Ajalugu, välispoliitika ja No pasaran


1. septembri üritused Gdanskis, Poolas viitavad taas sellele, kui palju on meie lähiajalugu osaline tänases rahvusvahelises läbikäimises. Tõsi, Teine maailmasõda, selle algus ja lõpp erutavad täna paljusid. Ja mitte ainult Euroopas. Iseenesest on ju see veel käega katsutavas kauguses, sadade tuhandete elavate inimeste mälestustes.

Sõjad, eriti suured raputused, jäävad suhteid mõjutama pikaks ajaks. Teine maailmasõda murdis nii miljoneid inimsaatusi kui tervete rahvaste ja riikide püsimist. See ei unune üleöö. Eriti siis, kui inimsusevastased kuriteod pole sirgeks räägitud ega hukka mõistetud. Lõpuni.

Ajakirjanik ja ajaloolane Anne Applebaum lootis 2005. aastal, et 60ne aasta möödumine suurest sõjast paneb lõpuks punkti valusale haavade lahtikiskumisele. Täna ta tunnistab, et see oli vaid soovmõtlemine. Kahjuks.

Ajalugu ja välispoliitika on paraku kogu aeg väga tihedalt seotud. Diplomaatia ei sünni hetkeemotsioonist, vaid pikaajalise kogemuse või harjumuse või ka suhtumuse pinnalt. See puudutab eriti naabreid.

Mida erinevam on ajaloolise narratiivi taju, seda suurem on lõhe. Seda suurem on pingeallikas ning vabam voli juhitamatutele emotsioonidele. Ehk teisiti. Seni, kuni pole üldist lepitust või ajaloost üleolekut, ei parane haavad ega kasva usaldus.

Mida aeg edasi, seda vähem jääb tunnistajaid. Mida aeg edasi, seda vähem jääb neid, kes peaksid vastutust kandma. Teema taandub raamatutesse ja mälestustesse. Kuid kas see on pääsetee. Ei usu. Mitte siis, kui ajalugu on kellelegi sihikindel võimutööriist ning masside kontrollimehhanism.

Inimsusevastased kuriteod on aegumatud. Pole tähtis, kes need korda saatis. Karistus ehk lepitus peaks olema õiglane ja kõigile arusaadav. Vaid nii on võimalik usaldusele mõelda ja tulevikku ehitada.

Need väikesed ja manipuleeritud inimesed, kes on Tallinna valimistele toonud antifašistlikud loosungid, peaksid tajuma, mida nad teevad. Vihkamise õhutamine on lihtne, kuid tulemused võivad kohutada kõiki. Eriti siis, kui minnakse oma enda rahva vastu. Ajalugu peaks ju olema õpetaja!

Kommentaarid

Unknown ütles …
Экс-президент Польши Лех Валенса обвинил нынешнего президента Леха Качиньского в том, что он испортил мероприятие по случаю 70-тилетия начала Второй мировой войны. "Я уверен, что Путин в своем выступлении готов был пойти дальше в вопросе удовлетворения интересов Польши, но не сделал этого, так как этому помешало выступление Качиньского", - отметил он. "Качиньски - это несчастье. Я об этом всегда предупреждал", - заявил он.
www.newspb.ru/allnews/1202424/
03 september, 2009 22:51
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave