Edward Lucase karm hoiatus

Balti riike väga hästi tundev ajakirjanik Edward Lucas on viimases Foreign Policy numbris avaldatud kriitilises artiklis võtnud küsida: kas kolm piiririiki (mida ta kokku Atlantiseks nimetab) on jälle uppumas?

Ta kirjeldab värvikalt Eesti, Läti ja Leedu taasvabanemist 1990ndate algul ning ühinemist euroatlantilise kultuuriruumiga, viitab julgetele reformidele ning avatud majanduse võidukäigule. Suure tõusu järel on aga halb/mugav valitsemine ning odava laenuraha hellitav mõju viinud kolm Balti tiigrit sügavasse langusesse.

Lisaks on ähvardamas väline oht. Lucas ütleb, et Eesti, Läti ja Leedu kõige hirmutavamaks väljavaateks on Saksamaa välispoliitika "schröderiseerumine". "Balti riigid tunnetavad ennast kokkusurutuna. Kes kaitseb nende majanduslikke ja poliitilisi huvisid, kui suured riigid teevad taaskord otsuseid üle nende peade?," küsib Lucas.

Lucas lõpetab oma loo pessimistlikul toonil: Kas mitte ei tõuse veetase uuesti Atlantise müüridele?

Kas tõesti on lood nii hullud, nagu Lucas kirjeldab? Kiire vastuargumendina võiks ju öelda, et Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaadena näivad Lucase rõhutatud ohud veidi ülepaisutatutena. Ilmselt ongi mõni rõhuasetus liiga utreeritud ja kolm riiki oma eripäradega liiga jõuliselt kokku seotud, kuid karmi hoiatusena peaks see olema kindlasti kohustuslikuks lugemiseks kõigile meie otsustajatele/arvajatele.

Hea eluga harjub tõepoolest kiiresti. Tekib näiline tunne, et kogu mineviku traagika on vaid tolmunud raamatute pärusmaa. Otsustamatusega illusioonide toitmine võib halbade asjaolude kokkulangemisel mängida saatuslikku rolli.

Ma olen veendunud, et Eestil seisavad ees väga keerulised aastad nii sise- kui välispoliitikas. Ja keeruliseks ei tee seda mitte niivõrd väliskeskkond, nagu meil sageli püütakse väita, vaid eeskätt koduste "poliittehnoloogide" kitsarinnalisus. Pidev soov oma partnereid või konkurente oimetuks taguda piirab horisonti ning võimalusi konsensusliku pikaajalise visiooni kujundamiseks.

Kahjuks ei näe ma võimalusi, et lähematel aegadel see hoiak muutuks. Liiga palju on selleks meie poliitikas korruptiivseid tehinguid. Otsustajate valelikkus ning kalasilmne küünilisus on muutunud nii igapäevaseks, et seda isegi ei pane ajakirjandus miskiks.

Samas pole olukord kaugeltki lootusetu. Ehteestlaslik talupojamõistus on meid korduvalt keerulistest aegadest läbi vedanud. Nii ka nüüd. Peaasi, et meie tarkus poleks tagantjärele tarkus.