõnastamisel. Meile on ilmne, et kõige paremini on see saavutatav koos tugevate ja sarnaselt mõtlevate liitlaste ja sõpradega. Täna on Eestil liitlasi ja sõpru rohkem kui kunagi varem.

See aga ei tähenda, et me ei peaks rohkem pingutama Euroopa suurema ühtsuse nimel. Mida toimevõimekam ja maailmas konkurentsivõimelisem on Euroopa, seda kindlam on ka meie tulevik.

Seepärast pean väga oluliseks järgmise viie sammu võimalikult kiiret ellurakendamist Euroopas Liidus:

1) Euroopa Liit peab vähendama oma sõltuvust Putini Venemaa korruptiivsest mõjust - see tähendab eeskätt energiapoliitika muutmist ning kaitsealase koostöö peatamist Kremliga, seejuures mitte ükski Mistral ei tohiks jõuda agressorini!

2) Me peame toetama kõigekülgselt Ukraina ja teiste Euroopa riikide euroopalikke pürgimusi, sest nende edu ja hakkamasaamine on ka meie edu;

3) Viivitamatult tuleks kokku leppida Euroopa Liidu uues julgeolekustrateegias, mis kajastaks kõiki meie sellekohaseid väljakutseid - selle üheks praktiliseks pooleks peaks saama liikmesmaade kaitsekulude suurendamine vastavalt võimevajadustele

4) Euroopa Komisjoni uue koosseisu kokkuseadmisel tuleb välispoliitika ja energiapoliitika eest vastutavateks valida poliitikud, kes teavad väga hästi Venemaa olemust;


5) Euroopa julgeolek on seda tugevam, mida konkurentsivõimelisem on Euroopa kogu maailmas. Seepärast on äärmiselt oluline võimalikult kiiresti jõuda kokkuleppele ühise vabakaubandusruumi loomises Ameerika Ühendriikidega.