Mida tegid tšekistid Kuubal?

Sellel nädalal leidis aset üks vähemärgatud, kuid siiski võimalikke pikaajalisi strateegilisi tagajärgi omav visiit. Nimelt külastasid kaks Venemaa mõjuvõimsat tšekisti Kuubat, et seal uurida maad Venemaa kohaloleku taastamisest endises mahus.

Need kaks meest olid FSB endine direktor ning praegune julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev ja energeetikasektorit juhtiv asepeaminister Igor Setšin (pildil). Külalisi võõrustati kõige kõrgemal tasemel. 31. juulil kohtuti Kuuba liidri Raul Castroga, kellele Patrušev tutvustas president Medvedevi palvel riikidevahelise komisjoni Venemaa poolset uut juhti Setšinit.

Kohtumiste tulemustest on vähe teada. "Traditsiooniliste suhete taastamise" all võib oletada Venemaa kasvavat huvi Ameerika Ühendriikide positsioonide vastustamisega kõikjal, sealhulgas siis ka nüüd Kuubal. Nähtavasti räägiti nii sõjalisstrateegilisest kui energiavaldkonda puudutavast koostööst. Umbes sarnast sisu on viimastel aastatel kandnud ka näiteks Venemaa ja Venetsueela suhete päevakord.

Patruševi ja Setšini visiit langeb kokku ajaga, mil Venemaa ajakirjanduses on spekuleeritud võimalusega lennuväebaasi rajamisest Kuubal. Justkui vastukaaluks ameeriklaste raketikaitsekilbi osiste paigutamisele Tšehhi ja Poola. Mõistagi ei saa Venemaa huvide kasv Kuubal ükskõikseks jätta Washingtoni. USA kõrgemad ohvitserid on sellel teemal juba sõna võtnud.

Kui korraks vaadata laiemat pilti, siis näib, et Venemaa on viimastel aastatel kasvatanud oma aktiivsust suhetes just ideoloogiliselt sarnaste ehk siis mittedemokraatlike riikidega. Peateemadeks on olnud ikkagi energiakoostöö ning sõjalisstarteegilised suhted peaasjalikult relvamüügi näol.

Äsja klapitati piir Hiinaga (erinevalt Jaapanist polnud Venemaal probleemi maade loovutamisega), suhteid on tihendatud Iraani, Alžeeria, Liibüa, Süüria, Venetsueela ja nüüd ka siis Kuubaga.

Samal ajal jällegi suhted lääneriikidega on järk-järgult jahenenud. Venemaa soovimatus näha oma naabrites demokraatlikke, stabiilseid ja oma julgeolekutagatistes iseseisvalt mõtlevaid riike ei anna suurt lootust ka suhete kursi muutumisele lähematel aegadel. Pigem vastupidi.

Vene "tundmatu diplomaadi" prõõskamised stiilis: me võime katkestada suhted USAga kui tahame, räägib pigem sellest, et Moskva ei varja oma valmisolekut tõsisemaks ideoloogiliseks vastasseisuks lääneriikidega.