Lääs on kerges segaduses

Nii võiks kokku võtta tänasel Londoni ümarlaual räägitu Venemaa lähituleviku teemadel. Arvamusi ja ootusi on seinast seina. Ja seda brittide seas linnas, kus pooleteise aasta eest käidi Moskvast Briti kodanikku tapmas polooniumiga.

Õigupoolest usutakse siin kohati, et Dmitri Medvedevist kasvab iseseisev liider, et Putin taandub ning et Venemaal on võimalus uuteks reformideks. Kindlasti ei saa ju täielikult välistada midagi, sest sedavõrd kinnine otsustamissüsteem, mis loodud Putini ajal, ei võimalda kuigi sisukat tulevikuanalüüsi. Samas pakkusin ise ümarlaual siiski veidi pessimistlikuma vaate, mida siinse blogi lugejad teavad juba niigi. Toetasid seda nii kolleegid Briti parlamendist kui ajakirjanikud BBCst ja Guardianist.

See seinast seina hoiak väljendus muide ka selles, kuidas hinnati Venemaa riigikorraldust. Ühed arvasid, et tegemist on autoritaarse süsteemiga, teised jälle, et omalaadse demokraatiaga. Koguni kõlas sellinegi mõte, et Putini periood on olnud parem ja selgem kui Jeltsini ajastu. Ja et eriteenistuste eriseisundi pärandas Putin oma eelkäijalt.

Ma ei ütleks otse, et tegemist oleks naivismiga, kuid soovmõtlemist on kohati küll rohkem kui tegelikkuse taju. Lootust lühiajalisele edule või positiivile on hetkel siiski rohkem. Kuna ma olin kogu seltskonnas ainus reaalne väliskülaline (kui mitte arvestada kohapealset lätlast), siis peegeldus muidugi brittide endi hoiakus pigem soov nukras seisus suhteid Moskvaga Medvedevi tuleku järel pisutki kohendada.

Aga eks aeg paneb paika, kellel on õigus. Samas koosseisus tuleme kokku veel enne aasta lõppu. Ühes olid aga kõik osalised kindlad – toimiv vahend Venemaa ambitsioonide ohjeldamiseks on Lääne suurem ühtsus ja järjekindlus oma poliitika elluviimisel.

Kõige selle juures oli parajalt värskendav Sir Malcolm Rifkindi meenutus Lord Palmerstoni ütlusest 1844. aastast, mil toonane Briti välisminister pidas Vene kasvavate ambitsioonide ohjeldamisel ainukeseks vastuseks selget ja jõulist vastutegevust.