Välisministeerium puhkusel?
Kui ei teaks, tunduks, et meie välisministeerium on läinud kollektiivpuhkusele. Kui jälgida ministeeriumi kodulehekülge või ministri äsjaseid avaldusi, siis näib, et meie jaoks pole üldse oluline, mis sünnib meie välispoliitika ühes sihtriigis Gruusias.
Hea erakonnakaaslane Mart Laar viitas oma paari-päeva-taguses Berliini esinemises, et Lääs on jätnud Gruusia abistamise tahaplaanile. Kardan, et vähemalt meie välisministeeriumi väliselt vaikiv käitumine jätab meistki täpselt sama mulje.
Alates 7. novembrist (ehk siis erakorralise olukorra kehtestamisest Tbilisis) on meie välisministeerium väljastanud vaid 1 (ühe) seisukoha: kliimamuutustega kohanemine nõuab riikidelt solidaarsust. Ei ühtegi ametlikku silpi olukorrast Gruusias. Isegi mitte ministri blogis.
Seevastu näiteks Rootsi välisminister Carl Bildt on oma blogis mitmel korral teemale tähelapnu pööranud. Rääkimata siis teistest Gruusia "Uutest Sõpradest", nagu Läti, Leedu, Tšehhi ja teised riigid.
Olen kuulnud isegi arvamusi, et kas me ikka peaks "kuumas olukorras" oma arvamisega sekkuma. Kurb, kas aprillisündmused ja kiire toetus meile on juba meelest läinud? Küsimus pole ju ühe või teise poliitiku toetamises, vaid reformide jätkumise pooldamises.
Kardan, et meie hästi toimiv saatkond Tbilisis ei suuda peita Eestis asuva peamaja välist abitust. Minu arvates on see lihtsalt skandaalne, et Eesti vaikib seal, kus meie välispoliitiline kaal on ehk suurim. Tõstatan selle küsimuse kindlasti Riigikogu väliskomisjoni istungil eeloleval esmaspäeval.
Hea erakonnakaaslane Mart Laar viitas oma paari-päeva-taguses Berliini esinemises, et Lääs on jätnud Gruusia abistamise tahaplaanile. Kardan, et vähemalt meie välisministeeriumi väliselt vaikiv käitumine jätab meistki täpselt sama mulje.
Alates 7. novembrist (ehk siis erakorralise olukorra kehtestamisest Tbilisis) on meie välisministeerium väljastanud vaid 1 (ühe) seisukoha: kliimamuutustega kohanemine nõuab riikidelt solidaarsust. Ei ühtegi ametlikku silpi olukorrast Gruusias. Isegi mitte ministri blogis.
Seevastu näiteks Rootsi välisminister Carl Bildt on oma blogis mitmel korral teemale tähelapnu pööranud. Rääkimata siis teistest Gruusia "Uutest Sõpradest", nagu Läti, Leedu, Tšehhi ja teised riigid.
Olen kuulnud isegi arvamusi, et kas me ikka peaks "kuumas olukorras" oma arvamisega sekkuma. Kurb, kas aprillisündmused ja kiire toetus meile on juba meelest läinud? Küsimus pole ju ühe või teise poliitiku toetamises, vaid reformide jätkumise pooldamises.
Kardan, et meie hästi toimiv saatkond Tbilisis ei suuda peita Eestis asuva peamaja välist abitust. Minu arvates on see lihtsalt skandaalne, et Eesti vaikib seal, kus meie välispoliitiline kaal on ehk suurim. Tõstatan selle küsimuse kindlasti Riigikogu väliskomisjoni istungil eeloleval esmaspäeval.
Kommentaarid
Marko Mihkelson, suurem osa teie viimase n2dala postitustest on Gruusia teemalised. Aga kuidas on lood Pakistaniga? Tuumariigis on samuti eriolukord kehtestatud, ajakirjanikke ja kohtunikke vahistatakse jne. Globaalses m6ttes on Pakistani syndmused palju olulisemad, kui Gruusia nagin. Ja ei yhtki kommentaari teie blogis? Kurb kyll, kui meie MPdele ainult l2hiv2lismaa huvi pakub...
Nagu tänases Välismäärajas öeldud, peab Eesti olema tähelepanelik end-NL riikide suhtes. Eriti nende suhtes, kus veel lähi-keskperspektiivis (võibolla) midagi päästa annab - Gruusia, Ukraina, Moldova... Pakistan on end-Briti asumaa ja oma asukoha tõttu Lääne tähelepanu keskmes niigkuinii. Sama ei saa aga alati öelda varem nimetatud riikide kohta (Ukraina oma suuruse tõttu muidugi ületab uudisekünnist).
igav on lugeda jutukesi stiilis välisministeerium oh ja ah. Proovi veidikenegi üle olla.
Seda pole meile vaja.
Diplomaatia ongi muide peen värk!