neljapäev, 22. jaanuar 2015

MIDA TOOB AASTA 2015 EESTILE JA MAAILMALE?


Mida aasta edasi, seda keerulisemaks muutub maailmasündmuste dünaamika analüüsimine. Korraga on koosmõjus liiga palju tegureid, et piisava täpsusega võimalikke arenguid ette näha. Liiati on nii Esimese kui Teise maailmasõja järgne ning lääneriikide poolt juhitud maailmakorraldus langenud kasvava surve alla. Kas suur muutus tuleb kokkulepe või konflikti kaudu? Muutus aga tuleb. 2015 on samm selle suure muutuse suunas.

Eestile on alanud aasta välispoliitiliselt jätkuvalt keeruline. See nõuab senisest oluliselt aktiivsemat ja ressursimahukamat välispoliitikat. Eesti on vaba maailma piiririik. See eeldab korraga järjekindlat tööd riigi julgeoleku ning samas ka rahvusvahelise konkurentsivõime tagamisel. Me peame küsima liitlastelt rohkem (suuremast püsivast kohalolekust õhutõrjesse) kui me oleme siiani teinud, ning me peame panustama majanduse rahvusvahelisemaks muutmisele rohkem kui oleme siiani osanud.

Euroopa Liidul tuleb 2015. aasta kasvavate väljakutsete aasta. Korraga on laual kolm suurt probleemi: kuidas kindlustada julgeolekut ebasõbralikku naabrust arvestades, kuidas vältida ühenduse murenemistrende (Kreeka valimistest Suurbritannia referendumidebatini) ning kuidas pöörata majandus uuele kasvule?

Kunagi varem Euroopa Liidu ajaloos pole ühendusel olnud sedavõrd keerulisi ja lühiajalise lahenduseta julgeolekuprobleeme. Nii Venemaa revisionism kui islamiäärmusluse levik on pikaajalise iseloomuga. Seejuures kujutavad mõlemad reaalset ohtu Euroopa julgeolekule. Ja see on tõsisem, kui ükski varasem olukord viimase 70 aasta jooksul.

Venemaa sisuliselt ei varja, et peab läänemaailma vastu Külma Hübriidsõda. Tegelikult kuulutas president Putin vastasseisu Läänega välja juba 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsi kõnes. Lääs on aeglaselt ärganud, kuid mitte kõik ei taju veel tänagi probleemi sügavust ning ohtu.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament on võimetud ise midagi muutma. Neil puudub selleks mandaat. Pelgalt bürokraatlike mehhanismidega pole võimalik suures dünaamikas esiplaanil olla. Nii peabki Euroopa pidevalt kaitselahinguid. Muutuse saavad esile kutsuda vaid liikmesriigid. Täna selleks aga jagatud tahe puudub. Nii võib 2015 kujuneda Euroopale järjekordseks kaotatud aastaks.

Ameerika Ühendriikides saab alanud aasta olema vaheaastaks suurte valimiste eel. Vabariiklaste ülekaal Kongressis piirab president Obama tegevust, kuigi kriitilistes välispoliitilistes küsimustes on parteideülene konsensus siiski olemas. Näiteks suhtumises Vene agressiooni Ukrainas.

2015 näitab tegelikult, mida nafta hinna suur langus maailmamajandusele tähendab. Kui hind kukub sügavamale 40 dollarist barrelilt ning võnked jätkuvad pikema aja jooksul, siis pole välistatud tõsisemad geopoliitilised siirded naftasõltuvuses riikidele. Suurim võitja on aga ikkagi Hiina, kes kindlustab ka sellel aastal oma rolli esiletõusva juhtiva majandusena.

kolmapäev, 14. jaanuar 2015

KÜLMA SÕJA VARJUD JA EESTI VÄLISPOLIITIKA


Maailm on suures muutumises olnud juba mitmendat aastat. Kasvanud on oht, et Teise maailmasõja järgne ning Berliini müüri langemise järel uuendatud maailmakorraldus võib kohakuti sattuda konfliktialdiste vastasseisudega. Selles olukorras on äärmiselt oluline Eesti välispoliitika keskendumine kahele suurele teemale – julgeoleku tagamisele ja konkurentsivõime suurendamisele.

Venemaa agressioon Ukraina vastu ja varjamatu infosõda lääneriikide suunal on pannud paljusid küsima – kas me oleme sisenemas uude külma sõtta? Kuidas iganes ka praegust olukorda nimetada, näivad Venemaa ja läänemaailma erimeelsused täna sedavõrd sügavate juurtega, et vastasseisu süvenemine ja võimalik pikaajaline suhete kriis tunduvad möödapääsmatud.

Külma sõja varjud on kujundamas Eestist vaba maailma piiririiki. Mõistagi on meie huvides, et tänane vastasseis ei süveneks tõsisemaks konfliktiks. Sellest kaotaksid kõik. Samas on ilmne, et suhete normaliseerimine Venemaa ja lääneriikide vahel eeldab eeskätt Moskvalt suurt meelemuutust. Täna ei näi kusagilt seesugust valmisolekut.

Venemaa on president Vladimir Putini juhtimisel valmistunud seesuguseks militaardiplomaatiliseks ofensiiviks läänemaailma vastu juba aastaid. Märke sellest, et 1999. aastal võimule tõusnud endise KGB ohvitserkond polnud rahul Berliini müüri langemise järgse reaalsusega, ilmnes esimestest hetkedest alates. Juba samal 1999. aastal unistasid Putini lähikondsed Vene impeeriumi piiridest 1913. aasta mõõtkavas.

2005. aastal ütles Putin otse, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Läänemaailmas võeti seda küll ahhetades vastu, kuid unustati kiiresti. Paar aastat hiljem üllatas Putin uuesti Müncheni julgeolekukonverentsile kogunenuid teravatoonilise ja revisionismi kiikava kõnega. Mõni kuu hiljem lahkus Venemaa Euroopa tavarelvastusleppest ja Eesti sai kogeda küberrünnakuid.

Pehmekoelisema Dmitri Medvedevi tõus Venemaa presidendiks 2008. aasta kevadel hajutas aga jällegi lääneriikide tähelepanu juba rakenduvast Venemaa strateegiast. Augustisõda Gruusias küll kohutas, kuid vähem kui nädalaga lõppenud lahingutegevus päädis kiire tagasipöördumisega suhete juurde à la business as usual.

Prantslased sõlmisid Venemaaga Mistralite ehitamise lepingu ja USA püüdis Venemaad meelitada reset-poliitikaga. Majandusraskustes Euroopa nägi Venemaas head kasvuturgu.

Ometi olid taustal aga juba toimunud arengud, mis töötasid lääneriikide strateegiliste huvide vastu. Sõda Gruusias oli andnud esimese tõsise tagasilöögi NATO võimalikule laienemisele Lõuna-Kaukaasiasse. Venemaa liidrid ei varjanud oma võidurõõmu.

Euroopa Liit püüdis küll kompenseerida olukorda idapartnerluspoliitikaga, kuid algusest peale oli see pigem bürokraatlik kui geopoliitilist reaalsust arvestav projekt. Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika mehhanismid ei soosinud strateegilise mõtteteravuse kaasamist ühispoliitikate kujundamisel. Samas oli NATO keskendunud peamiselt Afganistani missioonile, Euroopa liitlased aga kaitsekulude vähendamisele.

Nii polnudki mingi ime, miks Ukraina sündmused tulid paljudele lääneriikides raputava äratusena. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine oli šokk, kuid veel siis usuti, et president Putin oma ambitsioonides kaugemale ei lähe. Alles Malaisia reisilennuki allatulistamine Ida-Ukrainas 2014. aasta juulis hajutas ka kõige uskmatumate lääneriikide kahtlused. Mõisteti, et Venemaa tegevus on ohustamas kogu Euroopa julgeolekut.

Just siis õnnestuski Ameerika Ühendriikidel ja Euroopa Liidu liikmesmaadel saavutada harvaesinev üksmeel Venemaa-suunalises poliitikas. Saadi aru, et kui Venemaa agressiooni mitte vastustada, võib järgneda veelgi halvem. Eritasandiliste sanktsioonide ühine rakendamine oli suur diplomaatiline võit, mida Kreml ilmselgelt ei oodanud.

Venemaa muidugi vastas omapoolse käiguga, kuid Euroopa ühisrinnet sel lõhkuda ei õnnestunud. Vähemalt järgmise aasta märtsi ja juulini on sanktsioonid jõus ning nende ridade kirjutamise ajal ei ole mingit põhjust sanktsioonide tühistamiseks. Venemaa poliitika ei ole muutunud. Surve Ukrainale püsib, sealjuures nii sõjaline, majanduslik kui ka poliitiline. Minski kokkuleppeid ei täideta.

Samas oleks väär arvata, et sanktsioonidel ei ole mingit mõju. Tegelikult on isegi üllatav, et mõju on hakanud sedavõrd kiiresti ilmnema. Analüütikute hinnangul kaotab Venemaa madala naftahinna ja sanktsioonide koosmõjul umbes 140 miljardit dollarit aastas. Rubla väärtus on aastaga langenud ligi poole võrra. Lisaks eeldatakse, et kuni 2015. aasta lõpuni lahkub riigist enam kui 200 miljardi dollari väärtuses kapitali. Tagatipuks läheb Venemaa majandus järgmisel aastal langusse, sest kõige optimistlikuma hinnangu kohaselt väheneb sisemajanduse kogutoodang 0,8 protsenti.

Venemaa küll loodab leevendust BRICSi riikidelt, eeskätt Hiinalt, kuid finantssüsteemi turgutamiseks vajaminevaid miljardeid ei pruugi Pekingist nii lihtsalt saada. Samuti näib naftahinna langus pigem püsivana kui hetkelisena, mis samuti suurendab stressi Venemaa eelarvele.

Kõik see muudab Venemaa käitumise väga raskesti ennustatavaks. Arvestades, kui tõsine on olnud strateegiline ettevalmistusperiood ning et tagasitõmbumine tähendaks Putinile kodus tõsist mainekahju, siis võib eeldada agressiivse poliitika jätkumist. Moskvas arvatakse, et praegu ja lähema paari aasta jooksul on rahvusvaheliselt soodne aeg oma mõjuvälja laiendamiseks.

Putin on oma pidevalt muutuva taktikaga suutnud segada jälgi ning aeg-ajalt on lääneriikide seas tekkinud kiusatus Venemaale vastu tulla. Samas tuleb silmas pidada, et diplomaatiliste jõupingutuste edukus sõltub sellest, kas suudetakse Venemaale ette käia oma agenda. Aga kuidas teisiti saakski olukorras, kus Venemaa on rikkunud oma agressiooni ja Krimmi annekteerimisega mitmeid rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid ning murendanud julgeolekut kogu Euroopas.

Liiati ei maksa unustada, et viimastel kuudel on järsult kasvanud Venemaa õhujõudude demonstratiivlennud NATO ja partnerriikide piiridel. Ka on täheldada Vene merelaevastiku tavalisemast aktiivsemat käitumist, rääkimata tuumatriaadi rakendamisest erinevatel õppustel. Eriti murettekitav peaks olema Venemaa poliitilise ja sõjalise juhtkonna tuntavalt vabam ümberkäimine tuumarelvaähvardusega.

See kõik sunnib lääneliitlasi valmis olema pikemaks suhete halvenemiseks. Kujunemas on uus normaalsus, kus piiririigil Eestil ja meie liitlastel tuleb harjuda seoses Venemaaga senisest palju keerulisema suhetekeskkonnaga, kus välistatud ei pruugi olla ükski areng.

Eestil tuleb oma välispoliitilises tegevuses keskenduda väga tõsiselt enda ja ka laiemalt Euroopa julgeoleku tagamisele. Mida sarnasemalt tajuvad Euroopa riigid varitsevaid ohtusid, seda tulemuslikumat ühispoliitikat õnnestub ka ajada. Olgu see siis Euroopa Liidu või NATO raames.

Kui veel aasta tagasi oli peaaegu võimatu põhjendada, miks eriti Euroopa riigid peaksid lõpetama kaitsekulutuste vähendamise, siis täna on vähemalt olemas selgem ohumääratlus. Ka NATO reaktsioon Krimmi okupeerimisele ja annekteerimisele on süstinud alliansi tegevusse uut energiat, mille keskosaks on kollektiivkaitse tugevdamine uusi ohumudeleid arvesse võttes. Viimase all pean silmas näiteks alliansi tegevust juhul, kui ühe või mitme liikmesriigi vastu võidakse kasutada hübriidsõja taktikat.

Eesti diplomaatidel ja poliitikutel tuleb eelolevatel kuudel järjekindlalt tegutseda NATO Walesi tippkohtumise tulemuste võimalikult kiire ellurakendamise nimel. Samuti on väga oluline pidev töö Ameerika Ühendriikidega. Loodetavasti õnnestub juba 2015. aastal rakendada USA kaitse-eelarves ettenähtud 25 miljonit dollarit Ämari lennuväebaasi rajatiste laiendamiseks. See võimaldaks oluliselt suurendada liitlasvägede vastuvõtmist.

Oluline teema nii USA kui ka teiste liitlastega on NATO väeüksuste pideva kohaloleku tagamine ka pärast 2016. aastat. USA roteeruvate üksuste saabumine 2014. aasta kevadel oli väga tugev signaal nii meie avalikkusele kui ka Venemaale. President Obama on öelnud, et väed jäävad Eestisse roteeruma nii kauaks, kui seda on vaja. Eesti eesmärk peaks olema alalise kohaloleku saavutamine, sest nähtavas tulevikus on väga raske ette näha Venemaa kiiret taandumist läänevastasest ekspansionistlikust poliitikast.

Viimastel kuudel on rahvusvahelises ajakirjanduses sageli spekuleeritud selle üle, kas näiteks Narvast võiks kujuneda pingete allikas. Mõned on oma mõttekäikudes traageldanud koguni kokku Ida-Ukraina ja Narva. Sellistele sensatsioonihimulistele arvajatele tuleb pidevalt meelde tuletada, et Narva on NATO piirilinn. Sellega on kõik öeldud.

See muidugi ei tähenda, et Eesti ei peaks investeerima püsivalt sisejulgeoleku tugevdamisse ja erinevate ohustsenaariumide läbimängimisse. Viimast nii siseriiklikult kui ka koos liitlastega. Kõige olulisem on usutava heidutusvõime kasvatamine tasemeni, mis muudab NATO kollektiivkaitse testimiskatse äärmiselt ebatõenäoliseks.

Piiririigi staatus on muutnud eriti oluliseks Eesti tegevuse rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamisel. Vaatamata julgeolekukeskkonna muutumisele tuleb Eestil panustada majanduskasvu ning meie ettevõtete ekspordi- ja investeerimisvõimaluste laiendamisse.

Mõistetavalt on geopoliitiline komponent lisandunud rahvusvaheliste investorite riskianalüüsi, kui nad hindavad rahapaigutust Eestisse. Samas ei ole Eesti julgeolek olnud kunagi nii hästi tagatud kui täna. Sama kehtis külma sõja ajal ju ka näiteks Lääne-Saksamaal. Vene tankide ähvardav lähedus ei takistanud majanduse kiiret arengut.

Eesti välispoliitiline teravik peab töötama selle nimel, et avada meie ettevõtjatele uusi turgusid ja leida võimalusi tarkade eksporditoetuste kaudu ettevõtete läbilöögivõime tugevdamiseks. Aasia suund on eriti ahvatlev, sest nähtavas tulevikus on just seal eeldada stabiilset kasvu- ja arengukeskkonda.

Sama tähtis kui oma ettevõtjate toetamine on ka välisinvesteeringute jätkuv maaletoomine. Eesti peab suutma säilitada rahvusvaheliste reitinguagentuuride hinnangutes stabiilse ja positiivse väljavaate. Lisaks on tähtis Eesti innovatiivse kuvandi tugevdamine, mis töötab osaliselt juba praegu hea magnetina.


Eelolevad aastad võivad saada murranguliseks Eesti tulevikku silmas pidades. Me peame olema valmis rahvusvahelise julgeolekukeskkonna halvenemiseks, kuid me peame olema valmis ka Eesti eduloo tugevdamiseks. Uus normaalsus peab andma meile uue arengutõuke.

Artikkel ilmus ajakirjas Maailma Vaade.

esmaspäev, 29. detsember 2014

TOP-10 MAAILMASÜNDMUST 2014. AASTAL


Täpselt aasta aega tagasi kirjutasin oma ajaveebis 2013. aasta peasündmusi kokku võttes, et dünaamika viitab pingete kasvule maailma eri paigus. Võis eeldada konfliktikeskkonna laienemist, kuid sõda Ukrainas ning Lääne-Vene vastasseisu järsku teravnemist oli ikkagi veel kaksteist kuud tagasi võimatu täiel määral ette näha. See vaid kinnitab, kui raskesti aimatav on tänane maailm. Seega minu tavapärased 10 maailma tippsündmust lahkuvast aastast on vaid üks võimalikest vaatenurkadest. Tõsi, rohkem mõjutatud sellest, et vaatan maailma Eestist.

Maidani revolutsioon. Ukraina rahvas näitas oma surma trotsiva vastuhakuga president Janukovitši üdini korrumpeerunud võimule, et nende vabaduspüüdlusi pole võimalik maha tallata. Maidani revolutsioon lõi olukorra, kus sisuliselt esimest korda pärast iseseisvumist 1991. aastal on Ukrainal tekkinud tõeline võimalus asuda riigi reformimise ning oma suveräänsuse tagamise teele. See on võimalus, mida teist korda enam ei pakuta.

Venemaa agressioon Ukraina vastu. Krimmi okupeerimise ja kiire annekteerimisega alanud Venemaa agressioon Ukraina vastu on muutnud julgeolekukeskkonda kogu Euroopas. Venemaa agressioon on seadnud kahtluse alla või paisanud suisa põrmu mitmed seni üldist julgeolekuarhitektuuri koos hoidnud rahvusvahelise õiguse põhimõtted ning rahvusvahelised lepingud. Venemaa eesmärgiks on Ukraina tee blokeerimine läände, mistõttu on raske eeldada konflikti peatset lahenemist.

MH17 allatulistamine, Malaisia lennunduse must aasta. Malaisia reisilennuki MH17 allatulistamine Venemaa toetatud separatistide poolt Ida-Ukrainas 17. juulil oli murdepunktiks lääneriikide suhtumises Venemaa agressiooni Ukraina vastu. See koletu veretöö viis jõulisemate majandussanktsioonide kehtestamisele Venemaa vastu. Aasta lõpuks andsid piirangud Venemaa majanduses endast juba märku majanduse languse ning rubla krahhi näol. Lahkuv aasta oli erakordselt must aasta Malaisia lennundusele, sest lisaks MH17 juhtus veel kaks tragöödiat, mis on viinud surma üle 600 inimese. Lennu MH370 müsteerium on siiani lahendamata ning alles äsja Java mere kohal kaduma läinud AirAsia lennukit otsitakse.

Uus Külm sõda? Kuigi Venemaad hästi tundev ajakirjanik Edward Lucas rääkis uue Külma sõja puhkemisest juba 2008. aastal, siis täna peab Vene-Lääne vastasseisu teravnemist Külmale sõjale iseloomulikuna võimalikuks isegi Soome president. Tegelikult pole Venemaa kunagi päriselt leppinud Berliini müüri langemisele järgnenud muutustega, eriti muidugi kaotusega Külmas sõjas ning Nõukogude Liidu  (loe: Vene impeeriumi) lagunemisega.. Juba 1992. aastal kirjutatud sõjalises doktriinis peeti peamiseks ohuallikaks läänemaailma kaitseliitu NATOt. Nüüd on Putin asunud jõu ja ähvardustega läänemaailma tagasi tõrjuma, võimalik et ka kunagise kaotuse eest kätte maksma.

Nafta hinna kukkumine. Lahkuva aasta üheks suurimaks globaalmajandust mõjutavaks sündmuseks on vaieldamatult nafta hinna järsk kukkumine aasta teisel poolel. Kui veel juunis oli toornafta hind 115 dollarit barrelilt, siis aasta lõpuks oli see kukkunud 60 dollari piirile. Põhjustena võiks välja tuua neli suuremat tegurit: USA naftatoodangu kiire kasv (2008. aasta 5 miljonilt barrelilt päevas 9,1 miljoni barrelini sellel kuul), Hiina majanduse jahtumine ja ühes sellega naftanõudluse vähenemine (2013 kasvas nõudlus 1,3 miljoni barreli võrra päevas, 2014 oli see number kaks korda väiksem), Saudi Araabia ja OPECi teiste riikide soovimatus oma toodangut piirata ning vähesel määral on mõju avaldanud ka Venemaa vastu suunatud sanktsioonid. Kuna maailmaturul on käimas suur võitlus positsioonide pärast (eriti OPEC vs teised), siis eelolevatel kuudel oleks keeruline eeldada nafta hinna kiiret tõusu.

Islamiriik ja islamiäärmuslus. See oli vaid aja küsimus, mil islamiäärmuslus al Qaeda kõrvale uue võimsama löögijõu oleks leidnud. Islamiriigi võitlejad on läinud suvest saadik näidanud, kui nõrk on täna mitme Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigi võimekus äärmusideoloogia levikule vastu seista. Lääneriigid on üha vähem olnud suutelised äärmusluse regionaalsele levikule toimivaid tõkendeid seada. Seetõttu võib kahjuks eeldada, et tegemist võib olla pikaajalise ja kasvava ohuallikaga rahvusvahelisele julgeolekule.

Ebola epideemia. Veebruaris Lääne-Aafrikas laiema levikuala haaranud Ebola viirus on tänaseks tapnud vähemalt 7000 inimest. See on küll väiksem number rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni varasemast ennustusest, kuid viiruse levikule pole suudetud siiani täiel määral piiri panna. Ebola epideemia on näide sellest, kuidas piiriülesed sotsiaalsed probleemid võivad kujuneda paljude riikide majandust ning isegi julgeolekut mõjutavaks teguriks. Sellised mõjurid on kasvutrendis, eriti ressursinappusest tingitud arengud.

Hiina möödus USAst. Mitmete analüütikute hinnangul sai Hiinast lahkuva aasta kolmandas kvartalis esimest korda maailma majandus number 1, kui ostujõu hindamise alusel mööduti Ameerika Ühendriikidest. Samas on USA viimase aastakümne kiireim majanduskasv (ligi 5 protsenti) hoidmas Hiinat ikkagi veel pigem oma kandadel. Ometi on trend ilmne – Hiinast saab pigem varem kui hiljem maailma juhtiv majandus.

USA leppis Kuubaga. President Barack Obama teatas 17. detsembril, et USA normaliseerib suhted Kuubaga. Alustatakse saatkonna rajamist Havannas. See on murranguline samm, mis lõpetab enam kui pool sajandit väldanud diplomaatilise vastasseisu kahe naaberriigi vahel. Suurt sula kiiresti ei tule, kuid pingelõdvendus võib omada kaugeleulatuvaid mõjusid USA positsioonide paranemisele Ladina-Ameerika riikides.

Läti võttis kasutusele euro. Euroopa Liidu ja sealhulgas Eesti jaoks on tähtis, et euroala stabiilne vöönd jätkab laienemist. 2014. aastal liitus euroalaga meie lõunanaaber Läti ning kohe 1. jaanuarist 2015 võtab 19nda  riigina euro kasutusele ka Leedu. See on oluline samm Balti riikide majandusjulgeoleku ning regionaalse investeerimiskeskkonna tugevdamiseks.

neljapäev, 13. november 2014

EESTI HUVIDES ON RAJADA REGIONAALNE LNG TERMINAL

Väliskomisjoni eilsel erakorralisel istungil kuulasime ära eksperdid (Timo Tatar, Einari Kisel, Arvi Hamburg ja Helena Sepandii), et saada täiendavat informatsiooni Eestile parima lahenduse leidmiseks gaasitarnete varustuskindluse tagamisel ning meie energiajulgeoleku tugevdamisel. 

Eesti huvi siin lähtub vajadusest võimalikult kiiresti ning ka tarbijale vastuvõetaval viisil laiendada gaasitarnete allikaid. Seda võimaldab LNG terminali rajamine viisil, mis oleks nii gaasiturgu tegelikult tekitav, aga samas ka majanduslikult mõtekas. 

Eesti on lähtunud kuni viimase ajani seisukohast, et Euroopa Komisjoni toetuse peaks saama parimal viisil teostatav regionaalse terminali projekt. Siin on kõik indikaatorid seda meelt, et see terminal peaks tulema Eestisse. 

Seega tuleks peaminister Taavi Rõivasel lähtuda oma kõnelustel Soome kolleegiga Eesti huvidest, võttes sellele ka oma enda valitsuse mandaadi. Arvestades küsimuse olulisust meie energiajulgeolekut silmas pidades, siis oleks vajalik ka Riigikogu aktiivsem kaasamine laiema poliitilise toetuse leidmiseks.

Mulle oli üllatav, et välisministeerium pole siiani analüüsinud regionaalse LNG terminali tähendust julgeolekupoliitika seisukohast. Samuti on Eesti lobitöö oma huvide kaitsel olnud märgatavalt passiivsem soomlaste omast. Samas ei ole rong veel läinud ning hea tahtmise korral on võimalik eesmärk saavutada.

pühapäev, 2. november 2014

"VALIMISED" IDA-UKRAINAS ON PROVOKATSIOON


Tänased pseudovalimised Ida-Ukrainas, mille viivad läbi Venemaa toetusel separatistlikud jõud ainult süvendavad konflikit ning võivad luua eelduse sõjategevuse suuremahuliseks taaspuhkemiseks. Tegemist on selge provokatsiooniga, mis töötab vastu püsiva rahu saavutamisele.

Venemaa on teatanud varasemalt, et toetab Luganski ja Donetski separatistide valimisi, kuigi need on vastuolus septembri alguses Minskis sõlmitud vaherahuleppe punktidega. Viimases tunnustas Venemaa, et valimised Ukraina territooriumil saaksid toimuda üksnes Ukraina seaduste alusel.

Eesti ei tunnusta mingil viisil läbiviidavaid valimisi ega nende tulemusi. Meie huvides saab olla vaid selline areng, mis lähtub Ukraina territoriaalse terviklikkuse ning suveräänsuse põhimõtetest ning sammudest, mis aitavad tegelikult kaasa tuhandeid inimelusid nõudnud sõja lõpetamisele.

neljapäev, 16. oktoober 2014

MUUTUNUD JULGEOLEKUKESKKOND EUROOPAS



Mitte kunagi varem meie kontinendi ajaloos pole Euroopa rahvad elanud sellises heaolus ning vabaduses kui täna. Ja ilmselt mitte kunagi varem pole globaalne maailm pakkunud Euroopale ühtaegu sedavõrd eripalgelisi julgeolekualaseid väljakutseid kui seda me täna näeme ja tunnetame.

Mitmel pool maailmas kipub olema tõsiasi, et Teise maailmasõja järgne rahvusvaheliste suhete süsteem on langenud väga suure surve alla. Küsimus on selles, kas maailm suudab uueneda kehtivat rahvusvahelist õigust rakendades või oleme silmitsi suuremate vastasseisude või isegi konfliktidega.

Euroopa julgeolekule on esitamas väljakutseid korraga nii Venemaa agressiivsus, islamiäärmusluse kasvav levik Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Hiina pöördumatuna tunduv esiletõus maailma juhtriigiks, piiriülesed globaalnähtused nagu näiteks küberterrorism või vaesusmigratsioon. Lõppeks tuleb väga tõsiselt suhtuda kiirelt oma levikut kasvatava surmava ebola viiruse tõrjumisse. Maailma tervishoiuorganisatsiooni andmetel võib juba aasta lõpus iganädalane haigestunute juurdekasv ulatuda 10 000 inimeseni.

Külma sõja ajal tundus maailm vähemalt väliselt oluliselt lihtsamana. See peegeldus ka toona jagatud Euroopas, kus vaba maailm oli vastakuti kommunistliku ideoloogia taha peitunud Vene imperialismiga. Täna on juba üksnes erinevaid riigipõhiseid jõu- ja mõjukeskusi sedavõrd palju, rääkimata muudest teguritest, et maailma mõistmine ja selle pindselt parima poliitika kujundamine on varasemast palju keerulisem.

Pole saladus, et vahetult meid ja meie lähiregiooni mõjutavad muutused Euroopa julgeolekukeskkonnas on suuresti seotud eeskätt Venemaa  kasvava agressiivsusega, mida me oleme täheldanud mitme viimase aasta jooksul. Tegelikult on Venemaast täna kujunenud ehk isegi suurim väljakutse kogu läänemaailma sidususele.

Kui üldse määratleda mingit pöördemomenti Euroopa julgeolekusüsteemi lähiajaloos, siis ei saa kindlasti kuidagi mainimata jätta Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnet 2007. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil. Just selles esinemises andis toonane ja tänane Venemaa liider selgelt märku – Moskva pole rahul lääneriikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide juhtrolliga maailmas ning on valmis sõnadelt liikuma tegudele.

Paljud Putini Müncheni kõne vahetud tunnistajad meenutavad hetke kui tõsist šokki. Vaatamata verisele Tšetšeenia sõjale, opositsiooni lämmatamisele, võimutäiuse koondamisele, sõnavabaduse piiramisele ja mitmele teisele siseriiklikule arengule varjutas Lääne ettekujutust Venemaast Külma sõja lõpp. Eeldati õigustatud lootuses, et Venemaal on suure vastasseisu asemel hoopis enam võita rahvusvahelisest kaubandusest ning partnerlusel põhinevatest suhetest lääneriikidega.

Ometi osutusid tugevamaks need Venemaa ajaloost tulenevad hoovused, mis suunasid meid tagasi juba 19. sajandist tuttava mõjuväljade poliitika juurde. Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofina näinud Vladimir Putin asus pärast Müncheni kõnet oma sõnu ja eesmärke järjekindlalt ellu viima.

Esimene märk muutunud olukorrast Euroopa julgeolekus ilmnes 2007. aasta suvel, kui  Venemaa taganes  ühepoolselt kontinendi tavarelvastusleppest. See andis Moskvale vabad käed rasketehnika piiramatuks paigutamiseks strateegiliselt olulistele suundadele, toona eeskätt Põhja-Kaukaasiasse.

2008. aasta augustis nägi kogu maailm, et Venemaal on tõsi taga oma niinimetatud iseseisva välispoliitika ajamisel ning oma mõjuvälja tekitamisel, hoidmisel või laiendamisel. Agressioon Gruusia vastu ning riigi territooriumist viiendiku okupeerimine tähendasid esimest reaalset vastusammu läänemaailmale. Venemaa ei varjanud, et Gruusia ründamise peamine eesmärk oli NATO laienemise ärahoidmine.

Vähem kui kuus aastat hiljem on maailm tunnistajaks uuele ja kahjuks veelgi tõsisemale konfliktile, mis on meie silme all hargnenud juba mitmendat kuud. Pean mõistagi silmas Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine said äratuskellaks paljudele, kes siiani suhtusid veel äraootavalt Euroopa julgeolekukeskkonnas juba alanud muutuste hindamisel.

Kõik need ja mitmed teisedki muutused laiemas julgeolekukeskkonnas ajendasid Riigikogu väliskomisjoni 2012. aastal alustama süvendatud kuulamisi Põhjala ja Balti regiooni julgeolekust. Seadsime siis ajahorisondiks aasta 2020.

Nagu näha, eeldasime veel paar aastat tagasi, et julgeolekukeskkonnas ei toimu kiireid muudatusi. Trendid olid küll tajutavad, eriti mõistagi Venemaa aktiivsem survepoliitika, kuid sõda Ukrainas ei näinud siis küll keegi ette.

Väliskomisjoni töös on tavaks, et suurema teemakäsitluse puhul küsima kõrvalaarvamusi ja poliitikasoovitusi ka mõttekodadelt. Oma 26. jaanuari 2012 istungil arutaski väliskomisjon julgeolekualase uuringu tellimist ning esitas Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnale ettepaneku tellida uuring teemal „Arengud Põhjala ja Läänemere regiooni julgeolekukeskkonnas aastani 2020“.

Laekunud kolme pakkumise seast valiti uuringu teostajaks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.  Koostöös Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri (FOI) töörühmaga valminud raporti lõpptekst esitati väliskomisjonile 13. septembril 2012.

Raporti koostajad eesotsas kaitseuuringute keskuse teaduri Riina Kaljurandiga esitasid meile kokku 24-st punktist koosneva poliitikasoovituste loetelu, mis kätkesid endas nii piirkonnaväliseid tegureid kui ka piirkondliku julgeolekuidentiteedi ja koostöö tugevdamist.

Raporti esitluseks korraldas väliskomisjon koostöös kaitseuuringute keskusega 15. novembril 2012 Riigikogu konverentsisaalis seminari, kuhu oli kutsutud julgeolekueksperdid ja teadurid, Eesti ametkondade esindajad, Tallinnas resideerivad suursaadikud ja ajakirjanikud. Uuring on täna kättesaadav kõigile huvilistele Riigikogu kodulehel.

Eesti ja Rootsi teadurite ühissoovituste seas oli rõhutatult välja toodud laiemalt NATO ning eeskätt Ameerika Ühendriikide kui siinse piirkonna keskse julgeolekutagaja poliitilise ja kaitsealase kohaloleku saavutamine. Raporti soovitustes rõhutati, et “NATO Euroopa heidutuskava silmas pidades on Eesti huvides säilitada tasakaal tavarelvajõudude, ballistilise raketikaitse ning taktikaliste tuumarelvade vahel. Heidutusvõime säilitamiseks tuleb parandada Põhja-Euroopa sõjaliste jõudude valmisolekut, paigutust ja võimekust”.

Väliskomisjonile esitatud raporti head kvaliteeti näitab asjaolu, et terve rida kaitseuuringute keskuse kahe aasta taguseid soovitusi on tänaseks muutunud juba reaalsuseks. Nii näiteks on tänaseks tõsiasi Soome ja Rootsi eripartnerlus NATOga ning üha laienev kaitsekoostöö Põhjala ja Balti riikide vahel.

Üks tänaseks veel realiseerumata soovitus puudutas Eesti koostööd meie Põhjala naabritega Arktika küsimustes. Kaitseuuringute keskus soovitas Eestil tõsiselt kaaluda sarnaselt Poolaga vaatlejastaatuse taotlemist Arktika Nõukogus, et hoida end kursis arengutega Kaug-Põhjas ning sealsete osapoolte, sh Euroopa Liidu ja NATO tegevusega.
Väliskomisjoni meelest on tegemist väga arvestatava ettepanekuga. Eesti vaatlejastaatus Arktika Nõukogus võimaldaks meil lülituda vahetumalt globaalses kontekstis üha olulisemaks muutuva regiooni probleemide lahendamisse näiteks teaduskoostöö või keskkonnaküsimuste kaudu ning samas võimaldaks see laiendada koostööraame meie heade Põhjala naabritega.
Lisaks kaitseuuringute keskuselt tellitud uuringule viis väliskomisjon enam kui kahe aasta jooksul oma töös läbi kokku 44 julgeolekuvaldkonda puudutavat kuulamist. Nendele lisandusid meie väljasõiduistungid NATO küberkaitsekeskusesse, Teabeametisse, Tallinna merevalvekeskusesse aga samuti regulaarsed väljasõiduistungid koos riigikaitsekomisjoniga Kaitseväe Peastaapi ning rahvusvaheliste õppuste külastamine.
Eesti julgeolekuga on üheselt seotud Vabariigi Valitsuse poolt k.a 10. märtsil algatatud Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimisega. Sellega seoses on väliskomisjon viinud läbi rea kuulamisi ning 13.-14. märtsil 2014 korraldas väljasõiduistungi Narva ja Kagu-Eesti piirialadele.

Julgeolekuküsimused on viimastel aastatel olnud eranditult kõikide väliskomisjoni töövisiitide ja olulisemate rahvusvaheliste kohtumiste päevakorras, sealhulgas näiteks meie töökohtumistel Jaapanis, Korea Vabariigis, Ameerika Ühendriikides, Venemaal, Soomes, Indoneesias, Singapuris, Hiinas, Poolas, Euroopa Liidu välis- ja kaitsekomisjonide esimeeste, Balti riikide parlamentide väliskomisjonide ning NB8 väliskomisjoni esimeeste regulaarsetel kohtumistel.

Veel selle aasta sees kavandab väliskomisjon visiite Soome ning Ameerika Ühendriikidesse, kus üheks keskseks arutlusteemaks on vaieldamatult ka muutunud julgeolekukeskkond Euroopas.

2013. aasta 23. septembri istungil otsustas väliskomisjon koostada kuulamiste põhjal komisjoni raporti. Arvestades aga kogu julgeolekukeskkonna järsku ja kiiret muutumist käesoleva aasta jooksul, tegi komisjon läinud kuul ettepaneku korraldada olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu Riigikogu täiskogu 16. oktoobri 2014 istungil. Ühes tänasega tõmbab väliskomisjon alla tingliku joone oma kuulamistetsüklile, kuid mõistagi jäävad julgeolekuküsimused laiemalt ka edaspidi meie töö üheks tähtsamaks prioriteediks.

Eesti välis- ja julgeolekupoliitika üheks kesksemaks raamdokumendiks on Vabariigi Valitsuse poolt koostatud julgeolekupoliitika alused. Nimetatud dokumendi viimane uuendatud versioon pärineb 2010. aastast.

Riigikogu ja valitsuse koostöös on kujunenud heaks tavaks aegajalt nimetatud dokumendis sätestatu üle käia ning vajadusel esile kutsuda poliitikasoovituste täiendamine.

Viimati toimus seesugune ülevaade 14. mail 2013, mil välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisistungil oli arutluse all Vabariigi Valitsuse põhjalik analüüs Eesti julgeolekupoliitika aluste elluviimisest.

Meile esitatud ülevaates muuhulgas rõhutati, et kuigi dokumendi kehtivus ei ole ajaliselt piiritletud, on julgeolekupoliitika alustes sätestatud, et neid  uuendatakse juhul, kui julgeolekukeskkond muutub oluliselt ja ilmneb vajadus julgeolekupoliitikat kaasajastada.

Väliskomisjoni meelest on eriti viimasel aastal toimunud nii vahetult meie kui laiemalt kogu Euroopa julgeolekukeskkonnas muudatused, mis tingivad ka Eesti julgeolekupoliitika aluste ülevaatamise ning täiendamise. Vabariigi Valitsus võiks selle ette võtta esimesel võimalusel.
  
Tänapäeva maailmas on julgeoleku tagamisel edukad need riigid, kellel on tugevad liitlased ning kes on ise aktiivsed rahvusvahelises julgeolekukoostöös.

Siin on Eestil ette näidata pikaaegne ja sihipärane tulemuslik tegevus, mille tõttu võime täna kindlalt väita – Eesti julgeolek pole kunagi olnud nii hästi tagatud kui täna. Selle keskteljeks on meie liikmelisus NATOs, pidevalt täienevad kahepoolsed suhted meie liitlastega, sealhulgas ka Eesti väga heade naabrite Soome ja Rootsiga.

Eesti usaldusväärsus liitlaste seas, mis eeskätt põhineb oma kohustuste täimisel, lubab meil ehk senisest aktiivsemalt mõjutada Euroopa julgeolekustrateegia uuendamist. See on eriti aktuaalne ajal, kui Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika peaareenil on hiljutiste poliitiliste vangerduste elik valimiste järel eriti liikmesmaade välisministrite seas jäänud tuntavalt vähemaks rahvusvaheliselt mõjukaid poliitikuid.

Seepärast oleks täna eriti oluline, et Eesti täidaks koos sarnaselt mõtlevate partneritega aktiivsemalt seda tekkinud tühimikku ning  suunaks Euroopa Liitu rohkem keskenduma strateegilisele mõtlemisele. Ma väidan, et viimase puudulikkus on otsati ka kaasa aidanud julgeolekukeskkonna halvenemisele.

Võiks ju retooriliselt küsida - kuidas on võimalik, et seni ainus Euroopa Liidu julgeolekustrateegia pärineb aastast 2003? Seda siis ajast, mil ühenduse liikmeid oli kõigest 15. Katsed strateegiat uuendada on siiani jooksnud liiva. Samas peame Euroopa Liidus välja arendama sellise strateegilise kultuuri, mis võimaldab varast, kiiret ja kui vaja ka jõulist sekkumist.

Euroopa riikide ühtsem ja strateegiliselt kokkuhoidvam käitumine poleks mingil juhul vastuolus NATO tegevusega, vaid üksnes tugevdaks ühisosa lääneriikide koostöös julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et Eesti julgeolek on püsivamalt tagatud, mida sidusam on meie ühiskond ning mida konkurentsivõimelisem on meie majandus rahvusvaheliselt. Mõlema tähtsust ei tohiks Eesti täna teha täna ühtki allahindlust.

Eesti president Lennart Meri ütles juba 1997. aastal, et kui eesti rahva iseseisvustahe on nähtav, kui Eesti riigi maine on puhas ja plekita ning kui eestlaste oskus oma sõltumatust hoida on veenev, kujuneb Eesti puutumatuse hind nii kõrgeks, et seda ei tule kunagi relvaga käes kaitsta. 

Kõne, mille pidasin täna Riigikogu julgeolekudebatil.

kolmapäev, 1. oktoober 2014

INTERVJUU AJALEHELE RAPLAMAA SÕNUMID



Pärast seda kui Eesti-Vene piirilt viidi jõuga ära Eesti kaitsepolitseinik avastati äkki, et tegelikult meil justkui ei olegi Venamaaga kontrollitavat piiri. Isegi pea- ja siseminister pidid seda tunnistama pärast seda kui olid külastanud piiriala. Ometi ei saanud see teadmata olla neile, kes on kutsutud ja seatud Eesti kaitsmisega välisvaenlase vastu. Või oli tegelik seis siiski teadmata?

Eesti kaitsmise ja julgeoleku eest vastutavatele inimestele on olnud olukord idapiiril aastaid teada. Kuni Venemaa agressioonini Ukraina vastu suhtuti ammu teadvustatud probleemidesse loiult. Kuigi siseministeeriumis tehti piiri väljaehitamiseks vajalikud arvutused juba 2008. aastal ning  maa-ametil oli pikaajaliselt teada eramaavalduste problemaatika piirialal, ei kuulunud need tegevused siiski mitte Ansipi valitsuse prioriteetide hulka. Mõistetavalt oli esmatähelepanu all politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti töötajate palgatemaatika. Idapiir sai küll Schengeni tsooniga liitumise eel korraliku rahasüsti, kuid see läks eeskätt piiriületuspunktide ning elektrooniliste piirivaatlussüsteemide kaasajastamiseks. Viimane aitas eriti kaasa Narva jõe piiriala tugevdamisele, mis on tänases seisus kindlasti hästi kaitstud ning muresid võrreldes kagupiiriga oluliselt vähem. Loomulikult on ka erinevus selles, et üks on ikkagi veepiir ning teine suuresti maismaapiir.

Miks ikkagi on Eesti-Venemaa riigipiir tänaseni sellises kummalises seisus, et ta justkui on olemas ja teda õieti ei ole ka?

Sellele on lihtne vastata – meil puudub tänaseni mõlemapoolselt tunnustatud ja jõustatud piirileping. Juriidiliselt korrektselt pole meil täna Venemaaga olemas riigipiiri, vaid üksnes ajutine kontrolljoon. Samas oleme juba 1996. aastaks kokku leppinud piiriläbirääkimiste käigus, et kahe piir kahe riigi vahel hakkab liikuma just suuresti mööda praegust kontrolljoont. Vaid mõned maadevahetused, millest kuulsam on Saatse saabas, õgvendavad piiri rohkme kui mõne meetri jagu. Venemaa on selle aja jooksul oma piiri tähistanud ühepoolses korras, ootamata ära piirileppe jõustumise järel toimuvaid ametlikke demarkeerimistöid. Nii olemegi olukorras, kus Venemaa poolel on olemas piiritulbad ning  piiri valvamiseks paremini väljaehitatud taristu, Eestil on aga ajutist kontrolljoont tähistavad hoiatussildid ning kohati läbimatu võsa.

Kuidas see looduses maha märkimata, mehitamata ja kontrollimata-kaitsmata piir mõjutab meie rahvusvahelisi kohustusi, on
ju Eesti-Vene piir ühtlasi Euroopa Liidu, Schengeni viisaruumi ja NATO välispiir?

Ma pole kohe kindlasti nõus väitega, et Eesti idapiir on täna kaitsetu. Tõsi, meil on eriti kagupiiril vaja veel palju investeerida nii piiri väljaehitamisse kui piiri kaitsvatesse inimestesse, kuid sellele vaatamata teevad meie tublid piirivalvurid igapäevaselt tõsist tööd selle nimel, et Eesti ja meie partnerite välispiir oleks turvaline. Olen ise käinud aastate jooksul korduvalt nii Narva kui kagupiiri kordonites ja tutvunud olukorraga. Nagu enne mainisin, olid probleemid ilmsed juba ammu. Samas on hea, et vähemalt nüüd on asutud tõsiselt piiri väljaehitamise kallale ning ka piirivalve tugevdamisele.

Kui oluline on selle juures Eesti-Vene piirileppe olemasolu ja kui see on, siis kui reaalne on piirileppe sõlmimine (ratifitseerimine Venemaa poolt) lähitulevikus?

Iga riigi suveräänsuse ja julgeoleku üheks keskseks küsimuseks on vaidlustamata riigipiiride olemasolu. Olen aastate jooksul korduvalt just sellele viidanud  Eesti-Vene piirileppe olulisusest rääkides. Tänaseks on arvatavasti ka paljud kõhklejad näinud eriti Eston Kohveri kaasuse kaudu, mida tähendab piirileppe puudumine ning seeläbi Eesti valitsuse senine tagasihoidlikkus idapiiri väljaehitamisel. Eesti-Vene piirilepingud sõlmiti 18. veebruaril 2014 Moskvas ning nüüd on järg kahe riigi parlamentide käes need ratifitseerida. Riigikogu viis esimese kuulamise läbi kevadel ning lõpphääletus leiab aset siis, kui sama menetlus on alanud ka Venemaal. Minu teada on Venemaa valitsus lõpetanud viimase kooskõlastusringi ning nüüd ootavad lepingud president Putini otsust saata need Riigiduumasse ratifitseerimiseks. Ma ei tahaks spekuleerida, millal see toimub.

Kas Pirital asuva endise nõukogudeaegse piirivalvekordoni loovutamine Venemaa saatkonnale omab teatud julgeolekuriski? Kas on teada, mis
otstarbel hakkab saatkond seda kompleksi kasutama?

Minul puudub sellekohane informatsioon, milleks Vene saatkond seda kinnistut kasutab. Küll aga olen kindel, et need, kes meie riigi sisejulgeolekut tagavad, on ka kursis seal toimuvaga. Kordon ise ei kujuta meile julgeolekuriski.

Mida te vastate neile kriitikutele (näiteks admiral Kõuts), kes nimetavad piirivalve ja politsei ühendamist veaks? Kas iseseisva
piirivalve taastamine on Teie arvates täna võimalik ja vajalik?

Igal suurel reformil on mõistagi nii pooldajaid kui vastaseid. Ametite ühendamise üheks eesmärgiks oli suurendada juhtimise ja haldamise tõhustust. Politsei- ja piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheri hiljutine ettekanne IRLi fraktsioonis kinnitas, et selles osas on asjad liikunud õiges suunas. Samas on mõistagi eriti Ukraina sündmuste ajel uuesti tõstatanud piirivalve tugevdamise teema. Me peame endalt täna küsima, kui hästi on Eesti piirivalve täna valmis näiteks niinimetatud märgistamata “roheliste mehikeste” sisseimbumist tõkestama või ka lihtsalt suuremat illegaalse immigratsiooni survet taluma. Olukorras, kus Venemaa piirivalve, mis kuulub vastuluure FSB alluvusse, on eriti viimastel kuudel järsult muutnud oma käitumis- ja suhtlemistaktikat, peame olema suutelised sellele kiirelt reageerima. Ma olen arvamusel, et vaatamata ühendametiga seotud teatud probleemidele on siiski mõistlikum tänases olukorras mitte keskenduda niivõrd uuele reformile, vaid piiri valvamise enda tugevdamisele.

Mida endast kujutab Venemaa "pehme jõu" poliitika? Milleks me seoses sellega peaksime valmis olema?

Venemaa on eriti viimastel aastatel kõige kõrgemal tasemel hakatud rääkima oma “pehme jõu” tähtsusest ja selle rakendamisest. Peamiselt keskendub see niinimetatud Vene Maailma idée toetamisele, mille sisuks on Venemaale sõbraliku naabruse ehk mõjuvälja tekitamine, aga ka kaugemate riikide mõjutamine viisil, mille tulemuseks oleks Kremlile soodsate poliitiliste või majanduslike otsuste kujundamine. Venemaa on suunanud sadu miljoneid eurosid erisisuliseks mõjutustegevuseks alates Lääne ajakirjanike ja poliitikute korrumpeerimisest kuni vene keele ja kooli toetamiseni erinevates riikides. “Pehme jõu” sekka kuulub loomulikult infotegevus, sest tänapäevased vahendid alates televisioonist kuni sotsiaalmeediani annavad oskuslikesse kätesse suurepärased manipulatsioonivahendid. Lõppeks ei hoia Venemaa kokku luuretegevuse pealt. Analüütikute hinnangul on viimane isegi aktiivsem kui Külma sõja tipphetkedel. Samuti näitavad Ukraina sündmused, et “pehme jõud” on kujunenud Venemaa hübriidsõja taktika üheks osaks.

Te olete korduvalt viidanud, et Venemaa peab Ukraina vastu väljakuulutamata hübriidsõda. Esimest korda tuli selle terminiga
laiema avalikkuse ette Venemaa Föderatsiooni kindralstaabi ülem kindralpolkovnik Valeri Gerassimov  2013.aasta jaanuaris Venemaa
sõjaväeakadeemias esinedes. Kas Te seletaksite mõne lausega, mida
hübriidsõda endast kujutab?

Iseenesest termin hübriidsõda on kasutusel juba pikemat aega. Samas on just Venemaa esimene riik maailmas, kes on seda taktikat ka esimest korda ja päris edukalt ellu rakendanud. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine oli sesosas paras õpikunäide. Hübriidsõja taktika kätkeb endas eeskätt erioperatsioone, mille Krimmi näitel võivad ellu viia tõrjetegevuse legaalset poolt pärssivad eraldusmärkideta “rohelised mehikesed”. Loomulikult polnud “rohelised mehikesed” mingi kohaliku külapoe kunded, vaid Vene eriüksuste hästi väljaõpetatud võitlejad. Lisaks erioperatsioonidele, mis vajadusel valmistavad ette ka regulaarvägede sisenemist, haarab hübriidsõda kõige erinevamaid vahendeid alates küberrünnetest ja propagandast kuni majandusliku survestamiseni.

Kas Eesti on valmis hübriidsõja puhkemisel adekvaatselt toimima?

Eesti ja meie partneird on väga tähelepanelikult analüüsinud Venemaa tegevust Ukraina vastu ning sellele on järgnenud juba terve rida tegevusi oma vastava võimekuse arendamisel. Siin on eriti oluline sisemise kiirreageerimissuutlikkuse tugevdamine. Loomulikult on aktuaalne ka eelnevalt intervjuus puudutatud piirivalve teema. Samuti on väga olulised need arutelud NATO liitlaste seas, kus täpsustatakse kollektiivkaitse rakendamist näiteks hübriidsõja tingimustes.

Intervjuu 1.10.2014.