laupäev, 15. märts 2014

KRIITILINE NÄDALAVAHETUS UKRAINAS



Olukord Ukrainas jätkab kahjuks pingestumist. Vaatamata rahvusvahelise kogukonna survele ja püüdlustele jätkab Venemaa oma sõjalise kohaloleku kasvatamist Krimmis ning koondab löögiüksusi Ukraina idapiiride lähedusse. Eilsed kahe ohvriga sündmused Harkivis kahjuks vaid kinnitavad provokatiivse keskkonna laienemist Ida-Ukrainas.

Alanud nädalavahetusel tuleb silma peal hoida eeskätt sündmustel Donetskis, Harkivis ja teistes idapoolsetes Ukraina linnades. Kahjuks ei ole siiani Ida-Ukrainasse jõudnud ühtegi rahvusvahelist vaatlusmissiooni. Veel pole hilja, kuigi olukord on muutunud väga halvaendeliseks.

Krimmi referendum annab etteantud tulemuse. Siin on kõige olulisem, kas ja kui kiiresti järgneb Venemaa tegevus Krimmi annekteerimisel. Samuti on liikumas kuuldused, et Krimmis asuvad Ukraina üksused võivad langeda rünnaku alla kohe pärast referendumit. 

Eelolevad päevad muutuvad seega eriti kriitilisteks ning rahvusvahelised jõupingutused Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse kaitseks peavad olema Venemaa jaoks selged ning jõulised.

neljapäev, 6. märts 2014

MEIE SILME ALL KORDUB STALINI VALLUTUSPOLIITIKA




Embedded image permalink

Krimmi võimalik annekteerimine Venemaa poolt oleks kohaliku rahva tahet ettekäändeks tuues ilmselge Stalini vallutuspoliitika kordamine.

Vene relvajõudude valve all töötava Krimmi parlamendi tänane otsus kuulutada juba 16. märtsiks välja ühinemisreferendum Vene Föderatsiooniga on sisuliselt Stalini vallutuspoliitika kordus. 1940. aastal Stalin esmalt okupeeris Eesti ja teised Balti riigid ning seejärel annekteeris need kiiresti, tuues ettekäändeks “valimiste” kaudu võimule tulnud uue valitsuse vaba tahte avalduse. Seekord tegutseb Venemaa oma relvajõudusid terroristideks maskeerides ning ilma Molotov-Ribbentropi paktita.

Venemaa rikub sellega jämedalt rahvusvahelist õigust ning seab kahtluse alla kõik senised riikide ja rahvaste suveräänsust määratlevad põhitõed.

Venemaa valikuline ja silmakirjalik suhtumine rahvusvahelisse õigusse ning 21. sajandile võõras agressiivne välispoliitika on tee tupikusse, kuhu Moskva on üha enam nihkumas. Samas on veel  võimalik halvimat ära hoida. Selleks peab Venemaa viivitamatult peatama jõu kasutamise Ukraina vastu, austama naaberriigi suveräänsust ning kasutama võimalike probleemide lahendamiseks poliitilist dialoogi.

esmaspäev, 24. veebruar 2014

MAJANDUSKASV NÕUAB REFORME, REFORMID VAJAVAD VISIOONI


Eesti suurim mure ei seisne selles, kellest saab Reformierakonna järgmine esimees. Veel vähem läheb Eesti tulevikku silmas pidades korda, kes on järgmine eurovolinik. Isegi Eesti eesistumine ELis 2018. aastal on selgelt ülehinnatud sündmus. Hoopis olulisem küsimus on olematu majanduskasv ja selle negatiivne mõju ühiskonna arengule.

Majanduskasvu pidurdumisel on rohkem kui üks põhjus. Analüütikud räägivad soojast talvest ja peamiste kaubanduspartnerite madalseisust. Ometi tundub, et suurimaks põhjuseks on hoopis strateegilise visiooni hägusus ning reformi­poliitika puudumine.

Pikk valimiskampaania. Viimast mõjutab seegi, et eelmisest hilissuvest elab Eesti püsiva valimiskampaania tingimustes ning nähtavasti lõpeb see alles tuleva aasta kevadel. Nii pikka perioodi annab lähiajaloos meenutada. Kahjuks võib see kujuneda meile kaotatud ajaks.
Mõistagi on raske eeldada, et enne riigikogu valimisi tuleval aastal saavutataks Eestis poliitiline kokkulepe riigivalitsemise reformimises ning majanduskasvu soodustavate seaduse­muudatuste esilekutsumises. Samas võib just valimiskampaania anda võimaluse sõeluda paremaid ideid ja leida vajalikeks reformideks suurem ühisosa.

Uue visiooni pakkumisel on kõige tähtsam raputada ennast lahti poliitilistest tabudest ja müütidest, mis pidurdavad Eesti rahvusvahelise konkurentsi kasvatamist. Pean silmas eeskätt suhtumist haldusreformi, maksupoliitikasse, ettevõtluspoliitikasse, võõrtööjõusse ja välisinvesteeringutesse, riigi­valitsemisse terviklikult. Eesti miinimumeesmärk võiks olla majanduskasvu hoidmine püsivalt kõrgemal Euroopa Liidu keskmisest. Rahvus­vahelises konkurentsis võiksime seada ambitsioonika sihi jõuda aastaks 2020 praegusest neljandast kümnest vähemalt esikahekümne riikide sekka.

0,7 protsenti on vähe. Eesti on liiga vaene, et rahulduda aastas vaid 0,7protsendise majanduskasvuga. Samal ajal kasvas meiega hästi võrreldavas Lätis majandus 4 protsenti. Midagi rõõmustavat ei paku ka võrdlus teiste eurotsooni riikidega. Neljandas kvartalis tabas meid koguni majanduse 0,1protsendiline langus võrreldes varasema perioodiga. Samas tõusis eurotsooni majandus tervikuna hoopis 0,3 protsenti.

Majanduskasv ei ole mõistagi eesmärk omaette. Kuid on päris selge, et eelarvesisese ümberjagamise ning kärpesurvega me riigi arengus uut kvaliteeti ei saavuta. Ohu märk on seegi, et nullkasv esineb tingimustes, kus Euroopa Liidu toetusraha moodustab arvestatava osa meie eelarvest.

Ilmunud Äripäevas, 20.02.2014

UKRAINA - EURAASIA TULEVIKU MÕJUTAJA

Euroopa Liit peaks andma üheselt mõistetava signaali – Euroopasse kuuluval Ukrainal on tulevikus võimalik saada selle ühenduse kandidaatriigiks.

Varem või hiljem pidi see juhtuma. Ukraina paiknemine geopoliitilisel ristteel on ammu teada, kuid viimaste kuude sündmused on selle esile toonud ilmekamalt kui kunagi varem. Ka need, kes on pidanud Huntingtoni rajajooni või Brzezinski ennustusi liialdusteks, on täna ärganud ja jälgivad põnevuse või isegi hirmuga, mis saab.

Ukraina on aegade jooksul Lääne ja Ida tõukumiste ja tõmbumiste läbi olnud korduvalt jagatud ja liidetud. 20. sajand polnud siin sugugi erandiks, kuigi Nõukogude impeeriumi lagunemine tõi lõpuks kauaoodatud vabaduse.

Sarnaselt Eestiga asus Ukraina toonane eliit oma riiki rajama kohe pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni, mis oli paisanud Vene impeeriumi võimuvaakumisse. Esimesest maailmasõjast räsitud ning enamlaste poolt raputatud Venemaa lagunes silmade all.

23. juunil 1917 kuulutati algselt Venemaa koosseisus ning 25. jaanuarist 1918 iseseisvalt välja Ukraina Rahvavabariik (ukr k: Українська Народня Республіка,  УНР) Pärast enamlaste riigipööret Venemaal kuulutati Harkivis välja ka Ukraina Nõukogude Vabariik. Umbes sama mustri järgi arenesid toona sündmused ka Eestis. Iseseisvuse väljakuulutamise järel püüdis Nõukogude Venemaa Eesti kommunistide toel maad ja võimu tagasi võita.

Iseseisvusest iseseisvuseni

Erinevalt Eestist läks aga Ukrainal toona palju hapramini. Kahjuks ei suutnud sisemiselt lõhestunud Ukraina oma vabadussõda võita ning 18. märtsil 1921 Riias sõlmitud leping Poola, Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Ukraina vahel pani punkti lühikeseks jäänud püüdlustele rajada iseseisev Ukraina riik.

Nõukogude Liit maksis rängalt kätte ukrainlaste vabaduspüüdlustele. Stalini korraldusel 1932–33 läbi viidud genotsiid, mida me tunneme holodomori nime all, hävitas suure osa Ukraina allesjäänud eliidist ning kustutas eluküünla miljonitel inimestel.

Uus katse iseseisvus välja kuulutada tehti Ukrainas Teise maailmasõja ajal. 15. novembril 1939 annekteeris Nõukogude Liit Lääne-Ukraina alad pärast seda, kui oli koos Natsi-Saksamaaga Teist maailmasõja vallandades jaganud Poola.

22. juunil 1941 ründas Saksamaa aga Nõukogude Liitu ning neli päeva pärast Nõukogude vägede taandumist 30. juunil 1941 kuulutas Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni (ukr k: Організація Українських Націоналістів, ОУН) Stepan Bandera juhitud tiib Lvivis välja iseseisva Ukraina riigi. Kuigi deklaratsioonis oli tehtud sügav kummardus Hitleri Saksamaa suunas, tegid just sakslased Ukraina uuele iseseisvuspüüdlusele mõne päevaga kiire lõpu. Bandera mürgitati omakorda KGB mõrvaragendi poolt 15. oktoobril 1959 Münchenis.

Teise maailmasõja järel pidasid ukrainlased läänepoolsetel aladel veel aastaid heitlust Nõukogude võimu vastu, kuid olid sunnitud lõpuks ülekaalukale jõule alla vanduma. Ukraina vastupanuvõitlejate juht Roman Šuhhevõtsh langes varitsuses 1950. aastal Lvivi lähedal. Ühtedel andmetel arreteeriti vahemikus 1944–1952 enam kui 600 000 lääneukrainlast, kellest kolmandik mõrvati. Ukraina oli taas surutud Moskva kontrolli alla.

Kõik muutus 1991. aastal pärast Nõukogude impeeriumi varisemist. 1. detsembril 1991 toimunud iseseisvusreferendumil toetas Ukraina sõltumatust üle 92 protsendi hääletanutest ehk peaaegu 29 miljonit Ukraina elanikku. Sellega kinnitati rahva poolt Ülemraada 24. augustil 1991 vastu võetud iseseisvusdeklaratsioon.

Uus algus

Kuid ikkagi, miks on Ukrainale omistatud eriti viimase paari tosina aasta jooksul kogu Euraasia tuleviku ühe olulise määraja roll? Selleks on mitmeid põhjuseid, mõned on ilmsed ja paistavad kaugele, mõned jälle hoopis kaudsed ning tajutavad vaid suuremaid protsesse arvesse võttes.

Ukraina geopoliitiline tuumikasend hakkas maailmale kohale jõudma hetkel, kui Nõukogude impeerium kokku varises. Suure muutuse keerises oldi eeskätt lääneriikide pealinnades mures Ukrainas paiknenud rohkem kui tuhande tuumalõhkepea pärast. Strateegilise tuumaarsenali poolest oli Ukraina USA ja Venemaa järel tollal koguni kolmandal kohal. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina kokku jäid aga Ukraina selja taha.
Ameerika Ühendriikide president George H. Bush teatas tuumarelva võimalikku levikut kartes veel 1991. aasta augusti hakul Kiievis, et Nõukogude Liidu lagunemine polevat Ukraina huvides. Vaevalt kolme nädala pärast oli aga Moskva võim lagunenud ning Ukraina kuulutas ennast iseseisvaks.

Tuumaküsimus lahenes aga vaatamata kartustele suurema mureta. 1994. aastal ühines Ukraina tuumarelva levikut piirava leppega ning paar aastat hiljem olid kõik tuumalõhkepead kas hävitatud või transporditud Venemaale.

Ukraina tuumadesarmeerimisel mängis väga olulist rolli Budapesti memorandum, mis sõlmiti Venemaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide vahel 5. detsembril 1994. Selles lubasid osapooled austada Ukraina piire vastavalt Helsingi lõppaktile ning kohustusid mitte kasutama Ukraina vastu jõuga ähvardamist. Kiievis hinnati seda kui julgeolekutagatist.

Pärast tuumaküsimuse lahenemist kadus Ukraina suurriikide radarilt peaaegu kümnendiks. Alles oranž revolutsioon 2004. aastal tuletas paljudes pealinnades taas meelde, et Ukraina tegur on endiselt olemas ning vajab tähelepanu. Sündmused Kiievis ja regioonides andsid esimest korda märku tärkavast kodanikuühiskonnast, kes on valmis kaitsma demokraatlikke väärtusi ning Ukraina sõltumatust.

Sisemised vastuolud revolutsiooni võitjate seas, laienev korruptsioon ning habras majanduslik olukord andsid suurtele lootustele tagasilöögi. Paljuski juhtus see objektiivsetel põhjustel, sest eeldada vähese riigikogemusega suurriigilt kiiret siirdeprotsessi oleks olnud ennatlik. Mis seal rääkida Ukrainast, kui isegi Ida-Saksamaal on läinud oodatust palju keerulisemalt.

Lääneriikides on seejuures Ukrainaga seonduvat analüüsides sageli kannatust nappinud. Oranž revolutsioon ei saanud mingil viisil olla võluvitsaks, vaid oli kõigest üks esimesi samme Ukraina iseolemise kindlustamise teel.

Ei maksa unustada, et Ukraina on territooriumi poolest Euroopa suurim riik. Prantsusmaa on küll nominaalselt veidi suurem, kuid seda ühes väljaspool Euroopat asuvate territooriumitega. 45 miljonit elanikku asetab Ukraina samasse suurusjärku Hispaania ja Poolaga.

Kui veel lisada, et aastatel 1991–1999 kaotas Ukraina oma sisemajanduse kogutoodangust 60 protsenti ning Nõukogude käsu- ja vargamajanduse juured on veel sügaval ühiskonnas, siis pole imestada ka siirdeprotsesside keerukuse üle.

Väärtuskonflikt ja ringkäendus

Vaatamata oranži revolutsiooni koidikul tekkinud lootusele jätkas efektiivset riigijuhtimist halvav korruptsioon kasvu. Viktor Janukovõtši võit 2010. aasta presidendivalimistel viis teatud tagasipöördumiseni vana ringkäendusmudeli juurde.

Rahvusvahelise korruptsiooniindeksi järgi asus Ukraina 2012. aastal 176 riigi seas 144. kohal koos Kameruni, Süüria, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Bangladeshiga. President Janukovõtš tunnistas 2011. aastal ühes oma kõnes, et riik kaotab korruptsiooni tõttu aastas vähemalt 2,5 miljardit dollarit. Paraku ei tema ise ega Ukraina valitsus pole teinud suurt midagi korruptsiooni ohjeldamiseks.

Just see saigi üheks suurimaks katalüsaatoriks rahvarevolutsiooni ilmingutele, mida me oleme jälginud viimaste kuude jooksul nii Kiievis kui mujal Ukrainas. Lisaks veel president Janukovõtši kannapööre lõimumiselt Euroopa suunal, mis paljude ukrainlaste jaoks on eksistentsiaalse tähendusega küsimus.

Sisuliselt on Ukraina oma siirdearengus jõudnud väärtuskonflikti keskmesse. Täna seisneb keskne küsimus järgmises – kas suudetakse välja rabeleda Nõukogude-aegsest vassimisest ja varastamisest läbiimbunud taagast ning siseneda samm-sammult euroopalikku väärtusruumi või jääb endiselt peale arengut pärssiv ringkäendussüsteem.

Seejuures ei käi eraldusjoon pelgalt mööda geograafilisi või rahvuslikke (kolm neljandikku elanikkonnast on ukrainlased, 17 protsenti venelased) piire. Ukraina on mõistagi keeruline nähtus, kuid vaevalt paarkümmend aastat oma riigi kestmist on süvendanud inimestes veendumust– iseseisev Ukraina on miski, millest nii lihtsalt enam ei loobuta.

Teiste sõnadega võib öelda, et sõltumatu Ukraina püsimine ja tugevnemine asetab arengud kogu Euraasias uude valgusse. Erinevus oranži revolutsiooni perioodiga seisneb selles, et tollel hetkel oli Venemaa oma välispoliitikas vähem agressiivsem ning USA ja Euroopa Liit koos jällegi mõjujõulisemad. Isegi Hiinal polnud siis veel maailmas mängida sellist olulist rolli kui täna.

Seega on ilmne, et Ukraina küsimus kätkeb eneses praegu väga erinevaid jõujooni ning sõltuvalt sündmuste arengust võivad need jõujooned ka muutuda. Veelgi enam, jõujoonte muutumine muudab varem või hiljem paratamatult ka suurjõudude endi sisemist konfiguratsiooni. Eriti puudutab see Venemaad ning Euroopa Liitu.

Alustan aga Ukrainast endast. Viimaste kuude sündmused on teinud selgeks, et riiki ootab ees suurem poliitiline puhastus. Peaminister Mõkola Azarovi valitsuse tagasiastumine ei jää ilmselt lõplikuks lahenduseks. Selleks on Maidanil valatud veri liiga kallis. Seega võib eeldada, et Ukrainat ootavad ees põhiseadusreform ning ennetähtaegsed valimised.

Kogu selles eelseisvas protsessis on olulisim küsimus, kuidas suudab Ukraina poliitiline eliit või siis vähemalt võimule ihkav opositsioon strateegilistes küsimustes kokku leppida ning eesmärke hiljem ka ellu viia. Kui tahetakse soovitud edasiliikumist, siis ilma strateegilise valikuta Ida ja Lääne vahel pole võimalik nähtavas tulevikus ei majanduse tugevnemine ega ka ühiskonna stabiilsem arenguvektor. 

Kiiev on kaks aastakümmet püüdnud ajada kahesuunalist välispoliitikat, mis on täiesti mõistetav paljude põhjuste tõttu. Ka täna ei maksa unustada tõsiasja, et Kiievist sai enam kui 800 aastat tagasi alguse õigeusu levik tänapäeva Venemaale ning seda seost pole võimalik ühegi poliitilise otsusega olematuks muuta. Küsimus on pigem selles, kuidas tõlgendada seda spirituaalset sidet 21. sajandi kontekstis.

Seega ei tohiks Lääne väärtusruumile orienteeritud Ukraina strateegiline valik kuidagi tähendada, et tegemist on Venemaa-vastase sammuga. Sõltumatu Ukraina on Venemaale pigem päästerõngas. Loomulikult, kui Venemaa liidrid sooviksid väljuda sajanditepikkusest nõiaringist ja keskenduda eeskätt oma enda riigi moderniseerimisele.

Ukrainale oleks sisemise konflikti areng vägivalla eskaleerumiseni ning kardetud kodusõja puhkemiseni katastroofilise mõõtmega. Viimast kahjuks pole täiel määral võimalik välistada. Võimalik, et see teadmine survestab ka tänaseid Ukraina poliitikuid suuremale vastutustundele ning töötava lahenduse leidmisele.

Pole mingit kahtlust, et Ukrainas toimuval on kõige suurem mõjujõud Venemaale. Seetõttu pole ka imestamisväärne, et president Vladimir Putin isiklikult pühendab Ukraina-suunalisele poliitikale palju aega.

Moskva ja Euroopa julgeolek

Tuleb silmas pidada, et Nõukogude Liidu lagunemisest saadik on Venemaa välispoliitika keskmes  olnud reintegratsiooni taotlemine. See aga omakorda kasvab välja palju sügavamast Vene ekspansionistlikust välispoliitilisest traditsioonist.

Nii pole USA endise presidendi Jimmy Carteri julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinski omaaegses laialt levinud väljaütlemises midagi erakordset. Tõepoolest, vaid Ukrainat kontrollides on Venemaal võimalik taastada endise impeeriumi osaline hiilgus. Kui seda ei juhtu, võib tugevnev demokraatlik Ukraina kujuneda omakorda pikemas perspektiivis muutuste katalüsaatoriks Venemaal.

Seega on praeguse Venemaa juhtkonna ees tõsine valik. Kas teha kõik Lääne mõju tagasitõrjumiseks Ukrainas või olla tulevikus vastakuti kasvava sisemise survega poliitilisteks muutusteks. Juba 2004. aastal nägime, et Venemaa juhtkond oli tõsiselt häiritud värvilistest revolutsioonidest Gruusias ja Ukrainas ning nende võimalikest järelmõjudest Moskvas.

Seda arvesse võttes võime eeldada, et Venemaa on valmis rakendama Ukraina vastu väga erinevaid mõjutustegevusi alates tavapärastest eriteenistuste operatsioonidest ja majandussanktsioonidest kuni Ukraina territoriaalse terviklikkuse küsimuse alla seadmiseni.

Ei maksa unustada, et Venemaa president Putin on seadnud eesmärgiks käivitada 1. jaanuarist 2015 Euraasia majandusühenduse. Tegemist on uue ja seni tõsisema katsega viia endise Vene impeeriumi ruumis läbi reintegratsioon. Kuigi senised katsed kasvõi SRÜ (Sõltumatute Riikide Ühendus) näol on osaliselt läbi kukkunud, ei tohiks Moskva püsivat huvi keegi alahinnata. Seni, kuni Kremlis püsib arusaam Nõukogude Liidu varisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist, püsib ka Venemaa liidrite kiusatus vana kord ühel või teisel viisil taastada.

Venemaa surve äärmuslikum tulemus oleks Ukraina territoriaalse terviklikkuse kahtluse alla seadmine. Tegelikult on juba varemgi Moskva rakendanud Kiievi ohjamiseks meetodeid, mis on vastuolus 1994. aasta Budapesti memorandumiga ning mis otseselt on suunatud Ukraina suveräänsuse vastu.

Vene poliitikud on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt suusoojaks ähvardanud Ukrainat tükeldamisega, kui see ei järgi Moskva tahet. Mõistagi on peamine sihtmärk Krimmi poolsaar, mis läks Ukraina koosseisu Nikita Hruštšovi kingitusena 1954. aastal. Toona möödus 300 aastat Perejaslavi lepingust, millega Ukraina kasakad vandusid truudust Vene tsaarile.

Krimm on Venemaale mugavaks mängukanniks. Juba 1991. aasta iseseisvusreferendumil hääletas Krimm kõige ülekaalukamalt Ukraina sõltumatuse vastu. Kui isegi kõige idapoolsemas Luganskis oli toetus iseseisvale Ukrainale 83 protsenti, siis Krimmis kõigest 54 protsenti. Umbusk Ukraina suhtes on elanud tänaseni.

Lisaks on viimastel aastatel Krimmis massiliselt jagatud Vene passe ning Musta mere laevastiku lepingujärgne kohalolek järgmiseks 30 aastaks paneb paika selle mänguruumi, mis Moskval kõige halvema stsenaariumi puhul tekiks.

Ukraina käekäik ei avalda mõju üksnes ida suunal. Kuigi lääneriikides tajutakse seda täna veel vähe, sõltub Ukraina saatusest ka eeskätt Euroopa julgeolek. Lääne pealinnades püütakse kohati veel tänagi taandada Ukrainas toimuv pelgalt sisekriisiks, millel polevat mingit seost geopoliitiliste mõjudega.

Euroopa Liidu Vilniuse tippkohtumise eel ja ajal toimunu kinnitas, et Brüsseli bürokraatlik ja tabuteemadega palistatud välispoliitika ei saa olla loodetud eesmärke silmas pidades tulemuslik. Ka Ühendriikide keskendumine Lähis-Ida teemadele jättis Washingtoni algselt passiivsesse positsiooni.

Alles Ukraina rahva tugev meelsusavaldus on sundinud ka lääneriike oma poliitikat ümber mõtlema. Euroopa pealinnades on hakatud täna mõistma, et üksnes assotsieerumis- ja vabakaubandusleppega pole võimalik Ukraina sõltumatust positiivselt toetada.

Kahasse käimasolevate poliitiliste muutustega Ukrainas peaks Euroopa Liit andma üheselt mõistetava signaali – Euroopasse kuuluval Ukrainal on tulevikus võimalik saada kandidaatriigiks, kui ta seda soovib ning selleks vajalikud reformid ette võtab.

Teiseks väga oluliseks sammuks peaks olema Euroopa Liidu ja USA ühine plaan Ukraina majanduse toetamiseks, et minimeerida võimalikke tagasilööke idapoolse kaubandusembargo puhul. Rahvusvaheline laenuprogramm keskenduks tegelikele vajadustele kahasse moderniseerumist toetavate reformide elluviimisega. Sellisest programmist oleks lõppeks võitjad kõik, tegelikult ka Venemaa.

Pole kahtlust, et eelseisvad kuud määravad ära Ukraina arengusuuna. Milliseks see kujuneb, sõltub eeskätt Ukraina poliitikute ja rahva otsustest, kuid sugugi mitte väike roll pole mängida ka Ukraina naabritel.

Ilmunud Diplomaatias nr 125/126, 2014.

teisipäev, 18. veebruar 2014

EESTI-VENE SUHETEST PIIRILEPINGUTE VALGUSES


Pole kahtlust, et täna asetleidev piirilepingute ja diplomaatilise kinnisvara leppe allakirjutamine on viimase paarikümne aasta üks tähelepanuväärsemaid diplomaatilisi sündmusi Eesti ja Venemaa suhetes.

Mõlema lepingu saamislugu on olnud pikk ja keeruline ning on nõudnud meie diplomaatidelt palju leidlikkust ja kannatust. Kahepoolsetes suhetes on samas veel pikk tee minna, et me võiksime neid kirjeldada kui vastastikku heanaaberlikke ning kasutoovaid. Aga selline on olnud ja on Eesti strateegiline eesmärk suhetes kõigi oma naabrite, sealhulgas ka Venemaaga.

Eesti-Vene suhted on käinud läbi tõusude ja mõõnade, kusjuures peahoovuseks on kõik see, mis ühel või teisel määral on seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Kremlis püsib jätkuvalt arusaam, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Seega teinekord kostuv küsimus – miks Eesti ei suuda Venemaaga suhelda sarnaselt Soomega, põrkub mineviku varjudelt kiiresti tagasi.

Samas on nii Eestil kui ka Lätil ja Leedul õnnestunud viimase kahekümne aastaga teha oma suveräänsuse kindlustamiseks ära rohkem kui kunagi varem iseolemise ajaloos. Balti riigid suutsid kõigepealt leida kiire rahvusvahelise toetuse Vene vägede lahkumiseks 1994. aastal ning seejärel ühineda nii Euroopa Liidu kui NATOga.

Kui esimene samm poleks õnnestunud, oleks ka teised kaks jäänud venima ning täna oleks meil olnud juba peaaegu võimatu sama edukad olla kui 2004. aastal. President Lennart Meri poolt omal ajal viidatud ajaloo võimaluste aken sulgus meie selja taga.

Täna näeme, kui keeruline on Gruusial saavutada isegi NATO liikmelisuse tegevuskava ning Ukrainal läheneda Euroopa Liiduga. Venemaa kaasaegses välispoliitikas on alati olnud esireas Lääne huvide ja kohaloleku tõrjumine endise impeeriumi ruumis. Viimastel aastatel on see muutunud oluliselt jõulisemaks ning Gruusia puhul ei hoitud tagasi ka konventsionaalse jõu kasutamisest.

Seda taustsüsteemi arvestades on Eesti erinevad valitsused läbi viimase paari tosina aasta keskendunud suhetes Venemaaga väikeste sammude taktikale – lepime kokku seal, kus see on võimalik ning viisil, mis ei kahjusta meie enda huvisid. Üheks selliseks teemaks on läbi aegade olnud ka Eesti-Vene piirilepete küsimus.

Rahvusvahelistes suhetes kehtib jagatud põhimõte, et piirid naaberriikidega on lepingutega kinnitatud ning seega on piirilepete olemasolu pigem reegel kui erand. Juba 1990ndate aastate alguses mõisteti Eestis, et piirilepingute sõlmimisel Venemaaga on meie julgeolekule  positiivne mõju. See aitab suurendada stabiilsust ja ettearvatavust riikidevahelistes suhetes ning välistab võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulisel teemal nagu seda on riikide territooriumid. Selgelt paika pandud ja maha märgitud piir on seega oluline julgeolekut kindlustav tegur.

Arvestades rahvusvaheliste suhete seisu ning Eesti julgeoleku huvisid tegi peaminister Andres Tarand 1994. aasta detsembris otsuse nõustuda Tartu rahu järgse piiri korrigeerimisega viisil, mis ei kahjustaks meie õigusliku järjepidevuse põhimõtet. See lähenemine sai aluseks Eesti delegatsioonile piirikõnelustel ning sellest tulenevalt lepiti 1999. aastaks Venemaaga lõplikult kokku nii mere- kui maismaapiiri kulgemine. Tuleb silmas pidada, et Tartu rahu järgset piiri küll muudeti, kuid 16,8 kilomeetri pikkune piirilõik on jätkuvalt identne 1920. aastal kokkulepituga.

Eesti ei ole Venemaale piirilepete kokkuleppimisel teinud ühtegi põhimõttelist järeleandmist, kui mitte arvestada Teise maailmasõja tulemustest tingitud muutusi Euroopa poliitilisel kaardil. Ei maksa unustada, et Nõukogude Liiduga sõdinud Soomel tuli iseseisvuse säilitamise huvides loobuda enam kui kümnest protsendist oma sõjaeelsest territooriumist.

Juba Eesti Põhiseaduslik Assamblee nägi 1992. aastal ette, et põhiseaduse paragrahv 122, mis käsitleb riigipiiri kulgemist, sõnastatakse viisil, mis võimaldab Tartu rahu järgse piiri korrigeerimist põhiseadust ennast rikkumata. Seetõttu on ka piirilepete põhiseaduslikkust kinnitanud erinevatel aegadel õiguskantslerid Erik-Juhan Truuväli, Allar Jõks ja Indrek Teder.

Õigusliku järjepidevuse põhimõte oli eriti tähtis just viimaste piirikõneluste käigus, mis algasid 2012. aasta oktoobris. Kuna 2005. aastal sõlmitud lepped jätsid just õigusliku järjepidevuse osas toona liiga avara tõlgendamisruumi, saavutas Eesti nüüd lepete muutmise täiendava klausliga. Professor Lauri Mälksoo ettepanekul lisatud klausel, et leping puudutab eranditult riigipiiriga seonduvat, seisab vastu ohule, et sõlmitavat lepingut tõlgendatakse Eesti Vabariigi tahte ja ühtlasi meie põhiseaduse vastaselt.

Pole üleliigne rõhutada, et õiguskantsler Tederi kinnitusel ei mõjuta Eesti-Vene riigipiiri lepingu sõlmimine eelnõus välja pakutud kujul Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alusena ja Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjana.


Piirilepete sõlmimine ja lõplik jõustamine võimaldab keskenduda kahepoolsete suhete lepingulise baasi laiendamisele. Ainuüksi piirileppe artikkel 8 näeb ette, et mitmed riigipiiri praktilise toimimisega seotud küsimused (näiteks piiriesindajate tegevus, veekasutuseeskirjad, laevandus, piiril asuvate sildade ja hüdrotehniliste rajatiste ühine kasutamine, kalastustingimused) reguleeritakse eraldi kokkulepetega. Suur töö on alles ees.

Arvamuslugu ilmus 18.0214 Õhtulehes. Foto on suvest 2012, kui külastasime Vene kolleegidega Seto teemaja.

pühapäev, 2. veebruar 2014

UUS MEEDIA JA PSÜHHOLOOGILINE KAITSE


Kui ma 2000. aasta algul Postimehe peatoimetaja kohalt lahkusin, oli Eesti veebimeedia veel lapsekingades. Õigemini polnud Postimehe jaoks seda veel päriselt olemaski. Netileht oli vaid paberlehe peegeldus. Online-toimetust polnud ning mingit elu veebiküljel ei toimunud.

Toimetuse tegevus keskendus iga päev paari tähtsama koosoleku ümber, kus räägiti sellest, milline uudis võiks olla järgmise päeva lehe esikülge väärt ning millised lood olid erinevatele alatoimetustele keskseteks teemadeks.

Suureks tehnoloogiliseks hüppeks oli siis hoopiski sideteenuse areng viisil, mis võimaldas 1998. aasta kevadel  Postimehe toimetuse kolida trükikojata Tartust Tallinnasse. See tagas Postimehele toonases teravas konkurentsis Eesti Päevalehega turuliidri positsiooni.

Lugeja hinnang ja vastukaja ilmunud artiklitele või lehele tervikuna selgus kas kirjades toimetusele või avaliku arvamuse küsitlustes. Tõsi, Delfil oli tollal juba esimene online-elu kogemus olemas, kuid veel võrreldamatu tänasega.

Veidi enam kui tosina aastaga on olukord muutunud rohkem kui kunagi varem meedia ajaloos. Varasemad suured raputajad olid kindlasti telegraafi, raadio ja televisiooni leiutamine. Suure murrangu hõngu hakkas aga rohkem tundma 1980ndatel aastatel, kui korraga trügisid inimeste meediaharjumustesse nii CNNi ööpäevaringsete uudiste fenomen kui esimestesse koduarvutitesse jõudnud netiväljaanded.

Interneti ja lairiba kiire levik viimasel paarikümnel aastal on olukorda sedavõrd muutnud, et muidu nii konservatiivse meediahoiakuga Mart Kadastik oli hiljuti sunnitud tõdema paberväljaannete paratamatu taandumise või koguni kadumise võimalikkust.

Kadastikul on ilmselt õigus. Vaadates kasvõi enda uusi meediatarbimise harjumusi ning rääkimata Angry Birdsi põlvkonnast võib olla päris kindel, et meid ootab peagi ees veelgi suuremate muutuste ajastu. Ja see võib tulla kiiremini ning viisil, mida me täna ei pruugi ette aimata.

Veel 1997. aastal Postimehe Moskva korrespondendina töötades pidin kehva sidekvaliteedi tõttu enamiku oma lugudest Eestisse saatma faksiaparaati kasutades. Harvad polnud ka juhud, kui lugeisn loo läbi telefoni toimetuse makile, kust see siis uuesti arvutisse löödi. Siis tundusid tänased infojagamisviisid ulmelistena.

Täna kanname nutitelefoniga endaga igal hetkel kaasas sisuliselt tervet ilma. Kommentaaridest tiine infotulv on meeletu – suurväljannetest blogide ning netitelest säutsudeni. Mida aeg edasi, seda vähem on inimesed sõltuvad etteantud teleprogrammidest või toimetajate suvast. Valikuid tehakse hetkeemotsioonist ja kitsast huvist. Samas on valikusõel inimestel väga erinev ning sageli sõltub see meediatarbija haridustasemest. Teisisõnu avab tänane meediakeskkond erakordselt suure võimaluse manipulatsiooniks või ka valeinformatsiooni levitamiseks viisil, millest võisid näiteks eriteenistused kõigest paarikümne aasta eest vaid unistada.

Eesti ja paljud vaba maailma riigid on interneti levikust võitnud rohkem kui me oskame täna ette kujutada. Ilma infotehnoloogilise revolutsiooni viljade kasutamiseta poleks me nähtavasti oma siirdeprotsessis olnud nii kiired ja edukad. Ja mõistagi  poleks Eesti täna maailmas tuntud kui innovaatiline e-riik, kui me poleks osanud juba aegu tagasi teha julgeid otsuseid kasvõi näiteks ID-kaardi juurutamise näol.

Meediaga pole teisiti. Nii avatud, vahetut ja võimalusterohket meediaruumi poleks netita võimalik ette kujutada. See on olnud kiire ja samas paratamatu areng. Isegi autoritaarsetes ühiskondades on internet avanud “õhuaknad”, mida tavameedia poleks iialgi suutnud. Tõsi, riigiti on interneti kättesaadavus siiski erinev ning võib eeldada, et lähematel aastatel pigem suureneb surve valikulise või osaliselt piiratud netikasutuse kasvu suunas. Eriti riikides, kus vaba arvamust käsitletakse ohuna võimu püsimisele.

Uue ja samas üha kaootilisema meedia levik ning inimeste meediaharjumuste muutumine on parajaks väljakutseks ühiskonna sidususe säilitamisel või ka moodsamalt öeldes psühholoogilise kaitse tagamisel.

Uue meedia ajastu on ühtlasi andnud sõnale sellise jõu ja mõju, mida varem ei suutnud ka kõige hinnatumad kirjanikud või peened sõnamoonutajad. Kui parafraseerida briti poeedi George Gordon Byroni mõttetera miljonit mõtet tekitavast tinditilgast, siis tänane ülidünaamiline meediaruum võib hetkega haarava pealkirja kaudu kujundada kümnete miljonite inimeste arvamust.

Kommunistlikust Rumeenisat 1970ndate aastate lõpus Läände põgenenud Ceaușescu luureülem kindral Ion Mihai Pacepa on oma äsja ilmunud raamatus “Disinformation” suurepärase detailirohkusega avanud kunagise Nõukogude luuresüsteemi võimekuse ning ka sihikindluse valeinformatsiooni levitamisel.

Pacepa tähelepanu keskmes on muuhulgas see, kuidas KGB kõikvõimalikke skeeme ja sõnumikanaleid (uudistest teatrini) kasutades püüti kujundada maailma avalikkuse arvamust Teise maailmasõja aegse paavsti Pius XII kohta nii, et inimestel jääks meelde tema seotus Hitleriga. Selle valega püüdis Moskva õõnestada kommunistliku režiimi üht suuremat vastustajat – Vatikani. KGB muidugi ei eksinud oma analüüsis – Poola päritolu paavst Johannes Paulus II, keda KGB püüdis ka tappa, oli oma tegevusega üks mõjukamaid persoone Nõukogude impeeriumi lammutamisel.

Milleks tegin siin viite Pacepa raamatule, mis loodetavasti leiab peagi kirjastamise ka Eestis? Aga ikka selleks, et paremini mõista meelemõjutustehnoloogia olemust. Ajad on küll teised, kuid põhitõed ikka samad. Nii nagu ei kao luuramine kuhugi, nii ei kao ka mõjutustegevus.

Uus meedia annab selles vallas täna kätte hoovad, mis oskuslikul kasutamisel võivad kujuneda tõsiseks julgeolekuriskiks riigile või rahvale, kelle vastu mõjutustegevus suunatakse. Eriti tõsine on see oht väikestes avatud meediaruumides, kus on  lihtsam tekitada emotsionaalset ebastabiilsust. Tulenegu see siis poliitilistest, ajaloolistest, etnilistest, rassilistest või mõnest muust tegurist.

Eestis võib selliseid näiteid tuua peaaegu igapäevaselt. Anonüümsed kommentaariumid on selleks veel eriti soodus pinnas, kus teadlikult võidakse teatud teemadel lugejate meelsust sihilikult suunata. Online-meedia edu on suuresti määratud klikisurvega. See tähendab, et kõige olulisem on pilt või pealkiri. Nii võib toimetajal teinekord kahe silma vahele jääda, et skandaalihõnguline lugu on lausa sisuvale või pole pealkirjal sisuga midagi ühist.

Üheks hiljutiseks ilmekaks näiteks on kasvõi USA endise kaitseministri Robert Gates’i sõnade väänamine. Täpsemini levis meie meediaruumis Vene uudisteagentuuri Interfax sõnum, mille kohaselt Gates oma äsjases mälestusteraamatus olla öelnud, et Balti riikide võtmine NATOsse oli viga. Tegelikult midagi sellist Gates pole kirjutanud, kuid esimesed pealkirjad juba tegid oma töö. Mõnel pool jõudis see ekslik uudis lausa trükki.

Aga ka rahvusvahelisel tasandil pakub uus meedia erakordse võimaluse isetekkelistele või teadlikult loodud globaalsetele kuulsustele või ka kuulsuse narridele. Mõistagi on enamikul juhtudel tegemist positiivsete näidetega. Gangnam stiil poleks Youtube’ita mingil viisil niisugust megapopulaarsust kogunud. Tänaseks on esimest klippi vaadatud ligi kahel miljardil korral.

Kuid mündil on ka teine ja palju tõsisem pool. Võtkem kasvõi Snowdeni või Assange’i juhtumid. 1990ndatel aastatel poleks neid mehi olemas olnud, sest sellisel viisil infolekke levitamine polnud lihtsalt võimalik. Siis oleks nende varastatud teave jõudnud vaikselt mõne luureteenistuse failidesse. Täna annab aga tundliku salateabega mõnusalt avalikkust mõjutada ning vastaste usaldusväärsust murendada.


Mida siis teha? Kindlasti pole lahenduseks piiramine ega keelamine. Vaba internetiga Eestis oleks see tulutu, sest sotsiaalmeedia teeb oma töö niikuinii ära. Küll on aga kõige lihtsamaks vahendiks tugev toimetajatöö. Nii nagu sõnal nii on ka toimetajal täna palju suurem roll, kui tal kunagi on olnud. Toimetaja teeb infomassiivist valiku ning viib lood avaldamiskõlbulikuks. Uue meedia kiirus ja sagedane pinnapealsus asetavad mõistagi omad raamid, kuid allikakriitika ja toimetuse jagatud liin on endiselt kvaliteedi tagajad. Mida professionaalsem on väljaanne, seda vähem jääb ka võimalusi välisele manipulatsioonile. Nii lihtne see ongi.

FOTO: sellel Tõnu Nooritsa pildil olen Postimehe Moskva korrespondendina küsitlemas 1996. aastal Vene kommunistide liidrit Zjuganovit.