esmaspäev, 4. mai 2015

VENE OHT JA LÄÄNE STRATEEGIA



Viimasel ajal ei möödu meedias päevagi Vene ohtu meelde tuletamata. Pole kahtlust, et meie julgeolekuolukord on muutunud. Tõesti, dramaatiliselt. Berliini müüri langemine ühendas küll Euroopa, kuid Venemaad see vaid riivas. Külm sõda lõppes lõpuni sõdimata. Nüüd oleme jätkusõja alguses. Venemaa tahab “oma” tagasi. Kas Lääs nõustub uue Jaltaga?

Lääneriikidel pole juba ammu olnud nii palju erinevaid väljakutseid kui täna. Tuumariik Venemaa on nendest ohtudest küll ehk kõige tõsisem, kuid meid ja meie liitlasi häirib mõistetavalt ka islamiäärmusluse kiire levik, Aafrikast ja Lähis-Idast lähtuv migratsioon Euroopasse, demograafiline ja sotsiaalne surve majandusele. Lõppeks on Lääne suhteline mõju maailmas kahanemas, mis teeb väliste väljakutsetega hakkamasaamise arvatust raskemaks.

Globaalse konkurentsi kiire kasv eriti viimasel kümnendil, sealhulgas nii Hiina rahvusvahelise positsiooni tugevnemine kui Venemaa agressiivsuse tõus, asetab lääneriikide ette tõsise valiku – kas muganduda olukorraga ja taanduda aja jooksul  lõhestatult või ühendada jõud oma positsioonide, sealhulgas ka väärtuste kaitseks.  

Eesti turvalise tuleviku huvides on mõistagi esmatähtis Lääne ühtsuse tagamine. Seepärast oleks väga oluline võimalikult kiiresti jõuda kokkuleppele Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelises vabakaubandusleppes. Kaubandustõkendite eemaldamisel oleks vaieldamatult positiivne mõju eriti Euroopa Liidu riikide majandustele, mis võidaksid kokku üle 100 miljardi euro. Enam kui 800 miljoni elanikuga ühisturg oleks aga tõsiseks argumendiks ükskõik millise mõjukeskusega konkureerimisel.

Vabakaubanduslepetel on vaieldamatult ka suur poliitiline mõju, mis muudaks oluliselt keerulisemaks strateegilise lõhe tekitamist Euroopa Liidu ja Põhja-Ameerika (USA ja Kanada) vahel. Viimane on muuhulgas just Putini Venemaa üks eesmärke.

Tänane olukord maailmas on piisavaks põhjuseks, et lääneriikide liidrid võtaksid eesmärgiks sõnastada uue Atlandi Harta. See võimaldaks tugevdada läänemaailma sisemist vastupanuvõimet ning aitaks reastada ühised globaalsed eesmärgid. Just läänemaailma sidusus oleks juba iseenesest üheks parimaks vastukaaluks Venemaa revanšismipüüdlustele.

Lääne strateegiliseks eesmärgiks suhetes Venemaaga peaks saama sellise rahvusvahelise keskkonna kujundamine, mis näitaks Moskvale väljapääsu iseenda ajaloo kütkeist. Venemaa peaks selleks tajuma, et impeeriumi kaotus polnud mitte geopoliitiliseks katastroofiks, vaid võimaluseks tõusta täiesti uuele arengutasemele. Mõistes seda, tugevdaks Venemaa nii iseenda kui oma naabrite julgeolekut.

Samas pole mõtet luua illusioone, et sajandeid settinud traditsioonid sillutaksid Venemaale lihtsalt teed modernse riigi suunas. Bolševike füüsilise ning vaimse vägivallaga kurnatud rahvas pigem allutab ennast jätkuvalt Suure Vene idee teenistusse kui mõtleb alternatiividele. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine on siin veenvaks tõendiks.

Pole mingit kahtlust, et just Ukraina saatusest sõltub see, kas Venemaa pääseb omaenda ajaloo pantvangist või jääb ikka veel peale impeeriumi inerts. Täna on Venemaa juhtkond valinud pigem tee minevikku. Seepärast tuleb Läänel valmis olla suhete pikemaajaliseks halvenemiseks Venemaaga.

Euroopa uue lõhenemise vältimiseks tuleb Läänel haarata initsiatiiv. Ühtne sanktsioonipoliitika tuli Moskvale suure üllatusena ning seda tuleb jätkata ajani, mil Venemaa pole lõpetanud agressiooni Ukraina vastu. Ainuüksi selle aasta lõpuks võib toorainetuludel põhinev Venemaa majandus seeläbi kaotada umbes 100 miljardit eurot. See muidugi ei mõjuta otseselt president Putini poliitikavalikuid, kuid muudab edasise agressiooni oluliselt kallimaks ja vaevalisemaks.

Lääneriikide lähiaja eesmärgiks võiks olla uue Marshalli (miks mitte Merkeli nimega) plaani mõõtu abistamisprogrammi kokkuleppimine Ukraina toetuseks koos selge Euroopa Liidu liitumisperspektiivi kinnitamisega. Euroopa ja kogu läänemaailma julgeolek on seda kindlam ja püsivam, mida tugevam ja stabiilsem on demokraatlik Ukraina.

Olukorra muudab keerulisemaks asjaolu, et Ukraina on vastakuti Venemaa agressiooniga, mis vaatamata vaherahulepetele ei näita vaibumise märke. Kuna Putin pole oma eesmärke Ukrainas saavutanud, tuleb valmis olla uueks eskalatsiooniks.

Üheks olulisemaks komponendiks Vene ohu tõrjumisel on sellele vastasseisva jõu usutavus. Moskvas ilmselt eeldati, et Ukraina riik variseb esimese rünnakuga kokku. Umbes nii nagu 1918. aastal. Tegelikult on täna Ukraina vastupanuvõime suurem kui aasta tagasi.

Lääs on saatnud Ukrainasse oma sõjalisi instruktoreid, kes aitavad tugevdada sealsete kaitsejõudude võitlusvõimekust. Sellest ei pruugi üksnes piisata. Lääneriigid peaksid juba täna näitama tegudega, et on valmis Ukraina vabaduse kaitseks tarnima  Kiievile hädavajalikku kaitserelvastust.

Pole halba ilma heata. Putini tegevus on andnud värske tõuke läänemaailma kaitseliidu NATO tugevnemisele, seda eriti strateegiliselt väljakutsuvaimas Läänemere regioonis. Venemaa agressiivse käitumise ohjeldamiseks mõjub kõige veenvamalt ikkagi püsiva ja vähemalt brigaadisuuruse liitlasjõu paiknemine Balti riikides. Samaväärse panuse meie piirkonna julgeoleku tugevdamisse annaks ka Soome ja Rootsi liitumine NATOga.

Omakorda Euroopa Liidu parimaks heidutusvõimeks on energialiidu loomine, mis suudaks parimal viisil ohjeldada Venemaa torupoliitikat ning kärbiks seeläbi oluliselt nende korruptiivset sekkumist Euroopa riikide sisepoliitikatesse. Sama oluline on ka ühine tegevus Vene propaganda ja valemüütide kummutamisel.

Kokkuvõtvalt on lääneriikide käsutuses täna terve hulk mõjusaid vahendeid Vene ohu tõrjumiseks ning ajaloolise väljapääsutee näitamiseks Euraasia keskvõimule.   Selleks on vaja üksnes poliitikute visioonitundelist liidrimeelt. Miks ei peaks online-ajastu võimaldama uute reaganite või  thatcherite esiletõusu?

Artikkel ilmus 4. mail 2015 ajalehes Postimees.

pühapäev, 19. aprill 2015

ESTONIA NEEDS A MORE ACTIVE FOREIGN POLICY

Russia’s aggression against Ukraine and Estonia’s transformation into a border country of the free world requires more active and determined foreign policy activities. Estonia’s defense capability is not complete without smart diplomacy. It is therefore crucial to boost significantly the resources for executing foreign policy, increasing the Ministry of Foreign Affairs’ share of funding to at least 1 percent of the total state budget in coming years.
February marked 70 years since the event that largely set the foundations for the world order after World War II. At the Yalta Conference, the then allies – the United States, the Soviet Union and the United Kingdom – decided to establish a system of international relations based on the United Nations to avoid new major disasters in the future. It cost the division of Europe, and the central issue was the fate of Poland.
One of the participants in the Yalta agreement, Winston Churchill, said at the time: “Poor Neville Chamberlain believed he could trust Hitler. He was wrong. But I don’t think I’m wrong about Stalin.” But Churchill was wrong. Stalin broke his promise of free elections in Eastern Europe. Barely a year later, it was Churchill who announced the descent of an Iron Curtain that stretched from the Baltic to the Adriatic, in his speech in Fulton on 5 March 1946.
It is unlikely that Churchill had read the Long Telegram from the US diplomat George Kennan, which had been sent from Moscow to Washington only a few days prior to the Fulton speech. Kennan, who also knew Estonia very well, analyzed in the telegram why Moscow had declined to join the World Bank and the International Monetary Fund, and how communism should be isolated.
Churchill’s courageous speech and the doctrine proposed by Kennan provided the Western world with a direction and substance in terms of how to fend off Soviet imperialism. The fall of the Berlin Wall in 1989 was made possible mainly by valuing these very same principles.
Difficulties with Russia
The collapse of communism together with the dissolution of the Soviet empire marked the end of the Cold War. The West had won, and the European countries which had suffered the most in the major wars now focused on collecting the peace dividend. In this context, however, it was not recognized that the changes in Russia had been merely decorative.
In the West, it remained unnoticed that, after the confrontation between Boris Yeltsin and Mikhail Gorbachev ended, one of the empire’s most important pillars – the secret service – managed to remain almost unscathed. It is therefore no surprise that, after Yeltsin resigned, the former director of the Federal Security Service of the Russian Federation (FSB), Vladimir Putin, became the new president of Russia.
In fact, the Committee for State Security of the Soviet Union (KGB) had begun to control Russia’s top management immediately after Yeltsin’s successful coup. Sergei Stepashin, a member of the Supreme Council, managed to avoid the demolition of the system and purge before he became director of the Federal Counterintelligence Service (FSK)/FSB in 1994. The chief of the Foreign Intelligence Service of the Russian Federation (SVR), Yevgeny Primakov, had already become foreign minister in 1996, and prime minister a few years later. For a short time between Primakov and Putin, Stepashin became prime minister.
The more confident the pillar of the former empire became, the more revisionist Russia’s world-view became. At a time when Europe believed in Russia’s irreversible course of reform and democratization, the Kremlin went into top gear to change the outcomes of the Cold War. Already at the dawn of Putin’s rise to power, people close to him fantasized aloud about restoring the Russian empire within its 1914 borders.
“We need to use the United Nations Security Council and believe that preserving law and order in today’s complex and turbulent world is one of the few ways to keep international relations from sliding into chaos. The law is still the law, and we must follow it whether we like it or not. Under current international law, force is permitted only in self-defense or by the decision of the Security Council. Anything else is unacceptable under the United Nations Charter and would constitute an act of aggression. We must stop using the language of force and return to the path of civilized diplomatic and political settlement.” These words were written by none other than Russian president Vladimir Putin when, on a very meaningful date – 11 September 2013 – he warned the US about using military force against Syria in an opinion piece in The New York Times.
Barely half a year later, Putin started a war against one of Europe’s largest countries – Ukraine – disguised by the “little green men” and with the support of “former tractor drivers and coal miners”. To date, thousands of innocent people have been killed.
Of course, in the case of Ukraine, Putin did everything precisely contrary to what he had so nobly underlined with regard to Syria just a few months earlier. This comes as no surprise, since the strategically planned use of disinformation directed against the Western countries has played an important role in the practice of the Russian special services since the late 1950s. Lying and the manipulation of facts naturally accompanies the creation of a distorted world-view.
At the end of last year, Time magazine asked the Soviet Union’s last president, Mikhail Gorbachev, to give an appraisal of current events. Without hesitation, Gorbachev replied that a new Cold War was taking place and the blame for it lay with the Americans.
In reality, of course, the West did not start the new confrontation; it stems from the unwillingness of the current Russian leadership to accept the results of the Cold War. President Putin signaled his intentions to the world in a more serious way for the first time in his speech at the Munich Security Conference eight years ago. To counter the global leadership position of the US, Putin said that “no one can feel that international law is like a stone wall that will protect them. I am convinced that we have reached that decisive moment when we must seriously think about the architecture of global security.”
Moreover, even then Putin threatened the division of Europe: the Europeans were “trying to impose new dividing lines and walls on us – these walls may be virtual but they are nevertheless dividing, ones that cut through our continent”.
Eight years later, Russia’s rhetoric is even sharper. At the same Munich Security Conference this year, Russia’s foreign minister, Sergei Lavrov, compared the annexation of the Crimea to the unification of Germany after the fall of the Berlin Wall. Essentially, Putin’s and Lavrov’s consistent line speaks of Russia’s strategic vision to wage the unfinished war. As we know, the Cold War disappeared into history with unexpected speed with the fall of the Berlin Wall and the disintegration of the Soviet Union.
Now, particularly with the occupation and annexation of the Crimea and by initiating a war in East Ukraine, Russia’s leadership has chosen a new path of major confrontation with the Western countries. More specifically, it was decided to restart the Cold (hybrid) War put on hold up to now with new momentum to reverse, even if only partially, the “the greatest geopolitical catastrophe of the 20th century”– also known as the disintegration of the Soviet Union. Putin provided an ideological framework for this in his so-called Crimea speech on March 18, 2014: the reunification of the riven Russian world.
Taking this into account, the West must be ready for a long-term low in relations with Russia. It requires patience, standing by one’s principles and strong leadership from the politicians. Is Europe ready for this? What could we do to ensure that the European Union and NATO remain united?
Estonia’s greatest foreign-policy challenge, both today and for the foreseeable future, is to combine ensuring security in an increasingly hostile neighborhood with maintaining and strengthening our international competitiveness and favorable investment climate.
There is no reason to deny that times are uneasy. Over the past twelve months, the international media have consistently speculated about the idea that Russian pressure against the West might emerge more acutely in the Baltic region.
Neither the former Secretary General of NATO, Anders Fogh Rasmussen, nor, for example, the British prime minister, David Cameron, hides the fact that Russia’s ambition may be to test NATO’s unity, specifically in the Baltic States.
What should we think about that? Firstly, it does not come as a surprise that Russia’s expansionist foreign policy has not disappeared. We heard the same militant rhetoric in the 1990s, when the Baltic States had only just approached NATO.
Secondly, last year NATO showed by its actions that it takes the protection of all its members seriously, should the need arise. Additionally, the Alliance’s deterrent capability in the Baltic–Poland region is significantly greater today than it was only a year ago. Narva is a NATO border town, and it will remain so.
Thirdly, Estonia itself has been consistent in actually strengthening its defense capabilities. The fact that Estonia is investing more than 2% of its gross domestic product in national defense has accorded us the status among our allies of a reliable partner.
Despite all the growing threats, the security of Estonia has never been as well protected as it is today. There simply is no better or more efficient form of insurance policy than NATO for protecting a small democratic country in the free world.
However, the current international dynamics are such that we must prudently increase our foreign policy activity. As a border country of the free world, Estonia must get used to the new normality as quickly as possible. The threats at our borders cannot become a hindrance to Estonia’s development.
Thus, we must ask ourselves whether we put all our foreign-policy levers into the service of resolving the key issues Estonia is facing. How well coordinated are the foreign policy activities of our various executive institutions? Is our network of embassies and the assignments given to them consistent with Estonia’s priorities? How successfully have we explored the wealth of ideas in the field of foreign policy with local and international think tanks? How successful have we been in maintaining and strengthening the unity of Western countries? And, finally, do we have enough resources to execute our foreign policy successfully?
Better funding of foreign affairs crucial
In discussing Estonian foreign policy, its funding has not come up for a long time. At this very moment it is crucial to raise the issue of increasing funding for the Ministry of Foreign Affairs. The changes taking place in the world, the degradation of the security environment and, at the same time, the growth of global competition between countries requires a more active foreign policy from Estonia.
This year, the Ministry of Foreign Affairs is receiving €62.1 million out of the total state budget of €8.5 billion, making the foreign ministry’s share a meagre 0.7%.
The international practice in democratic countries does not provide us with a specific formula. Ministries of foreign affairs are not one of the priorities in state budgets anywhere. Nevertheless, it can be said that, in general, their share of the total state budget is not lower than 1 percent. For example, in the United States it is approximately 1 percent ($49 billion), while our northern neighbor Finland allocates about 2 percent (€1.1 billion) of state budgetary resources to its Ministry of Foreign Affairs.
In Estonia, the Ministry of Foreign Affairs’ share of the state budget has been on a downward trend over the years. For example, shortly before our accession to the EU and NATO in 2003 it was almost 1 percent (€24.1 million). Today, it has decreased by nearly a third.
Naturally, the issue is not just about the specific percentage, but a more active diplomacy that would be more profitable for Estonia nevertheless requires greater resources. As of today, our foreign service should be more dignified and protect Estonia’s interests in the most effective way amid strong competition.
Unnecessary tensions with its closest allies should be avoided
From the standpoint of Estonia’s future, the consensus among Western countries as well as the viability of organizations such as the EU and NATO is critical. With its revisionist aggressiveness, Russia has set the goal of redesigning the security architecture of Europe, which essentially means breaking down NATO and the disintegration of the European Union.
Today, Putin’s policies have, rather, yielded the opposite result. The EU has jointly put pressure on Russia with sanctions, and NATO has rapidly increased its deterrent capacity. However, it cannot be ruled out that Russia will succeed in finding waverers or weak links among European countries through its massive propaganda and influencing activities.
Estonia’s foreign-policy efforts should be channeled into convincing our partners and allies that NATO and the EU are capable of facing the threats at our borders. It is not important whether the threats come from east or south, or even from cyberspace.
In a recent opinion piece, the editor-in-chief of Süddeutsche Zeitung, Kurt Kister, writes that transatlantic security cooperation has lived its time due to the retreat of the Americans and, in place of NATO, we should establish EUTO – a European Union Treaty Organization. This would definitely not be in Estonia’s best interests. We must strongly fend off such ideas and keep them off the agenda in major discussions.
To strengthen the unity of the West, Estonia should avoid creating unnecessary tensions with its closest allies and be active in creating new relationships. We cannot afford to be unduly offended, as happened last year in our relations with Finland and Hungary. Closing the Estonian Embassy in Budapest was a hurried and ill-considered decision.
The world is a much larger place than just our near neighborhood in Europe
It is naturally in our best interest that Tallinn should host as many foreign embassies as possible. To achieve this aim, we must continue to work hard. We must also work with those countries considering the closure of their embassies in Estonia.
Estonia’s foreign policy is more successful if more fresh ideas are valued in the field. We have a very professional diplomatic cadre, which has done a lot for Estonia’s success in recent decades. Over the years, a brand-new and well-educated generation has also joined the foreign service.
At the same time, we must be self-critical. Although Estonia has been active in foreign policy in the last few years, it lacks a brave and visionary spirit. Without constantly supplementing strategic viewpoints, it is not possible to adjust tactical moves to strengthen our international position. Our diplomacy must get used to the fact that, even though we are a small country, we must view the world as a much larger place than just our near neighbourhood in Europe.
Estonia’s independence is best secured by wise and determined diplomacy
One of the major changes in the world is that the countries of Asia, major economic powers as well as political ones, are steadily becoming more prominent. Of course, China’s growth is particularly important.
In 2012, the Parliament's Foreign Affairs Committee issued a report on Estonia’s opportunities in Asia up to 2025 by summarizing dozens of work group hearings. The Asia strategy has given a visible boost to the public debate on how to increase the potential for Estonian exports and how national activities could support it. A particularly positive example to highlight is the decision of three Estonian universities to establish a common Asian Studies program. At the same time, the government should restore the Asia program to coordinate foreign trade activities and support our entrepreneurs in accessing these markets more effectively. Standing and waiting must be abandoned. In Asia, the principle that secures the greatest success is: the state in front, the entrepreneur alongside or behind it.
One of the visible levers of Estonian foreign policy is the capacity for development cooperation and the provision of humanitarian aid. A new development plan is being drafted in the Ministry of Foreign affairs, and new destination countries are being selected. In recent years, the main destinations for our development aid have been Afghanistan, Moldova, Georgia and Ukraine. In addition to supporting the principles of sustainable development advocated by the UN, it is in Estonia’s best interests to help our neighboring countries to secure their sovereignty.
To conclude, Estonia’s independence is best secured by wise and determined diplomacy. Independent Estonia has achieved all its great historical victories with its allies. Big defeats have struck us when we were alone. Never again alone – this is the most central issue in ensuring our security in the long term.
Marko Mihkelson is a former Chairman of the Foreign Affairs Committee of the Estonian Parliament, now heading the Parliament's National Defense Committee. This article is based in part on a speech made during the Parliament's foreign policy debate on February 12, 2015.

EESTI VAJAB AKTIIVSEMAT DIPLOMAATIAT


Venemaa agressioon Ukraina vastu ning Eesti muutumine vaba maailma piiririigiks nõuab meilt senisest aktiivsemat ning sihikindlamat välispoliitilist tegevust. Eesti kaitsevõime pole täiuslik ilma targa diplomaatiata. Seepärast on eelolevatel aastatel oluline tuntavalt kasvatada ka välispoliitika teostamiseks ettenähtud ressursse, tõstes välisministeeriumi rahastamise osakaalu vähemalt ühele protsendile riigieelarve kogumahust.
Veebruaris möödus 70 aastat sündmusest, mis suuresti pani aluse Teise maailmasõja järgsele maailmakorraldusele. Jalta konverentsil otsustasid toonased liitlased Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Suurbritannia rajada Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem, et vältida tulevikus uusi suuri katastroofe. Selle hinnaks sai Euroopa jagamine, kusjuures keskseks küsimuseks oli Poola saatus.
Jalta kokkuleppe üks osalisi Winston Churchill ütles toona: „Vaene Neville Chamberlain uskus, et võib usaldada Hitlerit. Ta eksis. Aga mina ei arva, et ma eksin Stalinis.” Ometigi, Churchill eksis. Stalin murdis oma lubadust vabadest valimistest Ida-Euroopas. Vaevalt aasta hiljem oli just Churchill see, kes 5. märtsil 1946. aastal Fultonis peetud kõnes teatas raudse eesriide langemisest Baltimaadest Aadria mereni.
Vaevalt oli Chruchill lugenud USA diplomaadi George Kennani „pikka telegrammi“, mis oli Moskvast Washingtoni poole teele pandud vaevalt mõned päevad enne Fultoni kõnet. Selles analüüsis Eestitki hästi tundnud Kennan, miks Moskva keeldus liitumast Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga ning kuidas tuleks kommunismi isoleerida.
Churchilli julge kõne ning Kennani pakutud doktriin andsid läänemaailmale sihi ja sisu, kuidas tõrjuda Nõukogude imperialismi. Berliini müüri langemine 1989. aastal sai suuresti võimalikuks just neid samu põhimõtteid väärtustades. 
Kommunismi kokkuvarisemine ühes Nõukogude impeeriumi lagunemisega tähistas külma sõja lõppu. Lääs oli selle võitnud ning eriti suurtes sõdades kannatanud Euroopa riigid keskendusid rahudividendide väljavõtmisele. Selle varjus jäi aga tähelepanuta, et muutused Venemaal olid vaid dekoratiivsed.
Läänes jäi märkamatuks, et Boriss Jeltsini ja Mihhail Gorbatšovi vastasseisu lõppedes suutis ennast peaaegu puutumatuna säilitada impeeriumi olulisimaid alustalasid – salateenistus. Seepärast pole ka ime, et Jeltsini taandumise järel sai Venemaa uueks presidendiks FSB direktori kohalt tõusnud Vladimir Putin. 
Õigupoolest oli KGB kontrollinud Venemaa tippjuhtkonda vahetult pärast Jeltsini õnnestunud võimupööret. Sergei Stepašin suutis enne oma asumist FSK/FSB direktoriks 1994. aastal ülemnõukogu liikmena ära hoida süsteemi lammutamise ja lustratsiooni. Välisluureteenistuse (SVR) ülem Jevgeni Primakov sai aga juba 1996. aastal välis- ning paar aastat hiljem ka Venemaa peaministriks. Primakovi ja Putini vahel mahtus lühemaks ajaks peaministriks jälle toosama Stepašin.
Mida rohkem kogus enesekindlust endise impeeriumi üks alustalasid, seda revisionistlikumaks pöördus Venemaa käsitlus maailmast. Ajal, kui Euroopas usuti Venemaa pöördumatut reformikurssi ning demokratiseerumist, pani Kreml täiskäigu külma sõja tulemuste ümbermuutmisele. Juba Putini võimuletuleku koidikul unistasid tema lähikondsed valjult Vene impeeriumi taastamisest 1914. aasta piirides. 
„Me peame kasutama ÜRO Julgeolekunõukogu ja uskuma, et kaitstes õigust ja korda tänases keerulises ja turbulentses maailmas on üks vähestest viisidest hoida rahvusvahelisi suhteid libisemast kaosesse. Õigus on õigus ja me peame seda järgima kas meile see meeldib või mitte. Praeguse rahvusvahelise õiguse kohaselt on jõudu lubatud kasutada üksnes enesekaitseks või Julgeolekunõukogu loal. Kõik muu on ÜRO harta järgi vastuvõetamatu ning tähendab agressiooniakti. Me peame lõpetama jõuga ähvardamise ning pöörduma tagasi tsiviliseeritud diplomaatilise ja poliitilise lahenduse teele.”
Need sõnad on kirja pannud ei keegi muu kui Venemaa president Vladimir Putin. Väga tähendusrikkal päeval, 11. septembril 2013, hoiatas ta New York Timesis ilmunud arvamusloos USAd jõu kasutamise eest Süüria vastu. Vaevalt pool aastat hiljem alustas Putin „roheliste mehikeste” varjus ning „endiste traktoristide ja söekaevurite” toel sõda Euroopa ühe suurima riigi – Ukraina vastu. Tänaseks on hukkunud tuhanded süütud inimesed.
Loomulikult tegi Putin Ukraina suunal kõike risti vastupidi sellele, mida ta oli kõigest mõned kuud varem nii õilsalt Süüria osas rõhutanud. See pole imekspandav, sest lääneriikide vastu suunatud ja strateegiliselt planeeritud desinformatsiooni kasutamine on Venemaa eriteenistuste praktikas olnud tähtsal kohal juba alates 1950. aastate lõpust. Valetamine ning faktidega manipuleerimine kuulub mõistagi värdpildi loomise juurde.
Läinud aasta lõpul küsis ajakiri Time Nõukogude Liidu viimaselt presidendilt Mihhail Gorbatšovilt hinnangut sellele, mis on praegu toimumas. Gorbatšov vastas kõhklemata, et käimas on uus külm sõda ning seda alustasid Ameerika Ühendriigid. 
Tegelikult ei alustanud uut vastasseisu mõistagi Lääs, vaid selle taga on Venemaa tänase juhtkonna soovimatus leppida külma sõja tulemustega. President Putin andis oma kavatsustest maailmale esimest korda tõsisemalt märku juba kaheksa aastat tagasi Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes. 
Ameerika Ühendriikide globaalset liidripositsiooni vastustades ütles Putin 2007. aastal Münchenis, et „mitte keegi ei saa olla enam kindel selles, et rahvusvaheline õigus kaitseb neid kui müür. Ma olen veendunud, et me oleme jõudnud otsustavasse hetke, mil me peame tõsiselt mõtlema globaalse julgeoleku arhitektuurile.” 
Veelgi enam, Putin ähvardas juba siis Euroopa lõhenemisega: eurooplased „püüavad meile peale suruda uusi eraldusjooni ja müüre – need müürid võivad olla virtuaalsed, kuid ikkagi eraldavad, mis lõhestavad meie kontinendi”.
Kaheksa aastat hiljem on Venemaa retoorika veelgi teravam. Sealsamas Müncheni julgeolekukonverentsil võrdles Venemaa välisminister Lavrov sellel aastal Krimmi annekteerimist Saksamaa ühinemisega pärast Berliini müüri langemist. 
Sisuliselt räägib Putini ja Lavrovi järjekindel liin Venemaa strateegilisest visioonist pidada lõpuni lõpetamata sõda. Külm sõda mäletatavasti vajus ootamatu kiirusega ajalukku Berliini müüri langemise ja Nõukogude Liidu lagunemisega. 
Nüüd, eriti Krimmi okupeerimise ja annekteerimisega ning sõja alustamisega Ida-Ukrainas, valis Venemaa juhtkond uue suure vastandumise tee lääneriikidega. Täpsemalt öeldes otsustati alustada seni konserveeritud külma (hübriid)sõda uue hooga, et kasvõi osaliselt pöörata tagasi „20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof” ehk Nõukogude Liidu lagunemine. Selle ideoloogiliseks raamistuseks kuulutas Putin oma niinimetatud Krimmi kõnes 18. märtsil 2014 lõhestatud vene maailma taasühendamise.
Seda kõike arvestades peab Lääs valmis olema pikemaajaliseks suhete madalseisuks Venemaaga. See nõuab kannatlikkust, enda põhimõtetele kindlaksjäämist ja tugevat liidrimeelt poliitikutelt. Kas Euroopa on selleks valmis? Mida meie saame teha, et Euroopa Liit ja NATO püsiksid ühtsetena? 
Eesti välispoliitika suurimaks väljakutseks nii täna kui ka nähtavas tulevikus on ühitada julgeoleku tagamine kasvavalt ebasõbralikus naabruses meie rahvusvahelise konkurentsivõime ja soodsa investeerimiskliima hoidmise ning tugevdamisega. 
Pole põhjust eitada – aeg on ärev. Viimase kaheteistkümne kuuga on rahvusvaheline meedia järjekindlalt spekuleerinud mõttega, et Venemaa surve Lääne vastu võib teravamalt esile kerkida Balti regioonis.
Nii värskelt ametist lahkunud NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen kui ka näiteks Briti peaminister David Cameron ei varja, et Venemaa ambitsioon võib olla NATO ühtsuse testimine just Balti riikides.
Mida sellest arvata? Esiteks ei tule meile üllatusena, et Venemaa ekspansionistlik välispoliitika pole kuhugi kadunud. Sama sõjakat retoorikat kuulsime juba 1990. aastatel, kui Balti riigid alles asusid NATOle lähenema. 
Teiseks on NATO viimase aastaga oma tegudes näidanud, et võtab tõsiselt kõigi oma liikmete kaitsmist, kui selleks peaks tekkima vajadus. Seejuures on alliansi heidutusvõime Balti-Poola regioonis täna oluliselt kõrgem kui veel aasta tagasi. Narva on NATO piirilinn ja selleks ta ka jääb.
Kolmandaks on Eesti ise olnud järjekindel oma kaitsevõime reaalsel tugevdamisel. Asjaolu, et Eesti investeerib täna enam kui kaks protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse, on andnud meile liitlaste seas usaldusväärse partneri staatuse.
Vaatamata kõigile kasvanud ohtudele pole Eesti julgeolek olnud kunagi nii hästi kaitstud kui täna. Vabas maailmas lihtsalt pole NATO näol paremat ja töötavamat kindlustuspoliisi ühe demokraatliku väikeriigi kaitseks. 
Ometi on rahvusvaheline dünaamika täna selline, kus peame targalt kasvatama oma välispoliitilist aktiivsust. Vaba maailma piiririigina tuleb Eestil võimalikult kiiresti harjuda uue normaalsusega. Ohud meie piiridel ei tohi muutuda Eesti arengupiduriks.
Seepärast peame endalt küsima, kas oleme rakendanud kõik oma välispoliitilised hoovad Eesti ees seisvate peamiste küsimuste teenimisele? Kui hästi on välispoliitiline tegevus koordineeritud meie erinevate täitevvõimu asutuste vahel? Kas meie saatkondade võrgustik ja nendele suunatud ülesandepüstitus on kooskõlas Eesti prioriteetidega? Kui edukalt oleme välispoliitika ideederikkust laiendanud koostöös meie ja rahvusvaheliste mõttekodadega? Kui edukad me oleme olnud lääneriikide ühtsuse hoidmisel ja tugevdamisel? Ja lõppeks, kas meie välispoliitika edukaks teostamiseks on piisavalt ressurssi?
Eesti välispoliitikast rääkides pole juba ammu jutuks võetud selle tegevusvaldkonna rahastamist. Just praegu on väga oluline tõstatada küsimus välisministeeriumi rahastamise suurendamisest. Maailmas toimuvad muutused, julgeolekukeskkonna halvenemine ning samas globaalse riikidevahelise konkurentsi kasv nõuavad Eestilt senisest aktiivsemat välispoliitikat.
Käesoleva aasta riigieelarves leiab välisministeeriumi realt 62,1 miljonit eurot. Samal ajal on kogu eelarve maht 8,5 miljardit eurot. Seega on välisministeeriumi osakaal napid 0,7 protsenti eelarve üldmahust. 
Rahvusvaheline praktika demokraatlikes riikides ei anna meile kindlat valemit. Välisministeeriumid on kõikjal rahastamisridade punased laternad. Samas on märgata siiski seda, et üldjuhul alla ühe protsendi eelarvete kogumahust nende osakaal ei lange. Näiteks kui USAs on see umbes üks protsent (49 miljardit dollarit), siis põhjanaaber Soome eraldab välisministeeriumile umbes 2 protsenti (1,1 miljardit eurot) oma riigieelarve vahenditest.
Eestis on välisministeeriumi osakaal riigieelarves olnud aastate jooksul langustrendis. Näiteks vahetult enne meie liitumist Euroopa Liidu ja NATOga 2003. aastal oli see peaaegu ühe protsendi peal (24,1 miljonit eurot). Tänaseks on see kukkunud peaaegu kolmandiku võrra. 
Mõistagi ei ole küsimus üksnes konkreetses protsendis, kuid aktiivsem ja Eestile kasutoovam diplomaatia eeldab siiski senisest suuremat ressurssi. Meie välisteenistus peab olema tänasest väärikam ja Eesti huve kõige võimekamal moel suures konkurentsis kaitsev.
Eesti tuleviku seisukohalt on kriitiline lääneriikide ühismeel ning organisatsioonide, nagu Euroopa Liit ja NATO, püsivus. Venemaa on oma revisionistlikus agressiivsuses võtnud eesmärgiks kujundada ümber Euroopa julgeolekuarhitektuur, mis sisuliselt tähendab NATO lõhkumist ja Euroopa Liidu murendamist. 
Täna on Putini poliitika pigem andnud vastupidise tulemuse. Euroopa Liit on ühiselt survestanud Venemaad sanktsioonidega ning NATO on kiirelt kasvatanud oma heidutusvõimet. Kuid samas ei saa välistada, et Venemaal õnnestub oma massiivse propaganda- ja mõjutustegevusega leida Euroopa riikide seas kõhklejaid või nõrgemaid lülisid. 
Eesti välispoliitika jõupingutused tuleb suunata sellele, et meie partnerid ja liitlased ei kõhkleks NATO ja Euroopa Liidu võimekuses vastu seista meie piiridel olevatele ohtudele. Tulevad need siis idast või lõunast või hoopis küberruumist.
Kindlasti ei ole Eesti huvides näiteks Süddeutsche Zeitungi peatoimetaja Kurt Kisteri hiljuti kirjutatud arvamus sellest, et transatlantiline julgeolekukoostöö on ameeriklaste taandumise tõttu oma aja üle elanud ning NATO asemel peaks looma hoopis EUTO – Euroopa Liidu Lepingu Organisatsiooni. Sellised mõttearendused tuleb meil argumenteeritult suuremate arutelude päevakorrast tõrjuda. 
Lääne ühismeele tugevdamiseks peaks Eesti hoiduma asjatute pingete tekitamisest oma lähemate liitlastega ning olema ise aktiivne uute seoste loomisel. Me ei tohi lubada endale asjatut solvumist, nagu see juhtus näiteks eelmisel aastal suhetes Soome või Ungariga. Eesti saatkonna sulgemine Budapestis oli kiirustatud ja läbimõtlemata otsus.
Muidugi on meie huvides, et Tallinnas asuks võimalikult palju välisriikide esindusi. Selle nimel tuleb jätkuvalt kõvasti tööd teha. Ja tööd tuleb teha ka nende riikidega, kes kaaluvad täna esinduse sulgemist Eestis. 
Eesti välispoliitika on seda edukam, mida rohkem mõttevärskust see enda juures hindab. Meil on väga professionaalne diplomaatide kaader, kes viimase paarikümne aasta jooksul on teinud palju Eesti edu nimel. Välisteenistusse on lisandunud aastate jooksul ka täiesti uus ja hästi haritud põlvkond. 
Samas tuleb olla ka enesekriitiline. Eesti on viimastel aastatel olnud välispoliitiliselt küll toimekas, kuid puudu on olnud julgemast visioneerimisest. Ilma pidevalt täieneva strateegilisema vaateta pole võimalik ka kohandada taktikalisi käike meie rahvusvahelise positsiooni tugevdamiseks. Meie diplomaatia peab harjuma sellega, et isegi väikeriigina tuleb meil näha maailma tunduvalt laiemana, kui seda on Euroopa lähinaabrus. 
Riigikogu väliskomisjon on aastaid olnud Eesti välispoliitika suundumuste sepikojaks. See on koht meie välispoliitilise debati ruumis, kus erakondade väiksemad või suuremad erimeelsused peaksid sulanduma ühtseks poliitikaks. Aastatepikkune kogemus kinnitab, et Eesti välispoliitika tugineb laiapõhjalisele konsensusele. See on oluline eriti ajal, kui maailma suur muutumine eeldab väikeriik Eestilt järjekindlat tegutsemist oma rahvuslike huvide kaitsel. Loodetavasti jätkub sama traditsioon ka äsja valitud Riigikogu koosseisu ajal.
Maailma suure muutumise üheks iseloomustajaks on Aasia riikide järjekindel esiletõus nii majanduslike kui ka poliitiliste suurjõududena. Eriti oluline on mõistagi Hiina kasvutegur.
Riigikogu väliskomisjon koostas juba 2012. aastal kümnete kuulamiste kokkuvõttena raporti Eesti võimalustest Aasia suunal aastani 2025. Aasia strateegia on andnud nähtava tõuke avalikus debatis, kuidas paremini Eesti ekspordivõimalusi laiendada ning millisel viisil võiks siseriiklikud tegevused seda toetada. Eriti positiivsena tooksin välja Eesti kolme ülikooli otsuse luua ühine Aasia uuringute õppekava. 
Samas peaks valitsus taastama Aasia sihtprogrammi, et paremini koordineerida väliskaubandustegevust ning toetust meie ettevõtjate turulepääsemiseks. Seejuures tuleb loobuda passiivsest ootamisest. Aasias tagab suurema edu põhimõte – riik ees, ettevõtja kõrval või järel. 
Väga ilmekaks näiteks sellest, kuidas tegelikkuses toimiv poliitiline konsensus saab olla toeks Eesti välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele, on Eesti-Vene piirilepingutega seonduv.
Väliskomisjoni aktiivne parlamentaarne diplomaatia aitas olulisel määral kaasa sellele, et Eesti ja Venemaa sõlmisid 18. veebruaril 2014 piirilepingud sõnastuses, mis võtab arvesse meie peamised rahvuslikud huvid. Nende ratifitseerimine jääb juba vastvalitud Riigikogu koosseisu arutada. 
Eesti välispoliitika üheks nähtavaks hoovaks on arengukoostöö ning humanitaarabi võimekus. Just praegu on välisministeeriumis käimas uue arengukava ning sihtriikide valiku tegemine. 
Meie arenguabi viimaste aastate peamised sihtriigid on olnud Afganistan, Moldova, Gruusia ja Ukraina. Lisaks ÜRO kestva arengu põhimõtete toetamisele on Eesti huvides eriti meie lähinaabruse riikide aitamine nende suveräänsuse kindlustamisel. 
Ja lõpetuseks. Eesti iseseisvuse parimaks tagajaks on tark ja sihikindel diplomaatia. Iseseisev Eesti on kõik suured ajaloolised võidud saavutanud koos liitlastega. Suured kaotused on meid tabanud üksi olles. Mitte kunagi enam üksi – see on keskseim küsimus meie julgeoleku pikaajalisel tagamisel.
Artikkel põhineb osaliselt 12. veebruaril 2014 Riigikogu välispoliitika debatil peetud kõnel.

EESTI KAITSEVÕIME KASVAB JÕUDSALT


President Toomas Hendrik Ilvese välismeedias hooletult pillatud fraas, et Eesti suudaks Venemaa rünnakule vastu seista kõigest neli tundi, on tekitanud meie avalikkuses ja näiteks võimalike investorite seas mõistetavalt küsimusi. Kas Eesti kaitsevõimega on tõepoolest nii lootusetud lood? 
Teinekord reljeefse väljenduslaadi poolest tuntud president võttis muidugi intervjuu järel kohe selgitada, et ajakirjanik oli temast valesti aru saanud. Ta olevat nelja tunni all mõelnud ikkagi Venemaa vägede kiiret valmisolekut asuda käsku täitma. Olgu kuidas on, kuid alarmeeriv ja presidendile liiga spekulatiivne oli see arvamusavaldus küll. Liitlaste tähelepanu saame võita ka teisiti.
Tegelikult on Eesti kaitsevõime praegu tunduvalt paremal järjel kui veel poolteist aastat tagasi. See põhineb nii meie enda kui ka liitlaste tegevusel. Kes võinuks veel eelmise aasta jaanuaris arvata, et Ämari lennuväljal hakkab korraga opereerima paarkümmend NATO liitlaste hävitajat või et Tapal on kohal roteeruvad USA üksused.
Veel vahetult enne seda, kui Venemaa Krimmi okupeeris, arvas mitu Eesti nimekat poliitikut ja sõjandusspetsialisti, et liitlasvägede paigutamine Eestisse oleks Venemaa suunal provokatiivne ning aitaks kaasa pingete eskaleerumisele. Praegu räägivad ka need toonased kõhelnud, et liitlaste kohalolek on ainuõige ning seda tuleb suurendada.
NATO liitlasjõudude kohalolek Balti riikides on praegu pöördumatu reaalsus. Venemaa agressiivsuse kasv on järk-järgult sundinud lääneliitlasi üle vaatama oma kaitsealast tegevust. Mitmed riigid peavad Venemaad strateegiliseks vastaseks ning eeldavad samas, et pinged võivad pikema aja jooksul veelgi kasvada.
Tegelikult peaks NATO lõplikult tunnistama, et 1997. aastal sõlmitud aluslepe Venemaaga on lihtsalt oma aja ära elanud. Moskva näitas juba 2008. aastal agressiooniga Gruusia vastu, et peab NATO-t oma julgeolekuhuvide suurimaks ohustajaks. Gruusiat ju rünnati eesmärgiga peatada NATO võimalik laienemine Lõuna-Kaukaasiasse. Juba siis pidanuks NATO teatama, et aluslepe on vähemalt külmutatud.
Krimmi okupeerimine ja annekteerimine ning sellele järgnenud agressioon Ida-Ukrainas lõi otsese eelduse nihutamaks NATO liitlasväed alliansi strateegiliselt tundlikumasse piirkonda – Balti riikidesse ja Poolasse. NATO reageeris kiiresti ning nüüdseks on juba loodud esmane kohalolek.
Liitlaste aktiivse siinviibimise ilmekaks tunnistuseks on kas või seegi, et riigikogu uuel riigikaitsekomisjonil seisab aprilli lõpus ja mai alguses ees ainuüksi neli väljasõitu õppuste jälgimisele. Need puudutavad nii NATO erioperatsioonide harjutusi, USA üksuse tankilaskmisi, brittide saabumist õhuturbemissioonile kui ka suurõppust „Siil”.
Ometi on meil vaja siit edasi liikuda ning töötada selle nimel, et juba lähitulevikus oleks võimalik Eestisse ja teistesse Balti riikidesse rajada NATO eelpositsioneerimisbaasid ning suurendada samas kohalviibivate üksuste koosseisu.
Eesti iseseisva kaitsevõime valdkonnas toimus murrang mõned aastad tagasi, kui riigikaitse arengukava kohendati realistlikumaks ning selle raames on nüüdseks arendatud uusi võimekusi. Viimast toetavad mõistagi uute relvasüsteemide hanked.
Kõige eespool öeldu juures ei maksa siiski unustada, et Eesti parimaks kaitsepoliitikaks on jätkuvalt tark diplomaatia. Oskuseta liitlasi paremal viisil kaasata ning teisalt Eesti positsiooni maailmas tugevdada ei saa me kindlad olla oma julgeoleku ja rahvusvahelise konkurentsivõime edus.

esmaspäev, 16. veebruar 2015

NARVA IS A NATO BORDER TOWN AND IT WILL REMAIN SO



These days 70 years passed from the event that laid the foundation for the world order after the World War II. At the Yalta Conference, the then allies the Unites States, the Soviet Union and Great Britain decided to establish the United Nations Organisation in order to prevent great disasters in the future. Dividing of Europe became its price, and the central issue was the fate of Poland. 

One of the participants of the Yalta Agreement Winston Churchill said at that time: "Poor Neville Chamberlain believed he could trust Hitler. He was wrong. But I don’t think I’m wrong about Stalin." But still Churchill was wrong. Stalin broke his promise about free elections in Eastern Europe. Barely a year later, it was Churchill who announced in the speech held in Fulton that an Iron Curtain had descended from the Baltic to the Adriatic Sea.

It is doubtful if Churchill had read the Long Telegram the US diplomat George Kennan had sent from Moscow to Washington just a few days before the Fulton speech. In the telegram Kennan, who also knew quite a lot about Estonia, analysed why Moscow refused to join the World Bank and the International Monetary Fund, and how Communism should be isolated.

Churchill's brave speech and the doctrine offered by Kennan gave the Western World directions and principles for repelling Communism. The fall of the Berlin wall in 1989 became possible largely by valuing these principles.

The collapse of Communism together with the disintegration of the Soviet empire marked the end of the Cold War. The West had won it, and especially the European countries that had suffered in the great wars focused on cashing in the dividends of peace. But in the shadows, it remained unnoticed that the changes in Russia had been only decorative.

The West failed to see that when the conflict between Yeltsin and Gorbachev ended, one of the most important pillars of the empire – the secret service – managed to keep itself almost untouched. Therefore it is no wonder that after Yeltsin retired, Vladimir Putin became the new President of Russia.

Russia's conception of the world became more and more openly revisionist. At the time when Europe believed in the irreversible reform course and democratisation of Russia, the Kremlin switched full gear to revising the results of the Cold War. President Putin's statement that the collapse of the Soviet Union was a major geopolitical disaster of the 20th century became its ideological slogan.

"We need to use the United Nations Security Council and believe that preserving law and order in today’s complex and turbulent world is one of the few ways to keep international relations from sliding into chaos. The law is still the law, and we must follow it whether we like it or not. Under current international law, force is permitted only in self-defense or by the decision of the Security Council. Anything else is unacceptable under the United Nations Charter and would constitute an act of aggression. We must stop using the language of force and return to the path of civilized diplomatic and political settlement."

Believe it or not, but namely these words have been written by nobody else but the President of Russia Vladimir Putin. On a very significant day, on 11 September 2013, he warned the USA against using force in Syria in an opinion piece published in the New York Times. Only half a year later, under the cover of "little green men" Putin started a war against Ukraine, one of the largest countries in Europe. By today, thousands of innocent people have been killed.

And in Ukraine everything Putin did was the direct opposite of what he had so nobly emphasised in connection with Syria only some months ago. There is nothing to wonder about this, because using of strategically planned disinformation against the Western countries has had an important place in the practice of the special services of Russia since the end of the 1950s.

In the end of last year, Time magazine asked the last President of the Soviet Union Mikhail Gorbachev to assess the current events. Gorbachev answered without hesitation that a new Cold War was going on, and it had been started by the United States.

In reality the new confrontation was naturally not started by the West, but stems from the unwillingness of the present leadership of Russia to accept the results of the Cold War. President Putin let the world know of his intentions in a more serious way already eight years ago in a speech at Munich Security Conference.

Today we are in a situation where Russia's Minister of Foreign Affairs Lavrov in that same Munich compares the annexation of Crimea with the reunification of Germany after the fall of the Berlin Wall. Sometimes it seems as if the West and Russia live in parallel worlds that have very few points of contact or none at all.

The leaders of European countries, led by the Chancellor of Germany Angela Merkel and the President of France François Hollande, try to restore peace in East Ukraine. But will peace at any price solve a more serious challenge – Russia's revisionist attack against the Western world?

It is important to Estonia, a border country of the free world, that the price of peace in Ukraine would not be splitting it or, even worse, the destruction of free Ukraine. Therefore the sanctions implemented to restrain Russia's aggressive foreign policy can be eased only when Moscow realises that their intentions are a dead end. Unfortunately it seems that in the nearest future or even in the coming years this is impossible.

Thus the West has to be ready for a longer low in relations with Russia. This requires patience, staying true to one's principles and strong leadership from the politicians. Is Europe ready for that? What can we do that the European Union and NATO remained unified? 

The greatest challenge of Estonia's foreign policy both today and in the visible future is to unite guaranteeing of security in an increasingly unfriendly neighbourhood with preserving and strengthening of our international competitiveness and favourable investment climate.

There is no reason to deny that the times are uneasy. During the last twelve months, the international media has consistently speculated with the idea that the pressure of Russia against the West may emerge more sharply in the Baltic region.

Even the former Secretary General of NATO Anders Fogh Rasmussen admits that Russia's ambition may be to test the unity of NATO namely in the Baltic States.

What should we think of this? First, it does not come as a surprise for us that the expansionist foreign policy of Russia has not disappeared anywhere. We heard this same militant rhetoric already in the 1990s, when the Baltic States has just started to approach NATO.

Second, during the last year NATO has shown by its deeds that it takes defending all its members seriously, should a need for that arise. And the deterrence capabilities of the Alliance in the Baltic-Polish region are much higher today than it was just a year ago. Narva is a NATO border town, and it will remain so.
 
Third, Estonia itself has been consistent in the real increasing of its defence capability. The fact that Estonia today invests more than 2 per cent of its GDP into national defence has given us a status of a reliable partner among our allies.

In spite of all the increased threats, the security of Estonia has never been so well protected than it is now. In the free world there simply is no better and more functioning insurance policy than NATO to defend a democratic small country. 

However, in the international dynamics of today we have to smartly increase our foreign policy activity. As the border country of the free world, Estonia has to get used to the new normality as soon as possible. Threats on our borders must not become brakes to Estonia's development.

Therefore we have to ask ourselves: have we put all our foreign policy levers to serve the main problems faced by Estonia? How well are our foreign policy activities coordinated between our different agencies of executive power? Are our network of embassies and the tasks set to them in accordance with Estonia's priorities? How successful have we been in expanding the foreign policy's richness of ideas in cooperation with our and international think tanks? How successful have we been in preserving and strengthening the unity of the Western countries? We certainly have room for development in regard to all these questions. 

For years the Foreign Affairs Committee of the Riigikogu has been the forge of the Estonian foreign policy trends. This is a place in our foreign policy debate where all smaller or greater differences of opinion of our political parties should merge into a common policy. Years of experience have proven that the foreign policy of Estonia is based on a broad consensus. This is especially important in the times when the great changes in the world require the small country Estonia to act persistently in defence of its national interests.

Today’s debate of foreign policy is the last for the 12th composition of the Riigikogu. Therefore it is the occasion for recalling what have been the priorities of the work of the Foreign Affairs Committee, and how we have influenced the foreign policy attitudes of Estonia during the last four years.

Since spring 2011, the Foreign Affairs Committee at its nearly 300 sittings has discussed the developments in more than 80 countries of the world. The main aims of more than ten visits abroad have been the strengthening of our allied relations, discussion of security issues and making Estonia more known on the growing markets of world economy, especially in Asia.

I would like to point out four larger issues the Foreign Affairs Committee has focused on during the last years. They are the Asian strategy, analysing the Nordic-Baltic security environment, the problems of Estonian-Russian border treaty and the network of Estonian foreign representations. The Committee has involved researchers, citizens' associations, businessmen and foreign policy specialists in the discussion of these issues.

One of the characteristics of the great changes in the world is the consistent emergence of the Asian countries as both economic and political great powers. The growth factor of China is naturally the most important.

As a summary of tens of hearings, the Foreign Affairs Committee prepared the report “The Opportunities and Interests of Estonia in Asia until 2025”. The Asian strategy has given a visible impetus to the public debate on how to expand Estonia's export possibilities better and in which way the domestic activities could support it. As an especially positive example, I would like to highlight the decision of three Estonian universities to establish a common curriculum of Asian studies since autumn 2016. 

At the same time the Government should restore the Asian Programme in order to better coordinate foreign trade activities and support to our entrepreneurs for accessing the markets. In doing that, it is necessary to give up passive waiting. In Asia, greater success is ensured by the principle: the state comes in first, and the entrepreneur beside or after it. 

In 2012 the Foreign Affairs Committee decided to launch a thorough analysis of the Nordic-Baltic security environment. Already then we thought that in medium-term time framework the danger level in our region may increase. The only thing we could not think of was the unexpectedly fast worsening of the security environment.

Naturally the reason for that has been Russia's aggression in Ukraine. At the same time namely the trans-border activities of Russia have enabled more essential security debate than before, for example with Finland and Sweden who are not members of NATO.

The issues connected with the Estonian-Russian border treaty are a very vivid example of how a really functioning political consensus can support the achieving of Estonia's foreign policy objectives.

The active parliamentary diplomacy of the Foreign Affairs Committee to a great extent contributed to the fact that on 18 February 2014 Estonia and Russia concluded the border treaties formulated in the way that takes into account our main national interests. Their ratification will be discussed by the next Riigikogu.

The network of Estonia's foreign representations, its development and the preparation of our diplomats were also under the greater attention of the Foreign Affairs Committee of the leaving composition of the Riigikogu.

On the basis of the analysis ordered from the Foreign Policy Institute and the hearings held in the Committee, we concluded that the Ministry of Foreign Affairs should make a serious audit of the locations of our foreign representations and their actual capabilities. With the existing resources, the present 45 foreign representations are the maximum Estonia can afford.

We have drawn the attention of the Government to the fact that the decisions on closing and opening of embassies should also undergo preliminary discussion at the Foreign Affairs Committee. In the same way as the Foreign Affairs Committee gets acquainted with all ambassador candidates of Estonia.

One of the visible levers of Estonian foreign policy is the development cooperation and humanitarian aid capacity. At the moment the Ministry of Foreign Affairs is preparing new development programme and choosing target countries. I strongly emphasise to the Government that a document of such importance has to be approved by the Riigikogu.

The main target countries of our development aid in recent years have been Afghanistan, Moldova, Georgia and Ukraine. Besides supporting the sustainable development principles of the UN, it is in the interests of Estonia to support especially the countries of our closest neighbourhood in reinforcing their sovereignty.

Today the situation is the most critical in Ukraine. The Foreign Affairs Committee of the Riigikogu reacted to the Maidan events with its first statement of support in the end of January of the last year. In August the plenary assembly of the Riigikogu passed the Statement in support of the sovereignty and territorial integrity of Ukraine. 

Last autumn the Riigikogu ratified the Association Agreements of Ukraine, Georgia and Moldova with the European Union on the motion of the Foreign Affairs Committee. By today, about half of the contracting states have done the same. Completing the ratification process without delay would be an additional signal from the Member States of the EU about our serious interest in integrating these three countries with the Euro-Atlantic values space.

However, the achieving of this aim most of all depends on Moldova, Georgia and Ukraine themselves. If necessary reforms are delayed or distorted to silence political opponents, the hopes of success of the countries are endangered.

In conclusion I would like to thank all my colleagues in this Riigikogu who have represented Estonia in international parliamentary assemblies or helped to strengthen contacts with other countries through the activities of parliamentary friendship and support groups.

I would especially like to highlight the activities of the Estonian delegation in the consistent reforming of the Baltic Assembly. It has been complicated and time-consuming, but our good friends in Latvia and Lithuania have seen the need for changes. The Baltic cooperation is of great relevance today, and its results largely depend on how we can best apply our limited resources for creating a strong common ground. 

Our parliamentarians have been visible in foreign relations, and their activities have contributed to strengthening the international position and reliability of Estonia.

It is especially important to forward the experience gathered during the years of work to the members of the Riigikogu to be elected on 1 March, because they will bear the serious responsibility of the Chairmanship of the Council of Europe in 2016 and the Presidency of the Council of the European Union in 2018. 

My speech at foreign policy debate in Estonian Parliament on 12th of February 2015.