EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise?

Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu. 

 

Saksa päevaleht Bild avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, kuidas Washingtoni ja Berliini vahel on justkui kooskõlastatud salaplaan Ukraina sõja külmutamiseks. Selle kohaselt antakse Ukrainale relvaabi täpselt nii palju, et riik alles jääks, kuid võiduks vajalikku kogust ja kvaliteeti ei anta. 

 

President Biden ja liidukantsler Scholz on näidanud viimase paari aasta vältel head klappi. Olgu see siis Nord Stream 2 sanktsioonidest vabastamine 2021. aasta kevadel või Ukraina tõrjumine NATO liikmelisuse lävepakult 2023. aasta suvel Vilniuses. Üllataval kombel püüab USA Euroopa demokraatlike suurriikide abiga elus hoida ka OSCEd (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon), kuigi agressorriik Venemaa lammutab seal sihiteadlikult kontinendi julgeolekuarhitektuuri, mille osa kliinilisse surma sattunud OSCE on kunagi olnud. Diplomaatilistes koridorides on antud mõista, et OSCE võib olla endiselt hea platvorm venelastega rääkimiseks. Sõjakurjategijatega, millest?

 

Samas on nii USA kui Saksamaa Ukrainale osutatud abi mahu poolest kaks liiderriiki. Mõlemal, eriti aga Ameerika Ühendriikidel, on olemas nii majanduslik kui ka sõjaline võimekus Ukraina võidu kindlustamiseks otsustav pööre tuua. Mida aga pole, on poliitiline tahe võit saavutada ja selle nimel ka vajalikud investeeringud teha. USA on kasvatanud oma kaitsetööstusesse tehtavaid investeeringuid vaevalt 10 protsenti; Scholzi väljakuulutatud Zeitenwende on jäänud toppama sotsiaaldemokraatliku partei juhtkonnas. Tabavaks näiteks siin on Taurus tiibrakettide Ukrainale andmisega venitamine või ka kaitsetööstuslepingutega viivitamine. 

 

Eesti veetud miljoni mürsu idee leidis Euroopa Liidu partnerite seas küll deklaratiivset toetust, kuid selle realiseerimine on takerdunud Lääne pealinnade vähesesse valmisolekusse suunata rohkem ressurssi heaoluühiskonna kuluridadelt kaitsevaldkonda. Oderist lääne pool on idast lähtuv oht endiselt vaid kauge kõmin ning uudised Lähis-Idast ja mujalt on muutnud Ukraina kohati sõja veeru-uudiseks. Seetõttu oleme olukorras, kus Venemaa toodab sanktsioonide kiuste mitu korda rohkem mürske kui kogu Lääs kokku. 

 

Ma olen viimasel ajal rahvusvahelistel foorumitel tajunud olukorraga mugandumist. Räägitakse kõigest muust, kuid mitte meid reaalselt ähvardavast ja kasvavast eksistentsiaalsest ohust. Arutelud on akadeemiliselt huvitavad, kuid nad ei seostu sageli julgeolekuohtude erakordsusega. Isegi Euroopa Liidu laienemise teemal arutledes kaob sõda pildilt. Nagu seda polekski või nagu me ei teaks, mis on Venemaa eesmärk selles sõjas. 91 protsenti Venemaa propagandakanali NTV vaatajatest usub, et juba ollakse sõjas Läänega. Ukraina hävitamine on selle sõja üks lahingutest.

 

Silmapiiril terenduvad USA presidendivalimised tekitavad paljudes liitlastes suurt hirmu. Kui valimised peaks võitma Donald Trump, kes praegu juhib küsitlustes Joe Bideni ees, võib kogu Lääne liitlasruumi ees oodata suur raputuste aeg. Muidugi võivad optimistid öelda, et valimiste järel võib Trump oma liitlasi ähvardava retoorika kiirelt unustada (näiteks tema äsjane väide, et kui Venemaa mõnda NATO riiki ründab, siis Trump USAd appi ei saada), kuid meil tasub ka päris hulludeks arenguteks valmis olla. Trumpi kättemaksuhimu on sel korral suur. Nii ongi muul maailmal vaid loetud kuud, et Ukraina toetamiseks pöördumatud otsused teha. 

 

Paar päeva tagasi Kiievit väisates ja president Zelenskõiga kohtudes ütlesin Ukraina riigipeale, et alanud talve suurimaks väljakutseks pole mitte ukrainlaste vastupanutahte püsimine, vaid Lääne liidrite suutlikkus hoida ühist liini Vene agressiooni tõrjumisel. Juba detsembri keskpaigas saab selgeks, kui ühtne ikka on Euroopa Liit Ukraina liitumiskõnelusteks rohelise tule andmisel ja nendele nii hädavajaliku abirahastu eraldamisel. Kas skeptikute leeris olevale Ungarile võib seltsi pakkuda ka Slovakkia või Wildersi võimalik tõus Hollandi valitsusjuhiks? 

 

Eesti ja meiega sarnaselt mõtlevad lähinaabrid soovivad kõigiti vältida uut suurt sõda. See oleks meile rahvuslik katastroof. Me peame tegema kõik selleks, et hajutada lääneliitlaste seas levivat allaandlikku väsimusnarratiivi. Igasugune poolik rahu Ukrainas üksnes sillutab teed Venemaa sõjamasina tugevnemisele, lisab neile enesekindlust kuritegusid jätkama ning uusi rindeid avama. 

 

Me oleme olnud väga tublid kaitseinvesteeringute tegemises, kuid selle kõrval ei tohi unustada ka meie heidutuse eesliini olulisemaid  töötajaid – diplomaate. Välisministeeriumi ressursside suhteline vähendamine eelolevate aastatel (0,55 protsendile riigieelarve mahust, tavapärane võik olla ligi üks protsent) tuleb kriitiliselt üle vaadata ning panna sõltuvusse riigi julgeoleku tagamiseks vajalikest prioriteetidest.

 

Ütlesin Zelenskõile, kelle välises olekus oli ühtaegu tunda nii kindlat võidutahet kui ka meeletust pingest tingitud inimlikku väsimust, et Eesti teeb kõik endast oleneva Ukraina võidule aitamisel rahvusvahelise patiseisu vältimiseks. Meil pole vaja luua illusiooni, et sõja rahustamine toob Euroopasse rahu. Vaid Venemaa selge lüüasaamine ja Ukraina integreerimine NATOga annavad mingigi tagatise, et me suudame ära hoida lääneriike vahetult puudutavat suurt sõda. Meil tuleb lõpetada Esimese ilmasõja eelsest ajast tuttavlik magades kõndimine.