Eesti suhete alustest Venemaaga

 

Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda vastu tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel. Teinekord mõlemat korraga.

 

Berdjajevit ümber sõnastades võime öelda, et Eestis pole ühtegi teist välispoliitilist teemat Venemaa kõrval, mis nii tuliseid kirgi ja kohati risti vastakaid arvamusi esile kutsuks. Mõistagi on selleks küllaga põhjuseid. Neist ehk peamine on pika aja jooksul settinud teadmine suure naabri agressiivsusest ning eriti lähiajaloo vägivaldsest kogemusest. See on süvendanud umbusku, mis ei kao ühe käeviipe või suletõmbega.

Eesti-Vene suhete lähiajalugu on veenev tõend sellest, kui keeruliselt kulgeb sajandeid vormitud impeeriumi lagunemine. Pean kohe ütlema, et meie viimase paarikümne aasta olulisim saavutus kahepoolsetes suhetes pärineb juba 1994. aastast. Vene võõrvägede lahkumine on meie taastatud iseseisvusaja suurim välispoliitiline võit. Just see tegi võimalikuks meie kiire tagasijõudmise Euroopa poliitilisse ruumi ühes kõige selle juurde kuuluvaga.

Selsamal 1994. aastal küsisin Moskvas Postimehe ajakirjanikuna Venemaa ekspeaministrilt Jegor Gaidarilt, mis ootab tema kodumaad ees. Gaidar jäi veidikeseks mõttesse ning vastas siis: «Venemaa tähtsaim dilemma on alati olnud: kas minna lääne või ida arenguteed mööda. See läbib kogu Vene ajalugu vähemalt 18. sajandist. Ka praegu on see dilemma täiesti olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.»

Nüüd, pea 20 aastat hiljem pole meie naabri valikutes miskit selgemaks saanud. Ühelt poolt püütakse ehitada strateegilisi suhteid Euroopaga, teisalt aga üritatakse kõigi jõududega vastanduda lääne väärtusruumile. Arusaamine Nõukogude Liidu lagunemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist segab vastastikku kasulikku arutelu tuleviku üle oma naabritega ning hoiab Venemaad kinni minevikuköidikutes.

Venemaa võimusüsteeme uuriv Londoni ülikooli professor Aljona Ledeneva on väga pessimistlik riigi demokratiseerumise suhtes. Tema hinnangul on pika aja jooksul kujunenud keerukatest kombinatsioonidest läbi põimunud vastastikuse sõltuvuse süsteem Vene võimu tipus sedavõrd elujõuline, et selle muutumist õigusriigile kohaseid reegleid järgivaks pole ette näha veel mitme inimpõlve jooksul. Kellel suurem huvi, soovitan lugeda Ledeneva värsket monograafiat «Can Russia Modernise?» («Kas Venemaa suudab moderniseeruda?»).

Venemaa peastaabi ülem kindralpolkovnik Valeri Gerassimov ütles alles märtsi algul avalikult, et demokraatlikud revolutsioonid (näiteks nagu «värvilised revolutsioonid» Ukrainas ja Gruusias) on samaväärsed välismaise interventsiooniga, mille vastu tuleb võidelda kõige erinevamaid, kaasa arvatud sõjalisi vahendeid kasutades. Pange tähele, et seda räägib õigusriigi väärtusi rõhutava Euroopa Nõukogu liikmesriigi esindaja. Loodetavasti pööratakse Strasbourgis sellele tähelepanu ja jõutakse seekord pehmest mõminast kaugemale.

Eelnev seab mõistagi Eesti välispoliitika kujundajate ja teostajate ette pikaajalise ülesande: kuidas edendada Venemaaga suhteid nii, et suudaksime oma väärtushinnanguid austades ja riigi suveräänsust hoides arendada konstruktiivset dialoogi mõlemat poolt rahuldavate lahenduste leidmiseks praegustele probleemidele.

Olukorra teeb siiski lihtsamaks teadmine, et praegu pole meil sellist karmi valikut, mida 1940. aasta sügisel oli sunnitud tegema üks Tartu rahuleppe autoreid Ants Piip. Ilmar Raamot kirjutab oma mälestustes, kuidas Piip talle siis selgitanud, et «rahvas ootab oma senistelt juhtidelt edasiseks poliitiliseks hoiakuks seisukohta või parooli. Rahvale tuleb selgelt ütelda: parem on Vene kui Saksa orientatsioon. Piip põhjendas seda pikemalt. Tema on elanud ja õppinud Peterburis ja võib kinnitada, et venelased on heatahtlikud ja koostöötahtelised inimesed. Nõukogude kommunism ei ole enam nii brutaalne, kui oli olnud 1917. aastal».

NKVD arreteeris Piibu 30. juunil 1941 ning 1. oktoobril 1942 suri ta Nõukogude vangilaagris.

Venemaa  investeerib praegu palju pehmesse mõjutustegevusse välisriikides, mille eesmärk on laiendada oma mõjusfääri kuni Euraasia Liidu loomiseni välja. Eks siin peegeldu eeskätt seesama ajaloo köidiklikkus. Mis puutub Eestisse, siis usun, et ettevõetav on pigem raharaiskamine.

Eesti valikud on selged ja pöördumatud. Me kuulume läänemaailma kultuuriruumi. Huntingtoni piir jookseb meist ida poolt. Isegi kõige vasakpoolsema valitsuse puhul oleks keeruline eeldada, et meie uueks sihiks saaks loobumine euroatlandi ruumist ning flirtimine SRÜ või Euraasia Liiduga. Uued Lauristinid ja Varesed ei veena vabas ühiskonnas kedagi.

Eesti suhted Venemaaga saavad seetõttu lähtuda meie jaoks kannatlikust ja oma rahvuslikke huvisid järgivast sammsammulisest liikumisest strateegilise eesmärgi poole, milleks on heanaaberlikkusel ja vastastikku lugupidavatel hoiakutel põhinev läbikäimine. Sinna on veel mõistagi pikk tee käia. Kuid sihikindlalt liikudes on see eesmärk pikemas perspektiivis siiski saavutatav. Selleks tuleb rakendada väga erinevaid võimalusi meie piisavalt rikkalikus välispoliitiliste aktivate laekas kahepoolsetest kontaktidest Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonideni välja.

Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni eelmise nädala visiit Moskvasse kinnitas, et küsimusi ja teemasid, mida kahel naabril arutada, on küll ja veel. Suur osa neist puutub ka meie igapäevaellu. Puudutagu see inimestevahelist läbikäimist või majandussuhteid, piiriüleseid koostööprojekte või hädaolukordade lahendamist. Järkjärguline edasiliikumine siin aitab rahvusvahelises mõõtmes kaasa ka Eesti kui avatud ja sõbraliku riigi kuvandile, mille järgi oleme ühtaegu värav nii Euroopasse kui ka Aasiasse.

Parim viis konkreetseid lepinguid ja kokkuleppeid saavutada on arusaadavalt konstruktiivse ja avatud dialoogi abil. Igatahes püüab riigikogu väliskomisjon oma parlamendidiplomaatias jätkata sama liini. Seejuures ei saa kuidagi eeldada, et kõigis küsimustes jõutakse mõlemat poolt rahuldava tulemuseni. Mõni küsimus leiab kergemini lahenduse, mõnes küsimuses aga jääme ilmselt veel pikaks ajaks eri arvamusele.

Arvamuslugu ilmus tänases Postimehes. Foto on tehtud 11.042013 Moskvas Riigikogu väliskomisjoni kohtumiselt Venemaa asevälisminister Vladimir Titoviga.

Müüdid ja tegelikkus Eesti-Vene piirileppes

Kuulasin täna tavapärase huviga Raadio 2 saadet "Olukorrast riigis", kus Anvar Samost ja Kalle Muuli muude teemade hulgas käsitlesid ka Eesti-Vene piirileppega seonduvat. Kuna saate autorid, eeskätt Kalle Muuli, esitasid antud teemal mõningaid selgitamistvajavaid seisukohti, siis otsustasin korra veelkord üle kirjutada, mis toimub ja mis ei toimu selles Eesti välispoliitikale tähtsas küsimuses. Loodetavasti viskab alljärgnevale pilgu peale ka Hans H. Luik. Teen seda läbi mõningate müütide ja  küsimuste, mida kas tahtlikult või tahtmata kiputakse rõhutama. 

1. Miks toimub kogu asi salajas, miks ei seletata? Oktoobrist asetleidvate piirikonsultatsioonide kontekstis tõusetus teema esimest korda juba läinud kevadsuvel, kui pikema diplomaatilise tegevuse järel ilmnes esimesi võimalusi tõepoolest mõlema poole huvisid silmas pidavate piirilepingute poole liikumiseks.  Rääkisin sellest teemast eelmise aasta 22. juuli Kuku Välismäärajas ning ka siin blogis võtsin näiteks sellel teemal sõna 7. juulil ja 9. oktoobril. Samuti on ilmunud artikleid ka meie ajakirjanduses, nagu näiteks Eesti Päevalehe juhtkiri 5. juulist 2012 "Soodne aeg piirileppeks" või samas lehes 10. oktoobril ilmunud artikkel. Lugusid ja arvamusi on mõistagi teisi. Pean ütlema, et praegune avatus leppe kõneluste ajal on erakordne ning kindlasti kaasaaitav parimale tulemusele. Loodetavasti ilmub homses Postimehes minu arvamuslugu IRLi seisukohtadest seoses piirileppega.

2. Kas Eesti poliitikud on teinud kannapöörde? Millest me räägime, millisest kannapöördest? Pigem vastupidi. Eesti positsioon on olnud kõigile teada ja järjekindel alates 1994. aastast, kui peaminister Tarand teatas Eesti valmisolekust alustada piiriläbirääkimisi. Selle kaheks pealiiniks olid: Eesti ei nõua tagasi Tartu rahu järgset piiri, kuid seisab selgelt õigusliku järjepidevuse põhimõtte eest. 2005. aastal sõlmitud lepete ratifitseerimisseaduses kinnitati õiguskantsler Allar Jõksi soovitusel pahatahtlikke tõlgendusvõimalusi ennetades, et Eesti õigusliku järjepidevuse põhimõte ei ole seatud kahtluse alla. Venemaa võttis seepeale allkirja tagasi ja nõudis ultimatiivselt, et Riigikogu muudaks ära ratifitseerimisseaduse deklaratsiooni. Seda ei teinud me siis ega ole selle järele vajadus ka täna, sest piirkonsultatsioonide käigus on ettevalmistamisel lepete uus tekst. Kuni tänase päevani on meie punased jooned olnud kõigile arusaadavad - seda kinnitasid ka Riigikogu kõik fraktsioonid ja fraktsioonidesse mitte kuuluvad saadikud eelmise aasta 9. oktoobri pöördumises valitsuse poole.

3. Miks on lepingutega nii kiire? Eesti-Vene piirilepingud on olnud lahtiseks küsimuseks sisuliselt Nõukogude Liidu lagunemisest saati. Läbirääkimised algasid 1994. aasta lõpul ning lõppesid sisuliselt juba 1996. aastal. Hiljem leppeid veidi täpsustati, kuid Eesti erinevad valitsused on lepete lõpliku jõustamise suunas tööd teinud vähemal viimased 15 aastat. Diplomaatilisel tasandil on püütud leida võimalusi 2005. aasta tupikust väljatulemiseks sisuliselt kohe pärast toonaseid sündmusi. Pärast pikka eeltööd jõuti eelmisel aastal mõlemapoolsele arusaamisele, et parim viis tulemuse saavutamiseks on lepete enda tekstis väljendada kummagi poole huvisid - meie poolelt, et sõlmitav lepe ei kompromiteeri Eesti õigusliku järjepidevuse põhimõtet (ehk siis rõhutatult tehnilise iseloomuga lepe või siis, et lepime kokku eriarvamustes) ning Venemaa puhul territoriaalsete nõudmiste puudumist kummagilt poolelt. Konsultatsioonid on olnud tänaseni konstruktiivsed ning kui nii edasi, võib pooli rahuldav tulemus ka jõuda allkirjatseremooniani.

4. Kas lepe on rohkem Venemaa või Eesti huvides? Riikidevahelised piirilepped on alati mõlema poole huvides. 

5. Miks Venemaal on seda lepet nüüd äkki vaja? Ma ei ole küll tunnetanud, et Venemaal oleks lepet rohkem vaja kui Eestil. Paar aastat tagasi Norraga piirilepet sõlmides (pärast 40 aastat vaidlusi) püüti ka seda lahti mõtestada, kuid ühtegi "vandenõud" ei avastatud. Meil on teada, et Venemaa president andis eelmisel aastal oma välisministeeriumile korralduse astuda samme piiride määratlemisel seal, kus küsimused lahti. Kui üldse otsida siit suuremat pilti, siis soovitaks heita pilgu Arktikasse. Sealsed piiriprobleemid omavad väga suurt strateegilist tähendust. 

6. Kas viide Tartu rahule kaob? Viidet Tartu rahule pole lepete tekstides kunagi olnud. Välisministrid Kallas ja Primakov otsustasid juba 1996. aasta kohtumisel Petroskois, et senistele lepingutele (kaasa arvatud Tartu rahule) piirileppe tekstis viiteid ei tehta. Tartu rahu mainiti 2005. aasta ratifitseerimisseaduses ainult selle pärast, et vältida pahatahtlikke tõlgendusi Eesti õigusliku järjepidevuse teemal. Tänaseks on konsultatsioonid andnud tulemuse, mis ei nõua meilt enam seesuguse  deklaratsiooni tegemist, kuna rõhutavad leppe tehnilist iseloomu. Seega nii Tartu rahu artikkel 2 kui meie õigusliku järjepidevuse põhimõte oleks uue leppe endaga kaitstud. 

7. Kas Riigikogu peaks 2005. aasta leppe ratifitseerimisotsuse tühistama? Ei pea. Kui Riigikogu ratifitseeris Euroopa Liidu Põhiseadusleppe, jäi see samuti jõustamata, kuna Prantsusmaa ja Holland olid leppe vastu. Siis tuldi uuesti kokku, tehti leppes mõned muudatused ning sõlmiti ja ratifitseeriti see uuesti, Lissaboni leppe nime all. Riigikogu ei teinud siis mingit tagasiulatuvat sammu Põhiseadusleppe suunas. Sama on käsitletav ka antud juhul Eesti-Vene piirilepete puhul. Kui piirilepped jõuavad seekord Riigikokku, on tegemist täiesti uue menetlusega.

8. Miks Riigikogu muutis 2005. aastal piirilepete teksti ja lisas sinna oma preambula? See on suurim müüt, mis kuidagi ei kipu tegelikkust tunnistama. Esiteks, parlament ei saa juba sõlmitud lepingute teksti muuta!! Parlamendi roll on kas lepe heaks kiita ehk ratifitseerida või tagasi lükata. Seega tegi Riigikogu 2005. aastal deklaratsiooni ehk preambula ratifitseerimisotsuses. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt on sellistel deklaratsioonidel siiski vaid siseriiklik mõju. Ka Venemaa on teinud erinevatele rahvusvahelistele lepetele oma deklaratsioonid ratifitseerimisseaduse teksti. 

9. Kas lepe on seotud Venemaa sooviga saada Euroopa Liidult viisavabadus? Kui üldse siin mingi seos on, siis äärmiselt kaudne. Eesti on ainus Venemaaga piirnev Euroopa Liidu riik, kellel on lahtine piiriküsimus Venemaaga. Läti tegi seda viimati 2007. aastal, Leedu veel varem. Venemaa viisavabadus Euroopa Liiduga on kinni aga hoopis konkreetsemates tingimustes, mida Moskva peab täitma, et olla valmis turvaliseks viisavabaduseks Euroopa Liiduga. Saksamaa liidukantsler Merkel ütles veel paar aastat tagasi, et tema meelest võiks küsimus kõne alla tulla umbes aastal 2020. Kõiki standardeid ja tehnilisi nõudmisi järgiv viisavabadus Venemaaga poleks üldse halb ka Eestile. Aga seda ainult ikka siis, et täidetud on tingimused ning samal määral on käinud vastav protsess ka idapartnerlusriikidega. Siin pole kohta poliitilistele kingitustele.

10. Mida Eesti saavutaks piirileppest Venemaaga? Iga riigi huvides, sealhulgas julgeoleku huvides, on õiguslikult määratletud piirid naabritega. Õigusselgus on esimene tähtis komponent siin. Piirileppega õnnestuks lahendada tänaseni eriti Peipsil kalastajaid häirivad segadused GPS koordinaatidega ning leiaks lõpliku lahenduse Narva lahes asuv "ei kellegi vesi". Venemaa on piirileppeid sidunud topeltmaksustamise vältimise leppe ratifitseerimisega. Eesti ratifitseeris selle leppe juba 2004. Läti kogemus näitab, et Venemaa võib tõepoolest oma ratifitseerimise piirileppe järel teha. Samas ei maksa kindlasti luua illusioone, et ühe küsimuse - kuigi piirilepe on oluline teema, lahendamine muudaks põhimõtteliselt kahepoolsete subete seisu. Ja veel, Eestil on vaja tõsiselt tegeleda riigipiiriseaduse muutmisega juhul, kui piirilepe jõustub. Piiri väljaehitamine omab konkreetset rahalist mõõdet.

11. Kas meie partnerid Euroopa Liidus on meile avaldanud survet leppe sõlmimiseks? Ei ole. Küll on aga arusaadavalt Euroopa partnerid väga huvitatud, kuidas piirikonsultatsioonid kulgevad. Tegemist on ju ikkagi Euroopa piiriga.

Kindlasti on küsimusi ja müüte ehk enamgi, kuid piirdun hetkel nende üheteistkümne väljatoomisega. Kõige olulisem on rõhutada, et Eesti rahvuslikes huvides on õiguslikult määratletud riigipiir Venemaaga. Seda on deklareerinud sisuliselt kõik Eesti koalitsioonivalitsustes töötanud erakonnad. Seda kinnitavad üksmeelselt ka tänased parlamendierakonnad. Kuid leppeid ei ole meile vaja igal tingimusel. Tänaseks peetud konsultatsioonid on arvestanud Eesti huvisid ning seda kirjutas parimal viisil lahti professor Lauri Mälksoo oma hiljutises Postimehe artiklis.

Foto on tehtud Narva jõel Narva-Jõesuu piirivalvekordoni lähistel.

Eesti rahvuslikes huvides on piirilepe Venemaaga

Eesti rahvuslikes huvides on riigipiiri õiguslik määratlemine Venemaaga. Seda on järjepidevalt taotletud juba alates 1994. aastast, kui algasid läbirääkimised peaminister Andres Tarandi valitsuse ajal. Just siis otsustati, et Eesti on nõus loobuma Tartu rahu järgse piiri nõudmisest, kuid mitte loobuma õigusliku järjepidevuse põhimõttest. Seda välispoliitilist ühisliini on hoitud tänaseni. 

Eesti-Vene piirilepped, aga tegemist on eraldi mere- ja maismaapiiri lepetega, said sisuliselt valmis juba 1990ndate aastate lõpul. Allkirjadeni jõuti 2005. aasta mais pärast seda, kuid Eestist oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Tookord lepinguid toetades otsustas Riigikogu õiguskantsler Allar Jõksi soovitusel rõhutada oma ratifitseerimisseaduses õigusliku järjepidevuse tähtsust, kuna leppe enda tekst võis jätta ruumi pahatahtlikuks tõlgendamiseks. Venemaa valuline reaktsioon näitas, et Riigikogu samm oli toona õigustatud.

Kaheksa aastat hiljem on Eesti ja Venemaa taas otsimas lahendust piirilepete lõplikuks jõustamiseks. Piirikonsultatsioonid algasid eelmise aasta oktoobris, kui pikaajalise diplomaatilise eeltöö järel andis Riigikogu valitsusele mandaadi kõneluste pidamiseks Venemaaga.

Riigikogus esindatud erakondade ühine seisukoht oli, et lepingute sissejuhatavat teksti tuleb muuta viisil, mis kaitseks õigusliku järjepidevuse põhimõtet ning võimaldaks seeläbi leppeid ratifitseerida täiendavat deklaratsiooni lisamata. Tänaseks oleme sellisele kompromissile jõudnud väga lähedale. Igatahes on Riigikogu väliskomisjon konsensuslikult toetanud diplomaatide tööd ning seni saavutatut.

Käimasolevad piirikonsultatsioonid on muuhulgas väga ilmekaks kinnituseks sellest, et kui Venemaa seda soovib, siis meie kahepoolsetes suhetes on konstruktiivne dialoog ning lahenduste otsimine vastastikkuse alusel täiesti võimalik. Loodetavasti on see kogemus killuks usalduse kasvatamisel Eesti-Vene suhetes.

Piirilepete lõplik jõustamine ei tähenda kindlasti põhimõttelist muutust kahepoolsetes suhetes, kuid avab võimaluse teistele küsimustele keskenduda. Üks esimesi jätkuteemasid võiks Venemaa poolt olla aastaid ratifitseerimist oodanud topeltmaksustamise vältimise leppe jõustamine. Eesti tegi seda juba 2004. aastal. Venemaa on pausi põhjendanud piirileppe puudumisega.

Arvamuslugu ilmus tänases Linnalehes (15.03.13)

Gaas, turg ja julgeolek

Eestis on viimastel nädalatel käinud põhjendatult aktiivne arutelu meie gaasituru tuleviku üle ning seda eeskätt veeldatud maagaasi (LNG) terminali võimaliku ehitamise ja asupaiga kohta. Räägitud on peaasjalikult sellest, kas Eesti üldse vajab suurt investeeringut ning  kui jah, siis milline on selle mõju meie energiajulgeolekule.

Kui täpne olla, siis arutelud gaasituru liberaliseerimise üle algasid juba aastaid tagasi ning on käinud ühte jalga Euroopa Liidu energiapoliitika suundumustega. Meie regioonis mõistagi on peamiseks tõukejõuks olnud ainusõltuvus ühest tarnijast, kelleks on Gazprom. Viimane on oma investeerimisplaane rakendanud päris sageli ka laiemate huvide teenistusse. Gazpromi on peetud Venemaa välispoliitika üheks efektiivsemaks tööriistaks. Eriti tuntavalt on seda mõõdet viimastel aastatel tunda saanud näiteks Ukraina kui Vene gaasi suurim transiitriik.

Veel mõned aastad tagasi näis veeldatud maagaasi terminali rajamise idee kauge unistusena, sest investeeringu maht oleks olnud lihtsalt ebamõistlikult suur. Ka veel täna kipuvad kriitikud viitama eeskätt Eesti turu väiksusele (meil tarbimine on näiteks 5 korda väiksem kui Soomel või Leedul). See on tõsine argument ning räägib sellest, et terminali reaalne majanduslik äratasuvus võiks mõeldav olla ikkagi regionaalse turu teenindamisega.

Euroopa Komisjon on oma analüüsis rõhutanud, et Balti regioonis oleks kõige mõsitlikum rajada LNG terminal Soome lahe kaldale – kas siis Soome või Eestisse. Turgude ühenduslülina on seejuures hädavajalik ka Soome lahe põhja kavandatava toujuhtme Baltic Connector ehitamine.

Tegelikus elus aga näib, et toimumas on suurem võidujooks erinevate terminalide ehitamiseks. Ja seda mitte ainult Eestis. Oma terminalidest räägivad nii Läti kui Leedu, rääkimata Poolast, kes juba terminali ka reaalselt ehitab. See kõik on paras väljakutse Balti ühtsele energiapoliitikale, mida siiani pole õnnestunud kõige valutumalt rajada ega rakendada.

Kogu selle pildi taustal on vaieldamatult olulisim küsimus ikka selles, kes hakkab kontrollima uusi investeeringuid ning milline on tegelik võimalus turu avamiseks konkureerivatele tarnijatele. Eesti strateegiline huvi oma energiajulgeolekut kasvatades peab olema siin väga selge – investeeringute planeerimine LNG terminali ehitamiseks on mõistlik vaid siis, kui see taandab monopoolse turukontrollija, võimaldab osa saada USAst kümnendi eest alguse saanud kildagaasi revolutsioonist tulenevatest hinnalangusmuutustest ning mille tulemusel on lõppkokkuvõttes võitjaks ikkagi lõpptarbija.

Riigikogu väliskomisjoni esimehena Eesti välispoliitikast

Seekordne välispoliitika arutelu Riigikogu täiskogul langeb ühte ajaga, kui oleme tähistamas Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Ühele väikeriigile on see aukartustäratav vanus. Meie enda ajalugu on meile õpetanud, kui olulist rolli ühe iseseisva riigi ajaloos mängib edukas diplomaatia ning püsivad liitlassuhted sõpradega.

1918. aastal oli maailm suure sõja järelmitest rabatud. Globaalne poliitiline kaart tegi läbi suure muutuse. Rahvusvahelistesse suhetesse lülitus palju uusi riike, nende hulgas ka Eesti Vabariik. Paraku polnud Esimese maailmasõja šokk siiski nii sügav, et see oleks Euroopa riike sundinud suveräänsust jagavale koostööle. Poliitilised arengud Saksamaal ja Venemaal surusid kontinendi peagi ohtlikesse vastandumistesse, mis lõppes suure katastroofiga.

  

Teise maailmasõja lõpul kujundatud maailmakord on paljuski püsinud tänaseni,  mida pole suutnud kõigutada ei Nõukogude Liidu varisemine ega ka Aasia esiletõus. Ometi on tänases maailmas kasvavalt palju küsimärke, mis suureneva võrgutiheduse juures sunnib riike tugevdama töötavaid ning otsima uusi koostöövorme.

Princetoni ülikooli õppejõud ja USA välisministeeriumi endine poliitikaplaneerija Anne-Marie Slaughter rõhutab, et 21. sajandi maailm on sedavõrd omavahel läbipõimunud, mistõttu enam ei kehti üksnes klassikalised riikidevahelised konfliktide ärahoidmiseks vajalikud tõukumised ja tõmbumised. Slaughter on seda nimetanud metafoorselt ka piljardi-palli-maailmaks.

“Me oleme liikunud maailmast, kus rahvusvaheline süsteem omas piiratud arvul tegijaid võrgustunud maailma, kus kehtib korraga lugematul arvul kombinatsioone,” rõhutab Slaughter. Võrgustunud on seejuures kõik – diplomaatia, sõda, äri, meedia, ühiskond ja isegi religioon.

Maailma mõjukeskuste paljunemine riikide, erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide, suurkorporatsioonide, meedia, vabaühenduste, ususektide ja isegi perekondade kaudu on lisanud just eriti viimasel kümnendil rahvusvahelistesse suhetesse sellise dünaamika ja ristsuhete võrgustiku, millega konventsionaalne diplomaatia üksi ei saa enam päris hästi hakkama.

Ma võin eksida, kuid president Lennart Meri oleks täna nutitehnoloogia ajastul ilmselt rääkinud meie välispoliitika multitaaskluse hädavajalikkusest. Pean siin silmas seda, et piiratud ressursside juures pakub just võrgustunud maailm ka väikeriigile võimaluse mitmekesisemalt oma nähtavust kasvatada ning huvisid edendada. Selleks on vaja pidevalt värskeid ideid tootvat ning välispoliitika elluviijate hästi koordineerivat süsteemi. Eestil on siin veel kindlasti arenguruumi.

Kuidas jõuavad täna ideed ja poliitilised hoiakud meie välispoliitikasse? Ideaalis võiks Eesti välispoliitiliste prioriteetide ja tegevuste sulam kujuneda erakondade programmidest ja teemakohastest poliitikapaberitest, arvamuslugudest meedias, mõttekodade analüüsidest, rahvusvahelisest koostööst ja vastukajast, lõppeks välispoliitika elluviijate igapäevasest sihipärasest tegevusest. 

Riigikogu väliskomisjon on järjekindlalt panustamas meie välispoliitilisse debatti ja tegevustesse raportite, soovituste ning valitsuse välispoliitilise tegevuse pideva järelevaatamise kaudu. Viimastest näidetest olgu siin viidatud läinud kevadel avaldatud Aasia strateegia raport ning Eesti välisesinduste võrgustiku analüüs koos soovitustega valitsusele. Samuti on selgelt tunnetatav väliskomisjoni panus aruteludes, mida on viimasel ajal peetud Eesti-Vene piiriküsimuse üle.

Viimasel ajal on Eestis olnud moodne hurjutada Riigikogu kallal, et siin napib kaasatust ning eriti kolmandast sektorist lähtuvate ideede ja ettepanekute ärakuulamist. Tahaksin juhtida tähelepanu, et Riigikogu väliskomisjon rõhutas juba 2003. aastal valitsusväliste organisatsioonide kaasatuse tähtsust välispoliitilise debati rikastamisel.

Nii on Riigikogu väliskomisjon aastate jooksul kaasanud erinevatesse aruteludesse meie mõttekodade analüütikuid ja nende soovitusi. Neist värskeimat, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse 65-leheküljelist raportit Läänemere piirkonna julgeolekualastest väljavaadetest aastani 2020 tutvustati läinud aasta 15. novembril Toompeal korraldut seminaril. Kõik seni tellitud analüüsid on kättesaadavad ka meie koduleheküljel.

Eesti välispoliitilised mõttekojad on kindlasti täna oluliselt paremal järjel kui kümmekond aastat tagasi. Loodetavasti saab ka Eesti Välispoliitika Instituut oma raskustest üle ning suudab paremini lülituda välispoliitiliste sisendite andmisse, mida välispoliitika elluviijad pidevalt oma mõtete sõelumiseks vajavad.

Eesti välispoliitika saab võrgustunud maailmas olla edukas ja sihikindel siis, kui suudetakse töös hoida erinevad koostöömudelid täidesaatva võimu tasandil, kaasates samal ajal era- ja kolmandat sektorit. Seejuures on näiteks väliskaubanduse edendamisel möödapääsmatu valitsuse senisest ühisem või ka läbimõeldum panus.

Otsati taandub küsimus ka kestvasse debatti paljuräägitud väärtuspõhisest välispoliitikast ning kuidas seda edendada viisil, et oma põhimõtetele truuks jäädes me ei kahjustaks iseenda rahvuslikke huvisid. Riigikogu väliskomisjon kavatseb veel eeloleval kevadel keskenduda nimetatud teema sügavamale analüüsile.

Maailm pole mõistagi haaratav ühe valemi või ideoloogia kaudu, kuid sageli aitab parimaid valikuid teha kolme võtmesõna meelespidamine. Nendeks on ARUKUS, ENESEVÄÄRIKUS ja LUGUPIDAMINE. Seepärast tuleb alati mõelda, et hoolimatu sõna või tegu võivad ka kõige kindlamad põhimõtted õõnsaks muuta. Eriti vähe eksimusruumi on just meiesugusel väikeriigil.

Tuleksin nüüd mõne olulisema teema juurde, millega on Riigikogu väliskomisjon viimase aasta jooksul sügavamalt kokku puutunud. Alustan seekord suhetet Venemaaga ning läinud sügisel käivitunud piirikonsultatsioonidest.

Eestile on arusaadavalt olulised heanaaberlikud suhted kõigi oma naabritega, sealhulgas Venemaaga. Selle nimel on töötanud erinevad koalitsioonivalitsused alates 1991. aastast. Mõistetavalt on eriti suhted Venemaaga väga mitmetasandilised ning sageli kinni nendes mõttekuvandites, mida tänapäeva poliitikutel või diplomaatidel on lühiajaliselt keeruline kui mitte võimatu muuta. Seepärast tuleb ka Eesti suhteid Venemaaga käsitleda kui pikaajaliste eesmärkide kogumit, kus lühiajaliselt saavutatu peab teenima strateegilist eesmärki – vastastikku lugupidavate ja heanaaberlike suhete rajamist.

Läinud aastal andis Venemaa ametlikul tasandil märku, et on huvitatud leidmaks väljapääsu diplomaatilisest tupikust, kuhu satuti 2005. aastal. Eesti vastas sellele omapoolse valmisolekuga pidada konsultatsioone leidmaks võimalusi piirilepingute lõplikuks jõustamiseks.

Ma tuletan meelde, et piiriläbirääkimised lõppesid juba 1996. aastal ning sellest ajast saadik on nii maismaa- kui merepiirilepingud oodanud jõustamist. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATOga jõudsid lepingud lõpuks välisministrite antud allkirjadeni 2005. aasta mais. Mis edasi juhtus, on kõigile hästi teada.

Riigikogu väliskomisjon tegutses eelmisel aastal selle nimel, et taaskäivitada parlamentaarne dialoog Venemaa kolleegidega. Juulis leidis aset kohtumine Venemaa parlamendi ülemkoja väliskomisjoni delegatsiooniga Lõuna-Eestis ja Pihkvas, novembris külastas Tallinna Venemaa parlamendi ülemkoja väliskomisjoni esimees Mihhail Margelov. Selleks kevadeks on kavandamisel Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni visiit Moskvasse. Viimati külastas Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon Venemaa pealinna 2004. aasta aprillis, veidi enne meie liitumist Euroopa Liiduga.

Eelmisel aastal arutas väliskomisjon mitmel oma istungil Eesti-Vene kahepoolsete suhete hetkeseisu ning otsustas oktoobris kõigi Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude nõusolekul soovitada valitsusele võtta vastu Venemaa ettepanek alustada piirikonsultatsioone. Seejuures anti valitsusele väga selge mandaadiulatus: “Ettepanek põhineb teadmisel, et Eesti soovib arendada teineteise suveräänsust ja õiguslikku järjepidevust austavaid suhteid kõikide oma naaberriikide, sealhulgas Venemaaga”.

Ehk siis teisisõnu – piirilepingute lõplik jõustamine ei tohi mingil viisil kompromiteerida Eesti õigusliku järjepidevuse põhimõtet. Väliskomisjon on seisukohal, et piirilepingute jõustamine on Eesti rahvuslikes huvides, kuid seda ei saa teha igal tingimusel. Seda kajastab ka Riigikogu poolt valitsusele konsultatsioonideks antud mandaat.

Eesti suhete pidev arendamine oma lähemate naabrite ning liitlastega on väliskomisjoni välissuhtlemise üks peamisi prioriteete. Selleks on aastatega kujunenud mitmed koostööformaadid, nagu näiteks NB8 ehk Põhjala ja Balti riikide väliskomisjonide esimeeste ning Balti riikide parlamentide väliskomisjonide delegatsioonide regulaarsed kohtumised. Lisaks on Riigikogul hea tava iga aasta arutada aktuaalseid küsimusi eraldi ka Soome kolleegidega.

Lisaks soovib Riigikogu väliskomisjon edendada regulaarsemat koostööd ka näiteks Poola kolleegidega, kes on Eestile väga oluline partner nii Euroopa Liidus kui NATOs.

Euroopa Liidu tasandil toimus eelmisel aastal oluline muudatus rahvusparlamentide kaasamises üle-euroopalisse debatti ühise välis- ja julgeolekupoliitika üle. Senini hästi toiminud väliskomisjonide esimeeste kohtumiste asemel on Lissaboni lepingule viidates ellu kutsutud rahvusparlamentide välis- ja kaitsekomisjonide delegatsioonide konverents.

Eesti hinnangul on oluline keskenduda mitte kvantiteedile, vaid eeskätt kvaliteedile. Kogemus on näidanud, et liiga suurte foorumite töö on sageli hajus ning eesmärke vähe täitev. Loodetavasti annab Iirimaa eesistumise ajal tuleval kuul toimuv kohtumine rohkem aimu sellest, millises suunas rahvusparlamentide koostöö liigub.

Kahepoolsetest parlamentaarsetest suhetest oli väliskomisjonile läinud aastal olulisemaks visiit Ameerika Ühendriikidesse, kus toimusid kohtumised Sillicon Valley’s ning Washingtonis. Keskendusime oma visiidil Eesti diasporaa küsimuste tundmaõppimisele, Eesti ettevõtete läbilöögivõimalustele USAs ning kahepoolsete suhete edendamisele.

Eesti suhted Ameerika Ühendriikidega on väga heal järjel eriti julgeolekupoliitika vallas. Komisjoni hinnnagul peaks Eesti panustama senisest enam kahepoolsete kaubandussuhete laiendamisele. Euroopa Liidu ja USA vaheliste vabakaubanduskõneluste kauaoodatud algus annab selleks omakorda hea tõuke.

Riigikogu väliskomisjon on oma töös süvitsi keskendunud erinevatele aktuaalsetele teemadele, mis on olulised meie välis- ja julgeolekupoliitika sihte silmas pidades. Läinud aastal päädis Aasia strateegia teema käsitlemine vastavasisulise raporti koostamise ja soovituste esitamisega valitsusele, mida arutasime möödunud kevadel ka Riigikogu täiskogu istungil.

Aasia riikide tähtsus globaalses majanduses ning poliitikas on kiirelt kasvav trend, mistõttu jätkab väliskomisjon aktiivselt raportis puudutatud küsimuste põhjalikumat käsitlemist Eesti huvide seisukohalt lähtudes. Nii näiteks on juba järgmisel nädalal meie päevakorras Aasia keelte ja kultuuride õpetamise seis ning väljavaated Eesti üldharidus- ja kõrgkoolides. Istung toimub kahasse kultuurikomisjoniga. Kavandamisel on Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni visiit Singapuri ja Indoneesiasse, mis keskendub peamiselt poliitiliste kontaktide laiendamisele ja väliskaubandussuhete edendamisele.

Hea meel on tõdeda, et Vabariigi Valitsuses eelmise aasta novembris heaks kiidetud Aasia programm on käivitumas läbi reaalsete pilootprojektide. Tuleb silmas pidada, et Eesti piiratud ressurssidele vastavaid võimalusi Aasia suunal on võimalik edukalt ära kasutada vaid siis, kui selles vallas on nii otsustajate kui elluviijate tasandil võimalikult palju ühismeelt ning eesmärgistatud tegevust.

Riigikogu väliskomisjon jätkab ka käimasoleval aastal arutelusid Eesti välisesinduste võrgustiku arendamisest. Läinud nädalal toimunud Eesti saatkonna kauaoodatud avamine Indias on oluline samm meie kahepoolsete suhete edendamisel Aasia ühe olulisema riigiga.

Riigikogu väliskomisjoni soovitusel tuleks uute esinduste avamisel pidada silmas eeskätt olemasolevaid ressursse ning pikemaajaliste välispoliitiliste eesmärkide katmist. Seepärast oleks väga ajakohane teha korralik audit meie esinduste tegevuse üle, mõeldes eriti nendele muutustele, mis on toimunud seoses meie ühinemisega Euroopa Liiduga 2004. aastal.

Läinud sügisel alustas väliskomisjon kuulamisi Läänemere ümbruse julgeolekukeskkonna perspektiivide selgitamiseks ettevaatavalt aastani 2020. Nagu eespool mainisin, tellis Riigikogu selleks puhuks analüüsi Rahvusvaheliselt Kaitseuuringute Keskuselt. Vaatluse all on nii regiooni riikide julgeolekualase koostöö edendamine kui ka globaalsemat mõju omavate julgeolekutrendide siirded meie lähiümbruses.

Kuulamiste eesmärgiks on kogutud informatsiooni põhjal teha omapoolsed soovitused valitsusele, millistes suundades võiks Eesti regionaalses julgeolekupoliitikas aktiivsem olla. Nii näiteks kavatseb väliskomisjon põhjalikumalt tutvuda, millised võiksid olla Eesti tegevused süvendamaks oma teadmisi ning ka osalusvõimalusi Arktika küsimustes kaasarääkimisel. Tegemist on kiirelt tähtsust koguva teemaga, millel on Eestile eeskätt majanduslik tähendus seoses kliimamuutuste tulemusel avaneva Põhja mereteega. 

Veel sellel kevadel on väliskomisjonil kavas koos riigikaitsekomisjoniga teha vaheanalüüs Riigikogus 2010. aasta mais heaks kiidetud Eesti julgeolekupoliitika aluste täitmisest.

Riigikogu parlamentaarne diplomaatia ei piirdu mõistagi üksnes väliskomisjoni või parlamendi esimehe tegevusega. Väga olulist rolli mängivad välisdelegatsioonid, kes töötavad erinevates rahvusvahelistes parlamentaarsetes assambleedes.

Läinud kuul analüüsis väliskomisjon delegatsioonide tööd eelmisel aastal ning leidis, et Eesti nähtavus tänu saadikute aktiivsele panusele on jätkuvalt suurem, kui meil ehk kõigi soovitud tegevuste tarbeks jaguks ressurssi. Tahaksin eraldi esile tõsta Andres Herkeli, Mailis Repsi ja Indrek Saare tööd Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ning Sven Mikseri ja Mati Raidma tegevust NATO Parlamentaarses Assamblees, kes kõik on võtnud kanda olulise vastutuse nimetatud assambleede töökorralduses.

Kahepoolsete parlamentaarsete suhete arendamisel mängivad olulist rolli sõprusrühmad. Tänaseks on Riigikogu liikmed vabatahtlikkuse alusel moodustanud 50 sõprusrühma. Nende tegevuse koordineerimiseks ning olemasoleva eelarvelise ressursi parimaks jaotamiseks on Riigikogu väliskomisjoni poolt algatatud iga istungjärgu ajal toimuv ümarlaua kohtumine. 

Eelpool toodu on minu kõne Riigikogu väliskomisjoni esimehena välispoliitika iga-aastasel arutelul parlamendis 21.02.2013.

Euroopa uus eelarve ja Euroopa tuleviku huvid

Ükskõik millise tulemusega ka ei lõpeks Euroopa Liidu uue eelarveraamistiku läbirääkimised, peegeldab nii saavutatu kui protsess ise pigem tänase Euroopa muresid kui tulevikku suunatud pürgimisi. Ja siin pole midagi imestada, sest eelarve eest võitlevad liikmesriigid, jättes Euroopa Komisjoni objektiivselt vaid pealtvaataja rolli. Nii ongi endiselt võimalik, et Euroopa Liit keskendub põllumajandusele, aga mitte näiteks teadus- ja arendustegevusele.

Kui lähtuda meie vaatevinklist, siis Eesti võib oma tulemusega kõigiti rahule jääda. Olgugi, et maksimumeesmärgid jäävad saavutamata, ei peaks üldine vahendite kasv meile siiski muret valmistama. Pigem peaksime mõtlema, kuidas uusi avanevaid rahasid kõige efektiivsemal ja tulutoovamal viisil kasutada. Seda nii taristu kui inimvara arendamiseks.

Ometi ei saa kõige selle taustal siiski jätta mainimata, et Euroopa Liidus aja sunnil süvenev tulevikudebatt ei kipu üldse peegelduma eelarveprioriteetides. Taaskord on liikmesriigid arusaadavatel põhjustel kaitseasendis. Esiplaanil on liikmesriikide erihuvid, taamal Euroopa üldhuvid. Seejuures ei taha ma sugugi öelda, et näiteks Eestile olulised ühtekuuluvussummad või Euroopa ühendamisrahad ei ole olulised üleeuroopalise lõimumise ja parema sisedünaamika saavutamiseks.

Pigem on probleem selles, et seitsmeks aastaks lukustatakse eelarve, mis ei käi ajaga kaasas. Seitse aastat on lihtsalt liiga pikk aeg tänases kiirelt muutuvas maailmas ning ehk on ka see üks põhjuseid, miks Euroopa on eriti viimasel kümnendil kaotanud dünaamikat ja reageerimisvõimet maailmas toimuva suhtes. 

Euroopa uuendamise kavades peaks kindlasti kujunema üheks keskseks küsimuseks ka eelarveperspektiivi lühendamine ning üldhuvidest lähtuva paindlikkuse suurendamine. Samas on ilmne, et see eeldab senisest tunduvalt föderaalsemat Euroopat ning põhimõttelisi sisereforme mitmeski liikmesriigis. Eileöised arutelud paraku näitavad, et see horisont on veel päris kaugel.

Väliskomisjoni soovitus Vabariigi Presidendile

Väliskomisjoni eilsel istungil oli muuhulgas päevakorras ülevaade presidendi välissuhtlemise plaanidest alanud aastal. Peaasjalikult on president Ilvese välissuhtluse peasihiks Euroopa Liidu ja Põhja-Ameerika riigd ning üheks läbivaks teemaks küberküsimused. 

Samas torkab silma, et ametisse asumisest 2006. aastal pole istuv president kordagi külastanud ühtegi Aasia riiki. Arvestades nii maailmas toimuvaid muutusi kui ka presidendi võimekust luua kõrgetasemelisi kontakte näiteks Eesti majandushuve silmas pidades, oleks visiitide kavandamine maailma tõusvatesse mõjukeskustesse täiesti loomulik. Sellise soovituse me eile ka välisnõunik Margus Laidre kaudu presidendile edastasime. 

Seejuures ei tohiks saada sugugi takistavaks teguriks väärtuste küsimus. On ju praegune president külastanud nii Aserbaidžaani kui võõrustanud Kasahstani presidenti. Väärtuspõhisus meie välispoliitikas on oluline, kuid see on vaid üks osa välissuhtlemise koguarsenalist. Seejuures on väga suur oht langeda silmakirjalikkuse küüsi, kui ilmneb, et mõned mittedemokraatlike riikide juhid sobivad kohtumisteks ja mõned mitte. Väärtuste teema meie välispoliitilises tegevuses vajab ehk rohkem läbimõtlemist ja selleks annab oma panuse ka väliskomisjon.