Kas Oranž 2 tulekul?

Poliitiliselt nii kuuma nädalavahetust, kui käimasolev, pole Ukrainas olnud 2004. aasta Oranžist revolutsioonist alates. Toonase võimumuutusega presidendiks tõusnud läänemeelne Viktor Juštšenko on 2006. aastal vahetult pärast gaasikriisi valitud ning Venemaa poole hoidva parlamendienamusegaga vägikaigast vedanud juba pikka aega. Ja seda üpris tulutult ning oma toetajaskondagi kaotades.

Täna pidas nn oranž liikumine Kiievis oma kongressi, kus kohalolnute kinnitusel oli Juštšenko teatanud, et saadab ülemraada laiali, kui selle enamus peaks toetama uue fraktsiooni moodustamist ning seeläbi ka peaminister Viktor Janukovitšile konstitutsioonilise enamuse andmist parlamendis.

Tänaseks ja homseks on oodata Kiievi kesklinna meeleavaldusi mõlema Viktori toetuseks. "Oranžid" peaksid nõudma raada laialisaatmist ning "sinised" jällegi presidenti oma sammudest hoiduma.

Kogu selles poliitilises kriisis on paljuski süü ei kellelgi teisel kui president Viktor Juštšenkol endal. Täpsemini maksavad praegu kätte need vead ja tegematajätmised, mis saatsid Juštšenko esimest valitsemisaastat. Kuid samas oleks liiga lihtsustatud panna kogu süüd osatisele selgrootusele, mida Juštšenko pärast revolutsiooni näitas.

Segadused Ukrainas ning süvenev poliitiline kriis on mõistagi eeskätt nende huvides, kes tahaksid ära hoida Kiievi lähenemise NATOle ja Euroopa Liidule. On korduma kippuv tõde, et mida edukam on Ukraina vaba ja demokraatliku riigi ehitamisel, seda märkimisväärsem on sama mõju ka Ukraina idanaabrile - Venemaale. Seepärast on sündmuste kulg Ukrainas läänemaailmale, sealhulgas meile, üliolulised.