Sotsid kehtestavad Eesti ajaloole moratooriumi?

Sotsiaaldemokraatidega ühinemisotsuse teinud Vene Erakond Eestis juhid Stanislav Tšerepanov ja Gennadi Afanasjev kinnitasid täna Delfile, et Eesti okupatsioon Nõukogude Liidu poolt on pigem usu küsimus ning meie ajaloo traagilistest sündmustest rääkimisele tuleks panna moratoorium.

Eesti okupeerimine ja kümnete tuhandete inimsaatuste hävitamine pole mingi usu küsimus. See on ajalooline fakt ning sellele pole võimalik moratooriumi kehtestada. Eesti identiteedi üks väga oluline sammas on just seotud meie traagilise ajalooga ning seda ei tohiks ka meie tänaste rahvuslike huvide seadmisel ära unustada.

Kas sotsid kehtestavad meie ajaloole koos Tšerepanovi ja Afanasjeviga moratooriumi?

Kandideerin IRLi aseesimeheks

Üle uue aastaläve astumine seondub meile ootuste ja lootustega, mis puudutavad nii meie lähedasi, meid endid kui ka meie riigi heaolu ja käekäiku. Ka meie erakond on täna astumas uude perioodi.

Eelolevad kaks nädalat on meie erakonna tulevikku silmas pidades väga olulised. Valmistudes 28. jaanuaril Tallinnas toimuvaks suurkoguks tuleb igal ühel meist tōsiselt läbi mōelda, kes vōiks saada meie järgmiseks liidriks ning milline on see meeskond, kes annaks IRLile uue hoo tulevasteks valimisteks.

Meie erakonnal on viimasel ajal olnud mitmeid probleeme. Elamislubadeskandaal lōi tōsiselt meie uslaldusväärsuse pihta, samas kui sisemised vastuolud pole lubanud kasutada Eesti vanima ja kogenuima erakonna tãit potentsiaali. Eelolevad arutelud piirkondades ning suurkogu ise peaksid suunama meid erakonnana suuremale ühtsusele ja uuele tōusule. Meie ühiseks eesmärgiks peaks olema edukus 2013. aasta kohalikel valimistel, 2014. aasta europarlamendi valimistel ning ei rohkem ega vähem kui valimisvōit 2015. aasta Riigikogu valimistel.

Need on saavutatavad eesmärgid, kui me suudame ületada sisemised vastasseisud ning pühenduda oma kōigi jōududega IRLi positsioonide tugevdamisele. See pole mitte üksnes meie erakonna, vaid samas kogu Eesti huvides.  

IRL on läbi viimase 23 aasta tōestanud, et suudab pakkuda Eestile edutoovaid lahendusi ning reforme. Meie erakonna isamaalised väärtushinnangud on olnud aluseks oluliste poliitiliste otsuste tegemisel, mis on taganud meie iseseisvust ja suveräänsust. Igapäevased sündmused maailmast annavad meile selgemat kinnitust, et ka meist kaugemal toimuvad protsessid mõjutavad väga oluliselt meie elu Eestis, olgu see siis majanduses, sotsiaalvaldkonnas või poliitikas. Eesti kordaminekud on meie koostööpartnerite poolt maailmas kõrgelt hinnatud ning Eesti riigi saavutusi on toodud teistele eeskujuks. Samas on Eestil veel palju saavutada, et muutuda püsivalt edukaks ja rahvusvaheliselt konkurentsivōimelisemaks riigiks, kus on vããrt elada, ōppida ja töötada. 

Meile ei ole esmatähtis, et teised meid tunnustaks, vaid et me ise oskaksime seda hinnata  ja usuksime oma tulevikku. Iga erakonnaliige peaks vaatama eelkõige iseendasse ja küsima, milline on minu roll täna erakonna poliitikas ja tegevuses.

Need on tōsised väljakutsed ning eeldavad ka tōsist pühendumust. Positiivsete arengute soodustavaks eeltingimuseks ühiskonnas on liidrite vastutustundlik tegevus, mis põhineb rahva usaldusel. Läbi poliitilise usalduse paneme oma liidrite õlgadele vastutuse nii riigi kui ka igaühe hea käekäigu eest. Mina olen selleks valmis. Ma olen olnud IRLi eestsesiuse liige alates erakonda astumisest 2001. aastal. Täna leian, et on aeg astuda samm kaugemale. Eeloleval suurkogul olen otsustanud kandideerida erakonna aseesimeheks, sest soovin senisest aktiivsemalt panustada IRLi poliitikate kujundamisse ja elluviimisse. 

Samuti pean ma oluliseks aktiivset tööd Harjumaa piirkonnas, kandideerides eeloleval laupäeval tagasi piirkonna juhatusse. Riigikogu väliskomisjoni esimehe ja NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juhina näen enda jaoks just nendes IRLi sisestes valikutes parimat viisi, kuidas olla vajalik nii oma erakonnale kui ka Eesti rahvuslike huvide kaitsmisele laiemalt.

Tänan kõiki aatekaaslasi, kes on juba avaldanud mulle toetust kandideerimisel erakonna aseesimehe kohale. Kinnitan, et olen valmis võtma vastutuse ja teenima Teie usaldust, et koostöös kõigiga saaks IRList Eesti tulevikule vajalik uuenev ja tugev poliitiline jõud.

Lugupidamisega,

Marko Mihkelson

Tegemist on väljavõttega minu tänasest pöördumisest IRLi Harjumaa piirkonna liikmete poole. Teadmiseks, olen erakonna Harjumaa piirkonna liige:)

TOP-10 maailmasündmust 2011. aastal

2011. aasta on peagi jõudmas lõpule ning aeg on teha taas kokkuvõtteid. Olen alates 2006. aastast püüdnud siin ajaveebis üles tähendada lahkuva aasta kümme olulisemat sündmust. Kui varasemalt on kümne suurema sündmuse väljatoomine nõudnud kohati isegi nuputamist, siis nüüd on olukord vastupidine: mida võtta ja mida jätta. Nii dünaamilist ja sündmusterohket aastat annab meenutada. See on olnud uute lootuste tekke, vanade müütide lagunemise ning globaalsete ohtude mitmekesistumise aasta. Allpool toodud kümme olulisemat sündmust on kirjas juhuslikus reas, vaadatuna ikka siit - Eestist.

1. Araabia kevad. Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on sellel aastal alanud väga suurte muutuste ahel. Tuneesiast Süüriani ja Jeemenist Bahreinini on olnud rahutu ning paljudki arengud on veel alles algusjärgus. Lootust demokraatlikumale ja vabamale riigikorraldusele varjutab islamifundamentalistide parem organiseeritus.

2. Venemaa ärkamine. See, et Venemaa uus keskklass pole rahul oma võimudega, oli teada juba varasuvel. Et see rahulolematus aga sedavõrd massiliselt tänavale tuleb, ei osanud keegi ette näha. Venemaa on ärkamas pikast talveunest ning inimesed on hakanud terasemalt lugema oma riigi põhiseadust, kus kirjas kõik demokraatlikule riigile omased kodanikuvabadused ja -õigused. 

3. Osama bin Ladeni tapmine. Al Qaeda liidri tapmine oli mõistagi maailmasündmus, mis jättis jälje rahvusvahelise terroritegevuse võimekusele. Samas on sündmused näiteks Jeemenis ja Põhja-Aafrikas viidanud, et bin Ladeni lahkumine pole vähendanud al Qaeda harude võitlusvalmidust ning aktiivsust. 

4. Diktaatorite lahkumine. 2011. aasta oli siseloomulik paljude diktaatorite lahkumise poolest.   Maailm nägi selliste tegelaste nagu Ben Ali, Mubaraki, Gaddafi, Kim Yung Il-i lahkumist. Kes sunniti rahva poolt taanduma, kes suri, kes tapeti. Kas maailm on selle tõttu parem koht. Nii ja naa. Igatahes oli see õppetund paljudele, kes arvavad end olevat alternatiivideta "rahvuslikud liidrid".

5. Euroopa võlakriis. Euroopa võlakriisil on mõistagi sügavamad juured, kuid just sellel aastal tuli esile teadmine - ilma põhjalikemate sisemiste muutusteta on Euroopa enda tulevik keerukam ning maailma uutele tõusjatele kiiresti allajääv. Loo juures olev pilt on minu arvates väga iseloomulik sellele, millised probleemid on eriti Lääne-Euroopat ootamas.

6. Venemaa strateegiline aktiivsus Baltikumis. Viimasel paaril kuul on Venemaa kindralstaap taas suurendanud oma militaaraktiivsust Balti regioonis. Muret teeb Moskva soov paigutada Kaliningradi raketikompleksid Iskander ja õhuterjesüsteemid S400. Gaasijuhtme Nord Stream valmimine on muutnud Läänemere strateegilist staatust. 

7. Iraani tuumaprogramm. Iseenesest pole Iraani tuumaambitsioonides midagi uut, kuid just aasta teisel poolel on üha rohkem hakatud spekuleerima Teherani reaalsete sammude üle saavutamaks tuumarelvavõimekus. See on eriti pingestanud suhteid Iisraeli ja Iraani vahel, mehitamata lennuki kaotus Iraanile oli ka Ameerika Ühendriikidele suureks löögiks.

8. Aasia jätkuv esiletõus. Pole midagi öelda, 2011. aasta vaid kinnitas juba varem kujunenud trendi - maailma mõjukese nihkub üha rohkem Aasia ja Vaikse ookeani regiooni. USA presidendi Barack Obama novembrikuine esinemine Austraalia parlamendile oli sesosas märgilise tähendusega. Meile on oluline, et USA tähelepanu ei hajuks ka Euroopas toimuvalt.

9. Sotsiaalmeedia võidukäik. Facebook, Twitter, blogid mõjutavad täna maailma rohkem kui seda oleks veel aasta tagasi osanud ennustada. Suhtlusmeedia võimu on tunda saanud paljud riigid, viimasest ajast aga eriti Venemaa.

10. Eesti liitumine eurotsooniga. Eesti sai 1. jaanuaril eurotsooni 17ndaks liikmeks. Vaatamata keerulistele aegadele, on Eesti positsioon maailmapoliitika mõjutamisel võrrelduna oma suurusega täna parim kui kunagi varem meie ajaloos. 

Paljud sündmused, mis said alguse nüüd, leiavad kindlasti jätku järgmisel aastal. Seetõttu pole raske eeldada, et 2012. aasta ei tule sugugi värvitum. Loodetavasti aga siiski rahulik ning meie kõigile paremaid võimalusi pakkuv! Head vana aasta lõppu ja ikka paremat uut aastat!!

Eesti suurte muutuste maailmas

Lahkuv 2011. aasta tegi meile ühe asja taas selgemaks – vähe on neid, kes ei tajuks suurte muutuste hoovuseid maailmas. Õigupoolest said tektoonilised muutused alguse juba üsna palju varem. Ühed peavad selleks Nõukogude impeeriumi lagunemist 1991. aastal, teised terrorismivastase sõja algust 2001. aastal ning kolmandad 2008. aastal investeerimispanga Lehman Brothers krahhi.

Kõik sõltub muidugi ajaloolisest perspektiivist ja ka vaatenurgast. Hiinas võidakse näiteks käimasolevate suurte muutuste alguseks pidada hoopiski 1978. aastat, mil Deng Xiapoing kuulutas välja riigi avanemise ja uue tee.

Kuid sõltumata daatumitest on selge, et tehnoloogilise superrevolutsiooni pöörase kiiruse täiendaval tõukel on globaalsüsteem tegemas läbi suurimat murrangut pärast Teist maailmasõda.

Nõukogude Liidu lagunemine  ja Ida-Euroopa vabanemine lõid esimese tõsise mõra Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kujundatud maailmakorda. Külma sõja lõpp tähendas ühe suure vastasseisu hajumist, millele järgnes täiesti objektiivselt läänemaailma ja eeskätt Ameerika Ühendriikide kiire esiletõus.

Fukuyamalik kujutelm saabunud õnnelikust vaikelust ja liberaaldemokraatliku maailma ideoloogilisest üleolekust suunas lääneriigid eeskätt kaubandusekspansioonile ning turumajanduse kultiveerimisele uutes demokraatiates.

Maailma kese nihkub Aasiasse

Just siis, 1990ndatel aastatel, hakkas oma positsioone järsult tugevdama Hiina, kes muutus aasta-aastalt maailma suurkapitalile üheks parimaks kasvupiirkonnaks. Ühes majanduse kiire arenguga kasvas ka Hiina eneseteadvus, mis tänaseks on saavutanud täiesti uue ja maailma peaaegu tema kõigis tahkudes mõjutava taseme. Hiina vetol  ÜRO julgeolekunõukogus on täna hoopis suurem kaal, kui see oli veel paarkümmend aastat tagasi.

Perioodi 1991-2008 on juba nimetatud läänemaailma kuldajastuks, kus vaatamata puhkenud sõdadele ja konfliktidele näis demokraatliku heaoluühiskonna mudel täiuslikum ja konkurentsitum. Külma sõja kulutav stress oli taandunud ning majandus oli jõudsas kasvufaasis.

Lehman Brothersi ja ultraliberaalsete finantsskeemide krahh tegi sellele aga kiire lõpu. Ühes sellega on hakanud kahanema ka läänemaailma absoluutne domineerimine maailmapoliitikas, mis on vahelduva eduga väldanud viimased kakssada, mõningatel hinnangutel koguni viissada aastat.  

Ameerika Ühendriikides 2008. aastal vallandunud finantskriis tõi globaalpoliitika pealavale maailma  20 suurima majanduse esindajad – 19 riiki pluss Euroopa Liidu. Läänemaailma tööstusriikide eksklusiivklubi G7 on taandunud G20 ees, kus sugugi mitte väikest rolli ei mängi Hiina, India, Lõuna-Korea, Jaapan, Brasiilia, Türgi, Saudi Araabia  ja teised uued mõjukeskused. G20 näib olevat hetkel kõige esinduslikum kooslus, sest see ühendab endas 80 protsenti maailma majandusest ja kaks kolmandikku elanikkonnast. G20 sees on väiksema kooslusena tuntud näiteks ka BRIC (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina), mis on samuti püüdnud viimasel paaril aastal kehtestuda poliitilise foorumina.

Samuti on viimastel aastatel kasvanud tähelepanu 21 riiki ühendavale Aasia ja Vaikse ookeani Majanduskoostöö foorumile (APEC), mis loodi Austraalia eestvedamisel alles 1989. aastal ning mille viimane tippkohtumine toimus eelmisel kuul Havail USA presidendi Barack Obama võõrustamisel. Järgmisel aastal on eesistujaks muuhulgas Venemaa. APECi riikides elab 40 protsenti maailma elanikest, seal asub umbes 54 protsenti maailma majandusest ning 44 protsenti kaubandusest.

President Barack Obama ei teinud juba oma ametiaja alguses mingit saladust sellest, et maailma mõjukese on pöördumas Atlandilt Vaiksele ookeanile. 2008. aastal puhkenud finantskriis üksnes kiirendas niigi ilmset protsessi.

Kui veel 2007. aastal ennustasid investeerimispanga Goldman Sachs analüütikud, et Hiinast võib saada maailma juhtiv majandus umbes 2027. aastaks, siis eeskätt läänemaailma majanduse kiire jahtumine ja finantsraskused on seda daatumit oluliselt lähendanud.  

Viimase nelja aasta jooksul on Euroopa Liidu majandus vähenenud 0,3 protsendi võrra ning USA majandus on kasvanud vaid 0,6 protsendi võrra, samal ajal Hiina majandus on kasvanud koguni 42,2 protsendi võrra. Nii on Rahvusvaheline Valuutafond juba ennustanud, et sarnaste trendide jätkudes võib Hiina mööduda Ameerika Ühendriikidest ja muutuda maailma suurimaks majanduseks juba aastal 2016.

Alles äsja, 17. novembril Austraalia parlamendis Canberras peetud kõnes ütles president Obama ühemõtteliselt: “Siin me näeme tulevikku. Maailma kiiremini areneva regioonina, mis on koduks enam kui poolele maailma majandusele, on Aasia ja Vaikse ookeani piirkond omab kriitilist tähendust minu olulisematele prioriteetidele: töökohtade loomisele ja võimalustele Ameerika inimestele.”

Euroopal tuleb mõista, et see pole sugugi seotud Havail sündinud Obama erahuviga. Paraku on sageli ühe argumendina kuulda just seda seost. Tuleb mõista, et USA majandus on juba täna seotud väga tõsiselt Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnaga. 2010. aastal eksportis USA antud piirkonda 61 protsenti koguekspordist, kusjuures põllumajandustoodangu eksport ulatus koguni 72 protsendini. USA on seetõttu panustamas ka täna rohkem Vaikse ookeani ülese partnerluse süvendamisele, mille sisuks on uute vabakaubanduslepete sõlmimine.

Teisalt on USA julgeolekupoliitilised huvid üha enam suunatud Hiina esiletõusu tasakaalustamisele ning kogu Aasia regioonis oma pikaajaliste liitlaste (Jaapanist ja Lõuna-Koreast Austraaliani) toetamisele. Selles osas oli märgilise tähendusega president Obama otsus rajada Ühendriikide sõjaline kohalolek Austraalia põhjarannikul Darwini lähistel. Lähimate aastate jooksul kavandatakse baasi suuruseks 2500 meest, mis lisanduvad rohkem kui 50 000 mehele Lõuna-Koreas ja Jaapanis.

Kuigi viimase kümnendi jooksul on USA kaitsekulutused kasvanud rekordiliselt, nõuab eelarvedefitsiidi vähendamine ka Pentagoni rahakoti õgvendamist. Obama administratsiooni kava kohaselt peaks 2020. aastaks kaitsekulude maht vähenema 450 miljardi dollari võrra. Küsimusele, kust kulud koomale liiguvad, andis Obama vastuse selles samas Canberra kõnes.

“Pärast kümnendi kestnud kaitsekulutuste erakordset kasvu ja sõja kindlat lõpetamist Iraagis ning sõjalise aktiivsuse vähendamist Afganistanis me vähendame oma kaitsekulutusi. /.../ Kui me lõpetame tänased sõjad, ma olen oma rahvusliku julgeoleku meeskonnale andnud ülesandeks teha meie kohalolek ja missioonid Aasias ja Vaikse ookeani regioonis tähtsaimaks prioriteetiks. USA kaitsekulutuste vähendamine ei tule Aasia ja Vaikse ookeani regiooni arvelt,” ütles Obama.

USA administratsiooni tähelepanu on mõistetav. Just Hiina on viimasel kümnendil oluliselt kasvatanud oma sõjalist võimekust. Samal ajal kui näiteks Euroopa on kohati justkui demilitariseerimisprotsessis, siis Hiina kulutused relvastusele ja armeele tervikuna kasvasid sellel aastal üksnes eelmisega võrreldes 12 protsenti. Washingtonis asuva Strateegiliste Uuringute Rahvusvahelise Instituudi (IISS) analüüsi põhjal võib praeguste trendide jätkudes Hiina saavutada USAga sõjaliste võimekuste tasakaalu juba 15-20 aasta pärast.

Euroopa on suurte valikute ees

Kõik need arengud ei tähenda mõistagi, et läänemaailma osatähtsus maailmapoliitikas taanduks tähtsusetuks. Pigem tähendab see maailma poliitilise kaardi märkimisväärset mitmekesistumist. Kuna maailma mõjukeskus on nihkumises, siis seab see suurima väljakutse eeskätt Euroopale.

Lahkuv aasta on olnud Euroopa Liidu üks keerukamaid viimaste kümnendite jooksul. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tunnistas eelmisel kuul oma parteikaaslastele esinedes koguni, et “Euroopa elab üle üht keerukamat, võib olla kõige keerukamat tundi pärast Teist maailmasõda”.

Ühest küljest on Euroopa jõudnud sisemises arengus olukorda, kus harjumuslik heaoluühiskonna sageli populismist pakatav taastootmine enam hästi ei tööta. Viimase kolmekümne aastaga pidevalt pidurdunud majanduskasv ei suuda enam piisavalt teenindada kiirelt kasvanud võlakoormust. Ei maksa unustada, et üksnes viimase kümnendiga on Euroopa Liidu liikmesriikide koguvõlg peaaegu kahekordistunud, küündides veidi üle 10 triljoni euro.

Euroopa Lidu ja eurotsooni eriti viimasel ajal peaasjalikult  emotsioonide ajel kuhjunud närvilisus ja usaldamatus eeldavad liikmesriikidelt hoopis põhimõttelisemaid otsuseid, sest siiani pole ettevõetud sammud suutnud rahamaailma panna uskuma kriisiohjamise jätkusuutlikkuses. Kahtlane, et ilma aluslepete muutmiseta miskit teha õnnestub, kuigi samas saavad kõik aru, et viimane on aeganõudev ning mitte kõik Euroopa Liidu liikmed pole ilmselt nõus lõimumist süvendama ja osa suveräänsust loovutama. Teisalt aga vajab Euroopa tõsisemat raputamist, sest mugandumisest tulenev ebaefektiivsus ning ühispoliitikate pidev eiramine eriti suurriikide poolt (näiteks kasvu- ja stabiilsuspakt) ei suurenda jätkusuutlikkust. 

Euroopa väljavaateid positsioone lähiaegadel parandada muudavad keerukamaks pidurdunud konkurentsivõime (siin on kohane Lissaboni strateegia kurb näide) ning fundamentaalset probleemi indikeeriv  demograafiline surve elanikkonna vananemise suunas. Üksnes teadmine, et 2050. aastal on Euroopa elanike keskmine vanus 52 aastat, samal ajal kui meie lähinaabruses, eriti lõunas, ja ka USAs püsib see kas alla 30 või veidi peale, räägib sõnakalt ise enda eest.

Sisemised probleemid oleksid kindlasti kergemini ületatavad kui välimine keskkond poleks nii dünaamiline ja ohtuderikas. Kes oleks uskunud selle aasta algul, et üksikuna paistnud enesepõletamisjuhtumist Tuneesia provintsilinnas võib puhkeda  Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas suuri muutusi esilekutsunud  sündmuste ahel.

Ka seal mängis oma rolli demograafia, kasvanud keskklass ning tüdimus stagneerunud võimust. Ometi on ennatlik ja teataval määral isegi eksitav võrrelda Egiptuses, Tuneesias, Liibüas, Jeemenis, Süürias ja mujal toimuvat Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemisega. Taustsüsteemid on selleks võrdluseks piisavalt erinevad. Samas ei taha ma kuidagi eirata võimalust, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid võiksid pikemas perspektiivis rajada püsivad demokraatlikud institutsioonid.

Lähematel aastatel on regioonis aga pigem oodata üleminekuprotsessidega kaasnevat paratamatut ebastabiilsust, mis Liibüa, Jeemeni ja Süüria puhul on esile kutsunud kodusõja. Esimesed valimised Tuneesias näitasid, et tõenäoliselt hakkab uut põhiseaduslikku korda kujundama mõõdukad islamistid. Egiptuses võib eeldada midagi sarnast. Siin on aga kohe küsimus, kuidas suudavad Türgi poole kiikavad jõud tasakaalustada ilmalikkust ja šariaadiõigust.

Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuva analüüsimisel ei maksa unustada Iraani kasvavat mõju regioonis, Iisraeli närvilisust seoses Iraani tuumaprogrammi ja Palestiina ofensiiviga ÜROs, USA vägede peatset lahkumist Iraagist, al Qaeda erinevate harude jätkuvat aktiivsust vaatamata Osama bin Ladeni tapmisele, Liibüa kodusõja käigus liikvele läinud suure hulga relvastuse saatust ja palju muid tegureid.

Kui Euroopal on lähimatel kümnenditel tegu demograafilise miinuskõveraga, siis meie lõunapiiridel asuvad riigid on samas kujunemas maailma suurima rahvastiku juurdekasvuga piirkonnaks. Mõistagi seab noorenev elanikkond eeskätt regioonis asuvatele riikidele väljakutse: kuidas tagada noortele hariduse kättesaadavus ning tööhõive, et vältida nende võimalikku radikaliseerumist.

Euroopa on aga silmitsi üha suureneva majanduspõgenike survega, samas, kui immigratsioonipoliitika peaks hoopis rohkem olema valiv ning maailma ajude juurdemeelitamises konkurentsivõimeline. See viimane kehtib täiel määral ka meie kohta.

Kuid nagu lõunanaabruses podisevast veel vähe oleks. Euroopa lähiaja ehk isegi suurim väljakutse asub hoopiski idas. Ja selleks ei ole muu kui Venemaa püsiv ambitsioon tõmmata selge piir Euroopa Liidu ja eriti veel NATO võimalikule itta laienemisele. Samal ajal üritatakse väsimatult ligemale pääseda mõlema organisatsioonide otsuste mõjutamisele.

Moskvas tunnetatakse võlakoorma all ägava Euroopa sisemist haavatavust, mistõttu on just praegu eeldatavalt eelolevaks 12 aastaks presidendiks tõusev Vladimir Putin kuulutanud üheks oma suurimaks prioriteediks Euraasia Liidu loomise. Uljad sõnad pole jäänud tegudeta, kusjuures parimaks abimeheks on hästi järeleproovitud energiahoovad. Alles hiljuti tegi Moskva ammuse unistuse teoks, saades odava gaasi asemel täieliku kontrolli Valgevenet läbiva torujuhtme üle.

Järjekorras on Ukraina, kus Julia Tõmošenko juhtumiga on hirmutatud Euroopa eemale ning meelitatud Kiievit soodsate tehingute ja maksutuludega. Euroopa Liit ei tohiks siin kindlasti pead kaotada, sest Ukraina taandamine pelgalt Venemaa mõjusfääri üksnes kasvataks Moskva ambitsioone.

Eesti huvid muutuvas maailmas

Kogu see kirev ja dünaamiline pilt paneb ka väikeriigi Eesti diplomaatidele ning välispoliitikat kujundavatele poliitikutele täiendava vastutuse. Meil on kõvasti vedanud, et sellises ohtuderohkes maailmas on meil täna rohkem sõpru ja liitlasi kui kunagi varem meie riigi ajaloos. Samas on ilmne, et kiirelt muutuv maailm eeldab liitlassuhtete arendamine pidevat tähelepanu.

Seepärast on Eestile ka tänases dünaamikast tulvil maailmas vaja pühendada oma energiat ja tähelepanu nii Euroopa Liidu kui NATO tugevdamisele. Esimesel juhul tähendab see täna kindlasti meie suuremat valmisolekut tihedamaks lõimumiseks, kusjuures eurotsooni vastutustundlike  riigina on meil suured eelised uute mängureeglite kehtestamisel. Selleks tuleb aga ise piisavalt kiiret eeltööd teha nii eksperttasandil kui poliitilistes aruteludes.

Need populistid, kes meil kiidavad takka Euroopa võimalikku murenemist, ei lähtu kindlasti mitte Eesti rahvuslikest huvidest ega meie julgeoleku püsivast kasvatamisest. Keerukas geopoliitilises ruumis asuv väikeriik Eesti ei saa endale lubada kasvõi osalistki isoleerumist.

NATO koostöövõimekuse suurendamisel on kindlasti oluline liikmesriikide reaalne pühendumus kaitsevõimekuste kaasajastamisele. See on kõigiti loomulik, kuna ealeski varem pole NATOl olnud korraga sedavõrd palju välisoperatsioone ning sedavõrd mitmekesist ohtudeloetelu. Paraku on see eesmärk keeruliselt saavutatav ajal, kui eelarvedefitsiidi ja võlakoorma kärpimine on mitmelgi pool Euroopas põrkunud ülevõimendatud sotsiaalse turvalisuse eelistamisele.

Meile on oluline, et vaatamata oma kaitsekulude kahandamisele ja tähelepanu suunamisele Aasiasse ei vähendaks Ameerika Ühendriigid oma strateegilist kohaololekut Euroopas. Allesjääva kolme brigaadi paigutus peaks arvesse võtma ka liitlaste huvisid. Arvestades Venemaa ähvardusi blokeerida Läänemeri Kaliningradi ja Loodepiirkonna sõjaliste installatsioonidega (õhutõrjekompleks S-300/S-400  ja raketikompleksid Iskander), peaks eeskätt USA kaaluma tasakaalukomponenti regioonis. Kindlasti on oluline ka laienev kaitsekoostöö Põhjala ja Balti riikide vahel.

Kuigi julgeolekupoliitika jääb meie välispoliitikas ka edaspidi üheks kesksemaks teljeks, tuleb lähiajal oluliselt enam panustada Eesti välismajandushuvide edendamisele. Eriti turgudel ja regioonides, mis on eelolevate kümnendite lõikes suurema kasvutrendiga ning kus ettevõetud otsused mõjutavad ka meie käekäiku.

Eesti majandus on täna küll turvaliselt seotud peamiselt edukate Põhjala lähinaabrite ja laiemalt Euroopa Liiduga, kuid muutuvas maailmas peaks riik olema senisest aktiivsemalt valmis toetama meie ettevõtjate sisenemist täiendavalt ka uutele kasvuturgudele. Pealegi võib meid näiteks Aasias või Ladina-Ameerikas saata suurem edu kui Lääne-Euroopa ülekaitstud turul.

See omakorda eeldab ka Eesti tuntuse kasvatamist läbi riigi parema välisesindamise. Viimane ei tähenda tingimata uute saatkondade avamist, vaid kõigi erinevate võimaluste (saatkondadest aukonsuliteni) võimalikult efektiivset ärakasutamist.

Just sellele teemale on viimasel aastal palju tähelepanu pööranud ka Riigikogu väliskomisjon, kus on ettevalmistamisel Aasia strateegiat käsitlev raport ning Eesti välisesinduste võrgustiku edendamiseks vajalike tegevuste analüüs.

Meie välispoliitika teostajatel on samas pingelised ajad ka kodus. Välisministeeriumis on käimas üle pika aja tõsisem struktuurireform. Ülepaisutatud juhikohtade õgvendamise kõrval tuleks reformi läbiviijatel tõsiselt kaaluda ka seda, kui hästi hakkab uus struktuur vastama meie pikaajalistele välispoliitilistele huvidele. Hetkel jääb mulje, et maailmas toimuvate muutuste mõju meie välispoliitikale pole veel lõpuni läbi analüüsitud. Aeg aga väga ei oota.

See artikkel ilmus tänases Diplomaatias.

Eesti tulevikuvõimalused on seotud Aasiaga

Pole mingit kahtlust, et Aasia tungib meie igapäevaellu üha uute nurkade alt. See ei puuduta enam kaugeltki Hiina odavat kaupa või India väljasttellimisteenust. Aasia on juba tõusnud Ameerika Ühendriikide ja laiemalt läänemaailma kõrvale kui maailma jõujoonte mõjutaja. Üha enam räägitakse meie sisenemisest Aasia sajandisse.   

Võlakriisist räsitud lääneriikide majandusi ootab ees ülekantud tähenduses Augeiase tallide puhastamine, mis paratamatult jätab oma jälje niigi madalatele kasvunumbritele. Seevastu näitavad tänased prognoosid, et järgmise 20 aasta jooksul kasvab Aasia riikide majandus keskmiselt 5 protsenti aastas. Suurimaks kasvumootoriks on mõistagi Hiina, kellest võib olemasolevate trendide jätkudes juba 2016. aastal saada maailma suurim majandus.

Hiina, Jaapani ja India majandused kasvavad eeloleval kümnendil 17,8 triljonilt dollarilt 44,5 triljoni dollarini aastas, mis teeb kaugelt enam kui kahekordse juurdekasvu. Samal ajal näiteks Euroopa suurmajandused Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia jäävad oma kogunumbris umbes 4 korda alla kolmele Aasia gigandile. Itaalia aga kukub üldse maailma majanduse esikümnest välja.

Üldise kasvu tingimustes kasvab Aasias kiirelt tarbijate arv. Aastaks 2025 on peaaegu pooled maailma viiekümnest rikkamast linnast Aasias. Tänasega võrreldes on see kasv kolmekordne. Veel enne kümnendi lõppu on aga Aasias üle miljardi inimese, kelle aastane sissetulek on üle 3000 dollari. Aastal 2030 peaks aga Aasias olema tarbimisjõudu kokku enam kui 30 triljonit dollarit.

Kõik see kokku teeb Aasiast uue sajandi domineerija. Alles hiljuti Hiinat külastades kuulsin sealselt asevälisminister Fult, et nad ei soovi saavutada maailmas hegemooni staatust. USA karm kogemus olevat neil silme ees. Ometi ei pääse me kuhugi tõdemusest, et majandusvõimu laienemisega kasvab ka rahvusvaheline haare. See on paratamatu.

Sama paratamatu on seegi, et uute tulevaste reaalsustega tuleb meil juba täna harjuma ja kohanema hakata. Kui veel viis aastat tagasi tundus Aasia teema kauge ja väikeriigile eriti hoomamatu, siis täna on seis põhimõtteliselt muutunud.

Viimasel ajal pole möödunud nädalatki, kui Eesti esindajatel poleks ühel või teisel tasandil kokkupuudet Aasia riikidega. Riigikogu väliskomisjon oli äsja visiidil Jaapanis ja Lõuna-Koreas, peaminister  novembri algul Vietnamis ja Singapuris, äridelegatsioon käis lisaks veel Taivanil, Riigikogu Hiina sõprusrühm väisas Hiinat.

Arengufond koostab India seiret, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel koostab valitsus Aasia strateegiat ning väliskomisjon peab kuulamisi ja kirjutab raportit Eesti ja Aasia suhete teemal, mille soovituslik osa peaks täiendama valitsuse vastavat tegevust.

Juba tänaseks on sõelutud terve hulk erinevaid valdkondi ja konkreetseid tegevusi, mis aitaksid kaasa eeskätt meie välismajandussuhete edendamisele Aasia riikidega. Riigi roll on siin oluline, sest regiooni poliitilised eripärad eeldavad ettevõtjate ja valitsuse tihedat koostööd. Sama oluline on ka üldise teadlikkuse kasvatamine Aasia suunal.

Kuigi detailsemate soovitusteni alles jõutakse – Riigikogu väliskomisjoni raport valmib kevadistungjärguks, tooksin mõtteaineks välja kolm suuremat teemaderingi, mis võiksid saada osaks meie laiemas Aasia strateegias.

Esiteks võiks Eesti ka Aasias olla tuntud kui uute tehnoloogiliste lahenduste laboratoorium (Testsite Estonia). E-valitsemine, mobiilne parkimine ja mitmed teised lahendused on tuntud mujalgi, kuid esmase ühiskondliku rakendamise au on just Eestil. Mitsubishi elektriautode tehing on väga põnev võimalus näitamaks ka Aasia suurkorporatsioonidele, et Eesti on kaasaegne ning uusi lahendusi julgelt rakendav riik. Kuid miks ei võiks Eesti pakkuda tulevikus huvi näiteks 3-D trüki arendajatele, nanotehnoloogia või biogeneetika valdkonnale. Samsungi esindajalt kuulsin hiljuti, et Eesti on regioonis tuntud julge innovaatorina.

Teiseks suureks võimaluseks seoses Aasiaga oleks Eesti kui ühendaja tuntus.  Vähesed teavad, et maailma 20st volüümikamast lennuteest lähevad tervelt 18 üle Eesti. Samas ei maksa unustada, et aastal 2030 peaks kõigist rahvusvahelistest lennureisijatest koguni 75 protsenti moodustama Aasia riikide kodanikud. Tallinna lennujaama ja Estonian Airi julge visioon suunaga Aasiale on seetõttu igati õigustatud. Eesti parema konkurentsivõime saavutamiseks on senisest avaramate  lennuühenduste olemasolu võtmeküsimusega. Liiati on kuulda, et Aasia turismifirmade tagasiside oma klientidelt räägib regioonis näiteks Tallinna kasuks.

Kolmas suurem valdkond puudutab samuti Eesti geograafilist asupaika. Meie sadamad ja logistikasektor tervikuna on juba praegu hea tuntusega. Kui siia lisada veel näiteks täiesti uusi võimalusi pakkuva Põhja meretee avanemine kümnekonna aasta pärast, siis on täiendavate kaubavoogude teenendamiseks meil võimalusi küll ja veel.

Artikkel ilmus ajalehes Äripäev. Fotol Pudongi linnaosa Shanghais, september 2011.

Liibüa uued väljakutsed

Pole midagi öelda, selliseid päevi tuleb ajaloos ikkagi harva ette. 42 aastat diktaatorlikult Liibüat juhtinud kolonel Gaddafi leidis täna oma kuulsusetu lõpu. Tema surma asjaolud on segased, kuid fakt on ilmne - Gaddafit enam pole. Tema verine türannia on minevik. Samas pole sugugi kindel, et loodetud muutused vabama ja parema valitsemisviisi suunas Liibüas on sillutatud tee.

Täna on Liibüas paljudele mõistetavalt juubelduste päev. See on kaheldamatult meeletu vabanemine nendele, kes on pea inimpõlve pidanud kannatama Gaddafi vägivalla all. Kuid samas ei maksa unustada, et Liibüas on ka täna neid, kes peavad Gaddafit kangelaseks ning tema surma NATO või välismaailma teoks. 

See viitab asjaolule, et just lähimad päevad ja nädalad omandavad määrava tähenduse Liibüa lähitulevikku silmas pidades. Sellistel murrangulistel hetkedel on ikka nii, et võitev pool peab looma ühise sisevaenlase kadumisel piisava usaldusfooni, et emotsioonide hajudes rahvuslikku ühtsust tagades edasi liikuda.

Liibüas on täna liikvel palju relvi, mis võivad määrata riigi tulevikku. Need ei pruugi sugugi teenida üksnes üleminekuvalitsuse huve. Liiati, kui endised islamiäärmuslased on täna vabastajate poolel. Samas on ilmne, et just nüüd peaks Euroopa Liit näitama oma initsiatiivi ja olema Liibüa rahvusliku ühtsuse ning riigi tulevikuperspektiivide loomisel kindlaks toeks. Pole kahtlust, et segaduse püsimine või hajuva kodusõja laienemine Liibüas ei ole meie kui Euroopa Liidu huvides.

Intervjuu ERRi portaalile Euraasia Liidu ideest

Kuivõrd on tegu ainult paremat majanduskoostööd taotleva ideega? Või on tegu osaga suuremast geopoliitilisest visioonist?

Euraasia Liidu idee pole sugugi uus. Sellest on vahelduva eduga räägitud Nõukogude impeeriumi lagunemisest saati. Samas on ilmne, et tuleva aasta kevadest Venemaa presidendiks naasvale Putinile näib just endisel Nõukogude avarusel integratsiooni süvendamine ühe peamise prioriteedina eeloleval kümnendil. Siin toimivad korraga nii majanduslikud kui geopoliitilised huvid. Venemaa eliit on õigustatult mures riigi (lähi)tuleviku pärast, mistõttu püütakse “liberaalse impeeriumi” piiride laiendamise ehk kaasaegse “maade kogumise kaudu” leida lahendusi korraga nii geopoliitilistele, majanduslikele kui sotsiaalsetele väljakutsetele.

Kui palju on nimetatud artiklis tunda nn Euraasia liikumise ideoloogide (näiteks Aleksandr Dugini) mõju? Kui suurt mõju need ideoloogid reaalselt Kremli ringkondades Teie hinnangul omavad?

Dugini ja teiste mõju on kindlasti olemas. Kui mitte otsene, siis kaudne kindlasti. Dugin on näiteks olnud autoriteetseks allikaks Venemaa kindralstaabi strateegiate kujundamisel, ta on mõjutanud ka laiemalt Venemaa eliidi mõtlemist. Kuid samal teemal on kirjutanud ja rääkinud ka näiteks Aleksander Solženitsõn. Tõsi, nii Dugini kui Solženitsõni puhul on jutt käinud mitte üksnes majanduslikust, vaid ka poliitilisest integratsioonist. Aga eks üks ilma teiseta pole kuigi toimekas.

Palju on räägitud Putini kunagisest väitest, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Kui adekvaatselt on aga seda lauset teie arvates meedias tõlgendatud? Kas ka praeguse Euraasia liidu ettepanekus võidakse hakata nägema seda, mida eelkõige tõlgendaja ise soovib näha?

Putini sõnad 2005. aastast, kui ta kirjeldas parlamendi mõlema koja ühisistungil peetud kõnes Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kui 20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi, pole oma tähendust tänaseks sugugi kaotanud. Seda võib ju tõlgendada mitmeti, kuid üks on selge – Nõukogude Liidu lagunemine lükkas Venemaa globaalses kontekstis suurvõimu positsioonilt teisejärguliste riikide liigasse. Euraasia Liidu kaudu püüab eeskätt Venemaa oma hääbuvat mõjujõudu maailmas kasvatada. Euraasia Liit pakuks Venemaale võimalust mobiilsema ja suurema demograafilise kapitali järele ning võimaldaks Hiina ja Euroopa Liidu vahel nähtavaks jääda. Seejuures saab võtmeteguriks mitte niivõrd Valgevene, Kasahstani, Kõrgõstani või Tadžikistani integreerimine, vaid ikka Ukraina pehmeks rääkimine. Ilma Ukrainata jääb Euraasia Liit poolikuks unistuseks.

Kui edukas ja kiire Putini Euraasia liidu idee rakendamine saab olema - nii majanduslikult kui ka poliitiliselt?

Integratsiooni erinevat laadi projektidest on juttu olnud pidevalt. Ka Putin viitab oma artiklis nendele. Ükski pole õnnestunud siiani nii, nagu seda on kavatsetud. SRÜ on sisuliselt varjusurmas, Venemaa ja Valgevene liitriik elab endiselt vaid paberil, Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliit on aga alles piisavalt noor, et midagi järeldada. Probleemiks on kindlasti riikide väga erinevad kaalukategooriad, suure inertsjõuna taustal olev ajalugu. Vene impeeriumi aladel toimiv integratsioon on paratamatult kõveras Moskva suunas, mistõttu riikide võrdne kohtlemine ei pruugi olla iseenesestmõistetav. Teine probleem on õigusriigi põhimõtete mahatallamine ning demokraatlike institutsioonide nõrkus. Kolmas takistav tegur on pööratu korruptsioon, mis ei luba vabal turumajandusel efektiivselt toimida. Kõik need kolm tegurit ei luba minu hinnangul kiireid tulemusi. Mitte vähemalt sellistes piirides, nagu Putin Izvestia artiklis visandas.

Mida võiks selle idee edasine arendamine ja rakendamine Eesti jaoks kaasa tuua?

Siin on kaks võimalust. Mis saab meil olla selle vastu kui majandus- ja kaubandussuhted idanaabritega muutuvad läbipaistvamateks,  kui õigusriigi põhimõtete realiseerimine vähendaks korruptsiooni ning bürokraatlikke piiranguid. Kui kavandatud sammud viivad just selle tulemuseni, siis võime ka meie Eestis olla oma tuleviku ja heaolu pärast palju muretumad. Üksnes tänaseid eeldusi arvestades on siiski kahjuks suurem võimalus, et integreerumispüüdlus lõpeb nii nagu alati – Venemaa sooviga domineerida. See pole kindlasti mitte uus Nõukogude Liit, kuid autokraatsusega paratamatult kaasaskäiv õigusriikluse eiramine ei loo integraatoritele kuigi helget tulevikuväljavaadet. 

Intervjuu link.