USA PRESIDENDIVALIMISED OTSUSTAVAD VABA MAAILMA SAATUSE
President Bideni riigimehelik otsus loobuda uuesti kandideerimast muutis niigi puntras USA sisepoliitika veelgi turbulentsemaks. Viimased kümme päeva alates Trumpi tapmiskatsest kuni Bideni otsuseni on olnud tõelised Ameerika mäed. Demokraadid saavad nüüd peale uut hapnikku ja Trumpi meeskond peab paratamatult kohendama oma kampaaniat. Kuigi Trump on ka pärast eilset endiselt peafavoriit, siis lõplikult pole midagi veel selge. Valimised on ikkagi alles 5. novembril.
Küll on aga selge see, et Ameerika Ühendriikide seekordsetest presidendivalimistest ei sõltu mitte üksnes USA enda lähitulevik, vaid tulemustel on määrav mõju kogu Lääne liitlasruumile ja USA positsioonile maailmas. Pole sugugi liialdus öelda, et nendest valimistest sõltub kogu vaba maailma saatus.
Euroopas käib suur sõda, mida sütitades ja kasutades püüavad Venemaa ning teda toetav Hiina muuta USA juhitud maailmakorda. Kuna panused on kõrged, siis sõltub just USA presidendi tegevusest või tegevusetusest, kui edukaks osutub autoritaarsete suurvõimude katse vaba maailm nurka suruda. Seetõttu on Eesti ja teiste USA lähimate liitlaste vaatevinklist oluline jälgida, milliste välispoliitiliste ideedega lähevad kandidaadid mandaati küsima.
Vabariiklastee juhtduo Trump ja Vance räägivad küll rahu taastamisest Euroopas, kuid nad ei näe selle osana Ukraina võitu ja Venemaa strateegilist lüüasaamist tema agressioonisõjas. Lootuses vältida Kolmandat maailmasõda võib selline lähenemine üksnes innustada Venemaad agressiooni jätkama ja oma liitlaste (Põhja-Korea, Iraan ja ka Hiina) kaudu sõda laiendama tõeliseks globaalseks katastroofiks. Trump on muidugi ettearvamatu, kuid tema instinktid viitavad kahjuks pigem suunas, mis võib vaba maailma sisemiselt lõhestada ja anda agressori(te)le seeläbi signaali uueks pealetungiks.
Demokraadid eesotsas lahkuva presidendiga pole kahjuks suutnud olla veenvamad. Biden on küll olnud liitlastele usaldusväärne partner, kuid Venemaa agressioonisõda Euroopas pole ta suutnud otsustavalt tõrjuda. Ka teda on kammitsenud asjatu kartus uue maailmasõja ees, mis on hoidnud Valget maja tagasi selge strateegilise eesmärgi püstitamisest – Ukraina peab võitma ja Venemaa peab kaotama. Selle asemel nägime NATO tippkohtumise ajal, kuidas hoiti endiselt kramplikult kinni Ukrainale antava relvastuse piiramisest (näiteks F-16 saaga on siin väga ilmekas) ning relvaarsenali kasutamise keelamisest kõigi Venemaa legitiimsete sõjaliste sihtmärkide mõjutamiseks, mis oleks elementaarselt vajalik Ukraina võidule aitamiseks.
Bideni lahkumine annab vähemalt teoreetilise võimaluse, et demokraadid leiavad endas julguse muuta senist hoiakut ja vastandudes vabariiklastele rõhutada USA rahvusvahelise liidrirolli tegelikku tähendust riigi enda rahvuslikele huvidele. Kui USA ei suuda taastada veenvat juhtivat positsiooni vaba maailma liidrina Ukrainat võidule aidates, seisab Washington vastakuti laieneva julgeolekuohuga korraga nii Euroopas, Ida-Aasias kui Lähis-Idas. Kõikjal oma senistele liitlastele võrdväärselt abiks olla oleks isegi USAle väga keeruline, mistõttu satub löögi alla vaba maailma piiride puutumatus ja tervete rahvaste saatus.
Kommentaarid