Süüria on suurema kriisi peegeldus

Viimastel päevadel on palju räägitud ja küsitud Süüria teemal. Selleks on ka küllaga põhjust, sest nii pingeline pole olukord selle riigi ümber olnud kunagi varem. Täpsemalt öeldes pole ka maailmapoliitikas juba pikka aega olnud sellist vastandumist nagu me näeme täna näiteks Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhete puhul. Eksisteerib põhjendatud kartus, et Süüria ohvriterohke kodusõda võib laieneda palju suuremaks konfliktiks.

Enam kui kaks aastat ning kümneid tuhandeid inimelusid nõudnud kodusõda ei näita vähimatki vaibumismärki. Kahjuks pole selleks ka mingeid eeldusi, sest Süürias toimuv peegeldab meile palju laiemat ja väga ohtlikku arengutendentsi, mida me oleme Lähis-Ida islamiruumis näinud juba pikema aja jooksul.

Kõige üldisemalt kokku võttes on meie ees rullumas islami ärkamine, kus Araabia kevade järgselt on sündmuste käiku senisest oluliselt rohkem mõjutamas islamiäärmuslikud ehk džihadistlikud meeleolud ning sektantlik vastandumine šiiitide ja sunniitide vahel.

Muide, Süüria on tänaseks kujunenud islamiterroristide suurimaks treeninglaagriks, kuhu tullakse sõdima üle maailma. Sealhulgas ka Euroopast, mis loob mõistagi meie laiemale julgeolekule juurde uue reaalse ohuteguri. Mida hakkavad pühasõdalased tegema koju naastes?

Eeldada, et diktaatorite taandumine looks kiire võimaluse demokraatlikeks protsessideks, oleks väga naiivne. Isegi Egiptuses on see protsess olnud väga vaevaline ja vähikäiguline, mis seal siis rääkida etnilises ja religioosses mõttes väga kirevast Süüriast.

Lisaks on maailmapoliitikas viimastel aastatel kujunenud üha suurem vastandumine lääneriikide ning Venemaa vahel just eeskätt Süüria teemal. Moskva seisukoha taga on mitmeid tegureid. Kindlasti peegeldub siin Külma sõja aegne liitlassuhe, aga samuti soov ohjeldada USA ja lääneriikide mõjuvõimu Lähis-Idas. Pole vähetähtis seegi, et Süürias võitleb al Qaeda üksustes arvukalt leegionäre Põhja-Kaukaasiast ja mujalt Venemaalt.

Samas on selge, et nii Venemaa kui lääneriikide kui ka Hiina huvides peaks olema Süüria suurte keemiarelvavarude saatus ning nende kasutamise ja leviku piiramine. Võib vaid ette kujutada, millist ohtu kujutaks sariin või sinepigaas al Qaeda käsutuses. Aga selline oht on täiesti reaalne.

Seega on Süürias ja Süüria ümber põrkunud sedavõrd palju erinevaid huvisid, mis pakuvad kokku vaid halbasid või väga halbasid lahendusi. Sõjaline sekkumine Süüria konflikti oleks põhjendatud vaid eesmärgiga piirata keemiarelva levikut. Ja seegi saaks olla vaid erioperatsiooni tasemel. Kõigele muule tuleb aga leida poliitiline lahendus. Seda on raske saavutada, aga alternatiiviks oleks vaid sõja laienemine. See aga pole kindlasti ei Eesti ega ka meie liitlaste huvides.