Euroopa kaitsevõime on hoiatavalt madal
Sellise järelduse võib teha äsja avaldatud põhjalikust analüüsist, mille kirjutas Euroopa välissuhete nõukogu analüütik Nick Witney. Euroopa Kaitseagentuuri endise juhina teab Witney teemat muidugi hästi, mistõttu ka tema 60leheküljeline poliitikapaber peaks Euroopa liidreid ärgitama tõsisele diskussioonile.
Kuna suurem osa Euroopa Liidu liikmesmaid on samas ka NATO liikmed, siis langeb sama kahtlusevari ka NATO tervikvõimekusele. Viimane on ilmekalt nähtav Afganistanis, kus liikmesriikide panused või võimekused on sõltumata nende suurusest väga erinevad.
Witney rõhutab, et Euroopa kaitsejõududel kokku on umbes 10 000 tanki, 2500 lennukit ja ligemale 2 miljonit inimest relva all. Samas üksnes kolmandik kõigist jõududest on võimelised tegutsema oma riigist väljaspool. Witney järeldab, et suur osa kaitsekulutusteks tehtavast 200 miljardist eurost aastas läheb eurooplastel vastu taevast.
Seepärast on Witney meelest viimane aeg jõulisemalt taaselustada Euroopa kaitse- ja julgeolekupoliitika eesmärgid. Kuna ükski Euroopa suurriik, ka mitte Prantsusmaa ja Suurbritannia, pole enam üksi võimelised piisavalt hästi finantseerima vajaminevaid võimekusi, siis on väljapääs üksnes riikide ühistegevuses.
Samas peaksid Witney arvates initsiatiivi võtma nn pioneerriigid, kes juba praegu panustavad ja on valmis enam tegema rahvusvahelise kaitsekoostöö süvendamiseks Euroopas. Selle järgi jääksid Euroopa Liidu liikmesmaadest tahaplaanile Austria, Luksemburg, Iirimaa, Küpros, Kreeka, Bulgaaria ja Malta, kes siiani kas on kulutanud märkimisväärselt vähe kaitsele või ei osale rahvuavahelistes operatsioonides piisavalt aktiivselt.
Prantsusmaa on oma eesistumise üheks eesmärgiks kuulutanud Euroopa kaitseidentiteedi tugevdamise ning kaitsejuhtimise loomise. Juba tuleval kuul peaksid välisministrid arutlema 2003. aastast pärineva Euroopa esimese ühise julgeolekustrateegia täiendamise üle.
Eestis on teinekord Euroopa kaitseidentiteedi tugevdamist vaadeldud väikese skepsisega, kuna on kardetud NATO püüdluste dubleerimist. Samas näitab analüüs veenvalt, et ei NATO ega Euroopa Liit ei saa olla oma operatsioonidel edukad, kui võimekused ja panustamine on liikmesriigiti ikka väga erinevad.
Seepärast tuleb Eestil antud teemal kindlasti püüelda nn pioneeride sekka, mis on ka meie panustamise taset arvestades igati loogiline. Eesti julgeolekule on oluline, et Euroopa riikide üldine julgeolekutaju oleks senisest selgem ning tagatud ka konkreetsete (mitte paberile jäävate) tegevustega.
Euroopa kaitseidentiteedi tugevdamine on üksnes kasuks NATO võimekuse suurendamisele, mitte vastupidi. Samas võiks Eesti väljendada siiski seisukohta, et Euroopa Liit peaks oma kaitsekoostöö tõhustamisel hoiduma NATO juhtimissüsteemide dubleerimisest.
Ka peaks Eesti kõige lähemal ajal üle vaatama ja täiendama 2004. aastal Riigikogus heaks kiidetud julgeolekupoliitika alused, mis annaks hea võimaluse esiteks siseriiklikuks debatiks ning seejärel sisendi ka konkreetseteks ettepanekuteks Euroopa julgeolekustrateegiasse.
Kuna suurem osa Euroopa Liidu liikmesmaid on samas ka NATO liikmed, siis langeb sama kahtlusevari ka NATO tervikvõimekusele. Viimane on ilmekalt nähtav Afganistanis, kus liikmesriikide panused või võimekused on sõltumata nende suurusest väga erinevad.
Witney rõhutab, et Euroopa kaitsejõududel kokku on umbes 10 000 tanki, 2500 lennukit ja ligemale 2 miljonit inimest relva all. Samas üksnes kolmandik kõigist jõududest on võimelised tegutsema oma riigist väljaspool. Witney järeldab, et suur osa kaitsekulutusteks tehtavast 200 miljardist eurost aastas läheb eurooplastel vastu taevast.
Seepärast on Witney meelest viimane aeg jõulisemalt taaselustada Euroopa kaitse- ja julgeolekupoliitika eesmärgid. Kuna ükski Euroopa suurriik, ka mitte Prantsusmaa ja Suurbritannia, pole enam üksi võimelised piisavalt hästi finantseerima vajaminevaid võimekusi, siis on väljapääs üksnes riikide ühistegevuses.
Samas peaksid Witney arvates initsiatiivi võtma nn pioneerriigid, kes juba praegu panustavad ja on valmis enam tegema rahvusvahelise kaitsekoostöö süvendamiseks Euroopas. Selle järgi jääksid Euroopa Liidu liikmesmaadest tahaplaanile Austria, Luksemburg, Iirimaa, Küpros, Kreeka, Bulgaaria ja Malta, kes siiani kas on kulutanud märkimisväärselt vähe kaitsele või ei osale rahvuavahelistes operatsioonides piisavalt aktiivselt.
Prantsusmaa on oma eesistumise üheks eesmärgiks kuulutanud Euroopa kaitseidentiteedi tugevdamise ning kaitsejuhtimise loomise. Juba tuleval kuul peaksid välisministrid arutlema 2003. aastast pärineva Euroopa esimese ühise julgeolekustrateegia täiendamise üle.
Eestis on teinekord Euroopa kaitseidentiteedi tugevdamist vaadeldud väikese skepsisega, kuna on kardetud NATO püüdluste dubleerimist. Samas näitab analüüs veenvalt, et ei NATO ega Euroopa Liit ei saa olla oma operatsioonidel edukad, kui võimekused ja panustamine on liikmesriigiti ikka väga erinevad.
Seepärast tuleb Eestil antud teemal kindlasti püüelda nn pioneeride sekka, mis on ka meie panustamise taset arvestades igati loogiline. Eesti julgeolekule on oluline, et Euroopa riikide üldine julgeolekutaju oleks senisest selgem ning tagatud ka konkreetsete (mitte paberile jäävate) tegevustega.
Euroopa kaitseidentiteedi tugevdamine on üksnes kasuks NATO võimekuse suurendamisele, mitte vastupidi. Samas võiks Eesti väljendada siiski seisukohta, et Euroopa Liit peaks oma kaitsekoostöö tõhustamisel hoiduma NATO juhtimissüsteemide dubleerimisest.
Ka peaks Eesti kõige lähemal ajal üle vaatama ja täiendama 2004. aastal Riigikogus heaks kiidetud julgeolekupoliitika alused, mis annaks hea võimaluse esiteks siseriiklikuks debatiks ning seejärel sisendi ka konkreetseteks ettepanekuteks Euroopa julgeolekustrateegiasse.
Kommentaarid
Marko, ära aja udu. Eesti julgeolekule on oluline, et Eesti Kaitseministeerium lõpetaks kiiremas korras ära meie kaitsevõime lammutamise. Ei saa pidada normaalseks, et meie sõjaaja armee suuruseks on vaid 16 000 meest, et ajateenistusse kutsutakse vaid 30% meestest ning et kutselisi sõjaväelasi on vaid 2800. Eesti iseseisev kaitsevõime on olematu. Pimesi NATO peale loota on naiivsuse tipp, eriti kui arvestada, et enamus NATO ja EL-i riikidest on Venemaast energeetilises sõltuvuses. Ja USA järgmiseks presidendiks saab tõenäoliselt Barack Obama. Kas Obama hakkab Eestisse Venemaa rünnaku korral saatma vägesid? Ärge ajage mind naerma.
Eesti ja teised Balti riigid on teinud kõik selleks, et meie okupeerimine oleks potentsiaalsele vaenlasele nii kiire ja vähe ressursse nõudev kui üldse võimalik. Muideks, Marko, sa pole eriti avaldanud oma arvamust kaitsepoliitika kohta. Mida sa arvad Läti ja Leedu otsusest minna üle palgaarmeele? Mis sa arvad kui kaua Läti 5000 meheline armee Venemaa rünnakule vastu peab? Ise ennustan, et Läti riik ja rahvas põrmustatakse enne kui NATO liitlased köhidagi jõuavad.
Eks see ole ka põhjus, miks viimasel ajal IRL enam ajateenistusest kiitvalt sõna ei võta.
Ja õieti teevadki.
salasilm ... no ma kohe ei teagi, kuidas küsida ... millistel allikatel sa tugined? ma pean eriti silmas Prantsusmaa-NATO suhteid ... aga ka muidu:)))
Arvestades Eesti geopoliitilist olukorda ja rahvaarvu on ilmselge, et Eestile on parim variant soome mudel - see tähendab umbes 3500 mehelist kutselist armeed koos 100 000 mehelise reservarmeega.
huvvvitav, enne polnud 4000 armee, nüüd on seda 3500
Ole nii kena ja täpsusta oma küsimust. Millised minu seisukohad jäid sulle arusaamatuks?
19:21 "see tähendab umbes 3500 mehelist kutselist armeed"
4000 pole. 3500 on. armee.
Ütlesin selge sõnaga, et Eestit pole võimalik kaitsta vaid 4000 mehelise PALGAARMEEGA (ilma igasuguse reservita, juhul kui ajateenistus likvideeritakse). Küll on võimalik riiki kaitsta 3500 mehelise PALGAARMEEGA koos 100 000 mehelise MOBILISATSIOONIARMEEGA.