PUTINI PLAAN KUJUTAB OHTU BALTI RIIKIDELE


Venemaa president Vladimir Putin on rebinud viimasedki saladuskatted oma ammuselt plaanilt saavutada maailma jõujoonte ümberjagamine viisil, mis võimaldaks tal Vene keisri Peeter I (kelle portree on Putini töökabinetis aukohal) järglasena taastada Vene impeerium ja kasvatada ühes sellega riigi globaalset mõju. Selle eesmärgi nimel on Kremlis tegutsetud sisuliselt Nõukogude Liidu lagunemisest saati, kuid just praegu maailmas kujunenud ja Moskvale näiliselt soodne olukord on tõukamas Putinit väga ohtliku avantüüri suunas. Balti riigid koos liitlastega peaksid arvestama lähematel kuudel suhetes Venemaaga võimaliku ohtliku turbulentsiga.

 

Esmapilgul võib see tunduda asjatu ärevuse tekitamisena, sest Putin on varemgi Lääne vastu kanget sõnavara kasutanud, Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks nimetanud ning Venemaa naabreid alavääristanud. Pealegi on Vene-Ukraina suhted juba kuuendat aastat enam kui turbulentsed ning ka Balti riikide okupeerimist ei ole ei Putin ega ka tema eelkäijad kunagi tunnistanud. Mis on siis nüüd kõige varasemaga võrreldes nii erinev, et me peaksime olema tavapärasemast ettevaatlikumad?

 

Võimalike järgnevate arengute mõistmiseks on vaja omavahel kokku viia nii rahvusvaheline olukord kui ka Putini siseriiklikud sammud. Alustagem analüüsi sellest, et Venemaa on muutmas oma põhiseadust ja see avaldab otsest mõju lähitulevikule. 1. juulil toimuval referendumil kiidavad Venemaa kodanikud vajaliku häälteenamusega heaks konstitutsiooni uue redaktsiooni, mis ühest küljest põlistab Putini presidendiametisse kuni tema surmani ning teisalt võtab maha kõik tõkked Venemaa piiride ja mõju laiendamiseks. 

 

Venemaa jätab endale vabad käed rakendada rahvusvahelise õiguse norme vaid siis, kui need ei sega tema enda otsuseid ja eesmärke. Uueneva põhiseaduse paragrahvid 67 ja 68 on aga kui impeeriumiehitaja käsulauad. Esmalt viiakse sisse säte, et “Venemaa Föderatsioon on omal territooriumil Nõukogude Liidu õigusjärglane”. Seejärel rõhutatakse, et  “Venemaa Föderatsioon, ühendatud tuhandeaastase ajalooga, säilitab esivanemate mälestuse, kes andsid meile edasi ideaalid ja usu Jumalasse, aga samuti Vene riikluse arengu järjepidevuse, tunnistab ajalooliselt kujunenud riiklikku ühtsust”.  Vene rahvale omistatakse „riigimoodustaja“ staatus läbi vene keele kasutamise. Samuti viiakse sisse „paljurahvuselise rahva liidu“ mõiste. Enne oli selle asemel mõistena kasutusel „üks paljurahvuseline rahvas“. Sellesse ritta sobib ka hiljutine seadusemuudatus, mis lihtsustab endise Nõukogude Liidu ruumis Vene kodakondsuse jagamist ning annab võimaluse omada topeltkodakondsust.

 

Kui neid muudatusi hoolikalt lugeda, siis on selge, miks lubas Putin endale äsjases usutluses Vene telekanalile Rossija naabrite suunal jõhkralt ründavas toonis territoriaalsete nõudmiste esitamist. "Nõukogude Liidu moodustamisel pandi kirja õigus välja astuda, aga kuna ei pandud kirja vastavat protseduuri, tekib küsimus: kui üks või teine vabariik astus Nõukogude Liidu koosseisu, kuid sai oma pagasisse suure hulga Vene maid – traditsioonilisi, ajaloolisi, Vene territooriumeid, aga pärast otsustas koosseisust lahkuda? Las siis lahkub sellega, millega tuli, ja ei tassiks kaasa kingitusi vene rahvalt," ütles Putin 12. juunil antud intervjuus varjamatu vihaga.

 

Putini pressiesindaja Dmitri Peskov ruttas küll kohe olukorda siluma, teatades, et Venemaal ei ole naabrite suunal territoriaalseid nõudmisi. See ei veena aga kedagi. Putin usub, mida räägib ning territoriaalseid nõudmisi on enda nahal juba aastaid tunda saanud Moldova, Ukraina ja Gruusia, isegi Valgevene. Putini sõnade peale „vene rahva kingitusest“ peaks aga eriti mures olema Kasahstan.

 

Sellesse Putini mõttemaailma sobitub veel teinegi ja antud juhul otseselt meid puudutav verbaalne rünnak. Vene mõjuagendi Dmitri Simes’i kontrollitavas ajakirjas „The National Interest“ avaldatud ajalooartiklis teeb Putin väga tõsise torke Balti riikide suunal. Ta kirjutab: „1939. aasta sügisel alustas Nõukogude Liit oma strateegiliste, sõjaliste ja kaitsealaste eesmärkide saavutamiseks Läti, Leedu ja Eesti inkorporeerimise protsessi. Nende liitumine Nõukogude Liiduga viidi läbi lepingulisel alusel ja valitud asutuste nõusolekul. See oli kooskõlas siis kehtinud rahvusvahelise ja riigi õigusega. Lisaks anti Poola osaks olnud Vilnius ja selle ümbrus 1939. aasta oktoobris tagasi Leedule. Balti vabariigid säilitasid Nõukogude Liidu koosseisus nende valitsusasutused, keele ja omasid esindatust Nõukogude Liidu kõrgemates riiklikes struktuurides.“

 

Stalinistlikku ajalookäsitlust ja Nõukogude impeeriumit kaitsev Putini artikkel ei räägi meile mitte niivõrd tema ajalooharrastusest, vaid sellest, milliste eesmärkidega poliitikat soovib Venemaa riigipea praegu ja lähitulevikus ellu viia. Seepärast on oluline mõista, et Putin kirjutas artikli eeskätt oma enda ekspansionistliku välispoliitika õigustamiseks ja naabrite hoiatamiseks.

 

Putini plaani keskseks elemendiks on Venemaa juhtimisel liitriigi loomine Valgevene ja Ukrainaga. See on miinimumplaan, mis võib täieneda eeskätt Kasahstani arvel. Liitu Valgevenega on Moskvas järelejätmatult taotletud juba president Jeltsini aegadest. Kuid alles sel suvel, kui 9. augustil toimuvad Valgevenes presidendivalimised, võib president Lukašenka olla esimest korda haavatav ja seeläbi lõpuks lihtsam saak Kremlile. 

 

Valgevene tuntud blogija Sergei Tihhanovski tegevusest, tema kui võimaliku presidendikandidaadi arreteerimisest ja tema abikaasa Svetlana aktiivsest väljaastumisest indu saanud protestimeelsed inimesed on kõigutamas uneleva riigi sisepoliitikat. Sotsiaalmeedias on juba hakatud rääkima Tuhvlite revolutsioonist. Lukašenkal on väidetavalt „vesi ahjus“ ning ta olevat valmis võimu säilitamise nimel leppima Venemaa tingimustega. See tähendaks Valgevene ühinemist Venemaaga ühtseks liitriigiks.

 

Ukrainaga on keerulisem, kuid Venemaa mõjuagendid Kiievis töötavad palehigis selle nimel, et tirida riik tagasi Venemaa mõjusfääri. Ida-Ukraina okupeeritud aladel vene keele kuulutamine ainsaks riigikeeleks näitab, et Moskva lõplik eesmärk on saavutada “riiki moodustava” rahva keele ülemuslikkus Užgorodist Vladivostokini. Kremlis usutakse siiralt, et Ukraina on kunstlik moodustis ja ukrainlased ise on tegelikult suure vene rahva üks osa. 

 

Veelgi tõsisem on aga küsimus sellest, kuidas jõuaks Venemaa oma teise suure eesmärgi teostumisele – maailma jõujoonte muutmisele läbi uue julgeolekusüsteemi tekitamise. Nii oma ajalooartiklis kui ka Punasel väljakul peetud paraadikõnes rõhutas Putin vajadust kiirelt muutuvas maailmas uue ja üldise julgeolekusüsteemi järele. Tõlgituna tähendaks see Venemaa uute võimalike piiride rahvusvahelist tunnustamist, Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste rajatud julgeolekuarhitektuuri lammutamist ning Venemaa vetoõiguse saavutamist vähemalt Euroopa julgeolekut puudutavates küsimustes.  

 

Putinit võib ekslikult innustada teadmine, et koroonapandeemiast, Brexitist, Angela Merkeli peatsest lahkumisest poliitikaareenilt, president Trumpi hoolimatusest liitlaskohustuste suhtes, illegaalsest immigratsioonist ja Hiina mõju kasvust häiritud Euroopa igatseb Venemaaga uut strateegilist dialoogi. Prantsusmaa president Macron on juba avalikult öelnud, et Euroopa julgeolek on Venemaa osaluseta mõeldamatu. Ka võidakse Kremlis valesti mõista levivat ideed raketivabast Euroopa kontinendist. Kuid sellest Moskvale “uue Jalta” leppe sõlmimiseks veel ei piisa. Siin on Putinil risti ja põiki tee peal ees NATO. 

 

Lääneriikide kaitsealliansi lammutamise nimel on Moskvas töötatud aastakümneid. Samas on just Kremli impeeriumiihalus andnud NATOle uue hingamise ja tema liikmetele jagatud arusaamise artikkel 5 olemuse tähtsusest ka 70 aastat pärast alliansi loomist. Lääneliitlaste püsivat ühtsust kinnitab ka asjaolu, et juba kuuendat aastat järjest hoitakse Venemaad Ukraina ründamise pärast sanktsioonisurve all.

 

Samal ajal pole mingi saladus, et liitlaste vahele on viimasel ajal kogunenud ohtlikult palju hõõrumist. Prantsusmaa ja Türgi pinged on Liibüa konflikti tõttu uuesti teravnenud, mistõttu leidis Macron taaskord vajaduse kasutada NATO diagnoosimiseks ajusurma terminit. Trumpi otsus lahkuda mitmest relvastuskontrolli leppest ning pingete kruvimine suhetes Saksamaaga ei kasvata atlandiülest usaldust. Balti riikide kaitseplaanide uuendamine on endiselt kinni Türgi tahtes. 

 

Kõige olulisem küsimus peitub aga selles, mis hakkab toimuma USA sisepoliitikas presidendivalimiste künnisel. Kui Putin võib ühel hetkel tajuda, et NATO liiderriigi juhtimises on tunnetada valmisoleku vähenemist artikkel 5 viivitamatuks rakendamiseks, sest küsimus võib olla loetud tundides või päevades, siis võib see olla signaaliks ettevalmistatud ründeplaanide käivitamiseks. NATO hilinemine või halvimal juhul isegi loobumine oma liikme või liikmete kaitsmisest tähendaks Putini peamise strateegilise eesmärgi täitumist. 

 

Kaks kõige sobilikumat sihtmärki NATO testimiseks võivad olla Balti riigid ja Norrale kuuluvad Teravmäed. Mõistetavalt oleks see Venemaale ülimalt riskantne samm ning see võetaks ette vaid siis, kui korraga oleksid nähtavad vähemalt kolm eeldust – USA sisepoliitiline patiseis, maailma tähelepanu keskendumine mõnele globaalset julgeolekut mõjutavale konfliktiohule (näiteks olukord Korea poolsaarel või India-Hiina piiritüli) ning arusaadav casus belli hübriidse või konventsionaalse rünnaku alustamiseks.

 

Mitmed Kremli siseringides toimuvat tundvad analüütikud on arvamusel, et kõige kriitilisem aeg võib olla käesoleva aasta teine pool. Tšetšeenia sõja veteranina Venemaa juhtkonna tegevust  hästi tajuv ja tagakiusamise pärast Ukrainasse põgenenud ajakirjanik Arkadi Babtšenko kirjutas Putini viimase aja tegevust analüüsides: „Sõja eelaimus on minu jaoks lähenenud. Kohe sellise suure hüppega on lähenenud“.

 

See on väga karm tõdemus. Putini hoiatuste ja ähvarduste esimeseks eesmärgiks võib olla meis ja meie liitlastes ebakindluse külvamine. Hirm meid ei aita, mistõttu tuleb olukorda kainelt analüüsides töötada koos liitlastega heidutuse tugevdamise nimel. Eestil ja teistel Balti riikidel on võrreldes Ukrainaga mõõtmatu eelis – me oleme NATO liikmed ja seda punast joont Venemaa naljalt ei ületa. Seepärast on tähtis, et meie praegune diplomaatiline jõupingutus oleks suunatud alliansi ühtsuse, eelhoiatuse adekvaatsuse ja ohtusid ennetava heidutusvõime tagamisele. Selle juures ei tohiks aga unustada, et vaatamata ülimale keerukusele ja pingete võimalikule kasvule on meile strateegiliselt äärmiselt oluline leida diplomaatilisi käike pingete maandamiseks Venemaaga. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

KAS EKRE SOOVIB TÕESTI EESTI VENESTAMIST?