esmaspäev, 16. veebruar 2015


These days 70 years passed from the event that laid the foundation for the world order after the World War II. At the Yalta Conference, the then allies the Unites States, the Soviet Union and Great Britain decided to establish the United Nations Organisation in order to prevent great disasters in the future. Dividing of Europe became its price, and the central issue was the fate of Poland. 

One of the participants of the Yalta Agreement Winston Churchill said at that time: "Poor Neville Chamberlain believed he could trust Hitler. He was wrong. But I don’t think I’m wrong about Stalin." But still Churchill was wrong. Stalin broke his promise about free elections in Eastern Europe. Barely a year later, it was Churchill who announced in the speech held in Fulton that an Iron Curtain had descended from the Baltic to the Adriatic Sea.

It is doubtful if Churchill had read the Long Telegram the US diplomat George Kennan had sent from Moscow to Washington just a few days before the Fulton speech. In the telegram Kennan, who also knew quite a lot about Estonia, analysed why Moscow refused to join the World Bank and the International Monetary Fund, and how Communism should be isolated.

Churchill's brave speech and the doctrine offered by Kennan gave the Western World directions and principles for repelling Communism. The fall of the Berlin wall in 1989 became possible largely by valuing these principles.

The collapse of Communism together with the disintegration of the Soviet empire marked the end of the Cold War. The West had won it, and especially the European countries that had suffered in the great wars focused on cashing in the dividends of peace. But in the shadows, it remained unnoticed that the changes in Russia had been only decorative.

The West failed to see that when the conflict between Yeltsin and Gorbachev ended, one of the most important pillars of the empire – the secret service – managed to keep itself almost untouched. Therefore it is no wonder that after Yeltsin retired, Vladimir Putin became the new President of Russia.

Russia's conception of the world became more and more openly revisionist. At the time when Europe believed in the irreversible reform course and democratisation of Russia, the Kremlin switched full gear to revising the results of the Cold War. President Putin's statement that the collapse of the Soviet Union was a major geopolitical disaster of the 20th century became its ideological slogan.

"We need to use the United Nations Security Council and believe that preserving law and order in today’s complex and turbulent world is one of the few ways to keep international relations from sliding into chaos. The law is still the law, and we must follow it whether we like it or not. Under current international law, force is permitted only in self-defense or by the decision of the Security Council. Anything else is unacceptable under the United Nations Charter and would constitute an act of aggression. We must stop using the language of force and return to the path of civilized diplomatic and political settlement."

Believe it or not, but namely these words have been written by nobody else but the President of Russia Vladimir Putin. On a very significant day, on 11 September 2013, he warned the USA against using force in Syria in an opinion piece published in the New York Times. Only half a year later, under the cover of "little green men" Putin started a war against Ukraine, one of the largest countries in Europe. By today, thousands of innocent people have been killed.

And in Ukraine everything Putin did was the direct opposite of what he had so nobly emphasised in connection with Syria only some months ago. There is nothing to wonder about this, because using of strategically planned disinformation against the Western countries has had an important place in the practice of the special services of Russia since the end of the 1950s.

In the end of last year, Time magazine asked the last President of the Soviet Union Mikhail Gorbachev to assess the current events. Gorbachev answered without hesitation that a new Cold War was going on, and it had been started by the United States.

In reality the new confrontation was naturally not started by the West, but stems from the unwillingness of the present leadership of Russia to accept the results of the Cold War. President Putin let the world know of his intentions in a more serious way already eight years ago in a speech at Munich Security Conference.

Today we are in a situation where Russia's Minister of Foreign Affairs Lavrov in that same Munich compares the annexation of Crimea with the reunification of Germany after the fall of the Berlin Wall. Sometimes it seems as if the West and Russia live in parallel worlds that have very few points of contact or none at all.

The leaders of European countries, led by the Chancellor of Germany Angela Merkel and the President of France François Hollande, try to restore peace in East Ukraine. But will peace at any price solve a more serious challenge – Russia's revisionist attack against the Western world?

It is important to Estonia, a border country of the free world, that the price of peace in Ukraine would not be splitting it or, even worse, the destruction of free Ukraine. Therefore the sanctions implemented to restrain Russia's aggressive foreign policy can be eased only when Moscow realises that their intentions are a dead end. Unfortunately it seems that in the nearest future or even in the coming years this is impossible.

Thus the West has to be ready for a longer low in relations with Russia. This requires patience, staying true to one's principles and strong leadership from the politicians. Is Europe ready for that? What can we do that the European Union and NATO remained unified? 

The greatest challenge of Estonia's foreign policy both today and in the visible future is to unite guaranteeing of security in an increasingly unfriendly neighbourhood with preserving and strengthening of our international competitiveness and favourable investment climate.

There is no reason to deny that the times are uneasy. During the last twelve months, the international media has consistently speculated with the idea that the pressure of Russia against the West may emerge more sharply in the Baltic region.

Even the former Secretary General of NATO Anders Fogh Rasmussen admits that Russia's ambition may be to test the unity of NATO namely in the Baltic States.

What should we think of this? First, it does not come as a surprise for us that the expansionist foreign policy of Russia has not disappeared anywhere. We heard this same militant rhetoric already in the 1990s, when the Baltic States has just started to approach NATO.

Second, during the last year NATO has shown by its deeds that it takes defending all its members seriously, should a need for that arise. And the deterrence capabilities of the Alliance in the Baltic-Polish region are much higher today than it was just a year ago. Narva is a NATO border town, and it will remain so.
Third, Estonia itself has been consistent in the real increasing of its defence capability. The fact that Estonia today invests more than 2 per cent of its GDP into national defence has given us a status of a reliable partner among our allies.

In spite of all the increased threats, the security of Estonia has never been so well protected than it is now. In the free world there simply is no better and more functioning insurance policy than NATO to defend a democratic small country. 

However, in the international dynamics of today we have to smartly increase our foreign policy activity. As the border country of the free world, Estonia has to get used to the new normality as soon as possible. Threats on our borders must not become brakes to Estonia's development.

Therefore we have to ask ourselves: have we put all our foreign policy levers to serve the main problems faced by Estonia? How well are our foreign policy activities coordinated between our different agencies of executive power? Are our network of embassies and the tasks set to them in accordance with Estonia's priorities? How successful have we been in expanding the foreign policy's richness of ideas in cooperation with our and international think tanks? How successful have we been in preserving and strengthening the unity of the Western countries? We certainly have room for development in regard to all these questions. 

For years the Foreign Affairs Committee of the Riigikogu has been the forge of the Estonian foreign policy trends. This is a place in our foreign policy debate where all smaller or greater differences of opinion of our political parties should merge into a common policy. Years of experience have proven that the foreign policy of Estonia is based on a broad consensus. This is especially important in the times when the great changes in the world require the small country Estonia to act persistently in defence of its national interests.

Today’s debate of foreign policy is the last for the 12th composition of the Riigikogu. Therefore it is the occasion for recalling what have been the priorities of the work of the Foreign Affairs Committee, and how we have influenced the foreign policy attitudes of Estonia during the last four years.

Since spring 2011, the Foreign Affairs Committee at its nearly 300 sittings has discussed the developments in more than 80 countries of the world. The main aims of more than ten visits abroad have been the strengthening of our allied relations, discussion of security issues and making Estonia more known on the growing markets of world economy, especially in Asia.

I would like to point out four larger issues the Foreign Affairs Committee has focused on during the last years. They are the Asian strategy, analysing the Nordic-Baltic security environment, the problems of Estonian-Russian border treaty and the network of Estonian foreign representations. The Committee has involved researchers, citizens' associations, businessmen and foreign policy specialists in the discussion of these issues.

One of the characteristics of the great changes in the world is the consistent emergence of the Asian countries as both economic and political great powers. The growth factor of China is naturally the most important.

As a summary of tens of hearings, the Foreign Affairs Committee prepared the report “The Opportunities and Interests of Estonia in Asia until 2025”. The Asian strategy has given a visible impetus to the public debate on how to expand Estonia's export possibilities better and in which way the domestic activities could support it. As an especially positive example, I would like to highlight the decision of three Estonian universities to establish a common curriculum of Asian studies since autumn 2016. 

At the same time the Government should restore the Asian Programme in order to better coordinate foreign trade activities and support to our entrepreneurs for accessing the markets. In doing that, it is necessary to give up passive waiting. In Asia, greater success is ensured by the principle: the state comes in first, and the entrepreneur beside or after it. 

In 2012 the Foreign Affairs Committee decided to launch a thorough analysis of the Nordic-Baltic security environment. Already then we thought that in medium-term time framework the danger level in our region may increase. The only thing we could not think of was the unexpectedly fast worsening of the security environment.

Naturally the reason for that has been Russia's aggression in Ukraine. At the same time namely the trans-border activities of Russia have enabled more essential security debate than before, for example with Finland and Sweden who are not members of NATO.

The issues connected with the Estonian-Russian border treaty are a very vivid example of how a really functioning political consensus can support the achieving of Estonia's foreign policy objectives.

The active parliamentary diplomacy of the Foreign Affairs Committee to a great extent contributed to the fact that on 18 February 2014 Estonia and Russia concluded the border treaties formulated in the way that takes into account our main national interests. Their ratification will be discussed by the next Riigikogu.

The network of Estonia's foreign representations, its development and the preparation of our diplomats were also under the greater attention of the Foreign Affairs Committee of the leaving composition of the Riigikogu.

On the basis of the analysis ordered from the Foreign Policy Institute and the hearings held in the Committee, we concluded that the Ministry of Foreign Affairs should make a serious audit of the locations of our foreign representations and their actual capabilities. With the existing resources, the present 45 foreign representations are the maximum Estonia can afford.

We have drawn the attention of the Government to the fact that the decisions on closing and opening of embassies should also undergo preliminary discussion at the Foreign Affairs Committee. In the same way as the Foreign Affairs Committee gets acquainted with all ambassador candidates of Estonia.

One of the visible levers of Estonian foreign policy is the development cooperation and humanitarian aid capacity. At the moment the Ministry of Foreign Affairs is preparing new development programme and choosing target countries. I strongly emphasise to the Government that a document of such importance has to be approved by the Riigikogu.

The main target countries of our development aid in recent years have been Afghanistan, Moldova, Georgia and Ukraine. Besides supporting the sustainable development principles of the UN, it is in the interests of Estonia to support especially the countries of our closest neighbourhood in reinforcing their sovereignty.

Today the situation is the most critical in Ukraine. The Foreign Affairs Committee of the Riigikogu reacted to the Maidan events with its first statement of support in the end of January of the last year. In August the plenary assembly of the Riigikogu passed the Statement in support of the sovereignty and territorial integrity of Ukraine. 

Last autumn the Riigikogu ratified the Association Agreements of Ukraine, Georgia and Moldova with the European Union on the motion of the Foreign Affairs Committee. By today, about half of the contracting states have done the same. Completing the ratification process without delay would be an additional signal from the Member States of the EU about our serious interest in integrating these three countries with the Euro-Atlantic values space.

However, the achieving of this aim most of all depends on Moldova, Georgia and Ukraine themselves. If necessary reforms are delayed or distorted to silence political opponents, the hopes of success of the countries are endangered.

In conclusion I would like to thank all my colleagues in this Riigikogu who have represented Estonia in international parliamentary assemblies or helped to strengthen contacts with other countries through the activities of parliamentary friendship and support groups.

I would especially like to highlight the activities of the Estonian delegation in the consistent reforming of the Baltic Assembly. It has been complicated and time-consuming, but our good friends in Latvia and Lithuania have seen the need for changes. The Baltic cooperation is of great relevance today, and its results largely depend on how we can best apply our limited resources for creating a strong common ground. 

Our parliamentarians have been visible in foreign relations, and their activities have contributed to strengthening the international position and reliability of Estonia.

It is especially important to forward the experience gathered during the years of work to the members of the Riigikogu to be elected on 1 March, because they will bear the serious responsibility of the Chairmanship of the Council of Europe in 2016 and the Presidency of the Council of the European Union in 2018. 

My speech at foreign policy debate in Estonian Parliament on 12th of February 2015.

reede, 13. veebruar 2015


Neil päevil möödus 70 aastat sündmusest, mis suuresti pani aluse Teise maailmasõja järgsele maailmakorraldusele. Jalta konverentsil otsustasid toonased liitlased Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Suurbritannia rajada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, et vältida tulevikus uusi suuri katastroofe. Selle hinnaks sai Euroopa jagamine, kusjuures keskseks küsimuseks oli Poola saatus. 

Jalta kokkuleppe üks osalisi Winston Churchill ütles toona: “Vaene Neville Chamberlain uskus, et võib usaldada Hitlerit. Ta eksis. Aga mina ei arva, et ma eksin Stalinis”. Ometigi, Churchill eksis. Stalin murdis oma lubadust vabadest valimistest Ida-Euroopas. Vaevalt aasta hiljem oli just Churchill see, kes 5. märtsil 1946. aastal Fultonis peetud kõnes teatas Raudse eesriide langemisest Baltikumist Aadria mereni.

Vaevalt oli Chruchill lugenud USA diplomaadi George Kennani Pikka telegrammi, mis oli Moskvast Washingtoni poole teele pandud vaevalt mõned päevad enne Fultoni kõnet. Selles analüüsis Eestitki hästi tundnud Kennan, miks Moskva keeldus liitumast Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga ning kuidas tuleks kommunismi isoleerida.

Churchilli julge kõne ning Kennani pakutud doktriin andsid läänemaailmale sihi ja sisu, kuidas tõrjuda Nõukogude imperialismi. Berliini müüri langemine 1989. aastal sai suuresti võimalikuks just neid samu põhimõtteid väärtustades.

Kommunismi kokkuvarisemine ühes Nõukogude impeeriumi lagunemisega tähistas Külma sõja lõppu. Lääs oli selle võitnud ning eriti suurtes sõdades kannatanud Euroopa riigid keskendusid rahudividendide väljavõtmisele. Selle varjus jäi aga tähelepanuta, et muutused Venemaal olid vaid dekoratiivsed.

Läänes jäi märkamatuks, et Jeltsini ja Gorbatšovi vastasseisu lõppedes suutis ennast peaaegu puutumatuna säilitada impeeriumi olulisimaid alustalasid – salateenistus. Seepärast pole ka ime, et Jeltsini taandumise järel sai Venemaa uueks presidendiks Vladimir Putin.

Venemaa käsitlus maailmast pöördus üha varjamatult revisionistlikumaks. Ajal, kui Euroopas usuti Venemaa pöördumatut reformikurssi ning demokratiseerumist, pani Kreml täiskäigu Külma sõja tulemuste ümbermuutmisele. Selle ideoloogiliseks lipulauseks kujunes president Putini tõdemus Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist.

“Me peame kasutama ÜRO Julgeolekunõukogu ja uskuma, et kaitstes õigust ja korda tänases keerulises ja turbulentses maailmas on üks vähestest viisidest hoida rahvusvahelisi suhteid libisemast kaosesse. Õigus on õigus ja me peame seda järgima kas meile see meeldib või mitte. Praeguse rahvusvahelise õiguse kohaselt on jõudu lubatud kasutada üksnes enesekaitseks või Julgeolekunõukogu loal. Kõik muu on ÜRO Harta järgi vastuvõetamatu ning tähendab agressiooni akti. Me peame lõpetama jõuga ähvardamise ning pöörduma tagasi tsiviliseeritud diplomaatilise ja poliitilise lahenduse teele.”

Uskuge või mitte, kuid just need sõnad on kirja pannud ei keegi muu kui Venemaa president Vladimir Putin. Väga tähendusrikkal päeval, 11. septembril 2013 hoiatas ta New York Timesis ilmunud arvamusloos USAd jõu kasutamise eest Süüria vastu. Vaevalt pool aastat hiljem alustas Putin “roheliste mehikeste” varjus sõda Euroopa ühe suurima riigi – Ukraina vastu. Tänaseks on hukkunud tuhanded süütud inimesed.

Loomulikult tegi Putin Ukraina suunal kõike risti vastupidi sellele, mida ta oli kõigest mõned kuud varem nii õilsalt Süüria osas rõhutanud. See pole imekspandav, sest lääneriikide vastu suunatud ja strateegiliselt planeeritud desinformatsiooni kasutamine on Venemaa eriteenistuste praktikas olnud tähtsal kohal juba alates 1950ndate aastate lõpust.

Läinud aasta lõpul küsis ajakiri Time Nõukogude Liidu viimaselt presidendilt Mihhail Gorbatšovilt hinnangut sellele, mis on praegu toimumas. Gorbatšov vastas kõhklemata, et käimas on uus Külm sõda ning seda alustasid Ameerika Ühendriigid.

Tegelikult ei alustanud uut vastasseisu mõistagi Lääs, vaid selle taga on Venemaa tänase juhtkonna soovimatus leppida Külma sõja tulemustega. President Putin andis oma kavatsustest maailmale esimest korda tõsisemalt märku juba kaheksa aastat tagasi Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes.

Täna oleme olukorras, kus sealsamas Münchenis võrdleb Venemaa välisminister Lavrov Krimmi annekteerimist Saksamaa ühinemisega pärast Berliini müüri langemist. Kohati näib, et Lääs ja Venemaa elavad justkui paralleelmaailmades, kus kokkupuutepunkte on väga vähe või pole üldse.

Euroopa riikide liidrid eesotsas Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Francois Hollande’iga üritavad taastada rahu Ida-Ukrainas. Kuid kas rahu iga hinna eest lahendab hoopis tõsisema väljakutse – Venemaa revisionistliku rünnaku läänemaailma vastu?

Vaba maailma piiririigile Eestile on oluline, et rahu hinnaks Ukrainas poleks viimase lõhestamine või veelgi halvem – vaba Ukraina häving. Seepärast saab Venemaa agressiivse välispoliitika ohjeldamiseks rakendatud sanktsioone lõdvendada üksnes siis, kui Moskvas tajutakse kavatsetu tupiklikkust. Kahjuks näib, et lähiaegadel ehk isegi aastatel tundub see peaaegu võimatuna.

Seega peab Lääs valmis olema pikemaajaliseks suhete madalseisuks Venemaaga. See nõuab kannatlikkust, enda põhimõtetele kindlaksjäämist ja tugevat liidrimeelt poliitikutelt. Kas Euroopa on selleks valmis? Mida meie saame teha, et Euroopa Liit ja NATO püsiksid ühtsetena?  

Eesti välispoliitika suurimaks väljakutseks nii täna kui nähtavas tulevikus on ühitada julgeoleku tagamine kasvavalt ebasõbralikus naabruses meie rahvusvahelise konkurentsivõime ja soodsa investeerimiskliima hoidmise ning tugevdamisega.

Pole põhjust eitada - aeg on ärev. Viimase kaheteistkümne kuuga on rahvusvaheline meedia järjekindlalt spekuleerinud mõttega, et Venemaa surve Lääne vastu võib teravamalt esile kerkida Balti regioonis.

Ka värskelt ametist lahkunud NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen ei varja, et Venemaa ambitsioon võib olla NATO ühtsuse testimine just Balti riikides.

Mida sellest arvata? Esiteks ei tule meile üllatusena, et Venemaa ekspansionistlik välispoliitika pole kuhugi kadunud. Sama sõjakat retoorikat kuulsime juba 1990ndatel aastatel, kui Balti riigid alles asusid lähenema NATOle.

Teiseks on NATO viimase aastaga oma tegudes näidanud, et võtab tõsiselt kõigi oma liikmete kaitsmist, kui selleks peaks tekkima vajadus. Seejuures on alliansi heidutusvõime Balti-Poola regioonis täna oluliselt kõrgem kui veel aasta tagasi. Narva on NATO piirilinn ja selleks ta ka jääb.
Kolmandaks on Eesti ise olnud järjekindel oma kaitsevõime reaalsel tugevdamisel. Asjaolu, et Eesti investeerib täna enam kui 2 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse, on andnud meile liitlaste seas usaldusväärse partneri staatuse.

Vaatamata kõigile kasvanud ohtudele pole Eesti julgeolek olnud kunagi nii hästi kaitstud kui täna. Vabas maailmas lihtsalt pole NATO näol paremat ja töötavamat kindlustuspoliisi ühe demokraatliku väikeriigi kaitseks.  

Ometi on rahvusvaheline dünaamika täna selline, kus peame targalt kasvatama oma välispoliitilist aktiivsust. Vaba maailma piiririigina tuleb Eestil võimalikult kiiresti harjuda uue normaalsusega. Ohud meie piiridel ei tohi muutuda Eesti arengupiduriks.

Seepärast peame endalt küsima, kas oleme rakendanud kõik oma välispoliitilised hoovad Eesti ees seisvate peamiste küsimuste teenimisele? Kui hästi on välispoliitiline tegevus koordineeritud meie erinevate täitevvõimu asutuste vahel? Kas meie saatkondade võrgustik ja nendele suunatud ülesannetepüstitus on kooskõlas Eesti prioriteetidega? Kui edukalt oleme välispoliitika ideederikkust laiendanud koostöös meie ja rahvusvaheliste mõttekodadega? Kui edukad me oleme olnud lääneriikide ühtsuse hoidmisel ja tugevdamisel? Päris kindlasti on meil igas esitatud küsimuses arenguruumi.  

Riigikogu väliskomisjon on aastaid olnud Eesti välispoliitika suundumuste sepikojaks. See on koht meie välispoliitilise debati ruumis, kus erakondade väiksemad või suuremad erimeelsused peaksid sulanduma ühtseks poliitikaks. Aastatepikkune kogemus kinnitab, et Eesti välispoliitika tugineb laiapõhjalisel konsensusel. See on oluline eriti ajal, kui maailma suur muutumine eeldab väikeriik Eestilt järjekindlat tegutsemist oma rahvuslike huvide kaitsel.

Tänane välispoliitika arutelu on XII Riigikogu koosseisu viimane. Seetõttu on paslik korraks meenutada, mis on olnud väliskomisjoni töös esiplaanil ning kuidas oleme suunanud Eesti välispoliitilisi hoiakuid viimase nelja aasta jooksul.

Alates 2011. aasta kevadest on väliskomisjon oma ligemale 300 istungil käsitlenud arenguid enam kui 80 maailma riigis. Enam kui kümne välisvisiidi peaeesmärgiks on olnud ühelt poolt meie liitlassuhete tugevdamine, julgeolekuküsimuste käsitlemine ning Eesti tuntuse kasvatamine maailmamajanduse kasvuturgudel, eriti Aasias.

Tõstaksin esile neli suuremat teemat, millele väliskomisjon on viimastel aastatel keskendunud. Nendeks on Aasia strateegia, Balti-Põhjala julgeolekukeskkonna analüüs, Eesti-Vene piirilepinguga seonduv ning Eesti välisesinduste võrgustik. Kõigi nende küsimuste lahkamisel on komisjon kaasanud nii teadlasi, kodanikeühendusi, ettevõtjaid kui välispoliitika elluviijaid.

Maailma suure muutumise üheks iseloomustajaks on Aasia riikide järjekindel esiletõus nii majanduslike kui poliitiliste suurjõududena. Eriti oluline on mõistagi Hiina kasvutegur.

Väliskomisjon koostas kümnete kuulamiste kokkuvõttena raporti Eesti võimalustest Aasia suunal aastani 2025. Aasia strateegia on andnud nähtava tõuke avalikus debatis, kuidas paremini Eesti ekspordivõimalusi laiendada ning millisel viisil võiks siseriiklikud tegevused seda toetada. Eriti positiivsena tooksin välja Eesti kolme ülikooli otsuse luua alates 2016. aasta sügisest ühine Aasia uuringute õppekava.  

Samas peaks valitsus taastama Aasia sihtprogrammi, et paremini koordineerida väliskaubandustegevust ning toetust meie ettevõtjate turulepääsemiseks. Seejuures tuleb loobuda passiivsest ootamisest. Aasias tagab suurema edu põhimõte – riik ees, ettevõtja kõrval või järel.  

Väliskomisjon otsustas 2012. aastal käivitada Balti-Põhjala julgeolekukeskkonna põhjalikuma analüüsi. Leidsime juba siis, et keskpikas ajaraamis võib meie regioonis ohutase tõusta. Ainus, mida me ei osanud arvata, oli julgeolekukeskkonna ootamatust kiirem halvenemine.

Mõistagi on selle põhjuseks olnud Venemaa agressioon Ukrainas. Samas on just Venemaa piire ületav tegevus võimaldanud senisest palju sisulisemat julgeolekudebatti näiteks NATOsse mittekuuluvate Soome ja Rootsiga.

Väga ilmekaks näiteks sellest, kuidas tegelikkuses toimiv poliitiline konsensus saab olla toeks Eesti välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele, on Eesti-Vene piirilepingutega seonduv.

Väliskomisjoni aktiivne parlamentaarne diplomaatia aitas olulisel määral kaasa sellele, et Eesti ja Venemaa sõlmisid 18. veebruaril 2014 piirilepingud sõnastuses, mis võtavad arvesse meie peamised rahvuslikud huvid. Nende ratifitseerimine jääb juba järgmise Riigikogu koosseisu arutada.

Eesti välisesinduste võrgustik, selle areng ning meie diplomaatide ettevalmistus olid väliskomisjonis lahkuva koosseisu ajal samuti suurema tähelepanu all.

Välispoliitika instituudilt tellitud analüüsi ning komisjoni korraldatud kuulamiste põhjal tõdesime, et välisministeerium peaks tegema tõsise auditi välisesinduste asukohtade ning nende tegeliku võimekuse üle. Olemasoleva ressursi juures on praegused 45 välisesindust peaaegu maksimaalne, mida Eesti endale lubada saab.

Samas oleme pööranud valitsuse tähelepanu asjaolule, et saatkondade sulgemis- või avamisotsused peaksid läbima edaspidi eelneva arutelu ka väliskomisjonis. Sarnaselt, nagu väliskomisjon tutvub kõigi Eesti suursaadiku kandidaatidega.

Eesti välispoliitika üheks nähtavaks hoovaks on arengukoostöö ning humanitaarabi võimekus. Just praegu on välisministeeriumis käimas uue arengukava ning sihtriikide valiku tegemine. Panen valitsusele südamele, et sedavõrd olulise dokumendi heakskiitmine leiaks aset Riigikogu.

Meie arenguabi viimaste aastate peamised sihtriigid on olnud Afganistan, Moldova, Gruusia ja Ukraina. Lisaks ÜRO kestva arengu põhimõtete toetamisele on Eesti huvides eriti meie lähinaabruse riikide aitamine nende suveräänsuse kindlustamisel.

Mõistagi on täna kõige kriitilisem olukord Ukrainas. Riigikogu väliskomisjon reageeris Maidani sündmustele oma esimese toetusavaldusega juba eelmise aasta jaanuari lõpul. Augustis võttis Riigikogu täiskogu vastu aga avalduse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks.  

Läinud sügisel ratifitseeris Riigikogu väliskomisjoni ettepanekul Euroopa Liidu assotsieerumislepingud Moldova, Gruusia ja Ukrainaga. Tänaseks on sama teinud umbes pooled lepinguosalised riigid. Ratifitseerimisprotsessi viivitusteta lõpuleviimine oleks Euroopa Liidu riikide poolt täiendav signaal meie tõsisest huvist nimetatud kolme riigi lõimimisest euroatlandi väärtusruumiga.

Samas sõltub selle eesmärgi saavutamine ikka kõige enam Moldovast, Gruusiast ja Ukrainast endast. Kui makstakse lõivu hädavajalikele reformidele või väänatakse neid poliitiliste oponentide vaigistamiseks, siis seatakse ohtu riikide endi edulootused.

Lõpetuseks tänan kõiki kolleege, kes käesolevas Riigikogu koosseisus on esindanud Eestit rahvusvahelistes parlamentaarsetes assambleedes või aidanud tugevdada kontakte teiste riikidega läbi sõprus- või toetusrühmade tegevuse.

Eriti tahaksin rõhutada Eesti delegatsiooni tegevust Balti assamblee järjekindlal reformimisel. See on olnud keeruline ja aeganõudev, kuid meie head sõbrad Lätis ja Leedus on tajunud muudatuste vajadust. Balti koostöö on täna väga aktuaalne ning selle tulemuslikkus sõltub suuresti sellest, kuidas me kõige paremal viisil suudame oma piiratud vahendeid rakendada tugeva ühisosa loomiseks. 

Meie parlamendisaadikud on olnud välissuhtlemises nähtavad ning nende tegevus on aidanud kaasa Eesti rahvusvahelise positsiooni ja usaldusväärsuse kasvatamisele.

Aastatega settinud kogemus on eriti oluline edasi anda 1. märtsil valitava Riigikogu liikmetele, sest just nendel tuleb kanda tõsine vastutus 2016. aastal Euroopa Nõukogu ja 2018. aastal Euroopa Liidu eesistujatena.

Riigikogu välispoliitika debatt peeti 12.02.2015

esmaspäev, 2. veebruar 2015


Sõda Ukrainas lõpeb nii või teisiti üksnes pärast rahuläbirääkimisi. Vaatamata mitme Euroopa riigi, sealhulgas Ukraina enda püüdlustele leida võimalusi diplomaatiliseks lahenduseks, jätkab Venemaa agressiooni. Täna teeb Venemaa kõik, et Minski kokkulepetest eemalduda ning luua sõjalise pealetungi kaudu hoopis uus keskkond läbirääkimisteks.

Ukrainal on täna vähe valikuid. Kas taanduda, leppida kokku veelgi kahjulikemas tingimustes või üritada peatada Venemaa ja tema toetatud separatistide pealetung? Ilmselt on eeskätt Ukraina huvides just viimane stsenaarium, sest üksnes nii on ukrainlastel võimalik oma vabadussõda võita.

Lääneriikidel tuleb täna mõista, et Venemaa ei ründa üksnes Ukrainat. Läänevastane propagandasõda, strateegiliste pommitajate lennud musklinäitamisena ning Euroopa ühtsuse lõhestamiskatsed on muutunud peaaegu igapäevasteks. Nii USAl kui Euroopa Liidul tuleb mõista, et Venemaa sõda Lääne väärtuste vastu on põhimõtteline ning seda saab peatada üksnes otsustava tegevusega.   

Seepärast peaksid lääneliitlased kiiresti kaaluma Ukraina sõjalist toetamist. Juba sellel nädalal kogunevad NATO kaitseministrid, kes võiksid sellel teemal alustada tegevuste koordineerimist.

Kaitseotstarbelise relvastuse suuremahulised tarned võimaldaksid Ukrainal paremini kaitsta oma suveräänsust, millest sõltub kogu Euroopa edasine julgeolek. Ukraina vajab kiiremas korras näiteks suurtüki- ja raketitule paremaks tõrjumiseks radareid, mehitamata õhusõidukeid, vastaste droonide avastamiseks ja neutraliseerimiseks vajalikku elektroonilist võimekust, turvalisi sidesüsteeme, soomustatud Humveesid ja meditsiinilist varustust.

Eesti on Ukrainat toetanud vabatahtlike annetuste kaudu just meditsiinilise varustuse tarnimisega. Kodanikuühenduse Vaba Ukraina tegevuse toel on juba täna Ukraina rindel päästetud paljude võitlejate elud.

neljapäev, 22. jaanuar 2015


Mida aasta edasi, seda keerulisemaks muutub maailmasündmuste dünaamika analüüsimine. Korraga on koosmõjus liiga palju tegureid, et piisava täpsusega võimalikke arenguid ette näha. Liiati on nii Esimese kui Teise maailmasõja järgne ning lääneriikide poolt juhitud maailmakorraldus langenud kasvava surve alla. Kas suur muutus tuleb kokkulepe või konflikti kaudu? Muutus aga tuleb. 2015 on samm selle suure muutuse suunas.

Eestile on alanud aasta välispoliitiliselt jätkuvalt keeruline. See nõuab senisest oluliselt aktiivsemat ja ressursimahukamat välispoliitikat. Eesti on vaba maailma piiririik. See eeldab korraga järjekindlat tööd riigi julgeoleku ning samas ka rahvusvahelise konkurentsivõime tagamisel. Me peame küsima liitlastelt rohkem (suuremast püsivast kohalolekust õhutõrjesse) kui me oleme siiani teinud, ning me peame panustama majanduse rahvusvahelisemaks muutmisele rohkem kui oleme siiani osanud.

Euroopa Liidul tuleb 2015. aasta kasvavate väljakutsete aasta. Korraga on laual kolm suurt probleemi: kuidas kindlustada julgeolekut ebasõbralikku naabrust arvestades, kuidas vältida ühenduse murenemistrende (Kreeka valimistest Suurbritannia referendumidebatini) ning kuidas pöörata majandus uuele kasvule?

Kunagi varem Euroopa Liidu ajaloos pole ühendusel olnud sedavõrd keerulisi ja lühiajalise lahenduseta julgeolekuprobleeme. Nii Venemaa revisionism kui islamiäärmusluse levik on pikaajalise iseloomuga. Seejuures kujutavad mõlemad reaalset ohtu Euroopa julgeolekule. Ja see on tõsisem, kui ükski varasem olukord viimase 70 aasta jooksul.

Venemaa sisuliselt ei varja, et peab läänemaailma vastu Külma Hübriidsõda. Tegelikult kuulutas president Putin vastasseisu Läänega välja juba 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsi kõnes. Lääs on aeglaselt ärganud, kuid mitte kõik ei taju veel tänagi probleemi sügavust ning ohtu.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament on võimetud ise midagi muutma. Neil puudub selleks mandaat. Pelgalt bürokraatlike mehhanismidega pole võimalik suures dünaamikas esiplaanil olla. Nii peabki Euroopa pidevalt kaitselahinguid. Muutuse saavad esile kutsuda vaid liikmesriigid. Täna selleks aga jagatud tahe puudub. Nii võib 2015 kujuneda Euroopale järjekordseks kaotatud aastaks.

Ameerika Ühendriikides saab alanud aasta olema vaheaastaks suurte valimiste eel. Vabariiklaste ülekaal Kongressis piirab president Obama tegevust, kuigi kriitilistes välispoliitilistes küsimustes on parteideülene konsensus siiski olemas. Näiteks suhtumises Vene agressiooni Ukrainas.

2015 näitab tegelikult, mida nafta hinna suur langus maailmamajandusele tähendab. Kui hind kukub sügavamale 40 dollarist barrelilt ning võnked jätkuvad pikema aja jooksul, siis pole välistatud tõsisemad geopoliitilised siirded naftasõltuvuses riikidele. Suurim võitja on aga ikkagi Hiina, kes kindlustab ka sellel aastal oma rolli esiletõusva juhtiva majandusena.

kolmapäev, 14. jaanuar 2015


Maailm on suures muutumises olnud juba mitmendat aastat. Kasvanud on oht, et Teise maailmasõja järgne ning Berliini müüri langemise järel uuendatud maailmakorraldus võib kohakuti sattuda konfliktialdiste vastasseisudega. Selles olukorras on äärmiselt oluline Eesti välispoliitika keskendumine kahele suurele teemale – julgeoleku tagamisele ja konkurentsivõime suurendamisele.

Venemaa agressioon Ukraina vastu ja varjamatu infosõda lääneriikide suunal on pannud paljusid küsima – kas me oleme sisenemas uude külma sõtta? Kuidas iganes ka praegust olukorda nimetada, näivad Venemaa ja läänemaailma erimeelsused täna sedavõrd sügavate juurtega, et vastasseisu süvenemine ja võimalik pikaajaline suhete kriis tunduvad möödapääsmatud.

Külma sõja varjud on kujundamas Eestist vaba maailma piiririiki. Mõistagi on meie huvides, et tänane vastasseis ei süveneks tõsisemaks konfliktiks. Sellest kaotaksid kõik. Samas on ilmne, et suhete normaliseerimine Venemaa ja lääneriikide vahel eeldab eeskätt Moskvalt suurt meelemuutust. Täna ei näi kusagilt seesugust valmisolekut.

Venemaa on president Vladimir Putini juhtimisel valmistunud seesuguseks militaardiplomaatiliseks ofensiiviks läänemaailma vastu juba aastaid. Märke sellest, et 1999. aastal võimule tõusnud endise KGB ohvitserkond polnud rahul Berliini müüri langemise järgse reaalsusega, ilmnes esimestest hetkedest alates. Juba samal 1999. aastal unistasid Putini lähikondsed Vene impeeriumi piiridest 1913. aasta mõõtkavas.

2005. aastal ütles Putin otse, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Läänemaailmas võeti seda küll ahhetades vastu, kuid unustati kiiresti. Paar aastat hiljem üllatas Putin uuesti Müncheni julgeolekukonverentsile kogunenuid teravatoonilise ja revisionismi kiikava kõnega. Mõni kuu hiljem lahkus Venemaa Euroopa tavarelvastusleppest ja Eesti sai kogeda küberrünnakuid.

Pehmekoelisema Dmitri Medvedevi tõus Venemaa presidendiks 2008. aasta kevadel hajutas aga jällegi lääneriikide tähelepanu juba rakenduvast Venemaa strateegiast. Augustisõda Gruusias küll kohutas, kuid vähem kui nädalaga lõppenud lahingutegevus päädis kiire tagasipöördumisega suhete juurde à la business as usual.

Prantslased sõlmisid Venemaaga Mistralite ehitamise lepingu ja USA püüdis Venemaad meelitada reset-poliitikaga. Majandusraskustes Euroopa nägi Venemaas head kasvuturgu.

Ometi olid taustal aga juba toimunud arengud, mis töötasid lääneriikide strateegiliste huvide vastu. Sõda Gruusias oli andnud esimese tõsise tagasilöögi NATO võimalikule laienemisele Lõuna-Kaukaasiasse. Venemaa liidrid ei varjanud oma võidurõõmu.

Euroopa Liit püüdis küll kompenseerida olukorda idapartnerluspoliitikaga, kuid algusest peale oli see pigem bürokraatlik kui geopoliitilist reaalsust arvestav projekt. Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika mehhanismid ei soosinud strateegilise mõtteteravuse kaasamist ühispoliitikate kujundamisel. Samas oli NATO keskendunud peamiselt Afganistani missioonile, Euroopa liitlased aga kaitsekulude vähendamisele.

Nii polnudki mingi ime, miks Ukraina sündmused tulid paljudele lääneriikides raputava äratusena. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine oli šokk, kuid veel siis usuti, et president Putin oma ambitsioonides kaugemale ei lähe. Alles Malaisia reisilennuki allatulistamine Ida-Ukrainas 2014. aasta juulis hajutas ka kõige uskmatumate lääneriikide kahtlused. Mõisteti, et Venemaa tegevus on ohustamas kogu Euroopa julgeolekut.

Just siis õnnestuski Ameerika Ühendriikidel ja Euroopa Liidu liikmesmaadel saavutada harvaesinev üksmeel Venemaa-suunalises poliitikas. Saadi aru, et kui Venemaa agressiooni mitte vastustada, võib järgneda veelgi halvem. Eritasandiliste sanktsioonide ühine rakendamine oli suur diplomaatiline võit, mida Kreml ilmselgelt ei oodanud.

Venemaa muidugi vastas omapoolse käiguga, kuid Euroopa ühisrinnet sel lõhkuda ei õnnestunud. Vähemalt järgmise aasta märtsi ja juulini on sanktsioonid jõus ning nende ridade kirjutamise ajal ei ole mingit põhjust sanktsioonide tühistamiseks. Venemaa poliitika ei ole muutunud. Surve Ukrainale püsib, sealjuures nii sõjaline, majanduslik kui ka poliitiline. Minski kokkuleppeid ei täideta.

Samas oleks väär arvata, et sanktsioonidel ei ole mingit mõju. Tegelikult on isegi üllatav, et mõju on hakanud sedavõrd kiiresti ilmnema. Analüütikute hinnangul kaotab Venemaa madala naftahinna ja sanktsioonide koosmõjul umbes 140 miljardit dollarit aastas. Rubla väärtus on aastaga langenud ligi poole võrra. Lisaks eeldatakse, et kuni 2015. aasta lõpuni lahkub riigist enam kui 200 miljardi dollari väärtuses kapitali. Tagatipuks läheb Venemaa majandus järgmisel aastal langusse, sest kõige optimistlikuma hinnangu kohaselt väheneb sisemajanduse kogutoodang 0,8 protsenti.

Venemaa küll loodab leevendust BRICSi riikidelt, eeskätt Hiinalt, kuid finantssüsteemi turgutamiseks vajaminevaid miljardeid ei pruugi Pekingist nii lihtsalt saada. Samuti näib naftahinna langus pigem püsivana kui hetkelisena, mis samuti suurendab stressi Venemaa eelarvele.

Kõik see muudab Venemaa käitumise väga raskesti ennustatavaks. Arvestades, kui tõsine on olnud strateegiline ettevalmistusperiood ning et tagasitõmbumine tähendaks Putinile kodus tõsist mainekahju, siis võib eeldada agressiivse poliitika jätkumist. Moskvas arvatakse, et praegu ja lähema paari aasta jooksul on rahvusvaheliselt soodne aeg oma mõjuvälja laiendamiseks.

Putin on oma pidevalt muutuva taktikaga suutnud segada jälgi ning aeg-ajalt on lääneriikide seas tekkinud kiusatus Venemaale vastu tulla. Samas tuleb silmas pidada, et diplomaatiliste jõupingutuste edukus sõltub sellest, kas suudetakse Venemaale ette käia oma agenda. Aga kuidas teisiti saakski olukorras, kus Venemaa on rikkunud oma agressiooni ja Krimmi annekteerimisega mitmeid rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid ning murendanud julgeolekut kogu Euroopas.

Liiati ei maksa unustada, et viimastel kuudel on järsult kasvanud Venemaa õhujõudude demonstratiivlennud NATO ja partnerriikide piiridel. Ka on täheldada Vene merelaevastiku tavalisemast aktiivsemat käitumist, rääkimata tuumatriaadi rakendamisest erinevatel õppustel. Eriti murettekitav peaks olema Venemaa poliitilise ja sõjalise juhtkonna tuntavalt vabam ümberkäimine tuumarelvaähvardusega.

See kõik sunnib lääneliitlasi valmis olema pikemaks suhete halvenemiseks. Kujunemas on uus normaalsus, kus piiririigil Eestil ja meie liitlastel tuleb harjuda seoses Venemaaga senisest palju keerulisema suhetekeskkonnaga, kus välistatud ei pruugi olla ükski areng.

Eestil tuleb oma välispoliitilises tegevuses keskenduda väga tõsiselt enda ja ka laiemalt Euroopa julgeoleku tagamisele. Mida sarnasemalt tajuvad Euroopa riigid varitsevaid ohtusid, seda tulemuslikumat ühispoliitikat õnnestub ka ajada. Olgu see siis Euroopa Liidu või NATO raames.

Kui veel aasta tagasi oli peaaegu võimatu põhjendada, miks eriti Euroopa riigid peaksid lõpetama kaitsekulutuste vähendamise, siis täna on vähemalt olemas selgem ohumääratlus. Ka NATO reaktsioon Krimmi okupeerimisele ja annekteerimisele on süstinud alliansi tegevusse uut energiat, mille keskosaks on kollektiivkaitse tugevdamine uusi ohumudeleid arvesse võttes. Viimase all pean silmas näiteks alliansi tegevust juhul, kui ühe või mitme liikmesriigi vastu võidakse kasutada hübriidsõja taktikat.

Eesti diplomaatidel ja poliitikutel tuleb eelolevatel kuudel järjekindlalt tegutseda NATO Walesi tippkohtumise tulemuste võimalikult kiire ellurakendamise nimel. Samuti on väga oluline pidev töö Ameerika Ühendriikidega. Loodetavasti õnnestub juba 2015. aastal rakendada USA kaitse-eelarves ettenähtud 25 miljonit dollarit Ämari lennuväebaasi rajatiste laiendamiseks. See võimaldaks oluliselt suurendada liitlasvägede vastuvõtmist.

Oluline teema nii USA kui ka teiste liitlastega on NATO väeüksuste pideva kohaloleku tagamine ka pärast 2016. aastat. USA roteeruvate üksuste saabumine 2014. aasta kevadel oli väga tugev signaal nii meie avalikkusele kui ka Venemaale. President Obama on öelnud, et väed jäävad Eestisse roteeruma nii kauaks, kui seda on vaja. Eesti eesmärk peaks olema alalise kohaloleku saavutamine, sest nähtavas tulevikus on väga raske ette näha Venemaa kiiret taandumist läänevastasest ekspansionistlikust poliitikast.

Viimastel kuudel on rahvusvahelises ajakirjanduses sageli spekuleeritud selle üle, kas näiteks Narvast võiks kujuneda pingete allikas. Mõned on oma mõttekäikudes traageldanud koguni kokku Ida-Ukraina ja Narva. Sellistele sensatsioonihimulistele arvajatele tuleb pidevalt meelde tuletada, et Narva on NATO piirilinn. Sellega on kõik öeldud.

See muidugi ei tähenda, et Eesti ei peaks investeerima püsivalt sisejulgeoleku tugevdamisse ja erinevate ohustsenaariumide läbimängimisse. Viimast nii siseriiklikult kui ka koos liitlastega. Kõige olulisem on usutava heidutusvõime kasvatamine tasemeni, mis muudab NATO kollektiivkaitse testimiskatse äärmiselt ebatõenäoliseks.

Piiririigi staatus on muutnud eriti oluliseks Eesti tegevuse rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamisel. Vaatamata julgeolekukeskkonna muutumisele tuleb Eestil panustada majanduskasvu ning meie ettevõtete ekspordi- ja investeerimisvõimaluste laiendamisse.

Mõistetavalt on geopoliitiline komponent lisandunud rahvusvaheliste investorite riskianalüüsi, kui nad hindavad rahapaigutust Eestisse. Samas ei ole Eesti julgeolek olnud kunagi nii hästi tagatud kui täna. Sama kehtis külma sõja ajal ju ka näiteks Lääne-Saksamaal. Vene tankide ähvardav lähedus ei takistanud majanduse kiiret arengut.

Eesti välispoliitiline teravik peab töötama selle nimel, et avada meie ettevõtjatele uusi turgusid ja leida võimalusi tarkade eksporditoetuste kaudu ettevõtete läbilöögivõime tugevdamiseks. Aasia suund on eriti ahvatlev, sest nähtavas tulevikus on just seal eeldada stabiilset kasvu- ja arengukeskkonda.

Sama tähtis kui oma ettevõtjate toetamine on ka välisinvesteeringute jätkuv maaletoomine. Eesti peab suutma säilitada rahvusvaheliste reitinguagentuuride hinnangutes stabiilse ja positiivse väljavaate. Lisaks on tähtis Eesti innovatiivse kuvandi tugevdamine, mis töötab osaliselt juba praegu hea magnetina.

Eelolevad aastad võivad saada murranguliseks Eesti tulevikku silmas pidades. Me peame olema valmis rahvusvahelise julgeolekukeskkonna halvenemiseks, kuid me peame olema valmis ka Eesti eduloo tugevdamiseks. Uus normaalsus peab andma meile uue arengutõuke.

Artikkel ilmus ajakirjas Maailma Vaade.

esmaspäev, 29. detsember 2014


Täpselt aasta aega tagasi kirjutasin oma ajaveebis 2013. aasta peasündmusi kokku võttes, et dünaamika viitab pingete kasvule maailma eri paigus. Võis eeldada konfliktikeskkonna laienemist, kuid sõda Ukrainas ning Lääne-Vene vastasseisu järsku teravnemist oli ikkagi veel kaksteist kuud tagasi võimatu täiel määral ette näha. See vaid kinnitab, kui raskesti aimatav on tänane maailm. Seega minu tavapärased 10 maailma tippsündmust lahkuvast aastast on vaid üks võimalikest vaatenurkadest. Tõsi, rohkem mõjutatud sellest, et vaatan maailma Eestist.

Maidani revolutsioon. Ukraina rahvas näitas oma surma trotsiva vastuhakuga president Janukovitši üdini korrumpeerunud võimule, et nende vabaduspüüdlusi pole võimalik maha tallata. Maidani revolutsioon lõi olukorra, kus sisuliselt esimest korda pärast iseseisvumist 1991. aastal on Ukrainal tekkinud tõeline võimalus asuda riigi reformimise ning oma suveräänsuse tagamise teele. See on võimalus, mida teist korda enam ei pakuta.

Venemaa agressioon Ukraina vastu. Krimmi okupeerimise ja kiire annekteerimisega alanud Venemaa agressioon Ukraina vastu on muutnud julgeolekukeskkonda kogu Euroopas. Venemaa agressioon on seadnud kahtluse alla või paisanud suisa põrmu mitmed seni üldist julgeolekuarhitektuuri koos hoidnud rahvusvahelise õiguse põhimõtted ning rahvusvahelised lepingud. Venemaa eesmärgiks on Ukraina tee blokeerimine läände, mistõttu on raske eeldada konflikti peatset lahenemist.

MH17 allatulistamine, Malaisia lennunduse must aasta. Malaisia reisilennuki MH17 allatulistamine Venemaa toetatud separatistide poolt Ida-Ukrainas 17. juulil oli murdepunktiks lääneriikide suhtumises Venemaa agressiooni Ukraina vastu. See koletu veretöö viis jõulisemate majandussanktsioonide kehtestamisele Venemaa vastu. Aasta lõpuks andsid piirangud Venemaa majanduses endast juba märku majanduse languse ning rubla krahhi näol. Lahkuv aasta oli erakordselt must aasta Malaisia lennundusele, sest lisaks MH17 juhtus veel kaks tragöödiat, mis on viinud surma üle 600 inimese. Lennu MH370 müsteerium on siiani lahendamata ning alles äsja Java mere kohal kaduma läinud AirAsia lennukit otsitakse.

Uus Külm sõda? Kuigi Venemaad hästi tundev ajakirjanik Edward Lucas rääkis uue Külma sõja puhkemisest juba 2008. aastal, siis täna peab Vene-Lääne vastasseisu teravnemist Külmale sõjale iseloomulikuna võimalikuks isegi Soome president. Tegelikult pole Venemaa kunagi päriselt leppinud Berliini müüri langemisele järgnenud muutustega, eriti muidugi kaotusega Külmas sõjas ning Nõukogude Liidu  (loe: Vene impeeriumi) lagunemisega.. Juba 1992. aastal kirjutatud sõjalises doktriinis peeti peamiseks ohuallikaks läänemaailma kaitseliitu NATOt. Nüüd on Putin asunud jõu ja ähvardustega läänemaailma tagasi tõrjuma, võimalik et ka kunagise kaotuse eest kätte maksma.

Nafta hinna kukkumine. Lahkuva aasta üheks suurimaks globaalmajandust mõjutavaks sündmuseks on vaieldamatult nafta hinna järsk kukkumine aasta teisel poolel. Kui veel juunis oli toornafta hind 115 dollarit barrelilt, siis aasta lõpuks oli see kukkunud 60 dollari piirile. Põhjustena võiks välja tuua neli suuremat tegurit: USA naftatoodangu kiire kasv (2008. aasta 5 miljonilt barrelilt päevas 9,1 miljoni barrelini sellel kuul), Hiina majanduse jahtumine ja ühes sellega naftanõudluse vähenemine (2013 kasvas nõudlus 1,3 miljoni barreli võrra päevas, 2014 oli see number kaks korda väiksem), Saudi Araabia ja OPECi teiste riikide soovimatus oma toodangut piirata ning vähesel määral on mõju avaldanud ka Venemaa vastu suunatud sanktsioonid. Kuna maailmaturul on käimas suur võitlus positsioonide pärast (eriti OPEC vs teised), siis eelolevatel kuudel oleks keeruline eeldada nafta hinna kiiret tõusu.

Islamiriik ja islamiäärmuslus. See oli vaid aja küsimus, mil islamiäärmuslus al Qaeda kõrvale uue võimsama löögijõu oleks leidnud. Islamiriigi võitlejad on läinud suvest saadik näidanud, kui nõrk on täna mitme Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigi võimekus äärmusideoloogia levikule vastu seista. Lääneriigid on üha vähem olnud suutelised äärmusluse regionaalsele levikule toimivaid tõkendeid seada. Seetõttu võib kahjuks eeldada, et tegemist võib olla pikaajalise ja kasvava ohuallikaga rahvusvahelisele julgeolekule.

Ebola epideemia. Veebruaris Lääne-Aafrikas laiema levikuala haaranud Ebola viirus on tänaseks tapnud vähemalt 7000 inimest. See on küll väiksem number rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni varasemast ennustusest, kuid viiruse levikule pole suudetud siiani täiel määral piiri panna. Ebola epideemia on näide sellest, kuidas piiriülesed sotsiaalsed probleemid võivad kujuneda paljude riikide majandust ning isegi julgeolekut mõjutavaks teguriks. Sellised mõjurid on kasvutrendis, eriti ressursinappusest tingitud arengud.

Hiina möödus USAst. Mitmete analüütikute hinnangul sai Hiinast lahkuva aasta kolmandas kvartalis esimest korda maailma majandus number 1, kui ostujõu hindamise alusel mööduti Ameerika Ühendriikidest. Samas on USA viimase aastakümne kiireim majanduskasv (ligi 5 protsenti) hoidmas Hiinat ikkagi veel pigem oma kandadel. Ometi on trend ilmne – Hiinast saab pigem varem kui hiljem maailma juhtiv majandus.

USA leppis Kuubaga. President Barack Obama teatas 17. detsembril, et USA normaliseerib suhted Kuubaga. Alustatakse saatkonna rajamist Havannas. See on murranguline samm, mis lõpetab enam kui pool sajandit väldanud diplomaatilise vastasseisu kahe naaberriigi vahel. Suurt sula kiiresti ei tule, kuid pingelõdvendus võib omada kaugeleulatuvaid mõjusid USA positsioonide paranemisele Ladina-Ameerika riikides.

Läti võttis kasutusele euro. Euroopa Liidu ja sealhulgas Eesti jaoks on tähtis, et euroala stabiilne vöönd jätkab laienemist. 2014. aastal liitus euroalaga meie lõunanaaber Läti ning kohe 1. jaanuarist 2015 võtab 19nda  riigina euro kasutusele ka Leedu. See on oluline samm Balti riikide majandusjulgeoleku ning regionaalse investeerimiskeskkonna tugevdamiseks.