neljapäev, 16. oktoober 2014

MUUTUNUD JULGEOLEKUKESKKOND EUROOPAS



Mitte kunagi varem meie kontinendi ajaloos pole Euroopa rahvad elanud sellises heaolus ning vabaduses kui täna. Ja ilmselt mitte kunagi varem pole globaalne maailm pakkunud Euroopale ühtaegu sedavõrd eripalgelisi julgeolekualaseid väljakutseid kui seda me täna näeme ja tunnetame.

Mitmel pool maailmas kipub olema tõsiasi, et Teise maailmasõja järgne rahvusvaheliste suhete süsteem on langenud väga suure surve alla. Küsimus on selles, kas maailm suudab uueneda kehtivat rahvusvahelist õigust rakendades või oleme silmitsi suuremate vastasseisude või isegi konfliktidega.

Euroopa julgeolekule on esitamas väljakutseid korraga nii Venemaa agressiivsus, islamiäärmusluse kasvav levik Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Hiina pöördumatuna tunduv esiletõus maailma juhtriigiks, piiriülesed globaalnähtused nagu näiteks küberterrorism või vaesusmigratsioon. Lõppeks tuleb väga tõsiselt suhtuda kiirelt oma levikut kasvatava surmava ebola viiruse tõrjumisse. Maailma tervishoiuorganisatsiooni andmetel võib juba aasta lõpus iganädalane haigestunute juurdekasv ulatuda 10 000 inimeseni.

Külma sõja ajal tundus maailm vähemalt väliselt oluliselt lihtsamana. See peegeldus ka toona jagatud Euroopas, kus vaba maailm oli vastakuti kommunistliku ideoloogia taha peitunud Vene imperialismiga. Täna on juba üksnes erinevaid riigipõhiseid jõu- ja mõjukeskusi sedavõrd palju, rääkimata muudest teguritest, et maailma mõistmine ja selle pindselt parima poliitika kujundamine on varasemast palju keerulisem.

Pole saladus, et vahetult meid ja meie lähiregiooni mõjutavad muutused Euroopa julgeolekukeskkonnas on suuresti seotud eeskätt Venemaa  kasvava agressiivsusega, mida me oleme täheldanud mitme viimase aasta jooksul. Tegelikult on Venemaast täna kujunenud ehk isegi suurim väljakutse kogu läänemaailma sidususele.

Kui üldse määratleda mingit pöördemomenti Euroopa julgeolekusüsteemi lähiajaloos, siis ei saa kindlasti kuidagi mainimata jätta Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnet 2007. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil. Just selles esinemises andis toonane ja tänane Venemaa liider selgelt märku – Moskva pole rahul lääneriikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide juhtrolliga maailmas ning on valmis sõnadelt liikuma tegudele.

Paljud Putini Müncheni kõne vahetud tunnistajad meenutavad hetke kui tõsist šokki. Vaatamata verisele Tšetšeenia sõjale, opositsiooni lämmatamisele, võimutäiuse koondamisele, sõnavabaduse piiramisele ja mitmele teisele siseriiklikule arengule varjutas Lääne ettekujutust Venemaast Külma sõja lõpp. Eeldati õigustatud lootuses, et Venemaal on suure vastasseisu asemel hoopis enam võita rahvusvahelisest kaubandusest ning partnerlusel põhinevatest suhetest lääneriikidega.

Ometi osutusid tugevamaks need Venemaa ajaloost tulenevad hoovused, mis suunasid meid tagasi juba 19. sajandist tuttava mõjuväljade poliitika juurde. Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofina näinud Vladimir Putin asus pärast Müncheni kõnet oma sõnu ja eesmärke järjekindlalt ellu viima.

Esimene märk muutunud olukorrast Euroopa julgeolekus ilmnes 2007. aasta suvel, kui  Venemaa taganes  ühepoolselt kontinendi tavarelvastusleppest. See andis Moskvale vabad käed rasketehnika piiramatuks paigutamiseks strateegiliselt olulistele suundadele, toona eeskätt Põhja-Kaukaasiasse.

2008. aasta augustis nägi kogu maailm, et Venemaal on tõsi taga oma niinimetatud iseseisva välispoliitika ajamisel ning oma mõjuvälja tekitamisel, hoidmisel või laiendamisel. Agressioon Gruusia vastu ning riigi territooriumist viiendiku okupeerimine tähendasid esimest reaalset vastusammu läänemaailmale. Venemaa ei varjanud, et Gruusia ründamise peamine eesmärk oli NATO laienemise ärahoidmine.

Vähem kui kuus aastat hiljem on maailm tunnistajaks uuele ja kahjuks veelgi tõsisemale konfliktile, mis on meie silme all hargnenud juba mitmendat kuud. Pean mõistagi silmas Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine said äratuskellaks paljudele, kes siiani suhtusid veel äraootavalt Euroopa julgeolekukeskkonnas juba alanud muutuste hindamisel.

Kõik need ja mitmed teisedki muutused laiemas julgeolekukeskkonnas ajendasid Riigikogu väliskomisjoni 2012. aastal alustama süvendatud kuulamisi Põhjala ja Balti regiooni julgeolekust. Seadsime siis ajahorisondiks aasta 2020.

Nagu näha, eeldasime veel paar aastat tagasi, et julgeolekukeskkonnas ei toimu kiireid muudatusi. Trendid olid küll tajutavad, eriti mõistagi Venemaa aktiivsem survepoliitika, kuid sõda Ukrainas ei näinud siis küll keegi ette.

Väliskomisjoni töös on tavaks, et suurema teemakäsitluse puhul küsima kõrvalaarvamusi ja poliitikasoovitusi ka mõttekodadelt. Oma 26. jaanuari 2012 istungil arutaski väliskomisjon julgeolekualase uuringu tellimist ning esitas Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnale ettepaneku tellida uuring teemal „Arengud Põhjala ja Läänemere regiooni julgeolekukeskkonnas aastani 2020“.

Laekunud kolme pakkumise seast valiti uuringu teostajaks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.  Koostöös Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri (FOI) töörühmaga valminud raporti lõpptekst esitati väliskomisjonile 13. septembril 2012.

Raporti koostajad eesotsas kaitseuuringute keskuse teaduri Riina Kaljurandiga esitasid meile kokku 24-st punktist koosneva poliitikasoovituste loetelu, mis kätkesid endas nii piirkonnaväliseid tegureid kui ka piirkondliku julgeolekuidentiteedi ja koostöö tugevdamist.

Raporti esitluseks korraldas väliskomisjon koostöös kaitseuuringute keskusega 15. novembril 2012 Riigikogu konverentsisaalis seminari, kuhu oli kutsutud julgeolekueksperdid ja teadurid, Eesti ametkondade esindajad, Tallinnas resideerivad suursaadikud ja ajakirjanikud. Uuring on täna kättesaadav kõigile huvilistele Riigikogu kodulehel.

Eesti ja Rootsi teadurite ühissoovituste seas oli rõhutatult välja toodud laiemalt NATO ning eeskätt Ameerika Ühendriikide kui siinse piirkonna keskse julgeolekutagaja poliitilise ja kaitsealase kohaloleku saavutamine. Raporti soovitustes rõhutati, et “NATO Euroopa heidutuskava silmas pidades on Eesti huvides säilitada tasakaal tavarelvajõudude, ballistilise raketikaitse ning taktikaliste tuumarelvade vahel. Heidutusvõime säilitamiseks tuleb parandada Põhja-Euroopa sõjaliste jõudude valmisolekut, paigutust ja võimekust”.

Väliskomisjonile esitatud raporti head kvaliteeti näitab asjaolu, et terve rida kaitseuuringute keskuse kahe aasta taguseid soovitusi on tänaseks muutunud juba reaalsuseks. Nii näiteks on tänaseks tõsiasi Soome ja Rootsi eripartnerlus NATOga ning üha laienev kaitsekoostöö Põhjala ja Balti riikide vahel.

Üks tänaseks veel realiseerumata soovitus puudutas Eesti koostööd meie Põhjala naabritega Arktika küsimustes. Kaitseuuringute keskus soovitas Eestil tõsiselt kaaluda sarnaselt Poolaga vaatlejastaatuse taotlemist Arktika Nõukogus, et hoida end kursis arengutega Kaug-Põhjas ning sealsete osapoolte, sh Euroopa Liidu ja NATO tegevusega.
Väliskomisjoni meelest on tegemist väga arvestatava ettepanekuga. Eesti vaatlejastaatus Arktika Nõukogus võimaldaks meil lülituda vahetumalt globaalses kontekstis üha olulisemaks muutuva regiooni probleemide lahendamisse näiteks teaduskoostöö või keskkonnaküsimuste kaudu ning samas võimaldaks see laiendada koostööraame meie heade Põhjala naabritega.
Lisaks kaitseuuringute keskuselt tellitud uuringule viis väliskomisjon enam kui kahe aasta jooksul oma töös läbi kokku 44 julgeolekuvaldkonda puudutavat kuulamist. Nendele lisandusid meie väljasõiduistungid NATO küberkaitsekeskusesse, Teabeametisse, Tallinna merevalvekeskusesse aga samuti regulaarsed väljasõiduistungid koos riigikaitsekomisjoniga Kaitseväe Peastaapi ning rahvusvaheliste õppuste külastamine.
Eesti julgeolekuga on üheselt seotud Vabariigi Valitsuse poolt k.a 10. märtsil algatatud Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimisega. Sellega seoses on väliskomisjon viinud läbi rea kuulamisi ning 13.-14. märtsil 2014 korraldas väljasõiduistungi Narva ja Kagu-Eesti piirialadele.

Julgeolekuküsimused on viimastel aastatel olnud eranditult kõikide väliskomisjoni töövisiitide ja olulisemate rahvusvaheliste kohtumiste päevakorras, sealhulgas näiteks meie töökohtumistel Jaapanis, Korea Vabariigis, Ameerika Ühendriikides, Venemaal, Soomes, Indoneesias, Singapuris, Hiinas, Poolas, Euroopa Liidu välis- ja kaitsekomisjonide esimeeste, Balti riikide parlamentide väliskomisjonide ning NB8 väliskomisjoni esimeeste regulaarsetel kohtumistel.

Veel selle aasta sees kavandab väliskomisjon visiite Soome ning Ameerika Ühendriikidesse, kus üheks keskseks arutlusteemaks on vaieldamatult ka muutunud julgeolekukeskkond Euroopas.

2013. aasta 23. septembri istungil otsustas väliskomisjon koostada kuulamiste põhjal komisjoni raporti. Arvestades aga kogu julgeolekukeskkonna järsku ja kiiret muutumist käesoleva aasta jooksul, tegi komisjon läinud kuul ettepaneku korraldada olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu Riigikogu täiskogu 16. oktoobri 2014 istungil. Ühes tänasega tõmbab väliskomisjon alla tingliku joone oma kuulamistetsüklile, kuid mõistagi jäävad julgeolekuküsimused laiemalt ka edaspidi meie töö üheks tähtsamaks prioriteediks.

Eesti välis- ja julgeolekupoliitika üheks kesksemaks raamdokumendiks on Vabariigi Valitsuse poolt koostatud julgeolekupoliitika alused. Nimetatud dokumendi viimane uuendatud versioon pärineb 2010. aastast.

Riigikogu ja valitsuse koostöös on kujunenud heaks tavaks aegajalt nimetatud dokumendis sätestatu üle käia ning vajadusel esile kutsuda poliitikasoovituste täiendamine.

Viimati toimus seesugune ülevaade 14. mail 2013, mil välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisistungil oli arutluse all Vabariigi Valitsuse põhjalik analüüs Eesti julgeolekupoliitika aluste elluviimisest.

Meile esitatud ülevaates muuhulgas rõhutati, et kuigi dokumendi kehtivus ei ole ajaliselt piiritletud, on julgeolekupoliitika alustes sätestatud, et neid  uuendatakse juhul, kui julgeolekukeskkond muutub oluliselt ja ilmneb vajadus julgeolekupoliitikat kaasajastada.

Väliskomisjoni meelest on eriti viimasel aastal toimunud nii vahetult meie kui laiemalt kogu Euroopa julgeolekukeskkonnas muudatused, mis tingivad ka Eesti julgeolekupoliitika aluste ülevaatamise ning täiendamise. Vabariigi Valitsus võiks selle ette võtta esimesel võimalusel.
  
Tänapäeva maailmas on julgeoleku tagamisel edukad need riigid, kellel on tugevad liitlased ning kes on ise aktiivsed rahvusvahelises julgeolekukoostöös.

Siin on Eestil ette näidata pikaaegne ja sihipärane tulemuslik tegevus, mille tõttu võime täna kindlalt väita – Eesti julgeolek pole kunagi olnud nii hästi tagatud kui täna. Selle keskteljeks on meie liikmelisus NATOs, pidevalt täienevad kahepoolsed suhted meie liitlastega, sealhulgas ka Eesti väga heade naabrite Soome ja Rootsiga.

Eesti usaldusväärsus liitlaste seas, mis eeskätt põhineb oma kohustuste täimisel, lubab meil ehk senisest aktiivsemalt mõjutada Euroopa julgeolekustrateegia uuendamist. See on eriti aktuaalne ajal, kui Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika peaareenil on hiljutiste poliitiliste vangerduste elik valimiste järel eriti liikmesmaade välisministrite seas jäänud tuntavalt vähemaks rahvusvaheliselt mõjukaid poliitikuid.

Seepärast oleks täna eriti oluline, et Eesti täidaks koos sarnaselt mõtlevate partneritega aktiivsemalt seda tekkinud tühimikku ning  suunaks Euroopa Liitu rohkem keskenduma strateegilisele mõtlemisele. Ma väidan, et viimase puudulikkus on otsati ka kaasa aidanud julgeolekukeskkonna halvenemisele.

Võiks ju retooriliselt küsida - kuidas on võimalik, et seni ainus Euroopa Liidu julgeolekustrateegia pärineb aastast 2003? Seda siis ajast, mil ühenduse liikmeid oli kõigest 15. Katsed strateegiat uuendada on siiani jooksnud liiva. Samas peame Euroopa Liidus välja arendama sellise strateegilise kultuuri, mis võimaldab varast, kiiret ja kui vaja ka jõulist sekkumist.

Euroopa riikide ühtsem ja strateegiliselt kokkuhoidvam käitumine poleks mingil juhul vastuolus NATO tegevusega, vaid üksnes tugevdaks ühisosa lääneriikide koostöös julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et Eesti julgeolek on püsivamalt tagatud, mida sidusam on meie ühiskond ning mida konkurentsivõimelisem on meie majandus rahvusvaheliselt. Mõlema tähtsust ei tohiks Eesti täna teha täna ühtki allahindlust.

Eesti president Lennart Meri ütles juba 1997. aastal, et kui eesti rahva iseseisvustahe on nähtav, kui Eesti riigi maine on puhas ja plekita ning kui eestlaste oskus oma sõltumatust hoida on veenev, kujuneb Eesti puutumatuse hind nii kõrgeks, et seda ei tule kunagi relvaga käes kaitsta. 

Kõne, mille pidasin täna Riigikogu julgeolekudebatil.

kolmapäev, 1. oktoober 2014

INTERVJUU AJALEHELE RAPLAMAA SÕNUMID



Pärast seda kui Eesti-Vene piirilt viidi jõuga ära Eesti kaitsepolitseinik avastati äkki, et tegelikult meil justkui ei olegi Venamaaga kontrollitavat piiri. Isegi pea- ja siseminister pidid seda tunnistama pärast seda kui olid külastanud piiriala. Ometi ei saanud see teadmata olla neile, kes on kutsutud ja seatud Eesti kaitsmisega välisvaenlase vastu. Või oli tegelik seis siiski teadmata?

Eesti kaitsmise ja julgeoleku eest vastutavatele inimestele on olnud olukord idapiiril aastaid teada. Kuni Venemaa agressioonini Ukraina vastu suhtuti ammu teadvustatud probleemidesse loiult. Kuigi siseministeeriumis tehti piiri väljaehitamiseks vajalikud arvutused juba 2008. aastal ning  maa-ametil oli pikaajaliselt teada eramaavalduste problemaatika piirialal, ei kuulunud need tegevused siiski mitte Ansipi valitsuse prioriteetide hulka. Mõistetavalt oli esmatähelepanu all politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti töötajate palgatemaatika. Idapiir sai küll Schengeni tsooniga liitumise eel korraliku rahasüsti, kuid see läks eeskätt piiriületuspunktide ning elektrooniliste piirivaatlussüsteemide kaasajastamiseks. Viimane aitas eriti kaasa Narva jõe piiriala tugevdamisele, mis on tänases seisus kindlasti hästi kaitstud ning muresid võrreldes kagupiiriga oluliselt vähem. Loomulikult on ka erinevus selles, et üks on ikkagi veepiir ning teine suuresti maismaapiir.

Miks ikkagi on Eesti-Venemaa riigipiir tänaseni sellises kummalises seisus, et ta justkui on olemas ja teda õieti ei ole ka?

Sellele on lihtne vastata – meil puudub tänaseni mõlemapoolselt tunnustatud ja jõustatud piirileping. Juriidiliselt korrektselt pole meil täna Venemaaga olemas riigipiiri, vaid üksnes ajutine kontrolljoon. Samas oleme juba 1996. aastaks kokku leppinud piiriläbirääkimiste käigus, et kahe piir kahe riigi vahel hakkab liikuma just suuresti mööda praegust kontrolljoont. Vaid mõned maadevahetused, millest kuulsam on Saatse saabas, õgvendavad piiri rohkme kui mõne meetri jagu. Venemaa on selle aja jooksul oma piiri tähistanud ühepoolses korras, ootamata ära piirileppe jõustumise järel toimuvaid ametlikke demarkeerimistöid. Nii olemegi olukorras, kus Venemaa poolel on olemas piiritulbad ning  piiri valvamiseks paremini väljaehitatud taristu, Eestil on aga ajutist kontrolljoont tähistavad hoiatussildid ning kohati läbimatu võsa.

Kuidas see looduses maha märkimata, mehitamata ja kontrollimata-kaitsmata piir mõjutab meie rahvusvahelisi kohustusi, on
ju Eesti-Vene piir ühtlasi Euroopa Liidu, Schengeni viisaruumi ja NATO välispiir?

Ma pole kohe kindlasti nõus väitega, et Eesti idapiir on täna kaitsetu. Tõsi, meil on eriti kagupiiril vaja veel palju investeerida nii piiri väljaehitamisse kui piiri kaitsvatesse inimestesse, kuid sellele vaatamata teevad meie tublid piirivalvurid igapäevaselt tõsist tööd selle nimel, et Eesti ja meie partnerite välispiir oleks turvaline. Olen ise käinud aastate jooksul korduvalt nii Narva kui kagupiiri kordonites ja tutvunud olukorraga. Nagu enne mainisin, olid probleemid ilmsed juba ammu. Samas on hea, et vähemalt nüüd on asutud tõsiselt piiri väljaehitamise kallale ning ka piirivalve tugevdamisele.

Kui oluline on selle juures Eesti-Vene piirileppe olemasolu ja kui see on, siis kui reaalne on piirileppe sõlmimine (ratifitseerimine Venemaa poolt) lähitulevikus?

Iga riigi suveräänsuse ja julgeoleku üheks keskseks küsimuseks on vaidlustamata riigipiiride olemasolu. Olen aastate jooksul korduvalt just sellele viidanud  Eesti-Vene piirileppe olulisusest rääkides. Tänaseks on arvatavasti ka paljud kõhklejad näinud eriti Eston Kohveri kaasuse kaudu, mida tähendab piirileppe puudumine ning seeläbi Eesti valitsuse senine tagasihoidlikkus idapiiri väljaehitamisel. Eesti-Vene piirilepingud sõlmiti 18. veebruaril 2014 Moskvas ning nüüd on järg kahe riigi parlamentide käes need ratifitseerida. Riigikogu viis esimese kuulamise läbi kevadel ning lõpphääletus leiab aset siis, kui sama menetlus on alanud ka Venemaal. Minu teada on Venemaa valitsus lõpetanud viimase kooskõlastusringi ning nüüd ootavad lepingud president Putini otsust saata need Riigiduumasse ratifitseerimiseks. Ma ei tahaks spekuleerida, millal see toimub.

Kas Pirital asuva endise nõukogudeaegse piirivalvekordoni loovutamine Venemaa saatkonnale omab teatud julgeolekuriski? Kas on teada, mis
otstarbel hakkab saatkond seda kompleksi kasutama?

Minul puudub sellekohane informatsioon, milleks Vene saatkond seda kinnistut kasutab. Küll aga olen kindel, et need, kes meie riigi sisejulgeolekut tagavad, on ka kursis seal toimuvaga. Kordon ise ei kujuta meile julgeolekuriski.

Mida te vastate neile kriitikutele (näiteks admiral Kõuts), kes nimetavad piirivalve ja politsei ühendamist veaks? Kas iseseisva
piirivalve taastamine on Teie arvates täna võimalik ja vajalik?

Igal suurel reformil on mõistagi nii pooldajaid kui vastaseid. Ametite ühendamise üheks eesmärgiks oli suurendada juhtimise ja haldamise tõhustust. Politsei- ja piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheri hiljutine ettekanne IRLi fraktsioonis kinnitas, et selles osas on asjad liikunud õiges suunas. Samas on mõistagi eriti Ukraina sündmuste ajel uuesti tõstatanud piirivalve tugevdamise teema. Me peame endalt täna küsima, kui hästi on Eesti piirivalve täna valmis näiteks niinimetatud märgistamata “roheliste mehikeste” sisseimbumist tõkestama või ka lihtsalt suuremat illegaalse immigratsiooni survet taluma. Olukorras, kus Venemaa piirivalve, mis kuulub vastuluure FSB alluvusse, on eriti viimastel kuudel järsult muutnud oma käitumis- ja suhtlemistaktikat, peame olema suutelised sellele kiirelt reageerima. Ma olen arvamusel, et vaatamata ühendametiga seotud teatud probleemidele on siiski mõistlikum tänases olukorras mitte keskenduda niivõrd uuele reformile, vaid piiri valvamise enda tugevdamisele.

Mida endast kujutab Venemaa "pehme jõu" poliitika? Milleks me seoses sellega peaksime valmis olema?

Venemaa on eriti viimastel aastatel kõige kõrgemal tasemel hakatud rääkima oma “pehme jõu” tähtsusest ja selle rakendamisest. Peamiselt keskendub see niinimetatud Vene Maailma idée toetamisele, mille sisuks on Venemaale sõbraliku naabruse ehk mõjuvälja tekitamine, aga ka kaugemate riikide mõjutamine viisil, mille tulemuseks oleks Kremlile soodsate poliitiliste või majanduslike otsuste kujundamine. Venemaa on suunanud sadu miljoneid eurosid erisisuliseks mõjutustegevuseks alates Lääne ajakirjanike ja poliitikute korrumpeerimisest kuni vene keele ja kooli toetamiseni erinevates riikides. “Pehme jõu” sekka kuulub loomulikult infotegevus, sest tänapäevased vahendid alates televisioonist kuni sotsiaalmeediani annavad oskuslikesse kätesse suurepärased manipulatsioonivahendid. Lõppeks ei hoia Venemaa kokku luuretegevuse pealt. Analüütikute hinnangul on viimane isegi aktiivsem kui Külma sõja tipphetkedel. Samuti näitavad Ukraina sündmused, et “pehme jõud” on kujunenud Venemaa hübriidsõja taktika üheks osaks.

Te olete korduvalt viidanud, et Venemaa peab Ukraina vastu väljakuulutamata hübriidsõda. Esimest korda tuli selle terminiga
laiema avalikkuse ette Venemaa Föderatsiooni kindralstaabi ülem kindralpolkovnik Valeri Gerassimov  2013.aasta jaanuaris Venemaa
sõjaväeakadeemias esinedes. Kas Te seletaksite mõne lausega, mida
hübriidsõda endast kujutab?

Iseenesest termin hübriidsõda on kasutusel juba pikemat aega. Samas on just Venemaa esimene riik maailmas, kes on seda taktikat ka esimest korda ja päris edukalt ellu rakendanud. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine oli sesosas paras õpikunäide. Hübriidsõja taktika kätkeb endas eeskätt erioperatsioone, mille Krimmi näitel võivad ellu viia tõrjetegevuse legaalset poolt pärssivad eraldusmärkideta “rohelised mehikesed”. Loomulikult polnud “rohelised mehikesed” mingi kohaliku külapoe kunded, vaid Vene eriüksuste hästi väljaõpetatud võitlejad. Lisaks erioperatsioonidele, mis vajadusel valmistavad ette ka regulaarvägede sisenemist, haarab hübriidsõda kõige erinevamaid vahendeid alates küberrünnetest ja propagandast kuni majandusliku survestamiseni.

Kas Eesti on valmis hübriidsõja puhkemisel adekvaatselt toimima?

Eesti ja meie partneird on väga tähelepanelikult analüüsinud Venemaa tegevust Ukraina vastu ning sellele on järgnenud juba terve rida tegevusi oma vastava võimekuse arendamisel. Siin on eriti oluline sisemise kiirreageerimissuutlikkuse tugevdamine. Loomulikult on aktuaalne ka eelnevalt intervjuus puudutatud piirivalve teema. Samuti on väga olulised need arutelud NATO liitlaste seas, kus täpsustatakse kollektiivkaitse rakendamist näiteks hübriidsõja tingimustes.

Intervjuu 1.10.2014.

esmaspäev, 22. september 2014

EESTI JULGEOLEK NÕUAB KÕIGI MEIE PANUST



Maailm meie ümber on muutunud üha keerulisemalt tajutavaks, ohtuderikkamaks ning raskesti etteaimatavaks. Seetõttu on täiesti loomulik, et suurte kultuuriruumide piirimail asuv Eesti peab oma turvalise tuleviku nimel täna tõsiselt julgeolekusse investeerima.

Eesti teab oma ajaloost vägagi hästi suure naabri agressiivsusele kalduvat käitumismaneeri, mistõttu ei peaks meid Venemaa sõda Ukraina vastu ju üllatama. Juba mõni päev pärast Ukraina iseseisvumist 24. augustil 1991 ähvardas toonane Venemaa esimene demokraatlikult valitud president Boriss Jeltsin oma pressiesindaja kaudu, et Moskva hakkab Kiievilt nõudma piiride ülevaatamist. Eriti peeti silmas Krimmi ja Donbassi.

Kõik see oli mõistagi seotud impeeriumi lagunemisega ning katsega see kasvõi osaliselt tagasi pöörata. Jeltsin siiski Ukrainani ei jõudnud, enne tuli lämmatada Tšetšeenia vabadusiha.

President Putin on seevastu suutnud  taastada raudse kontrolli Venemaa üle ning alates 2008. aastast alustanud kõigi vahenditega oma mõjuvälja laiendamist endise impeeriumi ruumis. Rünnak Gruusia vastu peatas NATO laienemise Lõuna-Kaukaasiasse. See oli Putini esimene võit kasvavas vastasseisus Läänega.

Rünnak Ukraina vastu on aga juba palju kesksema tähendusega. Küsimus ei ole üksnes Krimmis või ka Ida-Ukrainas. Küsimus on kogu Ukrainas. Putin hindab kõrgelt vene filosoofi Ilja Iljini mõttekäiku impeeriumi paratamatust taastekkelisusest. Seepärast on just Kiievi  ja seeläbi kogu Ukraina kaasatus niinimetatud “Vene maailma” võtmetähendusega.

Eesti inimesed jälgivad suure kaasaelamisega Ukraina võitlust oma iseseisvuse säilitamise eest. Eesti abi ulatus on küll väike, kuid me teeme omalt poolt kõik, et rahvusvaheline õigus ja Ukraina suveräänsus võidutseksid.

Ukraina arengutest sõltub kogu Euroopa julgeolek. Venemaa on valinud vastandumise tee ning seepärast peab Lääs valmis olema suhete edaiseks halvenemiseks. Pole välistatud, et president Putin loodab oma ametit pidada veel vähemalt kümme aastat.

Mõistagi lasub suurem surve Venemaa väiksematel naabritel, sealhulgas ka Euroopa Liidu ja NATO liikmel Eestil. Kaitsepolitseiameti töötaja Eston Kohveri röövimine meie territooriumilt oli selgeks signaaliks – me ei hooli teie suveräänsusest ning võima teha, mida tahame.

Venemaa teeb tõesti seda mida tahab, kuid teeb seda nii kaua, kui maailm laseb tal seda teha. Eesti on oma iseseisvuse taastamisest saadik töötanud sihikindlalt oma julgeoleku tugevdamise nimel. Täna võime öelda, et väikeriigil Eestil on demokraatlikus vabas maailmas parim võimalikest julgeolekutagatistest. Me oleme NATO liikmed, meil on täna sõpru ja liitlasi rohkem kui kunagi varem meie ajaloos.

Seepärast võime ka tänases keerulises maailmas hoopis enesekindlamalt keskenduda julgeoleku edasisele tugevdamisele. Eesti pole istunud käed rüpes. Tänu endise kaitseministri Mart Laari poliitilisele kaalule ja julgele visioonile on Eesti üks neljast NATO liikmesriigist, kes kulutab kaitsele 2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. See on oluliselt tugevdanud Eesti positsiooni alliansis ning mis seal salata, just tõsine suhtumine oma kaitsevõime arendamisse oli üks peamistest põhjustest, miks USA president Barack Obama külastas meid 3. septembril vahetult enne NATO suurkohtumist Walesis.

President Obama suurpärane ja eestlastele hinge läinud kõne Tallinnas oli meie senise iseseisvusaja üks vaieldamatuid kõrghetki. See oli veenev kinnitus liitlaste pühendumisest meie kaitsmisele. Kuid see oli ka vihje sellele, et Eestil seisab ees tõsine töö oma julgeoleku tugevdamisel.

Veel aasta aega tagasi oli Harjumaal asuvas Euroopa ühes moodsamas õhuväebaasis Ämaris suhteliselt vaikne. Ukraina sündmuste ajel on vaid loetud kuudega Ämarist kujunenud NATO liitlasjõudude esimene suurem baas Eestis. President Obama lubadus Ämaris NATO õhuväe treeningkeskuse rajamiseks on üks osa liitlasjõudude püsivama kohaloleku loomisest Eestis.

Ämarist õhkutõsuvad hävitajad võivad küll hetkeks häirida oma käreda heliga ümberkaudsete elanike eluolu, kuid samas on nad siin just selleks, et meile juba nii harjumuspäraseks saanud rahulikku elu turvata. Mis seal salata, NATO hävitajad meie taevas on kui vabaduse heli. Ja see ei peaks meie kõrva häirima.

Ämari ei jää ainukeseks liitlasjõudude paiknemiskohaks. Roteeruvad maaväeüksused on kujunenud uueks normaalsuseks. Eesti eesmärgiks peaks saama püsiva ning arvestatava liitlasjõudude kohaloleku tagamine meie territooriumil. See on osa heidutusest, mis kärbib oluliselt ka kõige uljamate pistrikute tiibu Venemaal.

NATO kollektiivne tugi on Eestile keskse tähendusega, kuid Venemaa poolt Ukraina vastu rakendatud hübriidsõja taktika, kus käigus on olnud vahendid infosõjast niinimetatud “roheliste mehikesteni”, sunnib meid kiiremas tempos arendama oma kaitsevõimet. Eesti võiks kavandada plaanitust kiiremaid relvaoste, mis eeldab kaitsekulutuste teatavat kasvatamist. Näiteks kaitsekulude tõus 2,5 protsendini SKPst võimaldaks meil juba lähema kolme aastaga mehaniseerida üks täiendav brigaad ning soetada vajalikku tõrjerelvastust.

Ukraina sündmused näitavad ilmekalt, kui oluline on sisekaitse kiire ning jätkusuutlik reageerimisvõime, idasuunalise piirivalve tähtsus ning inforünnakute tõrjesuutlikkus. Kõigis nendes kolmes valdkonnas on Eestil veel kõvasti investeerimisruumi. Olgem ausad, siiani on tehtud kohati liiga vähe või peaaegu mitte midagi.  

Just “roheliste mehikeste” võimalikul tõrjumisel ja neutraliseerimisel mängib tähtsat rolli esmane sisekaitse reageerimisvõime ning suutlikkus korraga hallata erinevaid kriisikoldeid. Siia lisandub piirivalve võimekus. Peame tunnistama, et pärast Eston Kohveri röövimist meie territooriumilt tuleb kiirelt ümber vaadata eeskätt kagupiiri, aga tervikuna kogu piirivalveteenistuse võimekus. Lisaks tuleks viivitamatult alustada Eesti-Vene piiril vajalike väljaehitustöödega. Kohveri juhtum on ilmekaks kinnituseks sellele, kui oluline on meile mõlemapoolselt tunnustatud piirileppe olemasolu.

Eesti julgeolek on miski, mis pole kunagi täiuslik. Selle eest tuleb pidevalt hoolt kanda  ning see eeldab kõigi meie pamust. Me peame tegema üheskoos kõik selleks, et isegi teoreetiliselt ei korduks meie ajaloo traagilised leheküljed.

VENEMAA ON ÕPPINUD VALETAMA SAJANDEID


Venemaal on riiklikult õpitud valetama sajandeid. Juba 18. sajandi lõpust pärineb tänagi palju kasutatud termin – potjomkini küla. Vürst Grigori Potjomkin olla 1787. aastal lasknud Dnepri jõe kallastele ehitada võltskülad, et jätta keisrinna Katariina II-le muljet sõjale vaatamata õitsvast piirkonnast.

Potjomkini küla on heaks üldistavaks näiteks, mida on kasutanud paljud analüütikud Venemaa desionformatsiooni ja propaganda ajalugu analüüsides. Samas saavutas valeilma meisterlik loomine Venemaal oma tipptaseme KGB laborites. Sellest on suurepäraselt kirjutanud kommunistliku Rumeenia luureülem Ion Mihai Pacepa oma raamatus “Desinformatsioon”.

Külma sõja aegadest on tuua kümneid näteid, kuid Pacepa meelest üks tõsisemaid KGB desinformatsiooni operatsioone oli näiteks Teise maailmasõja aegse Rooma paavsti Pius XII kujutamine Hitlerit ja natsismi toetanud paavstina. Viimase saavutamiseks kasutati nii dokementide võltsimist kui Lääne ajakirjanikest ja teatrikirjanikest “kasulikke idioote”, kes loo massideni viisid.

Nõukogude impeeriumi lagunemisega ei kadunud kuhugi KGB oskused ja väljaõpetatud kaader. Iseseisvuse taastanud Eesti sai peagi tunda Venemaa massiivset propagandasurvet. Värvikam lugu pärineb Esimese Tšetšeenia sõja ajast 1990ndate keskel, kui Vene ajakirjandus ei väsinud kirjutamast Balti riikidest pärit naislaskesuusatajatest, kes olevat tulnud võitlema tšetšeenide poolele snaipritena. Neid nimetati valgesukkadeks.

Käisin ise toona Postimehe ajakirjanikuna mitmeid kordi Tšetšeenias, kuid ühtegi valgesukka ega ka lugu nendest ei kuulnud. Vaid korra mainis üks Vene sõjaväehospidali arst mulle, et neil olla olnud ravil Balti aktsendiga vangilangenud naisterahvas. Kes, miks ja mis temast sai, sellest polkovnikust tohtril midagi öelda.

Aga klassikalise desinformatsiooni reeglite kohaselt levinud kuulujutt oli nii mõjus, et
valgesukki kujutati mitmes Vene sõjafilmis, neist tehti piiri taga koguni laul ning siiani on kogu see petulugu paljudel meeles. Umbes samal ajal kirjutas Moskva nädalaleht ka pika loo sellest, kui head ja külmaverelised sõdurid on eestlased. Fašistidena polevat tapmine neile mingi kunst.

Sellest ajast on möödas 20 aastat. Selle ajaga on palju muutunud. Mitte kunagi varem pole Vene eriteenistuste käsutuses olnud niipalju lihtsaid ja samas mõjusaid töövahendeid oma valeilma kujundamisel. Käimasolev infosõda Ukraina suunal on siin ehk parim õppematerjal. Seda kõike arvestades on ka meil vaja hoopis tõsisemalt suhtuda informatsioonilisse mõjutustegevusse ning valmis olla uute laimukampaaniate tõrjumiseks.

reede, 22. august 2014

EESTI HUVIDES ON NATO ÜHTSUS


Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli hiljutine mõttesähvatus Riias, kui ta justkui välistas NATO suuremate püsiüksuste paigutamise Balti riikidesse, oli oma ajas veidi ebaõnnestunud ning segadust tekitav.

Merkel viitas oma seisukohta esitades Vene-NATO leppele 1997. aastast, kus toona pooled otsustasid Külma sõja seljataha jätta ning kasvatada vastastikust usaldust. Leppes muuhulgas rõhutati, et pooled “loovad koos kestva ja kaasava rahu euroatlandi ruumis demokraatia ning kooperatiivse julgeoleku põhimõtteid järgides”.

Ilusad sõnad, aga juba ammu ei maksa need enam midagi. Kahjuks. Leppes tunnustati seda, kuidas Venemaa demokratiseerub ning vähendab oma konventsionaalseid ja tuumajõudusid. Selle pinnalt andis NATO leppes lubaduse, et ei kavatse laiendada oma tuumajõudude paiknemist uutesse liikmesmaadesse. Punkt. Konventsionaalsete vägede ümberpaigutamisest pole juttu.

NATO lahkuv peasekretär Anders Fogh Rasmussen nentis Ukraina sündmustest ajendatuna, et Venemaad ei saa enam käsitleda partnerina. NATO peaks aga minema veelgi kaugemale ning selgelt välja ütlema – Vene-NATO lepe on oma kehtivuse kaotanud. Põhjuseks Venemaa seljapööramine demokraatiale ning agressioonid Gruusia ja Ukraina vastu.

Kui võtta eelduseks, et Vene-NATO lepe enam ei kehti, siis lähtuvalt Merkeli Riias korratud jõulisest toetusest kollektiivkaitse põhimõttele on võimalik siluda kõik teised pisikesed eriarvamused.

Juba eeloleval NATO tippkohtumisel Walesis saavad liitlased anda ühise hinnangu Venemaa agressiooni tõttu kujunenud julgeolekuolukorrale ning kavandada koos tähtsamad sammud eeskätt Balti-Poole regiooni kaitsevõime kiiremal kasvatamisel. Just NATO ühine ja jõuline reageering on täna esmaoluline. Eestile on kõige olulisem NATO ühtsus just nüüd, kui ajad on muutunud keerulisemateks.

Venemaa näeb palju vaeva ja vahendeid, et lõhkuda alliansi sisemist ühtsust ning võimet oma kaitset koos tugevdada. Hästi on meeles 2008. aasta Bukaresti tippkohtumine, kus NATO läks lõhki Gruusia ja Ukraina küsimuses. Just sellel kohtumisel lubas Putin endale eriti räige sõnavõtu Ukraina suunal, justkui kuulutades ette tänaseid veriseid sündmusi.

NATO vajalikkuses ei kahtle täna keegi. Liikmesriigid on samuti tajumas, et kaitsekulud on liiga madalad kasvavate julgeolekuohtude tõrjumiseks. Eestil on seepärast eriti hea positsioon nii Walesi eel, ajal kui ka järel oma julgeolekut tugevdada koos liitlaste ühiste pingutustega.

teisipäev, 19. august 2014

MERKELI SEISUKOHT PÕHINEB VALEL EELDUSEL

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli arvamus sellest, et liitlasvägede toomine Balti riikidesse rikuks 1997. aastal sõlmitud Vene-NATO lepet, põhineb valel eeldusel. Seda lepet pole tänaseks olemas, sest juba 2008. aastal rikkus Venemaa seda Gruusiat rünnates. Lõpliku löögi andis Vene-NATO partnerlusele aga Moskva agressioon Ukraina vastu, Krimmi okupeerimine ning annekteerimine.

Me oleme täna olukorras, kus Venemaa on juba enam kui poole aasta jooksul pidevalt eskaleerinud olukorda Ukraina suunal ning pole vähimalgi viisil näidanud valmisolekut terrorismi toetamise lõpetamiseks Ida-Ukrainas. Ka viimased kõnelused Berliinis näitasid, et Venemaal puudub tahe sõja lõpetamiseks. 

Samas on Venemaa suurendanud oma vägede kohalolekut meie piiride taga, rajades uusi baase, nagu näiteks ründehelikopterite üksus Ostrovis, või tugevdades olemasolevate üksuste lahingvõimet. Alles eile andis president Putin Pihkva dessantdiviisile Suvorovi ordeni, tunnustades sellega nende osalust Krimmi okupeerimisel.

Sellises olukorras on äärmiselt oluline, et tippkohtumiseks valmistuvad NATO liikmesriigid käsitleksid Venemaad reaalse ohuna ning töötaksid selle nimel, et Balti ja Poola regioonis tekiks strateegiline tasakaal. Selleks on vaja liitlasvägede püsivat kohalolekut kogu regioonis. Eesti valitsus peab täna tegema kõik, et see eesmärk oleks NATO ühine eesmärk.

VENEMAA ON NATO SUURIM OHT


Kui veel aasta tagasi püüdis NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kõigiti leida laiemat pinnast partnerlussuhete hoidmiseks Venemaaga, siis pärast Kremli algatatud agressiooni Ukraina vastu on olukord põhimõtteliselt muutunud. Brüsselis ei näha Venemaad enam kui partnerit. Pigem on taastumas vastasseis, mis hoidis maailma ärevuses Külma sõja aegadel.

Tegelikult oli suhete teravnemine Venemaa ja NATO riikide vahel vaid aja küsimus. Samal ajal, kui Läänes loodeti ja ka töötati selle nimel, et kunagisi vaenutundeid hajutada, siis Venemaa ei loobunud hetkegi avalikust ja ametlikust arvamisest, et just NATO on riigi julgeoleku suurim ohustaja. Sellise hoiakuga kestvat partnerlust ei ehita.

Esimese hoobi Venemaa ja NATO suhetele andis Moskva 2008. aastal, kui ründas Gruusiat just nimelt alliansi laienemist tõkestades. Siis loodeti Läänes, et Venemaa tegi sammu tagasi ning mõne kuuga oldi tavasuhete juures tagasi. Prantsusmaa käivitas Mistralide tehingu Venemaaga. Relvatehnoloogiat pakkusid Venemaale ka teised NATO liikmesmaad.

Ometi olid Venemaal teised plaanid ning mingist tagasitõmbumisest polnud juttugi. 2009. aasta sügisel viis Venemaa läbi väga agressiivse iseloomuga suurõppused “Zapad-2009”, mille käigus mängiti läbi rünnak Balti riikide ja Poola vastu. Sealhulgas oli stsenaariumis ka taktikalise tuumalöögi andmine Varssavile, et takistada lääneliitlaste abi Balti riikidele.

Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis on väldanud vaatamata rahvusvahelisele survele enam kui pool aastat, on Läänes avanud ka nende silmad, kes uskusid Moskva meelemuutustesse. Täna valmistub allianss septembri alguses Walesis toimuvaks tippkohtumiseks viisil, kus üheks keskseks küsimuseks on tõusnud kollektiivkaitse võimekuste tugevdamine ning usutava heidutuse suurendamine eeskätt Balti ja Poola regioonis.

Tänaseks saavutatud kokkulepped liitlaste vahel lubavad olla Eestil ja teistel Balti riikidel rahul. Näib, et septembri algus toob meile mitmeid olulisi sündmusi ja sõnumeid, mille eesmärgiks on Eesti julgeoleku jätkuv tugevdamine. Selle sisuks on liitlasvägede püsivama kohaloleku suurendamine kogu regioonis ning meie enda kaitsevõimekuse tugevdamine vajaliku relvastuse soetamise kaudu.

Mõnele võib tunduda, et Eesti kaitsevõime tugevdamine üksnes eskaleerib olukorda, millele Venemaa võiks vastata veelgi agressiivsema käitumisega. Ma ei ole sellise hoiakuga sugugi nõus. Kui keegi üldse midagi on eskaleerinud, siis seda Venemaa oma agressioonidega Gruusia ja Ukraina vastu ning sageli provokatiivse alatooniga õppuste läbiviimisega.

Kui seda üksnes helesinise lootusega pealt vaadata ning mitte midagi teha, võib meie julgeolek juba lähitulevikus olla suure löögi all. Seepärast on halvemate stsenaariumite ärahoidmiseks parim strateegia usutava kaitsevõime olemasolu. Eestil on see olemas ning koos alliansi uute plaanidega tugevnemas.