kolmapäev, 10. veebruar 2016


Speech at Paasikivi Society, Helsinki
February 9, 2016

Chairman, Ladies and Gentlemen,

I am very honoured to speak at the Paasikivi Society, which is known as a forge of the Finnish foreign political thought. The words of one’s neighbours must always be taken with a grain of salt, but I hope that our discussion will contribute to a better understanding of the security risks in our region.

28 years ago – in autumn 1988 – when the Singing Revolution had barely began in Estonia, some first year history students of the University of Tartu were discussing the possibility of restoring Estonia's independence. We agreed then that Estonia could maybe achieve it by the year 2000. Things went differently, much better. We graduated already in the Republic of Estonia.

Europe was undergoing dramatic changes that rippled across the world. The fall of the Berlin Wall symbolised the beginning of a historic unification of the whole Europe. The world was liberated of the heavy tension of war, and Russia's democratic aspirations filled many with newfound hope. The atmosphere of the era was so positive that some even predicted the end of history.

These dramatic years had a huge positive impact on the Baltic Sea region. The restoration of Estonian, Latvian and Lithuanian independence, and the withdrawal of Russian troops, free elections in Poland, unification of Germany, accession of Finland and Sweden to the European Union, and finally Russia embarking on a path of democratic reforms created a situation unlike anything the region had ever seen before. The Baltic Sea was becoming the internal sea of a free and democratic world. Security issues took the back seat.

This is sadly no longer the case. There are a number of reasons for that. There is nothing exceptional in the dynamism of global development; having said that, the last quarter of a century has in fact deepened and sped up some very different processes at the same time, and this has not gone by without affecting our region.

There are three major issues that I consider equally important in making sense of the complexities of the security landscape of the Baltic Sea region today. Firstly, I will talk about an increasingly intertwined world; secondly, I will analyse the Russian factor more in detail; and thirdly, I will focus on how the countries in the region have tried to strengthen security.

Ladies and gentlemen,

I will start with the impact of the rapidly changing GLOBAL SITUATION on our surroundings. As I started working for the largest news daily in Estonia – the Postimees – in January 1993, during my final year in the university, the five employees of the World News Department had to share one outdated computer, and information from global news agencies reached us by fax. Just a few years later we were using a broadband connection to exchange information between the office, which had moved to Tallinn, and the printing house, which had stayed in Tartu. And in 2000, as I was leaving my position as the Editor-in-Chief, online media was taking its first steps.

The triumph of social media has made many of us not only consumers of media but also its creators, as well as the storytellers of the new narrative. This is one of the best and universally most recognised examples of global integration and mutual dependence. The new media has made it possible to follow the news much faster and more directly, and to keep up with the debates in various countries. Free transmission of information has broken down invisible barriers or prejudices much faster than any diplomatic efforts.

Yet it is clear that the impact of contemporary media on security has grown alongside the advancement of technology. We have often been lagging behind in this, not realising the dangers that the digital media could cause, in a free society more than anywhere else. Trolling is a term that has been widely discussed also in the Finnish media. We are also very familiar with media spreading disinformation and blatant propaganda. Social media allows people of specific target groups to be influenced, and society can be subjected to dangerous rifts and antagonisms.

Information security is a complex subject for the free society, and yet this issue must not be ignored. I will only raise a rhetorical question: does it violate our common constitutional spirit if the Wild West that is the Internet freely spreads recruitment ads of extremists or international terrorist organisations?

I am not advocating a policy of bans; instead, I emphasise that this cross-border issue of international interest should be discussed by our decision makers much more widely. The better the society and its individual members are protected against external attempts to influence them, the better we can ensure security both at the national and regional level.

Information security is linked to a much wider set of issues – the cyber security. Over the last decade, this transnational security risk has become one of the top priorities for the national governments in our region, brought on by the fast development of communication networks, technology, and our need for information.

Since 2007, when the public and private sector web pages in Estonia were subjected to a massive wave of DoS attacks, our region has been hit by a number of major cyber attacks. The Norwegian oil and gas industry was attacked by industrial spies in 2011, the leading defence industry companies in Denmark were attacked in 2012, the electronic communication network of the Finnish Ministry of Foreign Affairs was attacked in 2013, and last year the Polish air carrier LOT was attacked, which disturbed the travel plans of more than one thousand passengers. Many international conflicts have proven that no future conventional war could be possible without involving the cyber space.

There is no doubt that it is cyber security that demands more attention and resources from us over the next years. Our experience indicates that right now governments are a step or two behind the hackers, cooperation. This is one of the fields with great potential for significantly improving the efficiency of security cooperation in the Baltic Sea region as well. The NATO Cooperative Cyber Defence Centre of Excellence in Tallinn gives us particularly in international level an opportunity to find a common ground, and I hope that beside Finland also Sweden will soon become our partner country.

The common ground in the Baltic region is the Baltic Sea. The Danish Straits have been a strategic bottle neck of international shipping for centuries. By the way, during the Cold War, the Danish Straits were the main target for the Soviet strategic air forces based in occupied Estonia.

Over the last decades, the importance of the Straits for oil transit, in particular, has increased. The Danish Straits are number five on the list of the world oil transit choke points, with volumes exceding even those of the Suez Canal and the Bosphorus. Oil transit has quadrupled on the Baltic over the last fifteen years. The main reason for this has been the growth in Russian oil production and the larger treatment volumes in new ports.

The Baltic Sea is a very busy shipping area, particularly around the Gulf of Finland. About 2000 cargo ships are constantly at sea, and one in four carry oil or oil products. However, oil shipping is not the only factor to determine the strategic significance of the Baltic Sea in terms of energy security. Especially in the last decade, after the accession of the Baltic states and Poland to the European Union, a number of new energy connections have been or are being established, such as the EstLink power cables connecting Estonia and Finland, or the gas and power connections linking Lithuania and Poland, and Lithuania and Sweden. When the already functioning single Nordic-Baltic electricity market will be enhanced with a regional LNG terminal and a gas pipeline connecting Estonia and Finland, a huge step will have been taken forward in strengthening the regional energy security.

However, the Nord Stream gas pipeline, completed in 2012, has increased the strategic significance of the Baltic Sea more than any other project. The 1,222-kilometre gas pipeline is the longest ever built on a seabed. Independent analysts expressed their doubts about its economic viability even before its construction.

Soon we will face a new issue: the construction of Nord Stream 2 which has already met serious criticism in several European capitals, as well as in the European Commission and the European Parliament. There is no doubt that this pipeline would mostly serve the national interests of Russia, and would enable Moscow to significantly reduce gas transit worth of 2 billion USD through Ukraine, at the same time continuing to wield its influence on the Western political elite. Ensuring the security of the pipeline is already one of the priorities of the Russian Baltic Navy, and it has thus become part of a larger strategic picture.

However, no analysis of the security challenges posed in our region by global actors could be complete without discussing the migration crisis that has hit Europe, or the international terrorism that is associated mostly with Islamic extremism. The nearly five year long war in Syria has been an excellent growth bed for those who are fuelled by the idea of the Caliphate, who are tired of the post-modern society, or have simply been marginalised in the society. It is an ideology that extends far across borders, and has not failed to leave a mark on citizens of our countries as well.

The dozens of jihadists who have gone to Syria from here will clearly pose a threat to the security of the Baltic Sea region once they return. Unfortunately, this will probably be a growing trend in the future.

So far, international terrorism has been a theoretical rather than a real threat in our region. Today this might not be so sure anymore. For example, do Nordic security services actually have a clear overview of who has entered the countries within the last twelve months?

The Swedish security police confirmed only recently that Islamic terrorists pose a very serious threat to their national security. In the EU, only Belgium has contributed more ISIS fighters per capita than Sweden. At least 300 Swedish citizens have joined the fight; 120 of them have returned, and represent a considerable security threat.

Let us imagine for a moment a scenario that I hope will never materialise. Yet we cannot forget that passenger traffic is also very busy on the Baltic Sea, especially in the Tallinn-Helsinki-Stockholm triangle. If we also add the summer cruise ships, the number of potential targets grows even higher. How well are we protected against the terrorist threat on the Baltic Sea? This big issue depends on a close cooperation between our countries. 

Ladies and Gentlemen,

Your former Minister of Defence Jyri Häkämies said in Washington in September 2007 that the three main security challenges for Finland and the Baltic region are RUSSIA, RUSSIA and RUSSIA. You know better than I do how the Minister's statement was received in the Finnish media. With the benefit of hindsight, however, it is clear that Häkämies was right.

Russia has again become the main security challenge for the Baltic region, especially over the last decade. As early as the era of Alexander Nevsky, but more prominently since the reign of Peter I, Russia’s geopolitical interests have focused on access to Baltic Sea ports, and direct influence on the security policy options of this region. 

In the 1990s, the world hoped that Russia would liberate itself from the vicious circle of the past and embark on a new path towards an open and modern democratic form of government, but these hopes began to fade quickly after the bloody war in Chechnya at the beginning of this century. It has become clear by now that the revolutionary year of 1991 was not a sign of Russia's radical renouncement of the repressive regime or its guardians. It was just a slight hiccup in Russia’s long history.

A very important factor has been Russia’s traditional belief in its divine character and its mission to save the Christianity. The idea of a "third Rome", formulated by brother Philophey in the Yelizar monastery in Pskov at the beginning of the 16th century, seems to persist until this day. This has always drawn an invisible line between the West and Russia, sparking mistrust and unpredictability in relationships.

Almost all the classical Russian authors describe the West as morally decadent. This idea has been echoed from Pushkin to the Slavophiles. Herzen and Dostoyevsky called on Russia to become the saviour of the fallen West. Among other things, Dostoyevsky thought that “it was the holy mission of our great Russia to build a Christian empire that covers the whole continent”.

The Russian elite of today, taking its cue from President Putin who is a great admirer of the philosopher Ivan Ilyin, is certainly familiar with one of his best known quotes: “With each attempt to divide Russia, and after each disintegration, it restores itself again by the mysterious ancient power of its spiritual identity.”

In 1990, even before the Soviet Union collapsed, Nobel Prize winner Alexander Solzhenitsyn wrote in his programmatic work “Rebuilding Russia” that a new federation could be formed by Russia, Ukraine, Belarus, and the northern parts of Kazakhstan populated by ethnic Russians. With that, Solzhenitsyn demonstrated that Russian thinkers have not abandoned the ideology of “assembling lands” to this day.  

In spring 2000, when Putin became President, a poll was carried out among university students in Moscow. One question concerned the borders of Russia. The result was a complete surprise: more than half of the respondents wanted to see the 1913 borders of Russia restored, or at least those of the Soviet period. This is only one of many public opinion polls that demonstrate the mindset persisting in Russia.

It is therefore no wonder that the occupation and annexation of Crimea in 2014, committed in breach of all the fundamental canons of international law, was greeted with enthusiasm in Russia. Some analysts have pointed out that Crimea can be considered a first step in correcting “the historical injustice” and restoring Russia's “legitimate borders”.

By the way, only a few weeks ago, Russian President Putin emphasised the injustice of the borders, referring to Lenin’s short-sighted actions during the founding of the Soviet empire a hundred years ago. This mindset reflects a deep conviction in the justifiability of the expansionist policy and in a selective right to self-determination of peoples. Putin has hinted at that before. Probably the most expressively in 2005 when he described the collapse of the Soviet Union as the greatest geopolitical catastrophe of the 20th century.

Russian Foreign Minister Sergei Lavrov said at the end of January, at the first larger press conference of this year, that the time for good relations with the West is over, and that there would no longer be "business as usual". Combined with the newest version of Russian National Security Strategy and the statements of the Secretary of the Security Council and former Director of FSB Nikolai Patrushev to the newspapers Izvestia and Rossiiskaya Gazeta at the end of last year, it seems that as far as the Kremlin is concerned, the Cold War has never ended and has been going on since 1945.

This is why the Western leaders, including the political decision makers of the Baltic Sea region, have to understand that if you measure the current events in a longer historical perspective, conflicts and geopolitical competition have sadly been the norm in the relationship between Russia and the West. The 1990s might just have been the brightest moment ever in the East-West relations.

President Putin's speech at the security conference in Munich in 2007 is a very important landmark in understanding the international ambitions of modern Russia. In this speech, Putin sharply criticised the Western countries, primarily USA, and announced Russia's ambition to reshape Europe's security architecture as a sovereign power. With this, a serious revisionist challenge was launched to the post-Berlin-Wall free Europe.

From then on, Russia has been steadily striving towards the target set by Putin. This can be seen in the suspension of participation in the Treaty on Conventional Armed Forces in Europe in 2007; the prevention of NATO's enlargement plans by military force in Georgia in 2008; the attack against Ukraine in 2014 to stop its integration into the Euro-Atlantic legal and commercial space; and the operation in support of Syrian President Assad that started in August 2015. These examples should give everybody a clear signal – if necessary, Russia will use conventional military force to achieve its political aims. Besides that, a rhetorical nuclear warning has been issued, supported by continuous exercises of the nuclear triad.

Although the war in Georgia did reveal certain weaknesses in Russia's armed forces in real life battle situation, over the recent years, the weapons modernisation programme, numerous exercises and battle experience gained in Ukraine and Syria have considerably improved the reaction and combat capability of Russia's armed forces.

While the West was enjoying the dividends of peace, Russia invested tens of billions of dollars into modernising its armed forces. At the same time, Russia has visibly strengthened its armed forces in the immediate neighbourhood of our region, from the Arctic to the borders of Ukraine. New military bases have been established and old ones reopened, the level of combat mobility has been increased, and aggressive spirit has been demonstrated at several exercises.

It should be pointed out that the exercises Zapad-1981 and Zapad-1984 did not differ from the exercises Zapad-2009 and Zapad-2013 by their orientation and goals. This is an eloquent fact that demonstrates Russia’s persistent anti-West attitude.

The Zapad-2013 exercise, which took place before the war in Ukraine, once again allowed Russia to practice an attack against NATO members Poland and the Baltic States. The total war version was practiced for the first time, with multi-level scenarios of modern warfare including everything from mobilisation to the joint activities of agencies.

The Swedish Major General Karlis Neretnieks believes that it would be wrong to think of Russia's aggressiveness in our region as a problem of the Baltic States only. A hypothetical conflict would have a large impact on most of Russia's neighbours and on those who are interested in the security and stability of the Baltic Sea region.

However, developing military capability has not been the only element of Russia's anti-West policy. Russia has constantly been active in influencing the policies of the Western countries, establishing international propaganda channels and breaking the unity of the EU and NATO. Its aim is to dispel the perception that the West has of modern Russia, and to use the doubters as a vehicle to introduce the idea of a new security architecture that would bring peace. It sounds similar to the Soviet Union's calls for nuclear disarmament and support for the peace movement. We know very well what the actual aim of that deceitful peace policy was, and how it ended.

Ladies and Gentlemen,

The Nordic and Baltic region is one of the most peaceful and innovative regions of the world. In all country rankings, at least one, if not several, of the countries of our region are at the top. Very often we own the top. This is a value that should be protected and strengthened. And the best way for doing it is DEFENCE COOPERATION.

Estonia has gained enormously from its friendship with Finland since the far away times of the War of Independence. We would not be here today if Finland and other Nordic Countries had not given us long-time support in economy, or been an example in promoting open and democratic society.

And it has been Helsinki where, thanks to a happy combination of circumstances, at least two events of great importance to the security of our region – including the security of Estonia – have taken place during the last two decades. It would be appropriate to recall them briefly.

In 1997, a historical event took place in Helsinki which marked a huge change in the security of the whole Baltic Sea region. It was the USA-Russia Summit, where the presidents Bill Clinton and Boris Yeltsin discussed the security of the Baltic States among other things. I remember the atmosphere very well, because I attended the event as a journalist. The public was terrified that a new Yalta agreement would be born. 

The Clinton administration expert on Russia, the Deputy Secretary of State Strobe Talbott later recalled the events in Helsinki. Yeltsin had suggested a gentlemens’ agreement to Clinton. Instead of NATO enlargement, Russia offered to guarantee the security of the Baltic States. Clinton quickly refused, and a new Yalta agreement was avoided.

The other significant event took place in September 2001, when the Russian President Vladimir Putin, who was visiting Finland, gave a press conference. This was where he said for the first time that Russia had no fundamental objections to the Baltic States joining NATO. Although Putin did not fail to stress that it would be a wrong decision, the significant softening of Russia's rhetoric gave the Western countries the possibility to move towards the 2002 Prague summit, where all three Baltic States received an official invitation to join NATO.

The accession of the Baltic States to NATO, the most successful defence alliance of the West, has considerably changed the security environment in the whole Baltic Sea region. I will speak about it in more detail.

During the last one hundred years, the Baltic and Nordic region has been the focus of close attention of the Soviet Union, and now Russia. As early as the 1920s and the 1930s, Moscow was trying to find legal ways to achieve a favourable position in regard to the Danish Straits.

The 1939 Stalin-Hitler pact gave Moscow the long-awaited opportunity to expand at the expence of the Baltic States and Poland. World War II and Stalin's victory in it increased the influence of the Russian empire in the Baltic Sea region to a level that the rulers of he Kremlin had never before achieved. The Baltic States were occupied, Germany divided, Poland submitted to an iron fist, and the Nordic Countries weakened through a fragmented security space and the so-called Finlandisation policy. Essentially, the Soviet Union together with the members of the Warsaw Pact could do as they pleased on the Baltic Sea.

In 1983, Jan Cody Gaudio was a MA student at the Monterey Naval Postgraduate School, researching the security aspects of the Baltic Sea region. He stressed that since the end of the Second World War, the USSR with its satellites had a clear strategic advantage in the Baltic Sea region over the Western countries. In naval forces alone, for example, the Warsaw Pact countries were six times stronger than NATO.

This created a situation where, while avoiding a nuclear war, the USSR could win a strategic victory by suddenly attacking the Danish Straits, for example. In 1968, Marshal Vasily Sokolovsky worked out an amended version of the preventative blow tactics for the Russian Armed Forces. It is entirely possible that the current Chief of the General Staff of the Russian Armed Forces Valery Gerasimov used Sokolovsky's ideas in his doctrine. By the way, Gerasimov’s Doctrine calls for a comprehensive approach to warfare, relying less on traditional force-on-force scenarios and more on principles of asymmetry by attacking and exploiting enemy weakness and avoiding areas of an adversary’s strength. It calls for establishing favorable conditions as precursors for military operations through subversion, information operations, and cyber operations.

Going again back to 1983, Gaudio’s paper also brought up the political aspects of Kremlin's activities that were influencing security in the Baltic Sea region. He stressed that keeping the Nordic States neutral and divided was in the best interests of the Soviet Union. He wrote that for Scandinavia, the so called "Finlandisation" constituted a much higher threat than a direct military intervention.

What is most striking, however, is the fact that the evaluation that Gaudio, now a Rear Admiral of the US Navy, gave to the security environment in our region 30 years ago feels as if it were written yesterday. Listen to what he wrote: “In the Baltic, there is a commanding case for looking anew at pre-positioning, including both men and equipment. With the current level of technology, modern warfare proceeds very quickly and allows little time for mobilization. The "expeditionary philosophy" of reinforcement from afar no longer has the degree of military or political utility that is possessed a few years ago. The alliance must rid itself of the idea that any defensive or preparatory response to Soviet expansion is, in itself, perceived as a provocation by the Kremlin. Allied defences that are perceived to be weak can constitute invitations to aggression.”

Gaudio's quote brings us directly to the present day. A few days ago I read the latest report titled "Reinforcing Deterrence on NATO's Eastern Flank" that was published by RAND Corporation, a US research organisation. The report highlights the fact that in order to achieve an equilibrium of conventional forces and prevent a possible invasion threat, the Allies must considerably increase their military presence in the Baltic Sea region. Instead of the current company level, brigade-sized units must be deployed. Let us not forget that Russia's Western Military District alone has a 60 brigade sized strike force.

To ensure peace and security in our region we must increase our deterrence level. Russia's propaganda claims that NATO is planning an assault. These allegations cannot be taken seriously. Equally there are no grounds for Russia to exert pressure on Sweden and Finland. By playing on the verge of diplomatic ethics, Russia is trying to dictate security related choices as if they were not dealing with two independent states.

My political career in the Estonian Parliament has not been long, only dating back to 2003. Yet, during this relatively short period I have personally witnessed a very important breakthrough in the way my Nordic colleagues approached security policy. There are many factors behind this, and I have highlighted some of them in my speech. But most importantly, this is the first time that such a lively discussion and increasing agreement on security issues is taking place in our region. We have always been divided by outside forces, or have been held back by fears of the past.

Today we are the closest to creating a common ground for the security policy in the Nordic and Baltic region. This year, Estonia is directing defence cooperation between the Baltic States. We are definitely going to contribute to broadening cooperation with NORDEFCO, especially concerning the exchange of confidential information.

In an article they published a month ago, the Prime Ministers of Sweden and Finland stated that Russia's aggression towards Ukraine has become the greatest challenge for Europe since the Cold War. “We both highlight the importance of pursuing a long-term strategy for peace and stability in Northern Europe and the Baltic region,” wrote Juha Sipilä and Stefan Löfven. They added, however, that the policy of neutrality of their countries is still a valuable asset.

At the same time, 25 prominent Swedish diplomats and military officers published a joint statement in the newspaper Dagens Nyheter. They presented arguments as to why Sweden must join NATO. Among other arguments, the article stressed that accession to NATO would increase Sweden’s international importance and the security of the Baltic Sea region. Not being a member of NATO, on the contrary, would further destabilise the security of the region.

The authors wrote, “a war scenario in the Baltic States is probably the only location that could pose a threat to Sweden for the foreseeable future. Swedish NATO membership is also necessary in order to avert such a threat – and to create a stability that prevents war. Our security is inextricably linked with the other Baltic States security.”

According to Pauli Järvenpää, a Finnish security expert “in Russian military planning Finland does not seem to receive any special classification for being militarily non-aligned. It seems that Finland now lives in the worst of all the possible worlds: Russia regards Finland as a threat, yet Finland, being outside of NATO, is not covered by the North Atlantic Alliance’s Article V security guarantee.”

Ladies and Gentlemen,

There is no doubt that we are living in interesting times. A world order that has been mostly static during the Cold War is being replaced by something completely new. This does not only concern the relationships between countries, or their dynamics. Occasionally this includes obscure factors that can act across borders and on a global level.

The Western world is objectively weakening. Asia is on an economic upheaval. Russia is carrying out its revisionist policies, and the Islamic world is fighting a religious war. All of this paints a rather turbulent picture of our future. 

We are facing challenges where free and democratic countries of the Baltic Sea region have no other alternatives but to cooperate and accept the superiority of the international law when deterring threats to their security.

In 1997, the Estonian President Lennart Meri spoke to this very audience. Speaking about the relationships between Finland and NATO, Meri said: "Estonia does not know what you will decide. More important than this decision is the f r e e d o m to think of one's security in a new set of categories." Meri was a visionary. His words still hold true today, even though the world is a much more complex and more threatening place than 20 years ago.

Estonia did not hesitate much while making its free choice. The loss of our freedom in the turmoil of the Second World War, and the years of occupation that followed, had done their job. Accession to NATO became our most important dividend of peace. We strongly believe that only comprehensive security and shared values can create conditions that are necessary to maintain a country that is truly free and cares for the well-being of its citizens.

In the same speech, Meri also spoke of the relations with Russia. He highlighted three main starting points. Firstly, cooperation must be based on mutual benefit. Secondly, cooperation must be based on international law. Thirdly, cooperation must be based on long-term perspectives. And these are the principles we based our relations with Russia on. We hope to live and develop in a mutually beneficial relationship. We want to live in peace and create the conditions where no one in this region has to live in fear of war ever again.

Thank you for your attention!


Kõne Paasikivi Seltsis

Austatud esimees, daamid ja härrad!

Mul on suur au esineda täna siin teie ees, sest Paasikivi Selts on tuntud kui Soome välipoliitilise mõtte üks sepikodadest. Naabri juttu tuleb alati võtta väikese ettevaatusega, kuid loodan, et tänane arutelu on täiendavaks killuks meie ühise regiooni julgeolekuohtude paremal tajumisel.

28 aastat tagasi oli Laulev revolutsioon Eestis alles oma varajases algusjärgus. See oli 1988. aasta sügis, kui Tartu Ülikooli esimese kursuse ajalootudengid arutlesid Eesti iseseisvuse taastamise võimalikkuse üle. Meie ühine arvamus tollel hetkel oli, et ehk õnnestub Eestil taas vaba riik olla aastaks 2000. Läks teisiti, palju paremini. Me lõpetasime ülikooli 5 aastat hiljem juba Eesti Vabariigis.

See oli suur murranguaeg Euroopas ja otsati kogu maailmas. Berliini müüri langemine sümboliseeris kogu Euroopa ajaloolise ühinemise algust. Maailm vabanes suurest sõjapainest ning demokraatlikuks ihkav Venemaa sisendas paljudele uut lootust. Aeg oli nii positiivne, et manas ette isegi ajaloo lõpu unelma.

Need murranguaastad olid suure positiivse mõjuga Balti mere piirkonnale. Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamine ning Vene vägede lahkumine, Poola vabad valimised, Saksamaa ühinemine, Soome ja Rootsi liitumine Euroopa Liiduga ning lõppeks Venemaa pöördumine demokraatlike reformide teele lõid olukorra, mida siin piirkonnas kunagi varem ei tuntud. Läänemerest oli saamas vaba ja demokraatliku maailma sisemeri. Julgeolekuteemad taandusid esiplaanilt.

Paraku ei saa me täna nii enam väita. Selleks on mitmeid põhjuseid. Maailma arengu dünaamilisus pole ju erakordne, kuid viimane veerandsajand on siiski süvendanud ja kiirendanud korraga väga eripalgelisi protsesse, mis pole jätnud mõjutamata ka meie regiooni.

Ma peatuksin lähemalt kolmel olulisemal teemal, mis on minu meelest ühtviisi olulised mõistmaks Balti regiooni tänase julgeolekupildi keerukust. Esiteks räägin globaalsest ja üha enam läbipõimunud  maailmast, teiseks peatun põhjalikumalt Venemaa faktoril ning kolmandaks keskendun regiooni riikide tegevusele julgeoleku tugevdamisel.

Head kuulajad,

Alustan kiirelt muutuva GLOBAALSE MAAILMA mõjudest meid ümbritsevale. Kui ma ülikooli viimasel kursusel 1993. aasta jaanuaris asusin tööle ajakirjanikuna Eesti suurimas päevalehes Postimees, oli meil välisuudiste toimetuse 5 töötaja peale üks vanapoolne arvuti ning maailma uudisteagentuuride toodang jõudis meieni faksilindi vahendusel. Mõni aasta hiljem oli Postimehel juba võimalik kasutada lairiba ühendust info jagamiseks Tallinnasse kolinud toimetuse ja Tartusse jäänud trükikoja vahel ning 2000. aastal, kui ma lõpetasin töö peatoimetaja kohal, hakkas oma esimesi samme tegema online meedia.

Sotsiaalmeedia võidukäik on muutnud paljusid meist mitte üksnes meedia tarbijateks, vaid ka meedia loojateks ja uue narratiivi vestjateks. See on üks parimaid ja paljudele arusaadavamaid näiteid maailma põimumisest ja vastastikku sõltumisest. Uus meedia on võimaldanud ka Balti mere regioonis kiiremini ja vahetult jälgida uudispilti ning erinevates riikides toimuvate debattide sisu. Informatsiooni vaba levik on murdnud nähtamatuid piire või eelarvamusi paremini, kui mistahes riikidevahelised diplomaatilised jõupingutused.

Samas on ilmne, et kaasaegse meediumi mõju julgeolekule on kasvanud kahasse tehnoloogilise revolutsiooniga. Sageli oleme siin olnud järeljooksjad, tajumata ohte, mida digimeedia eeskätt vabas ühiskonnas võib esile kutsuda. Näiteks trollindus on terminina ka Soome meedias laia tähelepanu leidnud. Samuti on hästi tuttav desinformatsiooni ja sõna otseses mõttes propaganda levitamine erinevate meediumite vahendusel. Tänu sotsiaalmeediale on võimalik inimesi mõjutada sihtrühmade kaupa ning vajadusel kutsuda ühiskonnas esile ohtlikke lõhesid ning vastastikust vaenu.

Informatsiooniline julgeolek on vaba ühiskonna jaoks keeruline teema. Kuid ometi on see küsimus, mida ei tohi jätta tähelepanuta. Tõstatan vaid retoorilise küsimuse: kas see on meie ühist põhiseaduslikku vaimu riivav, kui netiavarustes on lihtsalt kättesaadav äärmuslusele või rahvusvahelise terrorismi võitlejate ridadesse kutsuv informatsioon?

Ma ei kutsu üles keelupoliitikale, vaid rõhutan, et seesugune piire ületav ja korraga mitmete riikide huvisid puudutav teema peaks olema senisest enam meie otsustajate laual. Mida psühholoogilisemalt kaitstum on välisele mõjutustegevusele ühiskond ja tema üksikliikmed, seda paremini on võimalik tagada nii riigisisest kui regionaalset julgeolekut.

Infoturvalisusega haakub vahetult hoopiski laiem teemavaldkond – küberjulgeolek. Kommunikatsioonivõrkude, tehnoloogia ning infotarbe kiire levikuga on see piire ületav julgeolekurisk muutunud eriti viimase kümnendiga ka meie regioonis valitsustele üheks tähtsamaks prioriteediks.

Alates 2007. aastast, mil Eesti avaliku ja erasektori veebilehed sattusid massiivsete DoS küberrunde lainete alla, on meie regioonis toimunud mitmeid tähelepanuväärseid küberintsidente. Norra nafta- ja gaasitööstust rünnati tööstusspionaaži eesmärgil 2011. aastal, Taani juhtivad kaitsetööstuse ettevõtted olid rünnaku all 2012. aastal, Soome välisministeeriumi elektroonilise kommunikatsiooni võrk sattus ründe alla 2013. aastal ning eelmisel aastal häkiti Poola lennukompaniid LOT, segades enam kui tuhande inimese reisiplaane. Mitmed rahvusvahelised konfliktid on ilmekalt näidanud, et ükski konventsionaalne sõda ei ole tulevikus mõeldav küberruumi kaasamiseta.

Pole mingit kahtlust, et eelolevatel aastatel nõuab just küberjulgeoleku valdkond senisest suuremat tähelepanu ja ressurssi. Tänane kogemus pigem räägib sellest, et valitsused on eriti rahvusvahelises koostöös täna samm või kaks häkkerite võimekusest maas. See on üks väga potentsiaalne valdkond ka Balti regiooni julgeolekualase koostöö märkimisväärskeks tõhustamiseks. Ühisosa leidmiseks pakub head koostöövõimalust Tallinnas asuv NATO küberkaitsekeskus, kus partnerriigina on esindatud ka Soome ning loodetavasti varsti ka Rootsi.

Balti regiooni ühisnimetajaks on Läänemeri. Taani väinad on olnud rahvusvahelise laevaliikluse strateegiliseks pudelikaelaks juba sajandeid. Külma sõja ajal olid Taani väinad muuseas okupeeritud Eestis baseerunud Nõukogude strateegilise lennuväe peamine sihtmärk.

Viimaste kümnenditega on aga eriti kasvanud nende tähendus naftatransiidi seisukohalt. Taani väinad on täna maailmas tähtsuselt viies naftatransiidi choke point, olles mahult ees isegi Suessi kanalist ja Bosporuse väinast. Naftatransiit Läänemerel on ainuüksi viimase 15 aastaga neljakordistunud. Selle peamiseks põhjuseks on olnud Venemaa naftatoodangu juurdekasv ja uute sadamate suuremad käitlusmahud.

Läänemeri ja eriti Soome laht on väga tiheda laevaliiklusega piirkonnaks. Pidevalt on merel umbes 2000 kaubalaeva, millest veerandil on lastiks nafta- või naftatooted. Kuid merel liikuv nafta ei ole ainus, mis määrab ära Läänemere strateegilisuse energiajulgeoleku seisukohalt. Eriti viimasel kümnendil, pärast Balti riikide ja Poola liitumist Euroopa Liiduga on rajatud või rajamisel mitmeid uusi energiaühendusi nagu näiteks Eestit ja Soomet ühendavad elektrikaablid EstLink või Leedut ja Poolat ning Leedut ja Rootsit siduvad gaasi- ja elektriühendused. Kui juba toimivale ühisele Põhjala-Balti elektriturule lisandub LNG regionaalse terminali ning Eestit ja Soomet ühendavad gaasijuhtme  rajamine, siis on tehtud väga suur samm regionaalse energiajulgeoleku tugevdamisel.

Kuid rohkem kui ükski teine projekt on Läänemere strateegilisust suurendanud  2012 valminud gaasijuhe Nord Stream. 1222 kilomeetri pikkune gaasijuhe on pikim mere põhja ehitatutest. Selle majanduslikku ratsionaalsust on sõltumatud analüütikud seadnud kahtluse alla veel enne torujuhtme rajamist.

Peagi on meie ees uue teemana Nord Stream-2 ehitus, mis on juba kohanud tõsist kriitikat mitmes Euroopa pealinnas, samuti Euroopa Komisjonis ja Euroopa Parlamendis. Pole kahtlust, et eeskätt Venemaa riiklikes huvides rajatav torujuhe võimaldaks Moskval vähendada gaasitransiiti läbi Ukraina umbes 2 miljardi dollari väärtuses aastas ning samas jätkata mõjutustegevust Lääne poliitilise eliidi seas. Torujuhtmete julgeoleku tagamine on juba täna Venemaa Balti laevastiku üks kesksemaid ülesandeid, mistõttu on see muutunud osaks suuremast strateegilisest pildist.

Kuid analüüs globaalsetest mõjutajatest tingitud julgeolekuväljakutsetest meie regioonis poleks täielik, kui me ei puudutaks Euroopat tabanud rändekriisi ning täna eeskätt islamiäärmuslusega seostatavat rahvusvahelist terrorismi. Peagi viis aastat vältav sõda Süürias on olnud suurepäraseks kasvulavaks kalifaadi ideest innustunutele, postmodernsest ühiskonnast väsinutele või lihtsalt sotsiaalselt tõrjututele. See on kaugelt piire ületav ideoloogia, mis pole jätnud puudutamata kodanikke ka meie riikides.

Kümned siitkandist Süüriasse siirdunud pühasõdalased on tagasipöördumisel selgelt ohuallikaks Balti regiooni julgeolekule. Kahjuks on see ilmselt lähiaastatel kasvav trend.

Siiani on rahvusvaheline terrorism meie piirkonnas olnud pigem teoreetiline kui reaalne oht. Täna me selles enam nii kindlad ei oleks. Kas näiteks Põhjala riikide  julgeolekuteenistustel on ikkagi piisavalt hea ülevaade, kes viimase 12 kuu jooksul on rändevoo kaudu riikidesse sisenenud?

Rootsi kaitsepolitsei kinnitas alles hiljuti, et islamiterroristid kujutavad riigi julgeolelule väga tõsist ohtu. Rootsi on Belgia järel teine riik Euroopa Liidus, kus arvestatuna elanike arvu kohta on kõige enam kodanikke läinud võitlema Islamiriigi ridadesse. Rootsis on neid vähemalt 300, kellest 120 on riiki naasnud ja kujutavad endast arvestatavat julgeolekuohtu.

Mõtleme vaid hetkeks stsenaariumile, mida loodetavasti kunagi ei juhtu. Aga ikkagi. Läänemerel on väga tihe laevaliiklus ka reisijate veol, eriti kolmnurgas Tallinn, Helsingi ja Stockholm. Kui siia lisada veel suvised kruiisilaevad, siis on võimalikke sihtmärke küllaga. Kui hästi me oleme Läänemerel terrorismiohu vastu kaitstud? See on suur küsimus, millele parim vastus peitub riikide tihedas koostöös. 

Daamid ja härrad,

Teie endine kaitseminister Jyri Häkämies ütles 2007. aasta septembris Washingtonis peetud kõnes, et Soome ja Balti regiooni kolmeks suurimaks julgeolekualaseks väljakutseks on VENEMAA, VENEMAA ja VENEMAA. Te teate paremini kui mina, mis sellele Soome avalikus arutelus järgnes ning kuidas ministri öeldut hinnati. Tagantjärele võime vaid kinnitada – Häkämiehel oli õigus.

Balti regiooni suurimaks julgeolekualaseks väljakutseks on eriti viimase kümnekonna aastaga taas tõusnud Venemaa. Juba Aleksander Nevski aegadest, aga tuntumalt Peeter I valitsemisajast 18. sajandi algul on Venemaa geopoliitiliste huvide keskmes olnud ligipääs Läänemere sadamatele ning vahetu mõju siinse regiooni julgeolekupoliitilistele valikutele.  

1990ndatel aastatel maailmas levinud lootused Venemaa vabanemisest mineviku nõiaringist ning uuest teest avatud ja kaasaegse demokraatliku riigikorralduse suunas hakkasid kiirelt taanduma selle sajandi algul pärast verist Tšetšeenia sõda. Tänaseks on ammu selge, et revolutsiooniline 1991. aasta ei tähistanud Venemaal põhimõttelist lahtiütlemist repressiivjõuga riiki kontrollinud süsteemist ja nende valvuritest. See oli vaid üks kerge luks Venemaa pikas arengus.

Oma jõulist rolli mängis siin Venemaa ajalooline kiindumus ja usk jumalikku eripärasse, kelle missioon on kristliku tsivilisatsiooni päästmine. Kolmanda Rooma idee, mille sõnastas 16. sajandi algul Pihkva Jelizari kloostri munk Filofei, näib omavat elujõudu tänagi. Mõtteliselt on see tõmmanud nähtamatu veelahkme läänemaailma ja Venemaa vahele, sütitades umbusku ja suhete ettearvamatust.

Kui lugeda vene klassikalist kirjandust, leiab peaaegu kõigi autorite teostest arvamuse, et Lääs on moraalselt mandunud. Seda leiab Puškinist slavofiilideni. Herzen ja Dostojevski rõhutasid aga seda, et Venemaast peaks kujunema langenud lääne päästja. Dostojevskile kuulub muu hulgas arvamus, et “meie suure Venemaa pühaks missiooniks on rajada kristlik impeerium, mis hõlmaks kogu kontinendi”.

Venemaa tänane eliit eesotsas president Putiniga, kes peab lugu filosoof Ivan Iljini tõekspidamistest, teab kindlasti tema üht kuulsamat tsitaati: “Pärast igat katset Venemaad jagada ja pärast igat lagunemist taastab ta ennast uuesti müstilise antiikse spirituaalse identiteedi jõul.”

Veel enne Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Nobeli preemia laureaat Aleksandr Solženitsõn 1990. aastal programmilises töös “Venemaa Liit”, et uue võimaliku ühendriigi peaksid moodustama lisaks Venemaale Ukraina, Valgevene ja venelastega asustatud Kasahstani põhjaosad. Sellega näitas Solženitsõn, et Venemaa mõtlejate seas pole ka tänapäeval kuhugi kadunud “maade kogumise” ideoloogia.  

2000. aasta kevadel, samal ajal Putini presidendiks saamisega, korraldati Moskva kõrgkoolide tudengite seas küsitlus. Uuriti muu hulgas arvamust Venemaa piiridest. Tulemuseks oli tõsine üllatus – enam kui pool vastanutest soovis Venemaa piiride taastamist kas 1913. aasta või vähemalt Nõukogude perioodi piirides. See on vaid üks paljudest avaliku arvamuse küsitlustest, mis iseloomustab Venemaal püsivat mõtteviisi.

Seetõttu pole imestada, et rahvusvahelise õiguse kõigi põhikaanonite vastaselt toime pandud Krimmi okupeerimist ja annekteerimist 2014. aastal tervitati Venemaal tulihingeliselt. Mõned analüütikud on viidanud, et Krimmi võib pidada esimeseks sammuks “ajaloolise ebaõigluse” muutmisel ning Venemaa “legitiimsete piiride” taastamisel.

Muuseas, alles paar nädalat tagasi rõhutas Venemaa president Putin piiride ebaõiglust,  pidades silmas Lenini lühinägelikku tegevust Nõukogude impeeriumi rajamisel sada aastat tagasi. Selles mõtteviisis peegeldub sügav veendumus ekspansionistliku poliitika õigsuses ning rahvaste enesemääramisõiguse valikulisuses. Putin on varemgi seda mõista andnud. Ilmekamalt ehk 2005. aastal, kui ta pidas Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles selle aasta esimesel suuremal pressikonverentsil jaanuari lõpul, et heade suhete aeg Läänega on läbi ning need ei pöördu enam kunagi tagasi tavapärase juurde. Kui siia lisada veel uuendatud rahvusliku julgeoleku strateegia ja Venemaa julgeolekunõukogu sekretäri ning endise FSB direktori Nikolai Patruševi mõtteavaldused läinud aasta lõpul ajalehtedele Izvestia ja Rossiiskaja Gazeta antud intervjuudes, siis pole Kremli meelest Külm sõda Läänega kunagi lõppenud ning käib järjepidevalt edasi 1945. aastast saadik.

Nii on just täna Lääne liidritel, kaasa arvatud Balti regiooni poliitilistel otsustajatel vaja mõista, et kui mõõta toimuvat pikema ajaloolise perspektiiviga, siis Vene-Lääne suhetes on olnud paraku pigem normaalsuseks konfliktsed ja geopoliitiliselt konkureerivad suhted. 1990ndad aastad olid ehk kõige parem hetk üldse ida-lääne suhete ajaloos.

Väga oluliseks tähiseks mõistmaks tänase Venemaa rahvusvahelisi ambitsioone tuleb lugeda president Putini kõnet Müncheni julgeolekukonverentsil 2007. aasta veebruaris. Selles esinemises kritiseeris Putin teravalt lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega ning kuulutas Venemaa ambitsiooni suveräänse jõuna kujundada ümber Euroopa julgeolekuarhitektuur. Sellega esitati tõsine revisionistlik väljakutse Berliini müüri järgsele vabale Euroopale.

Putini seatud eesmärki on sestsaadik Venemaa ka järjekindlalt ellu viinud. Seda on sisustanud Venemaa osaluse peatamine Euroopa tavarelvastusleppes 2007. aastal, NATO laienemisplaanidele sõjalise jõuga vastuhakkamine Gruusias 2008. aastal, Ukraina ründamine 2014. aastal eesmärgiga peatada viimase lõimumine euroatlandi õigus- ja kaubandusruumiga ning 2015. aasta augustis alanud tugioperatsioon Süüria presidendi Assadi toetuseks. Need näited peaksid kõigile andma selge signaali – Venemaa rakendab oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks vajadusel ka konventsionaalset sõjalist jõudu. Lisaks sellele on eriti viimasel ajal lastud vabalt liikvele ka retooriline tuumahoiatus, kahasse tuumatriaadi pidevate õppustega.

Kui veel Gruusia sõda tõi esile mitmeid nõrkusi Venemaa relvajõudude tegevuses reaalses lahingusituatsioonis, siis eriti viimastel aastatel on relvastuse moderniseerimisprogramm, arvukad õppused ning lahingukogemused Ukrainas ja Süürias tõstnud oluliselt Venemaa relvajõudude reageerimis- ja võitlusvõimet.

Samal ajal, kui Lääs nautis rahudividende, suunas Venemaa kümneid miljardeid dollareid relvajõudude moderniseerimisse. Seejuures on Venemaa nähtavalt tugevdanud oma relvajõudusid Balti regiooni vahetus naabruses alates Arktikast kuni Ukraina piirideni. Loodud on uusi või taasavatud vanu sõjaväebaase, tõstetud ründemobiilsuse taset ning näidatud erinevatel õppustel oma agressiivset meelt.

Siinkohal on väga paslik rõhutada, et näiteks õppused Zapad-1981 ja Zapad-1984 ei erinenud oma suunitluselt ja eesmärkidelt õppustest Zapad-2009 ja Zapad-2013. See on kõnekas fakt, mis paljuski määratleb ära Venemaa järjepideva läänevastase hoiaku.

Veel enne Ukraina sõda toimunud Zapad-2013 õppuste stsenaarium nägi ette taaskordselt ründetegevuse läbimängimist NATO liikmete Poola ja Balti riikide vastu. Seejuures harjutati esimest korda totaalse sõja versiooni, kus alates mobilisatsioonist kuni ametkondade vahelise ühistegevuseni mängiti läbi kaasaegse sõja väga mitmetasandilisi stsenaariumeid.

Rootsi erukindralmajori Karlis Neretnieksi hinnangul oleks väär arvata, et Venemaa agressiivsus meie piirkonnas on probleemiks üksnes Balti riikidele. Hüpoteetiline konflikt omaks suurt mõju enamikele Venemaa naabritele ja nendele, kes on huvitatud julgeolekust ja stabiilsusest Balti mere regioonis.

Kuid mitte üksnes sõjalise võime arendamine pole olnud osaks Venemaa läänevastases poliitikas. Venemaa on järjekindlalt tegutsenud lääneriikide poliitika mõjutamisel, rahvusvaheliste propagandakanalite loomisel, Euroopa Liidu ja NATO ühtsuse murendamisel. Eesmärgiks hajutada lääneriikide arusaama tänasest Venemaast ning kõhklejate kaudu süstida ideed uuest justkui rahutoovast julgeolekuarhitektuurist. See kõlab sarnaselt Nõukogude Liidu omaaegsete üleskutsetega tuumadesarmeerimisest ja rahuliikumise toetamisest.  Me teame hästi, mis oli tegelikult selle petliku rahupoliitika eesmärgiks ning millega see lõppes.

Daamid ja härrad,

Põhjala ja Balti regioon on maailmas üks rahumeelseim ning innovaatiliseim piirkond. Peaaegu kõikides maailma riike hindavates edetabelites on kõrgetel kohtadel esindatud vähemalt üks kui mitte mitu meie regiooni riiki. Sageli kuulub tipp meile. See on väärtus, mida tasub kaitsta ja tugevdada. Ja parim viis selleks on tugev KAITSEALANE KOOSTÖÖ.

Eesti on võitnud hindamatult palju oma sõprusest Soomega juba kaugetest Vabadussõja aegadest saadik. Me poleks täna siin, kui meil poleks nii Soome kui teiste Põhjala riikide näol pikaajalist tuge majanduses või eeskuju avatud ja demokraatliku ühiskonna edendamises.

Just Helsingi on olnud selleks paigaks, kus viimase kahekümne aasta jooksul on asjaolude kokkusattumisel toimunud meie regiooni, sealhulgas Eesti julgeoleku seisukohalt vähemalt kaks äärmiselt olulist sündmust. Täna oleks paslik neid kiirelt meenutada.

1997. aasta märtsis leidis Helsingis aset ajalooline sündmus, mis määras paljuski ära  suure muutuse kogu Balti regiooni julgeolekus. Selleks oli USA ja Venemaa tippkohtumine, kus presidendid Bill Clinton ning Boriss Jeltsin rääkisid muuhulgas ka Balti riikide julgeolekust. Mäletan seda õhustikku hästi, sest viibisin toona siin ajakirjanikuna. Avalikkus kartis tõsimeeli uut Jalta lepet.  

Clintoni administratsiooni Venemaa ekspert, toonane asevälisminister Strobe Talbott meenutas hiljem Helsingis toimunut. Jeltsin oli pakkunud Clintonile härrasmeeste kokkulepet. NATO laienemise asemel pakkus Venemaa välja oma valmisoleku tagada ise Balti riikide julgeolek. Clinton vastas sellele kiirelt ei ning uus Jalta sobing jäi sõlmimata.

Teine tähenduslik sündmus leidis aset 2001. aasta septembris, kui Soomes visiidil olnud Venemaa president Vladimir Putin andis kohtumistejärgse pressikonverentsi. Sellel ütles ta esimest korda, et Moskval pole põhimõtteliselt midagi selle vastu, kui Balti riigid liituvad NATOga. Kuigi Putin ei jätnud toona rõhutamata, et see on vale otsus, andis Venemaa retoorika oluline pehmenemine võimaluse liikuda ka lääneriikidel enesekindlamalt Praha tippkohtumise suunas 2002. aastal, kus kolm Balti riiki said ametlikult kutse liituda NATOga.

Just Balti riikide liitumine läänemaailma kõige edukama kaitseliidu NATOga on oluliselt muutnud julgeolekukeskkonda kogu Läänemere regioonis. Peatun sellel siinkohal lähemalt.

Balti ja Põhjala regioon on viimase saja aasta jooksul olnud algul Nõukogude Liidu ja nüüd Venemaa julgeolekuhuvide teravdatud tähelepanu all. Juba 1920-30ndatel aastatel püüdis Moskva leida juriidilisi käike endale soodsa positsiooni saavutamiseks Taani väinade üle.

Stalini-Hitleri pakt 1939. aastal andis Moskvale kauaoodatud võimaluse oma ekspansiooni laiendamiseks Baltikumis. Teine maailmasõda ja Stalini võit selles kasvatasid Vene impeeriumi mõju Läänemere piirkonnas tasemeni, mida polnud Kremli valitsejad kunagi varem saavutanud. Balti riigid olid okupeeritud, Saksamaa lõhestatud, Poola raudse kontrolli all, Põhjala nõrgestatud fragmenteeritud julgeolekuvälja ning nn finlandiseerimispoliitika kaudu. Sisuliselt tegi Nõukogude Liit koos Varssavi pakti liikmetega Läänemerel, mida tahtis.

1983. aastal Balti regiooni julgeolekuaspekte uurinud Monterey mereväekooli magistrant Jan Cody Gaudio rõhutas, et alates Teise maailmasõja lõpust oli Nõukogude Liidul koos oma satelliitidega Läänemere regioonis silmnähvtav strateegiline ülekaal lääneriikide ees. Nii oli näiteks Varssavi pakti riikidel üksnes mereväes NATO ees kuuekordne ülekaal.

See oli loonud olukorra, kus tuumasõda vältides võis Nõukogude Liit saavutada strateegilist edu ootamatu rünnakuga näiteks Taani väinade vastu. Ennetava löögi taktika täiustatud versioon oli Venemaal välja töötatud 1968. aastal marssal Vassili Sokolovski poolt. Pole välistatud, et Venemaa tänane kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov on oma doktriinis kasutanud just Sokolovski ideid.

Muuseas, Gerassimovi doktriin näeb ette mitmetasandilise lähenemise sõjategevusele, toetudes vähem traditsioonilisele jõukasutuse stsenaariumile ning rohkem asümmeetrilistele põhimõtetele. Eesmärgiks on rünnata ja kurnata vastase nõrkusi ning vältida tugevusi. Doktriinis rõhutatakse ka seda, et eduka sõjalise operatsiooni eeltingimuseks on vastase häirimine poliitilise surve, informatsiooniliste ja küberoperatsioonide kaudu.

Gaudio tõi oma töös välja ka poliitilised aspektid Kremli Balti regiooni julgeolekut mõjutavas tegevuses, rõhutades eriti, et neutraalsus ja Põhjala fragmenteeritus olid eeskätt Nõukogude Liidu huvides. Ta kirjutas, et otsesest sõjalisest interventsioonist Skandinaavias kujutab suuremat ohtu nn “finlandiseerimispoliitika”.

Kuid mis kõige hämmastavam, tänaseks juba USA mereväe eruadmirali Gaudio hinnang enam kui 30 aastat tagasi meie regioonis olnud julgeolekukeskkonnale on kui eile kirjutatud. Kuulake, mida ta siis kirjutas: “Balti regioonis on väga oluline vaadata uue pilguga nii elavjõu kui varustuse eelpositsioneerimisele. Tänast tehnoloogia taset arvestades areneb kaasaegne sõda väga kiiresti ja jätab vähe aega mobilisatsiooniks. “Ekspeditsiooniline filosoofia” jõudude toetamisega kaugelt ei oma täna enam sellist  sõjalist ega poliitilist tähendust kui mõni aasta tagasi. Allianss peab loobuma mõttest, et iga kaitse- või ettevalmistusmmeede vastuseks Nõukogude ekspansioonile oleks Kremlis käsitletav kui provokatsioon. Liitlaste kaitse, mida võidakse käsitleda nõrgana, loob iseenesest kutse agressioonile”.

Gaudio tsitaat juhatab meid otseteed tänapäeva. Mõned päevad tagasi lugesin USA mõttekoja RAND uusimat analüüsi NATO idatiiva heidutustaseme tõstmise vajalikkusest. Selles rõhutatakse, et konventsionaalse jõu tasakaalu ning võimaliku rünnakuohu heidutamise huvides peaksid liitlased märgatavalt suurendama erinevate väeliikide kohalolekut Balti regioonis. Senistelt kompanii-suurustelt üksuste tasemelt peaks kohalolek Balti riikides kasvama brigaadi-suuruste üksusteni. Ärgem unustagem, et üksnes Venemaa Lääne sõjaväeringkonnas on kokku umbes 60 brigaadi suurune löögijõud.

Heidutusmäära tõstmine on vajalik selleks, et tagada rahu ja julgeolek kogu meie regioonis. Venemaa propaganda NATO ründekavatsuste teemal ei ole ju vähimalgi määral tõsiseltvõetav. Sama alusetu on Venemaa pidev surve Rootsi ja Soome vastu, kus diplomaatilise korrektsuse piirimail mängides püütakse julgeolekualaseid valikuid ette kirjutada viisil, nagu tegemist polekski sõltumatute riikidega.

Minu poliitikukarjäär Eesti parlamendis pole olnud kuigi pikk, ulatudes kõigest 2003. aastasse, kuid selle ajaga olen oma kogemuse põhjal näinud Põhjala regioonis väga olulist murrangut kolleegide julgeolekupoliitilises mõtlemises. Eks mõjutajaid ole palju ja mõnel neist peatusin ka oma kõnes. Kuid mis kõige olulisem, sellist elavat ja üha enam ühisosa leidvat julgeolekudebatti pole meie regioonis mitte kunagi varem olnud. Me oleme alati olnud lõhestatud väliste jõudude poolt või on meid tagasi hoidnud ajaloo hirmud.

Täna oleme lähemal kui kunagi varem kogu Põhjala ja Balti regiooni hõlmava ühtse julgeolekuvälja kujundamisel. Käesoleval aastal Balti kaitsekoostööd juhtiv Eesti annab kindlasti oma panuse  koostöö süvendamisse NORDEFCOga, eriti mis puudutab tundliku informatsiooni vahetamist.

Rootsi ja Soome peaministrid tunnistasid oma kuu aja taguses ühisartiklis, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on esitanud Euroopa julgeolekule Külma sõja aegadest saadik suurima väljakutse. “Me mõlemad rõhutame vajadust pikaajalise strateegia järele, mis tagaks rahu ja stabiilsuse Põhja-Euroopas ja Balti regioonis,” kirjutasid Juha Sipilä ja Stefan Löfven, kuid lisasid, et nende riikide neutraliteedipoliitika omab jätkuvalt kõrget väärtust.

Samal ajal avaldasid aga näiteks 25 tuntud Rootsi diplomaati ja sõjaväelast ühise arvamuse ajalehes Dagens Nyheter, milles esitati argumendid Rootsi NATO-liikmelisuse vajalikkusest. Selles rõhutati muuhulgas, et Rootsi liikmelisus NATOs tõstaks riigi rahvusvahelist kaalu ning kasvataks Balti regiooni julgeolekut. Mitteliikmelisus aga suurendaks regiooni julgeolekus hoopiski ebakindlust.

Raporti autorid kirjutasid, et “sõjastsenaarium Balti riikides on tõenäoliselt ainus piirkond, mis võib nähtavas tulevkus kujutada ohtu Rootsile. Rootsi liikmelisus NATOs on samuti vajalik selleks, et tõrjuda seda ohtu ning luau sõja ennetamiseks vajaliku stabiilsuse. Meie julgeolek on vältimatult seotud Balti riikide julgeolekuga”.

Soome julgeolekueksperdi ja endise diplomaadi Pauli Järvenpää hinnangul “ei oma Venemaa sõjalises planeerimises mingit erilist tähendust Soome neutraalsus. Näib, et Soome elab praegu kõige halvemas olukorras: Venemaa käsitleb Soomet ohuna, samas kui Soome olles väljaspool NATOt ei ole kaetud Põhja-Atlandi alliansi artikkel 5 julgeolekugarantiiga”.

Lugupeetud daamid ja härrad,

Pole kahtlust, et me elame suurte muutuste ajastul. Külma sõja aegne paljuski staatiline maailmakord on asendumas millegi sellisega, mida kunagi varem pole inimkond kogenud. Seejuures ei puuduta see üksnes riikidevahelisi suhteid ja nende dünaamikat, vaid evib endas kohati raskesti tajutavaid piiriüleseid või globaalseid mõjureid.

Läänemaailma positsioonide objektiivne nõrgenemine, Aasia jätkuv majanduslik esiletõus, Venemaa revisionism ning islamimaailma ususõjad annavad meie lähitulevikule päris turbulentse väljavaate.  

Meid ootavad ees väljakutsed, kus ühelgi Balti regiooni vabal ja demokraatlikul riigil pole alternatiivi tihedale omavahelisele koostööle ning rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusele julgeolekuohtude tõrjumisel.

1997. aasta septembris pidas siin seltsis oma kõne toonane Eesti president Lennart Meri. Soome ja NATO suhetest rääkides ütles Meri, et “Eesti ei tea, mida te otsustate. Sellest otsusest olulisem on  v a b a d u s  mõelda oma julgeolekule uutes kategooriates.” Meri oli ettenägelik. Tema öeldu kehtib ka täna, kuigi maailm on palju keerulisem ja ohtuderikkam, kui 20 aastat tagasi.

Eestil polnud oma vaba otsuse tegemisel palju kõhklemist. Vabaduse kaotamine Teise maailmasõja keerises ning okupatsiooniaastad tegid oma töö. Meie suurimaks rahudividendiks sai liitumine NATOga. Me oleme veendunud, et üksnes laiapindne julgeolek ning jagatud väärtused loovad eeldused tõeliselt vaba ning kodanike heaolule suunatud riigi püsimiseks.

Mainitud kõnes rääkis Meri ka suhetest Venemaaga, tuues välja kolm põhilist lähtekohta. Esiteks: koostöö peab rajanema vastastikusel kasul. 
Teiseks: koostöö peab rajanema rahvusvahelisel õigusel. Kolmandaks: koostöö peab rajanema pikaajalistel perspektiividel. Just nendest põhimõtetest on lähtunud Eesti oma suhetes Venemaaga. Meie soov on elada ja areneda vastastikku kasutoovaid suhteid aluseks pidades. Rahus ja loovas töös selle nimel, et mitte kunagi enam ei peaks keegi elama siin regioonis sõjahirmus.

Tänan tähelepanu eest!