reede, 22. august 2014

EESTI HUVIDES ON NATO ÜHTSUS


Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli hiljutine mõttesähvatus Riias, kui ta justkui välistas NATO suuremate püsiüksuste paigutamise Balti riikidesse, oli oma ajas veidi ebaõnnestunud ning segadust tekitav.

Merkel viitas oma seisukohta esitades Vene-NATO leppele 1997. aastast, kus toona pooled otsustasid Külma sõja seljataha jätta ning kasvatada vastastikust usaldust. Leppes muuhulgas rõhutati, et pooled “loovad koos kestva ja kaasava rahu euroatlandi ruumis demokraatia ning kooperatiivse julgeoleku põhimõtteid järgides”.

Ilusad sõnad, aga juba ammu ei maksa need enam midagi. Kahjuks. Leppes tunnustati seda, kuidas Venemaa demokratiseerub ning vähendab oma konventsionaalseid ja tuumajõudusid. Selle pinnalt andis NATO leppes lubaduse, et ei kavatse laiendada oma tuumajõudude paiknemist uutesse liikmesmaadesse. Punkt. Konventsionaalsete vägede ümberpaigutamisest pole juttu.

NATO lahkuv peasekretär Anders Fogh Rasmussen nentis Ukraina sündmustest ajendatuna, et Venemaad ei saa enam käsitleda partnerina. NATO peaks aga minema veelgi kaugemale ning selgelt välja ütlema – Vene-NATO lepe on oma kehtivuse kaotanud. Põhjuseks Venemaa seljapööramine demokraatiale ning agressioonid Gruusia ja Ukraina vastu.

Kui võtta eelduseks, et Vene-NATO lepe enam ei kehti, siis lähtuvalt Merkeli Riias korratud jõulisest toetusest kollektiivkaitse põhimõttele on võimalik siluda kõik teised pisikesed eriarvamused.

Juba eeloleval NATO tippkohtumisel Walesis saavad liitlased anda ühise hinnangu Venemaa agressiooni tõttu kujunenud julgeolekuolukorrale ning kavandada koos tähtsamad sammud eeskätt Balti-Poole regiooni kaitsevõime kiiremal kasvatamisel. Just NATO ühine ja jõuline reageering on täna esmaoluline. Eestile on kõige olulisem NATO ühtsus just nüüd, kui ajad on muutunud keerulisemateks.

Venemaa näeb palju vaeva ja vahendeid, et lõhkuda alliansi sisemist ühtsust ning võimet oma kaitset koos tugevdada. Hästi on meeles 2008. aasta Bukaresti tippkohtumine, kus NATO läks lõhki Gruusia ja Ukraina küsimuses. Just sellel kohtumisel lubas Putin endale eriti räige sõnavõtu Ukraina suunal, justkui kuulutades ette tänaseid veriseid sündmusi.

NATO vajalikkuses ei kahtle täna keegi. Liikmesriigid on samuti tajumas, et kaitsekulud on liiga madalad kasvavate julgeolekuohtude tõrjumiseks. Eestil on seepärast eriti hea positsioon nii Walesi eel, ajal kui ka järel oma julgeolekut tugevdada koos liitlaste ühiste pingutustega.

teisipäev, 19. august 2014

MERKELI SEISUKOHT PÕHINEB VALEL EELDUSEL

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli arvamus sellest, et liitlasvägede toomine Balti riikidesse rikuks 1997. aastal sõlmitud Vene-NATO lepet, põhineb valel eeldusel. Seda lepet pole tänaseks olemas, sest juba 2008. aastal rikkus Venemaa seda Gruusiat rünnates. Lõpliku löögi andis Vene-NATO partnerlusele aga Moskva agressioon Ukraina vastu, Krimmi okupeerimine ning annekteerimine.

Me oleme täna olukorras, kus Venemaa on juba enam kui poole aasta jooksul pidevalt eskaleerinud olukorda Ukraina suunal ning pole vähimalgi viisil näidanud valmisolekut terrorismi toetamise lõpetamiseks Ida-Ukrainas. Ka viimased kõnelused Berliinis näitasid, et Venemaal puudub tahe sõja lõpetamiseks. 

Samas on Venemaa suurendanud oma vägede kohalolekut meie piiride taga, rajades uusi baase, nagu näiteks ründehelikopterite üksus Ostrovis, või tugevdades olemasolevate üksuste lahingvõimet. Alles eile andis president Putin Pihkva dessantdiviisile Suvorovi ordeni, tunnustades sellega nende osalust Krimmi okupeerimisel.

Sellises olukorras on äärmiselt oluline, et tippkohtumiseks valmistuvad NATO liikmesriigid käsitleksid Venemaad reaalse ohuna ning töötaksid selle nimel, et Balti ja Poola regioonis tekiks strateegiline tasakaal. Selleks on vaja liitlasvägede püsivat kohalolekut kogu regioonis. Eesti valitsus peab täna tegema kõik, et see eesmärk oleks NATO ühine eesmärk.

VENEMAA ON NATO SUURIM OHT


Kui veel aasta tagasi püüdis NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kõigiti leida laiemat pinnast partnerlussuhete hoidmiseks Venemaaga, siis pärast Kremli algatatud agressiooni Ukraina vastu on olukord põhimõtteliselt muutunud. Brüsselis ei näha Venemaad enam kui partnerit. Pigem on taastumas vastasseis, mis hoidis maailma ärevuses Külma sõja aegadel.

Tegelikult oli suhete teravnemine Venemaa ja NATO riikide vahel vaid aja küsimus. Samal ajal, kui Läänes loodeti ja ka töötati selle nimel, et kunagisi vaenutundeid hajutada, siis Venemaa ei loobunud hetkegi avalikust ja ametlikust arvamisest, et just NATO on riigi julgeoleku suurim ohustaja. Sellise hoiakuga kestvat partnerlust ei ehita.

Esimese hoobi Venemaa ja NATO suhetele andis Moskva 2008. aastal, kui ründas Gruusiat just nimelt alliansi laienemist tõkestades. Siis loodeti Läänes, et Venemaa tegi sammu tagasi ning mõne kuuga oldi tavasuhete juures tagasi. Prantsusmaa käivitas Mistralide tehingu Venemaaga. Relvatehnoloogiat pakkusid Venemaale ka teised NATO liikmesmaad.

Ometi olid Venemaal teised plaanid ning mingist tagasitõmbumisest polnud juttugi. 2009. aasta sügisel viis Venemaa läbi väga agressiivse iseloomuga suurõppused “Zapad-2009”, mille käigus mängiti läbi rünnak Balti riikide ja Poola vastu. Sealhulgas oli stsenaariumis ka taktikalise tuumalöögi andmine Varssavile, et takistada lääneliitlaste abi Balti riikidele.

Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis on väldanud vaatamata rahvusvahelisele survele enam kui pool aastat, on Läänes avanud ka nende silmad, kes uskusid Moskva meelemuutustesse. Täna valmistub allianss septembri alguses Walesis toimuvaks tippkohtumiseks viisil, kus üheks keskseks küsimuseks on tõusnud kollektiivkaitse võimekuste tugevdamine ning usutava heidutuse suurendamine eeskätt Balti ja Poola regioonis.

Tänaseks saavutatud kokkulepped liitlaste vahel lubavad olla Eestil ja teistel Balti riikidel rahul. Näib, et septembri algus toob meile mitmeid olulisi sündmusi ja sõnumeid, mille eesmärgiks on Eesti julgeoleku jätkuv tugevdamine. Selle sisuks on liitlasvägede püsivama kohaloleku suurendamine kogu regioonis ning meie enda kaitsevõimekuse tugevdamine vajaliku relvastuse soetamise kaudu.

Mõnele võib tunduda, et Eesti kaitsevõime tugevdamine üksnes eskaleerib olukorda, millele Venemaa võiks vastata veelgi agressiivsema käitumisega. Ma ei ole sellise hoiakuga sugugi nõus. Kui keegi üldse midagi on eskaleerinud, siis seda Venemaa oma agressioonidega Gruusia ja Ukraina vastu ning sageli provokatiivse alatooniga õppuste läbiviimisega.

Kui seda üksnes helesinise lootusega pealt vaadata ning mitte midagi teha, võib meie julgeolek juba lähitulevikus olla suure löögi all. Seepärast on halvemate stsenaariumite ärahoidmiseks parim strateegia usutava kaitsevõime olemasolu. Eestil on see olemas ning koos alliansi uute plaanidega tugevnemas.

laupäev, 2. august 2014

UKRAINA VÕITLEB VABADUSE EEST

Donetski oblasti piir Ukrainas asub keset avaraid ja kauneid steppe. Dnipropetrovski poolt liikudes tervitab saabujat Ukraina rahvusvärvides kaevanduspiirkonda sümboliseeriv piiritähis. Kui seal läheduses poleks Ukraina armee relvastatud kontrollpunkti, ei arvakski, et vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel käib sõda. Sõda Ukraina iseseisvuse ja vabaduse eest.
Meie Kohtla-Järvet meenutav, kuid mitu korda suurem Kramatorski linn oli veel mõne nädala eest Venemaa toetusel tegutsevate terroristide võimu all. Peaaegu inimtühjad tänavad, paljaks röövitud autopoed, mürsutabamustega elumajad ning kuuliaukudega sõidukid meenutavad alles hiljuti toimunut.
Inimesed on hirmul. Oleks ime, kui poleks. Ühtäkki ja näiliselt ei millestki vallandunud sõda röövis neilt normaalse elu,  mitmetelt rahulikelt elanikelt alatiseks. Esimene, millele ellujäänud täna mõtlevad – on rahu. Kaht kuud sõja­stressi püütakse võimalikult kiiresti unustada. Kohalikud ettevõtjad on linnas üles seadnud mitu loosungit, tänamaks Ukraina armeed vabastamise eest. Linn on otsast lõpuni Ukraina rahvusvärvides. Isegi prügikastid.
Linnaelanike meelsus on siiski veel vahepeal. Terroristid näitasid oma tegudega, et Venemaa poole koonutamine ei too rahu, vaid sõja. Ukraina võimudel seisab ees suur katsumus, et usaldus tagasi võita. Donbassis on jätkuvalt küllaga neid, kes peavad Kiievi võime «banderalasteks» ja «fašistideks». Muidugi, Vene propaganda mõjul.
Kõige tähtsam on võimalikult kiiresti vabastatud piirkondade elurütmi taastamine. Kramatorskist vaevu pooleteise tosina kilomeetri kaugusel asuvas Slovjanskis on taastatud elektri- ja veevarustus. Kramatorskis nägin oma silmaga, kuidas on asutud taastama pommitamistes kannatada saanud kortermaju. Sama olulised on demineerimistööd. Ainuüksi viimase nädalaga on vabastatud linnades kahjutuks tehtud 3300 lõhkekeha.
Kui Kramatorskis valitseb täna lootusrikas rahu, siis vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Donetskis käivad lahingud. Seda Kramatorskis ei kuule, kuid uudiseid jälgivad kõik. Vaevalt tajuvad siiski Kramatorski või laiemalt Donbassi elanikud, mis tegelikult toimub. Nende jaoks on sõda ehe ja traagiline. Toimuva tähendus nii piirkonna, Ukraina või isegi kogu Euroopa tulevikule neid veel ei puuduta või nendeni ei jõua.
Tegelikult on Donbass ja mõneti laiemalt kogu Ukraina elanud viimased 23 aastat kui vati sees. Justkui on oma riik, aga samas nagu ei ole ka. Sellest arusaamine on olnud lünklik ning kohati olematu. Paljudele vahetus 1991. aastal riigi nimes vaid see, et Ukraina NSVst sai lihtsalt Ukraina. Kõik muu jäi aga suuresti samaks, nagu see oli nõukogude ajal. Isegi läänemaailmas leidub veel praegugi arvajaid, et eks Ukraina üks Venemaa provints ole.
Nii nagu polnud Ukrainal enne õiget piiri Venemaaga, nii jäi see ka pärast 1991. aastat. Riigi rahakott oli pidevalt isiklike huvide teenistuses, kusjuures vasakule läksid mitte miljonid, vaid kümned miljardid. Nii nagu varastati nõukogude ajal, nii tehti seda hiljemgi. Viimast veel eriti suures mahus ja suurema mõnuga. Mis seal rääkida, kui isegi ühe parlamendisaadiku hääle eest oldi valmis välja käima 25 miljonit dollarit. Korruptsioon mattis Ukraina poliitilise eliidi sisemiste valede ja suurte kuritegude võrku. Nõukogude inimese mentaliteet näis murdumatu.
Ukraina üks tuntumaid ajakirjanikke Vitali Portnikov kirjeldab viimast 23 aastat kui riigiks olemise imiteerimist. Alles nüüd, 2014. aastal on kujunenud võimalus suurte muutuste alguseks. Kahjuks juba praeguseks sadade inimelude hinnaga. Viimase tõuke selleks muutuseks andiski endise presidendi Viktor Janukovõtši ja tema lähikonna üle igasuguse piiri läinud varastamine ja kuritegelik riigijuhtimine. Oma osa mängis ka Venemaa poolt jõuga pealesurutud valik ida ja lääne vahel.
Ukraina võitis veebruarirevolutsiooniga endale võimaluse alustada tegelikult riikluse rajamist ning iseseisvuse tugevdamist. Ukrainas toimub praegu sõna otseses mõttes vabanemine orjastavast nõukogude mentaliteedist. See on aeglane, valulik, eriti Donbassis, kuid mulle tundub, et suuresti pöördumatu.
Ukrainlased on enda jaoks uuesti avastamas omaenda riiki ja sümboolikat. Euroopas on vähe riike, kus sedavõrd palju on tänavatel rahvussümboleid ja rahvusvärve. Tee Kiievi lennuväljalt kesklinna on palistatud samas ka Euroopa tähelippudega.
Suund on selge. Ukraina tahab olla edukas Euroopa riik. Kuid tee ees on alles pikk ning esimene katsumus – vabadussõda –  alles käimas. Kuidagi teisiti on seda terrorismivastast operatsiooni rahvakeelde raske tõlkida. See pole mingi kodusõda või sisekonflikt, see on Ukraina võitlus Venemaa agressiooni vastu. See on võitlus õiguse eest olla iseseisev riik ja rahvas.   
Ukrainas teatakse, et aeg töötab praegu nende kahjuks. Sõda terroristide hävitamiseks ja Donbassi vabastamiseks võib võtta hoopis teise pöörde, kui kõik venib rasketesse sügis- või talvetingimustesse. Kiievis usutakse, et kui Venemaa ei alusta laiamahulist interventsiooni, siis on Donbass paari kuuga vabastatud. Võit terroristide üle ei tähendaks veel võitu probleemide üle. Siis alles tegelik katsumus algab. Sügis tuleb keeruline mitmes mõttes. Juba praegu napib isegi Kiievis sooja vett, eramajadel soovitatakse aga 1. oktoobriks valmis olla gaasiküttelt tahkele küttele üle minema. Gaasi ei pruugi jätkuda.
Mööda Ukrainat on praegu laiali kümned tuhanded sõjapõgenikud. Ka minu Ukraina kolleegil Vitali Kaljužnõil, kes ise pärit Donetskist, elab Kiievis maapaos terve sugulaskond. Kas neil on, kuhu tagasi minna? Millal see võimalikuks osutub?
Venemaa pitsitab juba praegu Ukrainat uute kaubanduspiirangutega. Enam kui 10-protsendiliseks kujuneda võiv majanduslangus asetab tuleva aasta eelarvele ränga koormuse. Inimesed aga ootavad kannatamatult muutust paremuse poole. Sügisel valitaval parlamendil ja uuel valitsusel seisab ees erakordselt keeruline ajajärk. Pärast Janukovõtšit oligarhide kätte liikunud võim seab neilegi uued väljakutsed. Rahvas korra juba näitas oma tahet ja on valmis seda vajadusel taas tegema. Seda eirata on praegu keerulisem kui oranži revolutsiooni järel.
Meie silme all on uuelt lehelt sündimas Euroopa suurriik. Kui edukaks ja iseseisvaks ta saab, see sõltub eeskätt ukrainlastest endist. Aga mitte ainult. Ukraina on liiga suur ja liiga tähtis selleks, et Euroopa teda ignoreeriks. Nii nagu toimuv on Ukraina suur võitlus oma vabaduse eest, nii peaks ka Euroopa nägema selles erakordset võimalust julgeoleku ja rahu tugevdamiseks kogu kontinendil. Ukraina võit on Euroopa võit.

esmaspäev, 28. juuli 2014

EESTI VAJAB SIHITUMAT UKRAINA POLIITIKAT


Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis sai alguse veebruaris, ei näita täna mingeid vaibumismärke. Isegi Malaisia reisilennuki allatulistamine Venemaa toetatud terroristide poolt ning sellele järgnenud läänemaailma karmim hoiak ei ole pidurdanud president Putinit oma eesmärgi suunas liikumisel. Selleks eesmärgiks on jätkuvalt Ukraina suveräänsuse  piiramine ja vajadusel riigi tükeldamine.

Kahjuks pidid Ida-Ukrainas hukkuma kümned Euroopa Liidu kodanikud, et ühendus võtaks ette senisest jõulisemad sammud Venemaa agressiooni peatamiseks ning Ukraina toetamiseks. Eesti on püsivalt olnud nende riikide seas, kelle meelest pole senised sanktsioonid olnud veenvad ning Venemaa tegevust mõjutavad.

Lootus, et piitsa ja prääniku taktika töötaks, ei ole ennast õigustanud. Venemaa on rikkunud Krimmi okupeerimise ja annekteerimisega ning Ida-Ukraina ründamisega rahvusvahelist õiguskorda viisil, mille vastustamisel ei tööta pehme kompromissiotsing. Vastuseks peaks olema sammud, mis muudaks agressiooni kallimaks kui medalitele vermitav au ja kuulsus.

Sanktsioonid ise Venemaad ei muuda. Survemeetmete eesmärgiks on anda Ukrainale võimalus oma iseseisvus ja riiklik terviklikkus säilitada, kuivõrd sellest omakorda sõltub kogu Euroopa julgeolek. Seepärast on täna jätkuvalt oluline, et Euroopa riigid, sealhulgas Eesti suurendaksid sihipärast abi Ukraina endiselt tekkejärgus oleva riikluse tugevdamisel.

Kui küsida, mis on Eesti tänane poliitika Ukraina suunal, siis jääb vastus hakituks. Kuigi Ukraina on olnud aastaid meie välispoliitika ja arenguabi üks prioriteetriike, tuleb meil täna teha senisest rohkem, sihitumalt ning kaasavamalt.

Mõistagi on Eesti ja Ukraina kaalukategooriad erinevad, mistõttu ei suuda me kunagi avaldada sellist mõju, kui näiteks Euroopa suurriigid eraldi või Euroopa Liit tervikuna. Samas annaks keskendumine mõnele valdkonnale siiski piisavalt nähtava ja ka Ukrainale tunnetatava efekti.

Mis on täna Ukrainale kõige olulisem, kui tahetakse lõpetada riigiks olemise imiteerimine ning viia ellu reaalseid reforme? Ikka see, et Ukraina võimud nii riigi kui kohalikul tasandil pühenduksid senisest tulemuslikumalt kõike halvava korruptsiooni piiramisele ning haldussuutlikkuse kasvatamisele. Mida rohkem on Ukrainas õigusriiki, seda kergem on seal tulevikus ka meie ettevõtjatel.

Eestil on siin suurepärane võimalus pakkuda kõige erinevamal viisil tuge ja lahendusi, mis näiteks mitmete e-lahenduste rakendamise kaudu võimaldaks Ukrainal oma reformiteed käia. Selleks on Ukrainas täna olemas reaalne ja kasvav huvi. Viimane näide puudutab kasvõi kaitseministeeriumi huvi e-tervise valdkonnas e-haigusloo rakendamise kohta.

Reaalsed ning nähtavalt toimivad lahendused oleksid meie piiratud ressursside juures parimaks võimalikuks toeks, mida Eesti saaks Ukrainale pakkuda.  Märgiliselt poleks sugugi üleliigne, kui meie suursaadik Ukrainas võiks saavutada kohapeal sellise kuulsuse, kelleta ei mööduks edaspidi ükski tähtsam rahvusvaheline reformiarutelu .

Piiratud ressursi sihipärasem kasutamine oleks läbimõeldum, kui selle jaotamise taustsüsteem toetuks võimalikult laiale kogemusele. Veel täna poleks sugugi liiast luua Ukraina sõprade töörühm, mis haaraks endasse nii avaliku kui erasektori esindajad.

Välisministeerium võiks  juba praegu uut arenguabi arengukava ootamata ümber mõelda ja paindlikumaks muuta meie arenguabiprogrammide rahastamise. Kui veel aasta tagasi kurdeti, et Ukrainas pole väärilisi partnereid, siis nüüd ei tohiks see argument enam pädeda. Täna oleks selline lähenemine pigem lahjaks vabanduseks enda tegematajätmisele. 

Kui me tõesti tahame näha Ukrainas tulemusi, siis peame  olema valmis pikemaajaliseks kannatlikuks  lähenemiseks. Täna alles oma vabaduse eest võitlevas Ukrainas on ees keerulised ajad ja väljakutsed. Mida püsivam on Ukraina sõprade toetus, seda suurem on võimalus riigi õnnestumisel. Kõige olulisem on aga teadmine, et mida vabam ja edukam on Ukraina seda turvalisem on ka meie tulevik.

Sõidan ise täna taaskord töövisiidile Ukrainasse, et kohapeal ennast detailsemalt kurssi viia viimaste arengutega, kuulata erinevate poliitiliste jõudude seisukohti ning kohtuda inimestega Ida-Ukrainas.  

esmaspäev, 14. juuli 2014

VENEMAA PEAB UKRAINA VASTU HÜBRIIDSÕDA

Viimaste päevade uudised nii Moskvast kui Ida-Ukrainast kinnitavad, et veebruaris alguse saanud Venemaa väljakuulutamata hübriidsõda Ukraina vastu jätkub. Kasutusel on kõige erinevamad ründevahendid alates infosõjast lõpetades kaasaegse relvastuse kasutamisega. Ainus, mis puudu, on ametlik sõjakuulutus.

Uute provokatsioonide laine ning kõikvõimaliku raskerelvastuse saatmine Venemaalt Luhanski ja Donetski regiooni annab alust arvata, et Moskval pole mingit kavatsust oma agressiooni peatada. Pole välistatud, et Venemaa võib oma seniste positsioonide kinnistamiseks kasutusele võtta nn rahuvalvesekkumise taktika.

Vene diplomaatia töötab praegu palehigis, et saavutada rahvusvaheline tunnustus Ida-Ukrainas tegutsevatele Venemaa agressiooni läbiviivatele palgasõduritele ehk terroristidele. Putini ja Merkeli eilne kohtumine Brasiilias näis just sellele keskenduvat. 

Kui Lääs tõepoolest nõustub Venemaa survega, siis tulemuseks on äärmiselt ohtlik sündmuste areng. Nii tekiks Venemaal suurepärane võimalus Krimmi okupeerimise ja annekteerimise järgselt lõigata Ukrainast uus tükk niinimetatud Uus-Venemaa ehk Novorossija näol.

Senine sündmuste käik kinnitab, et lääneriikide seatud sanktsioonid pole Venemaa presidendi otsustele suurt mõju avaldanud. Venemaa tunnetab õigustatult, et Euroopa Liidul ja lääneriikidel tervikuna on nappinud otsusekindlust ja ühtsust. Pole kahtlust, et Venemaa jätkab Ukraina-vastast agressiooni senikaua, kuni Lääs seda lubab.

Tänaseks pole enam jäänud ühtegi sisulist põhjust, miks ei peaks Euroopa Liit koheselt rakendama Venemaa suunal sektoripõhiseid sanktsioone koos Ameerika Ühendriikidega. Veel pole hilja, kuigi tänaseks on osaliselt ka Lääne otsustamatuse tõttu Ukrainas hukkunud juba sadu inimesi. Suurema katastroofi ärahoidmiseks tuleks kiirelt tegutseda.

teisipäev, 20. mai 2014

DELFI KÜSIB, MINA VASTAN


1. Miks valija just teie poolt peaks hääletama?

Ma olen viimase 11 aasta jooksul juhtinud Riigikogus nii väliskomisjoni kui Euroopa Liidu asjade komisjoni tööd.  Samuti on minu rahvusvahelise parlamentaarse kogemuse pagasis Eesti delegatsioonide juhtimine nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kui ka NATO Parlamentaarses Assamblees. Seega on kõik, mis toimub Euroopa tasandil, mulle ammu väga lähedane ning töö Euroopa Parlamendis oleks loomulik jätk eelnevale. 

2. Nimetage teema(d), millega Euroopa Parlamendis tegeleda kavatsete ja põhjendage valikut?

Eestile on täna kõige olulisemad kaks teemat - julgeolek ning rahvusvaheline konkurentsivõime. Need on teemad, millega olen kokku puutunud oma senises karjääris nii Postimehe ajakirjanikuna 1990ndatel kui nüüd viimased 11 aastat poliitikuna Riigikogus. Julgeoleku vallas on veel palju teha, et meie head partnerid Euroopa Liidus tajuksid Venemaalt lähtuvat püsivat survet või isegi ohtu, millega tuleb palju tõsisemalt tegeleda. Teiseks on Euroopa tervikuna täna maailma suures konkurentsis liiga aeglane ja väheinnovatiivne. Mida avatum, dünaamilisem ja innovatiivsem on Euroopa ühisturg, seda paremini läheb ka meie majandusel.

3. Mis on need teemad või valdkonnad, millega Euroopa Liit praegu küll tegeleb, aga teie hinnangul ei peaks tegelema?

Euroopa Liit peaks vähem kulutama sisemist energiat regulatsioonide või piirangute kehtestamisele. Bürokraatia iseärasus juba on selline, et see toodab uut bürokraatiat või bürokraatlikku mõtteviisi. See on mu meelest Euroopa Liidu üks konnasilmasid, millest tulenevad  endiselt eksisteerivad turutõkked, vähene innovatiivsus ning arengut pärssiv minevikuinerts. Heaoluühiskonda pole võimalik üleval pidada mugava majandamise või populistliku poliitikaga.

4. Kas oleksite Euroopa Parlamendi liikmena toetanud ettepanekut külmutada ajutiselt CO2 kvootide enampakkumised, et kvoodi hind kasvaks? Kuidas hääletaksite siis, kui säärane plaan kergitaks Eesti elanike jaoks elektri hinda?

Tegelikult on kogu kliimapoliitika üks suur küsimärk. Euroopa Liit on teinud märkimisväärselt palju energiaefektiivsuse tõstmiseks ning ka energiaallikate mitmekesistamiseks. Kuid samas on kehtestatud liiga karme nõudeid oma enda ettevõtete konkurentsivõime arvelt. Kui mind valitakse Euroopa Parlamenti, siis ühe oma peamise teemana võtan kindlasti käsitleda ka energiapoliitika tervikuna. Juba 2006. aastal olin ma Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enrgiajulgeoleku raportöör.  

5. Olukord Ukrainas on näidanud, et Euroopa Liit ei suuda Venemaa suhtes mõjusaid sanktsioone rakendada. Kuidas peaks Euroopa Liit Venemaa suunal tegutsema?

Esiteks peaks Euroopa Liit kujundama Venemaa suhtes ühtse strateegilise hoiaku - kuidas ja milliseid suhteid me Putini Venemaaga üldse tahaksime näha. Arvestades Moskva varjamatut soovi taastada endine impeerium viisil või teisel, siis peab ka Euroopa Liit oma poliitika vastavalt ümber sõnastama. Eelolevad aastad saavad olema Venemaa ambitsioonide tõttu väga keerulised. Esmased sammud võiksid olla sellised -  esiteks tuleks Euroopa Liidul astuda sanktsioonipoliitikas vähemalt ühte sammu Ameerika Ühendriikidega. Mida ühtsem on Lääs, seda vähem on Moskval mänguruumi. Teiseks peab Euroopa Liit valima endale uuteks välispoliitika ja energiapoliitika eest vastutavateks volinikeks poliitikud, kes tunnevad Venemaad. Kolmandaks peaks Euroopa Komisjon koos liikmesriikidega töötama sellise energiapoliitika nimel, mis tugevdaks ühenduse konkurentsivõimet ning samas vähendaks poliitilist sõltuvust Putini Venemaa korruptiivsest mõjust. Neljandaks peaks Euroopa Liit kokku leppima uues julgeolekustrateegias, mille üheks sisuks võiks olla liikmesmaade kaitsevõimekuse oluline kasvatamine. Kui tahame olla maailmas tegijad, peame oma huvisid suutma kaitsta mitte ainult ilusa jutuga. Venemaale oleks see arusaadav sõnum. Ja viiendaks, kindlasti peaks Euroopa Liit kõigiti jätkama nende Vene kodanikeühenduste toetamist, kes tahaksid näha oma riiki kaasaegses maailmas eduka, avatuna ning omaenda põhiseadust järgiva demokraatliku riigina.

6. Palun ennustage, kuidas jagunevad erakondade kandidaadid ning üksikkandidaadid Eesti kuue koha vahel Euroopa Parlamendis.

Ennustamine on tänamatu, kuid üks on selge - valimistel tuleb pinev rebimine.