Zuroff kui eeskuju
Simon Wiesenthali keskuse juhi Efraim Zuroffi tegevus on muljetavaldav. Väsimatu natsijaht sai tänases rahvusvahelises meedias avaldatud kümne kõige tagaotsitavama väidetava natsiroimari nime avaldamisega järjekordset hoogu.Viiendik sellest nimekirjast puudutab Eestit. Männili ja Gorshkovi nimed pole uudiseks. Nende süü saab tõestada vaid juurdlus ja kohus. Kui on kahtlusi, siis sellele peaks järgnema ka vastav menetlus. Zuroff võiks olla muidugi rahulik, sest õigusriigis Eestis on kõik kodanikud võrdsed seaduste ees.
Pole samuti imestada, et Zuroffi tegevus pakub materjali Venemaa propagandaveskitele. Mis siis, et esikümnes on neli Saksamaaga seotud juhtumit, leitakse ikka tähtsama ära mainida Eesti väidetavat tahtmatust natsikuritegusid uurida.
Kuid olgu selle Zuroffiga kuidas on. Tema ja Wiesenthali keskuse tegevus peaksid olema meile hoopiski eeskujuks. Inimsusevastased kuriteod on aegumatud. Nii nagu Holokaust nii ka kommisnismi kuriteod ei kao lihtsalt niisama ajaloo annaalidesse.
Huvitav, kui palju kommunistlike kuritegude toimepanijaid või massihukkamistele kaasaaitajaid täna veel elab? Mida me sellest teame? Või kes üldse on sarnast informatsiooni rahvusvaheliselt kogunud ja üldistanud?
Mõistagi on tegemist ülimalt keerulise ja kohati lootusetuna tunduva teemaga. "Võitjate" üle ju tavaliselt kohut ei mõisteta. Kuid kas kümneid miljoneid inimelusid nõudnud stalinistlikud kuriteod muutuvad olematuks, kuna need pani toime Teises maailmasõjas võitnud riik? Vastus saab olla vaid üks: kindlasti mitte.
Seepärast on ülimalt oluline jätkata seda tööd, mida mitmes Ida- ja Kesk-Euroopa riigis on juba aastaid tagasi alustatud. Vaja oleks täna suuremat koordineeritust ning ka suuremat ühismeelt ja arusaamist kogu läänemaailmas. Ja Eesti peaks siin kindlasti olema üks sisemisi mootoreid.
Kommentaarid
kas Wiesenthali keskus mõistab hukka kõik natsid, kes sõja käigus (või eelnevalt) arreteerisid juute, sõltumata arreteerimise põhjusest? ehk siis kui arreteerimise põhjus oli poliitiline, mitte etniline kuuluvus, kas ka siis Wiesenthali keskus neid taga ajab. Miski ütleb mulle, et jah. Siit ka küsimus, kas me arvame, et see on õige? Kui jätta emotsioonid kõrvale, siis miski loogika ütleks et ei ole õige.
Samas vaatame seda nüüd enda mätta otsast, pidades silmas kommunistlikke kuritegusid. Milline oleks analoog? Kas me tahaksime hukka mõista kõik kommunistide poolt tehtud otsused kui need olid suunatud eestlaste vastu? Või me tahame hukka mõista ainult sellised otsused, mille põhjus on kuritegelik? Ehk siis kui kommunistlik kohus määras sunnitööle varga ja vägistaja, siis see oli ikkagi õige otsus, sõltumata otsuse teinud kommunistlikust institutsioonist.
Kui me eestlaste vaatenurgast jõuaksime tolle viimase järelduseni, siis kuidas oleks nüüd analoog tagasi Wiesenthali teema juurde? Kui nats pidas sõjaajal kinni vaenlase kollaboraatori (kes juhtus olema juut), siis selliste ülemaailmset jahti me pigem ei peaks toetama. Vist? Või olen ma situatsioonist valesti aru saanud?
saan aru, et ega keegi väga julgeid ütlusi sel teemal ei taha teha ja ega vist pole mõtetki, aga vahest on huvitav teoretiseerida. parim lahendus oleks kui Eesti leiaks võimaluse maailmale seletada oma soovi kommunismi kuriteod hukka mõista tuues ümberlükkamatu paralleeli juutide tegevusega natsikurjategijate tabamisel, mille kahtluse alla seadmine omakorda on tabu.
Tegemist ei ole ju tõsiseltvõetava organisatsiooni või selle aktivistiga, kui ta leiab, et tema pakutavad isikud lihtsalt PEAVAD olema süüdi inimsusevastastes kuritegudes. Milleks me siis peame omalt poolt kaasa aitama sellise mulje kinnistamisele, nagu oleksid nad mingid tegijad?
Boikoti all mõtlesin seda, et
1) kui mõni selline uudis liigub, siis peaks Eesti lehtedes ilmuma vaid kahelauseline nupp
Näiteks:
Simon Wiesenthali keskus avaldas kümne tagaotsitavaima väidetava natsikurjategija nimed, kelle hulgas on endiselt Harri Männil ja Mihhail Gorškov. Männili tegevuse uurimine lõpetati 2005. aastal süütõendite puudumise tõttu, Gorškovi tegevuse uurimine on pooleli.