Lipponeni lahjavõitu argumendid
Selle nädala viimane tööpäev oli nii tihe, et kohe kuidagi ei jõudnud mitmele põnevale üritusele. Üks nende hulgast oli Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses toimunud kohtumine Soome endise peaministri Paavo Lipponeniga.ETV uudisnupp sellest üritusest on põnevalt intrigeeriv. Selles lastakse Soome sotside endisel liidril sisuliselt öelda, et Eesti välispoliitika ei kõlba kuhugi. Esiteks peaks suhteid Venemaaga ikka heas kirjas hoidma ning teisalt ei olevat Gruusia ja Ukraina aktiivne toetamine kuigi tark tegu. See ärritavat Venemaad.
Need on küll väited, milles argumentatsioon kipub lahjaks jääma. Tean ise Lipponeni tema spiikriks oleku ajast (2003-07) ning vähemalt nendel kordadel olid meie kohtumised väga huvitavad ja sisutihedad.
Euroopa naabruspoliitika sidumine Venemaa huvidega on küll samm tagasi Lipponeni puhul, sest siit kumab läbi ikka väga ja väga reaalpoliitiline hoiak. Ta peaks ikka teadma ja tajuma, et head suhted Venemaaga ei saa tekkida vaid ühe poole tahtest. Selleks peaks ikkagi eeldusi näitama ka teine pool. Eesti puhul siis Venemaa.
Küll olen Lipponeniga nõus selles, et Euroopa Liidu ühine välispoliitika saab tegeliku mõjujõu alles pärast seda, kui liikmesriigid suudavad üle olla oma egoistlikest diilidest.
Viimase sarnasega sai hakkama Itaalia peaminister Romano Prodi, kes neljapäeval koos Venemaa presidendi Vladimir Putiniga andis Kremlis õnnistuse South Streami torujuhtme ehitusele. Kas see tähendab lõplikult Nabucco projekti hävingut, näitab tulevik, kuid Euroopa ühtsemale energiapoliitikale see kindlasti kasuks ei tule.
Kommentaarid
juhul kui EL oleks föderatsioon, siis oleks tegu ühtse välispoliitikaga - see aga ei erineks olemuslikult ühe riigi välispoliitikast. ehk siis oleks sama lihtsalt teise poole (antud juhul VF) tahteavaldusega tasalülitatav.
kui EL on aga toimiv RVO või siis midagi sarnast konföderatsioonile, tekib nö kooriefekt e. kümneid hääli ühe vastu.
idealistlik skeem? võib-olla. kuid minu meelest ainus toimiv variant. föderatsiooniks ei ole me valmis. eraldiseisvana omavahel konfliktsed-konkureerivad ja seega ärakasutatavad.
või ma eksin, mh-ah?
Ometi usun, et temalt on mõndagi õppida meil küll. Tihti mängib rolli ka vorm, mitte ainult sisu! Ja alati ei pea vorm ja sisu (just diplomaatias) võrdselt särama. Kui just ei minda nö. täispangale.
Ukraina puhul oleme vist jäänud teisejärgulisse rolli ja Gruusia... on ka vist veidi kaugevõitu (?) selleks, et täispangale minna.
Ah, pole midagi. Jäin ka siin lihtsalt arvama. Toredat lugemist siin olnud Venemaa viimaste sündmuste taustal.
Peale Kasparovi ja Limonovi vangistamist olen küll oluliselt rohkem jälgimas Vene valimiste tulemusi.