Bukaresti hapud õppetunnid

Vaatamata mitmetele olulistele edusammudele Afganistani, raketikilbi ja küberkaitse osas on minu arvates NATO tippkohtumist Bukarestis raske pidada õnnestunuks. Võimalik, et tegemist on lääneriikide ühtsuse jaoks negatiivses mõttes murrangulise sündmusega, mis vajab kiiret ja ausat arutelu.

Makedoonia arutu kõrvalejätmine ning Georgiale ja Ukrainale Venemaa kartuses vaid pai tegemine on alliansile kindlasti tõsine altminek. Eeskätt Saksamaa, Prantsusmaa ja Kreeka peamiselt sisepoliitiliste argumentidega palistatud positsioon murendas kindlasti nende usku, kelle meelest peaks NATO selged julgeolekupoliitilised huvid seisma kõrgemal liikmesmaade sisemisest trikitamisest või välisest mõjutamisest.

Eile Washingtonis ühel kohtumisel oli hämmastav kuulda, et Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendi sõnastuse ettevalmistamisel oli mõningatel riikidel raskusi taluda mõtet: NATO laienemise üle ei saa olla ühelgi kolmandal riigil ei sõnaõigust ega veelgi vähem vetoõigust. Paraku kinnitas Bukaresti tulemus just seda, et NATO on väljastpoolt mõjutatav.

Väga raske on vastu vaielda Ahto Lobjaka huvitavale kolumnile tänases Eesti Päevalehes, kus ta võtab rõhutada "vana Euroopa" revanši korraga nii idaeurooplaste kui samas ka Ühendriikide lahkuva presidendi üle.

Eriti kurb on muidugi asjaolu, et Euroopa riikide ühiskäitumisele on rasvase küsimärgi asetanud just Nicolas Sarkozy ja Angela Merkel. Liidrid, kelle esiletõusu on jälgitud kogu läänemaailmas suure lootusega. Mõlemad on olnud selged transatlantilise koostöö pooldajad, mille dominandiks on aastaid olnud just Põhja-Atlandi allianss.

Isegi kui USA kaitseministri Robert Gatesi viimatised otsekohesed avaldused on ärritanud Saksamaad ja mõningaid teisi liitlasi, ei tohiks see siiski olla arvestatavaks teguriks "hädapiduri" tõmbamisel.

Veelgi kummalisem on asjaolu, et vaba ja demokraatliku maailma hästi toimivale kaitsekoostööle on häirivalt jõuliselt mõju avaldav mittevaba ja mittedemokraatlik Venemaa. Kui kellelgi on NATO liikmesmaades illusioon, et Venemaa peagi ametisse asuvat presidenti Dmitri Medvedevit ei tohiks asetada raskesse olukorda, siis lubage mul küsida: millega tegelevad nende riikide luureorganisatsioonid ja analüütikud? Või kas nende sõna keegi üldse kuulab?

Kõike seda kirjeldades on raske päriselt nõustuda meie valitsuse kommunikatsioonibüroo pressiavaldusega, milles vaikselt on mindud kõrvale Eesti tippkohtumise eelsest ametlikust hoiakust ning räägitakse mesimagusal viisil saavutatud heast kompromissist. Milles seisneb see kompromiss?

Avatud uste poliitika rõhutamine on muidugi hea (parem kui ei midagi), kuid see on siiski kaugelt vähem sellest, millist otsust enamik NATO liikmesmaid, sealhulgas Eesti Bukarestist ootasid. Seepärast oleks täiesti kohane avaldada julgemalt oma muret Makedoonia liitumiskutse kui ka Georgiale ja Ukrainale liikmelisuskava kõrvaleheitmise pärast.

Riigikogu väliskomisjon võiks juba eeloleval nädalal oma istungil selle meile väga olulise välispoliitilise küsimuse päevakorda võtta, et Bukaresti tippkohtumise üksikasjadest kõigekülgne ülevaade saada.

Tahaks väga loota, et Bukaresti tippkohtumise ebaõnnestunud hetked on ajutise iseloomuga ja ei vihja sügavamale probleemile NATOs. Selle kinnituseks peaks saama liikmelisuse tegevuskava andmine Georgiale ja Ukrainale veel selle aasta lõpul, kuna alliansi välisministritel on nüüdsest see voli olemas.