Venemaa avaldas oma välispoliitika
Täna tegi Venemaa välisministeerium môneti tavatu sammu. Avaldati presidendi heakskiidu saanud "Ülevaade Venemaa välispoliitikast", mille on välisministeeriumi tellimusel väidetavalt kokku kirjutanud parlamendi komisjonid, ajutrustid ja kodanikuühendused.Kuigi ma pole jôudnud seda sajalehekûljelist dokumenti veel pôhjalikult lugeda, näib esmapilgul, et midagi üllatavat vôi uudset see ei sisalda. Rôhutatakse, et viimaste aastate suurimaks saavutuseks on Venemaa iseseisva välispoliitilise positsiooni tagasivôitmine.
Pannakse pahaks NATO jätkuvat soovi laieneda (Georgia ja Ukraina suunal) ning alliansi vôimetust ümber hinnata kaasaja tegelikud ohud. NATOt peetakse Venemaa läänepiiridel suurimaks julgeolekuohuks. Samaväärselt NATOle on pihta saanud Ameerika Ühendriigid, keda siunatakse unipolaarse maailma loomise pärast.
Euroopa suunal tuuakse eriti välja kahepoolsed suhted Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaaniaga. Kesk-Euroopas soovitatakse arendada suhteid nendega, kes pooldavad nn pragmaatilist liini.
Balti riikide puhul küll öeldakse, et soov on luua heanaaberlikud suhted, kuid sellele järgneb jutt sellest, et on vaja aktiivselt vastu seista nn okupatsiooni-retoorikale ja neonatsismi ilmingutele.
Olgugi, et tegemist on ümmarguse tekstiga, väärib see minu arvates tôsist tähelepanu.
Kommentaarid
Balti riikide puhul küll öeldakse, et soov on luua heanaaberlikud suhted, kuid sellele järgneb jutt sellest, et on vaja aktiivselt vastu seista nn okupatsiooni-retoorikale ja neonatsismi ilmingutele.
Juba ainuüksi ahjuajamisjutt annab alust ettevaatusele, rääkimata tuhandetest küüditajatest, orjameelsetest, kes nüüd on ahjuajajaks ümber kehastunud.
Tunduvalt tihemini märkan aga, et mõni kaasmaalane ajab sellel teemal väga rumalat juttu.
Küllap on see lihtsalt meie meedia kokkumäng ja rõve manipulatsioon, mis riigis vohavat uusnatsismi märgata ei lase. Ja hea, et sellel keerulisel ajal on meie naabriks Suur Venemaa, kus teatakse meist endist palju paremini, mis meil tegelikult toimub, ja osatakse ka head nõu anda.
http://voyag.blogspot.com/2007/02/eesti-ajakirjandus-on-kui-ks-suur.html
ja arvan senini sama moodi - hetkel pole selles vallas midagi muutunud, aga peab kindlasti muutuma, et meie suhted venemaaga paraneda saaks.
Demokraatlike riikide vahel, kes on teineteise suhtes heasoovlikud, tekivad head suhted iseenesest. Olles ise demokraatlik ja teiste suhtes heasoovlik riik, on Eestil sõpru palju - piisavalt, et tunda ennast turvaliselt.
Kindlasti ei pea me iga hinna eest püüdma ühe võimuka meie lähedal asuva järjest kurjemaks muutuva impeeriumihakatise sõprust. Kurjusele tuleb vastu astuda - mitte püüda selle meele järele olla.