Toidujulgeolek - keegi ei taha nälga surra

Alles täna jooksis meil uudistest läbi jälle teade toiduainete kõrgetest hindadest. Mis seal üllatuda? Tegelikult on lugu globaalne ja päris tõsine. Viimase üheksa kuuga on maailma toiduainete hinnad kasvanud ei rohkem ega vähem kui 45 protsenti. Ja see pole kindlasti veel tipphetk. Hinnakasvu prognoositakse veel mitmeks aastaks.

Lähiajaloo suurimat hinnatõusu mõjutavad korraga mitmed tegurid. Nendeks on nii kliimamõjutused (üleujutustest kuni põudadeni), Hiina kui India sisetarbimise kasv, energiavajaduse suurenemine (kütuse hindadest biokütuste levikuni), magevee varude kiire vähenemine. Väga head ülevaated globaalsest olukorrast leiab ÜRO vastava organisatsiooni (FAO) kodulehelt.

Sõnaga - toidujulgeolek on energiajulgeoleku kõrval kiiresti muutumas 21. sajandi üheks kriitilisemaks probleemiks. Juba täna pole harvad uudised sellest, kuidas ühes või teises riigis on tulnud ette rahutusi toiduainete hindade kasvu või tarnepuudulikkuse pärast. Ka ohvritega lõppenud kokkupõrked on toimunud Haiitist Afganistanini ning Kamerunist Usbekistanini.

Eriti ohustatud on mõistagi vaesemad ning rahavatihedad riigid. Näiteks Egiptuses on toiduainete hindade 20protsendiline tõus viimase kolme kuu jooksul surunud 40 protsenti elanikkonnast allapoole vaesuspiiri. Kriitilisi näiteid võib veelgi tuua.

Tänases Financial Timesis on päris kõnekas artikkel sellest, kuidas mõned riigid on asunud salakõnelustesse toiduainete bartertehingute tagamiseks. Põhjuseks asjaolu, et paljud toiduaineid eksportivad riigid on pannud selle aasta alguses peale müügipiirangud.

Eesti suudab küll ise päris hästi ennast toita (võrreldes maailma enamike riikidega), kuid paljude toiduiainete toorainehinnad mõjutavad karmilt meidki. Rääkige näiteks Eesti seakasvatajatega ja te mõistate, kuidas maailma teraviljahinna tõus on löönud valusalt eriti väiketootjate konkurentsivõime pihta. Aga see on vaid üks paljudest näidetest.

Minu arvates oleks Euroopa Liidul laiemalt ja Eestil eraldi päramine aeg mõelda oma toidujulgeoleku strateegiale. Mõistagi on see seotud nii ühenduse põllumajanduspoliitikaga kui rahvusvaheliste kaubanduskõnelustega (nn Doha voor). Igatahes võiksid meie vastava ala spetsialistid julgemalt diskussiooni üles võtta.