Kas lääneriike juhib üksnes "kõhumure"?

Nii võiks küsida pisut enam kui nädal pärast NATO tippkohtumist Bukarestis. Venemaa õelutsemine ning ähvardamine naabrite suhtes peab leidma lääneriikide hulgas selge ja ühemõttelise hukkamõistu. Kuidas on võimalik, et ühe riigi president nimetab 46 miljoni elanikuga naaberriiki pelgalt kunstlikuks moodustiseks, seades sellega otseselt kahtluse alla tema territoriaalse terviklikkuse.

Huvitav, kui keegi kolmandate riikide riigipeadest nimetaks mõnda suuremat Euroopa Liidu liikmesmaad lihtsalt kunstlikuks moodustiseks, siis kas sellele järgneks samuti häbelik vaikus. Võib olla. Lihtsalt keegi ei söanda seda teha.

Kahjuks allutasid suuremad lääneriigid Bukarestis üldhuvid egoistlikele majandushuvidele. Muidugi tähendab see otseselt ühe või teise poliitiku isiklikku edu ja partei head käekäiku, kuid suurt ja selgroogset poliitikat siin ei paista.

Tegelikult paljastas Bukarest tõsiasja, et läänemaailmal puudub täna karismaatiline poliitiline liider, kes suudaks erimeelsused hajutada. Liiga palju sõltub lääneriikide tegevuses täna "kõhumuredest". Kui üks Euroopa suurriik eelistab otsesõnu energiasõltuvust Venemaast, siis on muidugi raske eeldada, et poliitilistes otsustes eksisteeriks sõltumatus.

Kohe kuidagi ei saa nõustuda ka Soome keskerakondlase Paavo Väyryneniga, kes soovitab NATOl kuulata Venemaa arvamust või isegi arvesse võtta viimase huve. Sellises arvamuses peegeldub pigem soometumise taak, kui kaine analüüs. Kuidas saab Venemaal olla mingit sõnaõigust organisatsiooni tegemistes, kuhu ta ise ei kuulu ning mida ta peab ise ajalookammitsates püsides oma suurimaks julgeolekuohuks.

Jah, Putin pakkus Bukarestis- oleme sõbrad. Kuid mida see tähendab? Kas sõpruse all tuleb mõista Moskva õigust oma naabreid mõnitada, lääneriikide kodanikke polooniumiga tappa või põhimõttelagedaid poliitikuid pelgalt üles osta? Ükski nendest pole kuigi hea viis usalduse võitmiseks ja sõpruse suurendamiseks. Või vaidlete vastu?

Mida teha? Väljapressimise vastu sobib kõige paremini kas külm ükskõiksus või selge vastupositsioon. Kui annad sõrme, võetakse käsi. Kui oled endas kindel, võid saavutada enamat mesimagusast soovmõtlemisest. Seepärast on lääneriikide edu pandiks ühine ja järjekindel tegevus. Olgu see siis Gruusia ja Ukraina reformide toetamine, raketikilbi rajamine või ühiselt globaalsete väljakutsetega tegelemine. Päris selge on see, et omakasul on lühikesed jalad.