Putini toost ja Gruusia tulevik

Tänu Andrei Illarionovile sattus minu silme alla mõne päeva vanune värvikas kirjeldus Venemaa endise peaministri ja välisluure ülema Jevgeni Primakovi 80. sünnipäevalt. Gazeta.ru seltskonnaajakirjanik Božena Rõnska ei jätnud tähelepanuta ka peaminister Vladimir Putini toosti, mis teda tõsiselt vapustas.

Enne lahkumist andis Putin oma teises toostis sünnipäevalapse auks mõista - Venemaa on nii kõikvõimas, et võib Gruusia taasühendada kui seda soovib. Putin olla lisanud, et selle töö võikski Primakov (pildil koos Iraagi eksliidri Saddam Husseiniga) ette võtta.

Toost polnud juhuslik, sest saalis viibis mitmeid tuntud Moskvas elavaid grusiine. Pealegi on Primakovi enda seosed läbi endise naise otseselt seotud Gruusiaga. See oli sõnum avalikkusele, sest tegemist polnud kaugeltki salajase koosviibimisega.

Rõnska vahendusel tegid saalis viibinud skeptikud kõigest sellest päris tõsise järelduse: roolikeeraja ehk Putin asus täitma oma elu suurimat projekti - taasühendada uuel moel see jubedus, mida tunti Nõukogude Liidu nime all.

See viimane on mõistagi ajakirjaniku vahendatud spekulatsioon. Küll aga tekib tõsiselt küsimus: kas mitte ei taha Putin tõepoolest tagasi pöörata seda 20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi (tema enda sõnad 2006. aastast), milleks oli Nõukogude Liidu lagunemine?

Euroopa tegi ettevaatliku valiku

Nagu eeldada võiski, tegid Euroopa Liidu valitsusjuhid täna Brüsselis presidendi ja välisministri määramisel ettevaatliku valiku. Euroopa Ülemkogu esimeseks presidendiks saab Belgia peaminister Herman Van Rompuy ja välisministriks Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Catherine Ashton (fotol). Mõlemad on nii Euroopa tasandil kui kaugemal võrdlemisi vähetuntud poliitikud.

Rompuy kujunes favoriidiks juba kaks nädalat tagasi, millele viitasin ka siin ajaveebis. Kui Briti peaminister Gordon Brown loobus täna oma eelkäija Tony Blairi toetamisest presidendikohale, sai selgeks, et konsensus Rompuy ümber kasvab. Kuigi David Miliband jäi endale kindlaks, said britid siiski välisministri koha endale.

Tänase otsustamise kiirus on kindlasti hea märk sellest, et mõlemal persoonil on suhteliselt tugev mandaat. Samas on aga ilmne, et Euroopa liikmesmaade valitsusjuhid ja riigipead ei andnud jämedat otsa käest. Ei Van Rompuy ega Ashton ei suuda pakkuda erilist konkurentsi liikmesmaade värvikatele liidritele. See on veelkordseks kinnituseks, et Euroopa on föderaalsusest väga kaugel ning esmarolli mängivad ikkagi liikmesmaade (eriti suurte) huvid.

Küll aga peaks tänane päev jääma viimaseks, kus Euroopa "vanad" asja omavahel ära otsustavad. Kui mitte varem, siis viie aasta pärast peaks solidaarsust ja võrdsust rõhutav Euroopa tasakaalustama oma liiderpersoonid ka geograafiliselt.

Õnnetus ei hüüa tulles...

Seda vanasõna tunnetasin täna täiel määral. Olin õhtul enne kaheksat teel venekeelse AK otsestuudiost tagasi Riigikogusse, kui sattusin ootamatult Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava ristmikul liiklusõnnetusse.

Sõitsin parajasti Kreutzwaldi tänavalt vasakpöördes välja Narva maanteele, kui kuulsin paremalt, Kadrioru poolt lähenemas sireenidega erisõidukit. Pöörasin pilgu paremale ja nägin suurel kiirusel lähenevat politseiautot.

Ilmselt nägi sama ka minu ees liikunud Volkswagen Passati juht, kes ootamatult pidurdas. Järgnes see, mida ei suutnud vältida. Pisike mõlkimine, kuigi täiesti asjatu ja mõistagi ootamatu.

Ma olen veendunud, et politseil oli kiire väljakutse ning keegi vajas abi. Paraku juhtus see, mida poleks keegi soovinud. Erisõidukid võiksid siiski teatud ristmikel (Kreutzwaldilt Narva maanteele sõitmine on "pime") veidigi hoogu pidurdada, et vältida uute õnnetuste või liiklusohtlike olukordade teket.

Vene miilitsamajori julge avaldus

Viimastel päevadel on Venemaal laineid löönud ning ka rahvusvahelist tähelepanu pälvinud Novorossiiski kriminaaljälitusest lahkunud miilitsamajori Aleksei Dõmovski videopöördumine kaasohvitseride ja peaminister Putini poole, mis on kõigile nähtav Youtube'is.

32aastase Dõmovski julge avaldus paotab ukse Venemaa siseministeeriumi haldusalas toimuvale. Sisekaitseorganite korruptsioonist on aastaid kirjutanud Vene ajakirjanikud, kuid sarnast avaldust pole veel kunagi keegi julgenud teha.

Kuigi Venemaal on pikki aastaid käimas võitlus korruptsiooni vastu (vähemalt liidrite sõnades), viitab tegelikkuses toimuv hoopiski vastupidisele. Just täna Transparency Internationali poolt avaldatud 2009. aasta korruptsiooni tunnetamise indeksi kohaselt on Venemaa 180 riigi seas 146. Samal ajal on näiteks Eesti positsioon 27.

Budapesti energiafoorumilt

Budapestis täna alanud energiafoorum on üks selleteemaliste ürituste pikast reast. Seetõttu oleks midagi väga üllatavat raske loota. Eks peamiseks on siiski võimalus valdkonnas tegevate poliitikute, ettevõtjate ja ekspertidega informatsiooni vahetada.

Foorumi avapaneelis olid ehk nimekamateks esinejateks Ungari opositsiooni liider ja tulevast kevadest alates võimalik uus peaminister Viktor Orban ning Tšehhi endine peaminister Mirek Topolanek. Orbani sõnum oli rohkem sisemaiseks tarbimiseks, Topolanek seevastu tsiteeris Andrei Sahharovi - tuumaenergia on Lääne vabaduse tagatiseks.

Samas paneelis olnud Venemaa Riigiduuma asespiiker Aleksandr Babakov ei üllatanud: tema meelest olevat ohuks energiajulgeolekule NATO laienemisplaanid Ukrainasse ja Gruusiasse ning Gruusia ebaadekvaatse liidri käitumine. Babakovi toon oli tunduvalt jõulisem ning näpuga näitavam, kui varem esinenud USA erisaadikul Euraasia energia küsimustes Richard L. Morningstaril.

Minu paneelis oli teemaks 2009. aasta gaasikriisi järelmid ning õppetunnid. Rääkisin eeskätt Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisest ning mõningatest reaalsetest sammudest (energiaühendustesse investeerimine ja Nabucco lepe). Püüdsin veidi vastanduda mugavale arvamusele, et Euroopa Liit on nõrk ja pole võimeline ühiselt miskit tegema. Ainuüksi peagi jõustuv Lissaboni lepe loob aluse uute seadusandlike meetmete väljatöötamiseks.

Suurimaks probleemiks gaasitülide võimaliku kordumise juures pidasin õigusruumi ja äripraktika olulist nihestatust Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Eriti pidasin silmas energiaharta põhimõtete eiramist Venemaa poolt ning läbipaistvuse puudumist nii Venemaa kui ka näiteks Ukraina energiaturul. Rõhutasin ka seda, et Euroopa energiajulgeolek on vahetult seotud Ukraina suveräänsuse tugevdamisega.

Tegelikult olid aga paneeldiskussioonidest vajalikumad kuluaarivestlused, mis andsid nii mõnegi hea vihje sektoris toimuvate arengute kohta.

Poliittehnoloogide fantaasia on piiritu

Tänaseks Kuku raadio Välismääraja saateks valmistudes võtsin pisut rohkem lugeda Ukraina presidendivalimiste eelsest olukorrast. Seis, nagu ikka Ukrainas, põnevalt segane. Tõsi, Julia Tõmošenko ja Viktor Janukovitši duelli ei sekku nähtavasti keegi.

Kuid ehk kõige enam paelus minu tähelepanu hoopiski tundmatu kandidaat Ivano-Frankivskist, kelle nimeks on Vassili Protivvseh. Ehk siis tõlkes Vassili Kõigivastu. Veel kuu aega tagasi oli 63aastase kohaliku kaubandus- ja tööstuskoja juhi perekonnanimi Humeniuk.

Väidetavalt võttis mees oma tuttavatelt ja sugulastelt presidendikandidaadiks registreerimiseks kokku laenu 312 000 dollarit ehk ümmarguselt 3 miljonit krooni. Deposiidi saavad hiljem tagasi valimiste võitja ning teise vooru pääsenu.

Kes iganes ka pole Humeniuki alias Protivvsehi taga, kuid poliitttehnoloogiliselt on see kindlasti päris andekas käik. Nimelt on Ukraina valimistel olemas ka lahter - kõigi vastu, ning avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et umbes kümnendik ukrainlastest hääletakski kõigi vastu.

Nii püüab Härra Kõigivastu püüda nende hääli, kes sellisest nimest ehk segadusse satuvad. Millist edu see mehele toob, näitab 17. jaanuaril toimuv valimiste esimene voor.

Linnapea võiks välispoliitika rahule jätta

Riigikogu valimiskampaania on täies hoos. Vähemalt selline mulje jääb Keskerakonna esimehe aktiivsusest ning paremerakondade vastasest paljasõnalisest laimukampaaniast. Näib, et Tallinna linnapeale on Eesti rahvuslikud huvid teisejärgulised.

Paar päeva tagasi Postimehes avaldatud pikemas artiklis, mis nähtavasti täna kanti ette ka Keskerakonna volikogus, on mõneti üllatuslikult võetud rünnata Eesti pikaajalisi välispoliitilisi hoiakuid ning laiemalt meie rahvuslikke huvisid. Üllatuslikult seepärast, et Keskerakond on ise olnud osaline meie välispoliitika kujundamisel ja elluviimisel.

Oma konkurente labaselt Ühendriikide satraapideks nimetades unustab linnapea näiteks kasvõi sellise "pisiasja", et just Keskerakond oli see, kes 2003. aasta jaanuaris otsustas viia Eesti väed Iraaki. Keskerakond oli näiteks samuti toetavalt nende otsuste juures, kui Riigikogu kiitis heaks preambula lisamise Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimisseadusesse. Ja nii edasi. Näiteid võib tuua ridamisi.

Savisaar on mõistagi teadlikult provokatiivne. Meri näib ju põlvini olevat ja mis oleks parem, kui pidev meediaruumi täitmine. Ükskõik siis millega: no pasaranist ja mädanud kartulitest kuni Eesti rahvuslike huvide mahategemiseni.

Ometi on see tõsises vastuolus suuresõnaliselt väljakäidud "ajaloolise murranguga" Eesti sisepoliitikas. Et nüüd olla valged jõud purustatud ja vankumatu liit sotsidega paneb Eestis lõpuks ometi piimajõed voolama ja pudrumäed tõusma. Mupol juba ongi käed ja jalad tööd täis.

Ideede ja arvamuste konkurents on ühe demokraatliku ja avatud riigi tunnus. See kehtib kõigi poliitikavaldkondade kohta, ka välispoliitika osas. Samas on pehmelt öeldes ohtlik tõmmata väikeriigi pikaajalised välispoliitilised huvid (meie väärtustele ja identiteedile toetuv) valimisvõitluse keerisesse. Seda peaks ajaloolasest linnapea ikka teadma.

Ma olen kindel, et valijatele läheb kõige vähem korda Keskerakonna käivitatud mudamaadlus. IRL hoiab sellest kaklusest eemale, sest meile on tähtis Eesti tulevik, mitte aga soveetlik süüdlaste otsimine.

Täna on vaja töötada eeskätt selle nimel, et töökohtade vähenemist peatada ning majanduskasvu esimesi ilminguid julgemalt toetada. Seejuures on ka poliitilise konsensuse kaudu teostatav välispoliitika majanduskriisist väljumisel väga oluliseks hoovaks.