Hispaania tulevase eesistumise prioriteedid

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil on viimase kahe aasta jooksul kujunenud hea tava külastada vastavat liikmesmaad enne selle asumist ühenduse eesistujaks. Oleme varasemalt visiteerinud Sloveeniat, Prantsusmaad, Tšehhit ja Rootsit, nüüd aga Hispaaniat.

Nende sõitudega on meil olnud võimalus vahetult kurssi minna eesistuja tähtsamate prioriteetidega. Samas on see võimaldanud ka meie enda positsioone ning huvisid tutvustada, mis on hea infovahetuse tava juures väga vajalik lisandus meie Euroopa poliitika ajamisel.

Eilsed kohtumised Madriidis nii sealses parlamendi mõlema koja ühiskomisjonis, välisministeeriumis (pildil) kui Elcano instituudis andsid päris kena sissevaate peagi algavale Hispaania eesistumisele Euroopa Liidus. Lisaks siinkirjutajale oli meie delegatsioonis veel Raivo Järvi, Enn Eesmaa ja Jüri Tamm. Saatjaks ELAKi peanõunik Olev Aarma.

Kui jätta kõrvale peagi jõustuva Lissaboni leppe ellurakendamine, siis Hispaania eesistumise vaieldamatuks prioriteediks kujuneb majanduskriisiga võitlemine. Kuigi probleem on tõsine kogu Euroopale, on Hispaanial siin arusaadavalt suur huvi mängus. Ligi 20protsendiline tööpuudus ning eriti ehitussektori jätkuv madalseis survestavad Hispaania vasakpoolset valitsust tegudele.

Samas polnud juttu võimalikest konkreetsetest meetmetest (finantsregulatsiooni parendamine ja mõned teised terminid on käibel juba praegugi). Tähtsamate hoobadena näevad hispaanlased Lissaboni strateegia taaselavdamist (eeskätt läbi selgemate eesmärkide seadmise) ning innovatsiooni ja teadusuuringute tähtsustamist (1,7%lt SKPst 3%le). Mida see tegelikkuses kaasa toob, näitavad eelolevad kuud.

Majandusteemade all tuli jutuks ka olukord Eestis ning selle kaudu sai puudutatud ka meie tõsiseid püüdlusi eurotsooniga liitumiseks. Teatavasti peaks olulisim hindamine toimuma eeloleval kevadel, seega ka Hispaania eesistumise ajal.

Ääriveeri puudutati ka tulevase finanstperspektiivi (2014-2020) arutelude algust, kuid siin on pigem küsimus väga üldiste huvide määratlemises. Detailideni siin hispaanlased kindlasti veel ei lähe.

Euroopa Liidu küsimustes rõhutavad hispaanlased eesistumise käigus kindlasti sotsiaalse Euroopa mudeli tähtsust (ilmselt tuleneb see suuresti valitsuspartei huvidest), võrdse kohtlemise põhimõtteid ning kodanike õiguste ja vabaduste kaitset.

Välispoliitilselt näeb Madriid ehk kõige olulisemana Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhete värskendamist, mis peaks aset leidma tuleva aasta mais toimuval tippkohtumisel. Arusaadavalt soovib Hispaania edendada suhteid Ladina-Ameerika riikidega ning osutada tähelepanu Põhja-Aafrikas toimuvale.

Hispaania eesistumine on esimene, mil ametis on ka Euroopa Ülemkogu president ja kõrge esindaja ehk välisminister. Madriidis jäi siiski mulje, et uute kaadrimuudatuste "kiuste" loodab Hispaania viia oma neljanda eesistumise läbi edukalt. Mis muud, kui jõudu nendele!

Riigikogulased suursaadik Pusta haual

Enne meie, Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsiooni, ametlikke kohtumisi siin Madriidis külastasime eile Hispaania pealinna suurimal kalmistul Eesti suursaadiku Karl Robert Pusta (1883-1964) hauda.

Karl Robert Pusta oli Eesti esimene suursaadik Hispaanias, kes nimetati sellesse ametisse 1928. aastal. Pärast 1940. aastat eksiilis elades leidis Pusta varjupaiga Hispaanias, kus ta ka 1964. aastal suri.

Kuna Pusta hauaplaat on ajaga veidi kannatada saanud, siis otsustasime eile kolleegidega (Raivo Järvi, Enn Eesmaa, Jüri Tamm ja suursaadik Toomas Kahur ning komisjoni nõunik Olev Aarma) ühiselt toetada selle puhastamist. Loodetavasti saab suursaadiku hauaplaat juba lähinädalatel uue ja värskema ilme.

Euroopa - 20 aastat hiljem

Mina olen oma elus Berliini müüri näinud vaid korra. Sedagi bussiaknast 1987. aastal, kui meile tehti Ida-Berliinis ekskursiooni. Toona veel kooliõpilasena ma teadsin nii müüri olemasolust kui sellest, et teisel pool oli midagi tundmatut ehk isegi kättesaamatut. Alles hiljem tajusin paremini tegeliku vabaduse tähendust. Just vabadus tunduski toona millegi teispoolsusena.

Homme möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Otsati on see juba nii parajalt pikk aeg, et nii müür ise kui Euroopa lõhestatus tunduvad kuidagi kauged ja uuele põlvkonnale mõistetavad vaid raamatutõena. Mõelgem vaid hetkeks võrdlust - Eesti 1989 ja Eesti 2009. Vahe on ilmne, kas pole?

Ka võrdlus toonase ja tänase Euroopa vahel on sedavõrd drastiline, et alusega võiks küsida - kas see kõik on ikka tõepoolest nii kiiresti toimunud ja kas sellel, mis tänaseks loodud, on püsiv vundament?

Tänase Euroopa mured pole võrreldavad kahe kümnendi taguse pildiga. Vaidlus Lissaboni leppe üle on kui lapselalin võrreldes vabadust tallavate soomukite kõla või kalashnikovi valangutega.

Ometi on just see - vabaduse tegeliku tähenduse taastunnetamise kontrast andnud minu arvates Euroopale 21. sajandiks uue dünaamika. Mida aeg edasi, seda hägusamaks muutub Euroopat kunagi lõhestanud "raudse eesriide" kuvand ning seda jõulisem ja tegelikum on Euroopa idee süntees.

Kuid ajalugu pole Euroopa jaoks veel lõppenud. Või täpsemini öeldes - tänased väljakutsed pole sugugi kergemad kui need, mis olid 1980ndatel aastatel Lääne-Euroopa liidrite igapäevases "menüüs".

Seejuures kõige tähtsam - vabaduse kaitse ja tugevdamine selle kõige laiemas mõttes on täna sama aktuaalne kui see oli Berliini müüri langemis eel ja ajal. Euroopa Liit ja NATO on osutunud suurepärasteks motivaatoriteks vabaduse idee tugevdamiseks Euroopa idaservas.

Sajandite vältel väga erinevaid poliitilisi taustssüsteeme üle elanud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on tänaseks kujunenud iseenesestmõistetavaks Euroopa osaks. Tõsi, läheb veel aastaid, et eeskätt majanduslikku järge parandada. Samas on arengutrajektoor teada ning eesmärk kõigile mõistetav.

Kuid ometi ei tunne mitte kõik Euroopa riigid veel ennast piisavalt turvaliselt ja integreeritult, et kohati haprana näivat vabadust püsivamaks muuta. Seepärast olen veendunud, et eelolevad 20 aastat toovad Euroopas endaga kaasa suuri muutusi. Selle aja sisse võib mahtuda vaba Euroopa triumf, kuid välistatud pole ka selle sama vabaduse vundamendi tõeline proovilepanek.

Eestil nagu teistelgi vaba Euroopa riikidel on ühine vastutus meie tuleviku ees. Berliini müüri langemine õpetas, et ühiselt kaitstud ning järjekindlalt levitatud vabaduse idee suudab murda ka kõige kangema vastupanu.

Välismajanduspoliitika vajab sihipärasust

Tänastest uudistest oli hea meel lugeda, et välisministeerium kutsub ettevõtjaid aktiivselt suhtlema meie välisesindustega. Samas rõhutas välisminister ka kõigi välismajanduses osalevate ametkondade koostöö parendamise vajalikkust. Õige jutt ning mul hea meel, et väliskomisjonis juba enam kui kaks aastat kestvad kuulamised on andnud lisatõuke selles valdkonnas toimuvale.

Ma olen korduvalt rõhutanud, et välismajanduspoliitika peaks saama senisest olulisema rolli meie üldises välissuhtluses. Arusaadavatel põhjustel on mitmed teised - eeskätt julgeolekupoliitilised teemad, olnud esiplaanil.

Kindlasti ei tähenda välismajanduspoliitika rõhutamine sugugi näiteks julgeoleku- või arenguabipoliitika taandamist. Kaugel sellest. Pigem on meil vaja lihtsalt paremini rakendada välispoliitika erinevad hoovad, mis kokku määravad meie rahvusvahelise kuvandi ning võimekuse.

Olen ettevõtjatelt kuulnud nii kiitust kui laitust meie esinduste tegevuse üle. Arvan, et arenguruumi (sealhulgas vastastikust) on veel kõvasti. Ehk kõige olulisemaks pean praegu meie välismajanduspoliitika muutmist sihipärasemaks.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis välja töötatud strateegia Made in Estonia on väga heaks aluseks selgemate sihtide seadmisel ning eesmärkide saavutamisel. Samas ma leian, et sellele tuleb kiiremas korras lisanduseks toetuseks kirjutada strateegiad meile olulistes suundades.

Mõistagi ei suuda Eesti korraga olla edukas ja haarav kõigis maailma suundades. Samas aitab paremat tulemust saavutada eesmärgipõhine tegevus ning hea ametkondadevaheline koostöö. Miks ei võiks Eestil näiteks olla oma Aasia-strateegia?

Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon valmistab praegu ette visiiti Hiina selle kuu lõpul. Viimati käisime seal 2006. aasta aprillis. Pärast toonast visiiti kirjutasin artikli Eesti Päevalehes, mille arvan aktuaalne olevat ka täna.

Sellel nädalal Tallinnat väisanud Hiina kõrgetasemeline delegatsioon vaid kinnitab, et eeldused suhete edendamiseks erinevates valdkondades, sealhulgas majanduses, on täiesti olemas. Edukam oleks see meie poolt aga siis, kui me teame paremini, mida me tahame ning kuidas oma eesmärgini jõuame.

Aitäh härra Poola president, aitäh Tomasz!

Mul on tõesti väga hea meel tänada Poola presidenti Lech Kaczynskit, kes otsustas omistada siinkirjutajale Poola Teeneteordeni Ohvitseriristi. Ametlikus selgituses seisab, et autasu on omistatud "väljapaistvate teenete eest rahvusvahelises koostöös, inimõiguste ja vabaduste kaitsel ning samuti väljapaistvate teenete eest Poola-Eesti koostöö arendamisel".

Tänasel pidulik üritusel Tallinna Raekojas ütlesin, et Eesti-Poola suhted on väga heaks näiteks, kuidas üks suhteliselt suur ja üks suhteliselt väike riik nii paljudes eri valdkondades edukalt suhtlevad. Samas on veel paljugi teha selleks, et mõlemad pooled tunnetaksid suuremat kasu meie headest suhetest.

Läheneva Poola rahvuspüha puhul said autasud 11 Eesti kodanikku, nende seas hea kolleeg Andres Herkel, minu kunagine kursusejuhendaja Tartu Ülikooli päevilt professor Mati Laur, näitleja ja lavastaja Marius Peterson, ajalooprofessor Enn Tarvel, mõtleja Peeter Olesk, tõlkija Hendrik Lindepuu, presidendi välisnõunik Sven Jürgenson.

Pean tunnistama, et Poola suursaadik Tomasz Chlon on olnud oma riigi suurepäraseks esindajaks Eestis ning kindlasti meil viimastel aastatel resideerunud suursaadikutest üks väljapaistvamaid. Aitäh Tomasz!!

Kes saab Euroopa Ülemkogu presidendiks?

Praeguse informatsiooni kohaselt võib juba järgmisel nädalal selguda, kes peagi jõustuva Lissaboni leppe alusel saab esimeseks Euroopa Ülemkogu eesistujaks ehk presidendiks. Samuti saab siis selgeks Euroopa Liidu kõrge esindaja ehk välisministri nimi.

Siin on korraga üleval kaks väga olulist küsimust, millele hetkel täit vastust ei ole. Esimene puudutab nende ametikohtade tegelikku sisu ning teine juba konkreetselt personaaliat. Avalikkuses ongi ehk rohkem räägitud võimalikest kandidaatidest, kui et töö sisust ja eesmärkidest.

Eesti on olnud sarnaselt enamike Euroopa Liidu liikmesmaadega arvamusel, et Euroopa Ülemkogu president peaks olema eeskätt koordinaator ja kompromisside otsija liikmesmaade huvide vahel. Kui selliste omaduste ja toetusega poliitik on ka rahvusvaheliselt särav, seda parem. Kuid tegelikkus annab meile teise vastuse: kompromisside saavutaja on pigem tagasihoidlikuma loomuga ning suure eeldusega tuleb ta seetõttu mõnest Euroopa väiksemast riigist.

Nii on ka praeguste viimaste arvamuste põhjal kujunenud üheks favoriidiks Euroopa Ülemkogu presidendi kohale Belgia praegune peaminister, 62aastane flaami kristlik demokraat Herman Van Rompuy (fotol).

Tema eeliseks peetakse Euroopa suurte, sealhulgas ka väidetavalt Gordon Browni soosingut ehk täpsemini mitte-vastu-olekut. Samuti on Rompuy oma ametisoldud kümne kuuga näidanud, et suudab Belgia keerulises sisepoliitilises situatsioonis kenasti toime tulla.

Loomulikult ei tähenda see veel sugugi, et teiste kandidaatide võimalused nüüdsest lootusetud. Tõsi, Briti endise peaministri Tony Blairi võimalused on eelmise nädala ülemkogu järel oluliselt kesisemad.

Pole kaugeltki välistatud, et otsustamise lõpfaasis, mis kahjuks ei hiilga läbipaistvuse ning seeläbi ka Euroopa kodanikele arusaadavusega, võib kandidaatide pikast reast esile kerkida veel mõni teinegi nimi. Räägitud on näiteks ka Hollandi peaministrist Jan Peter Balkenendest ja Luksemburgi kauaaegsest valitsusjuhist Jean-Claude Junckerist.

Kindlasti väärib märkimist seegi tõsiasi, et Euroopa avalikes aruteludes on võimalike presidendikandidaatidena mainitud ka Balti riikide praeguseid või endisi riigipäid. Viimane seesugune arvamus tuli näiteks Taani ajakirjanikult, kes pakkus välja praeguse Leedu presidendi nime. Kindlasti on see Ilvesele, Freibergale kui Grybauskaitele suur tunnustus.

Kui üldse kellegi suhtes mingit eriarvamust omada, siis ei peaks isegi mitte tõsiselt võetavaks osutuma need kandidaadid, kes on olnud või on praegugi mõne kolmanda riigi välispoliitilise mõjutusvahendina kasutatava firma palgalehel. Ma pean silmas eeskätt neid endisi, kuid jätkuvalt ambitsioonikaid poliitikuid, kes on löönud käed Gazpromi enamusosalusega Nord Streamiga.

Kui vaadata Iiri kihlveokontori Paddy Power viimaseid pakkumisi, siis viimati viidatud persoonid ei oma ka avalikkuses kuigi suurt toetuspinda. Küll aga on seal presidendikandidaatide esiritta tõusnud just nimelt Rompuy.

Euroopa Liidu kõrge esindaja ehk rahvakeeles välisministri määramist varjuta sugugi mitte väiksem saladuseloor. Viimaste nädalatega on kindlustunud arusaam, et selle koha võiks saa Euroopa sotside esindaja.

Eesti arvates peaks tulevane kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident olla sõnakas ja selgroogne Euroopa ühise välispoliitilise kuvandi looja ning elluviija. Kindlasti on sellele kohale mitmeid häid kandidaate, kuid viimasel ajal on tõusnud enimräägituks praegune Briti välisminister David Miliband. Kuid ka siin saabub tegelik selgus alles tuleval nädalal.

Lissaboni lepe on käeulatuses

Pärast Tšehhi konstitutsioonikohtu tänast otsust on Lissaboni leppe jõustumine lähemal kui kunagi varem. Enam kui kaheksa aastat kestnud reformileppe ettevalmistamine ja ratifitseerimine võib lõpule jõuda juba 1. detsembriks. Vähemalt selline on praegune lootus, kuna Tšehhi sai viimasel ülemkogul kinnituse oma opt-outi kohta põhiõiguste hartast.

Kui Tšehhi president Vaclav Klaus peab oma lubadust, siis võiks tema allkirja leppe ratifitseerimisdokumendil oodata juba lähematel päevadel. See aga omakorda loob võimaluse leppe jõustamiseks järgmise kuu esimesel kuupäeval.

Klausi allkiri on tähtis nii leppe lõplikuks jõustamiseks kui ka institutsionaalse segaduse lõpetamiseks Euroopa Liidus. See tähendab korraga nii Euroopa Komisjoni kui ka Euroopa Parlamendi uute koosseisude kohaldamist Lissaboni leppele ning teisalt avab tee Euroopa Nõukogu presidendi ja välispoliitika kõrge esindaja nimetamiseks.

Kõik see kokku peaks annab kindlasti parema aluse laienenud Euroopa Liidu toimevõimekuse kasvatamiseks, läbipaistvuse suurendamiseks ning samas ka kodanike õiguste kaitse ja vabaduste laiendamiseks. Just need on ka põhimõtted, miks Eesti on algusest peale reformileppe protsessi toetanud.