Iraani presidendivalimistest
Esimeste tulemuste põhjal on tänastel Iraani presidendivalimistel oma koha säilitanud käremeelne Mahmoud Ahmadinejad. Kuigi veidi reformimeelsemate hoiakutega läänemaailmale silma pilgutanud aseri päritolu Hossein Mousavi on kuulutanud ennast samuti võitjaks, näib olukord soosivat ikkagi Ahmadinejadi.
Iseenesest on valimised Iraanis üks omalaadne nähtus. Seekord soovis mõõduvõtus osaleda ligi viissada kandidaati, neist 42 naist. Revolutsiooniline kaardivägi sõelus neist siiski välja vaid neli, kellel lubati ette võtta valimiskampaania.
1980ndatel aastatel Iraani peaministriks olnud Mousavi oli kindlasti läänemaailmale (eeskätt USAle) meelepäraseim kandidaat. Uue reformimeelsema presidendiga oleks näiteks Obama administratsioonil olnud näiliselt lihtsam asju ajada. On ju kuulutatud avatud uste poliitikat Iraani suunal.
Samas on preisdendivalimistel Iraanis siiski minu arvates rohkem väline sära, kui sisuline tähendus. Tegelik võim Iraanis on alates 1979. aasta islamirevolutsioonist kehtestatud läbi Velayat-e Faqihi süsteemi.
Usuliider Ayatollah Ali Khamenei ja tema lähikondsed on need, kes määravad Iraani tänast ja homset päeva. See on ka põhjus, miks Iraan on erinevate presidentide ajal jätkanud sihikindlalt oma põhiliini. Viimastel aastatel on selleks olnud "suveräänse" tuumaprogrammi rajamine. Ei Mousavi ega veelvähem Ahmadinejad ei suudaks ka parima tahtmise korral seda ümber pöörata. Küsimus on lihtsalt retoorilises kõlas.
Ahmadinejadi võit on kindlasti mõrudaks pilliks nendele, kes uskusid reformimeelste edusse. Samas on selge, et läänemaailma ja Iraani suhted jäävad ka pärast tänast pigem venitatuks. Tuumaprogrammi jätkamine on väljaspool kahtlust. Küsimus on vaid selles, kas Lääs suudab Teherani kuidagigi koostööle mõjutada.
Iseenesest on valimised Iraanis üks omalaadne nähtus. Seekord soovis mõõduvõtus osaleda ligi viissada kandidaati, neist 42 naist. Revolutsiooniline kaardivägi sõelus neist siiski välja vaid neli, kellel lubati ette võtta valimiskampaania.
1980ndatel aastatel Iraani peaministriks olnud Mousavi oli kindlasti läänemaailmale (eeskätt USAle) meelepäraseim kandidaat. Uue reformimeelsema presidendiga oleks näiteks Obama administratsioonil olnud näiliselt lihtsam asju ajada. On ju kuulutatud avatud uste poliitikat Iraani suunal.
Samas on preisdendivalimistel Iraanis siiski minu arvates rohkem väline sära, kui sisuline tähendus. Tegelik võim Iraanis on alates 1979. aasta islamirevolutsioonist kehtestatud läbi Velayat-e Faqihi süsteemi.
Usuliider Ayatollah Ali Khamenei ja tema lähikondsed on need, kes määravad Iraani tänast ja homset päeva. See on ka põhjus, miks Iraan on erinevate presidentide ajal jätkanud sihikindlalt oma põhiliini. Viimastel aastatel on selleks olnud "suveräänse" tuumaprogrammi rajamine. Ei Mousavi ega veelvähem Ahmadinejad ei suudaks ka parima tahtmise korral seda ümber pöörata. Küsimus on lihtsalt retoorilises kõlas.
Ahmadinejadi võit on kindlasti mõrudaks pilliks nendele, kes uskusid reformimeelste edusse. Samas on selge, et läänemaailma ja Iraani suhted jäävad ka pärast tänast pigem venitatuks. Tuumaprogrammi jätkamine on väljaspool kahtlust. Küsimus on vaid selles, kas Lääs suudab Teherani kuidagigi koostööle mõjutada.
Kommentaarid