Granti ohtlikud illusioonid

On väga tänuväärne, et Postimees on võtnud viimastel päevadel avaldada huvitavaid arvamuslugusid lääneriikide poliitikast Venemaa suunal. Eile ilmus kokkuvõte Euroopa Välissuhete Nõukogu äsjasest raportist, täna aga Euroopa Reformi Keskuse direktori Charles Granti artikkel.

Küsimus on tõesti väga aktuaalne ning vajab tegelikult ka meie enda tõsisemat ning detailsemat analüüsi praegusest olukorrast ning sammudest, mida ja millises suunas peaksime astuma.

Minemata siin ise detailidesse (püüan seda ehk üheks arvamusartikliks vormida) ei saa siiski kuidagi reageerimata jättta Granti tänases artiklis toodud mõttele. Grant pole ainus, kes näeb Venemaaga suhtlemise peamise valemina väärtuste taandamise ühiste huvide nimel.

Sellest räägivad nii majanduslikke kui strateegilisi huve esiplaanile seadvad poliitikud või huvigrupid. Näiteks on Saksamaa sotsiaaldemokraadid (Steinmeier ja Schröder) võtnud äsja üles rünnaku just samadelt lähtekohtadelt kantsler Angela Merkeli vastu.

"Schröderismi" levik eeskätt Euroopa läänetiival on ohtlik. 1930ndate aastate lõpu Müncheni tehingu loogikat taas ellu kutsudes jäetakse nii tähelepanuta tegelikud allhoovused, mis mõjutavad või veel hakkavad mõjutama autoritaarse Venemaa käitumist demokraatliku Lääne, eriti oma lähimate naabrite, suunal.

Kui järgida Granti ja tema mõttekaaslaste joont, peaks Venemaa juba lähemal ajal kaotama vähemalt hääleõiguse Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees või mõnes teises organisatsioonis, kus ühendavaks põhimõtteks on demokraatlike ja õigusriigile kohaste väärtuste austamine ja edendamine.

Ma olen kindel, et Euroopa Liit saab olla Venemaa suunal edukas vaid ühispoliitikat ajades. Õnneks on see praegu valdav hoiak. Seejuures ei tohiks me päevakorrast mingil juhul taandada universaalsete demokraatlike väärtuste rõhutamist suhetes Venemaaga. Kui see unustada, siis lühiajalisele kasule rajatud ühishuvipoliitika võib varem või hiljem viia pankrotti.

Venemaa pole mingi erand maailmas, kus demokraatlik areng oleks justkui välistatud. Isegi nüüd, kus "rahvusliku liidri referendumi" eel püütakse anda vähegi vabale opositsioonile viimast surmahoopi.

Ma ei usu, et ükski kainelt mõtlev Euroopa poliitik tahaks korrata Briti peaministri Neville Chamberlini kurikuulsust. Ajalugu ei peaks ju tingimata igas tema episoodis korduma.