Sloveenia õppetund
Viimasel kolmel päeval toimunud Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsiooni ametlik visiit imeilusa päikesepaistega Ljubljanasse sisendas veendumust, et 1. jaanuarist esimest korda Euroopa Liidu juhtriigiks asuv Sloveenia on selleks tõsiseks katsumuseks päris hästi valmis.
Nüüd siin Praha lennuväljal kohtumistele tagasi mõeldes poeb isegi väike kadedus hinge, sest Sloveenia on suutnud meist siiski pisut edukamalt Euroopasse integreeruda. Kuigi Schengeni süsteemiga liitume koos aastavahetusel, on just eurole üleminek see, mis jätab Eesti paraku tuntavalt Sloveenia selja taha.
Mulle tundub, et Eesti valitsused ei teinud viimastel aastatel mitte kõik enesest oleneva eurole üleminekuks 1. jaanuarist 2007. Räägiti palju sellest, et meist midagi ei sõltu, kuid konkreetseid samme (kasvõi avaliku sektori kulutuste ohjeldamine näiteks või hea diplomaatiline ja poliitiline lobitöö Brüsselis) siiski ei astutud. Või ei tehtud seda piisava järjekindlusega.
Nüüd me oleme olukorras, kus analüütikud räägivad euro võimalikkusest Eestile alles 2015. aasta kurvas perspektiivis. Ma ei tahaks laskuda siin arutellu plusside ja miinuste ja muude rahapoliitiliste küsimuste üle, kuid mulle tundub, et me lihtsalt ei saa oodata nii kaua. Midagi peab ette võtma enne seda, sest euro ei tähenda Eestile mitte üksnes rahapoliitilist, vaid ka julgeolekupoliitilist küsimust. Meie tagasitee Euroopasse ei lõpe enne, kui me oleme liitunud euroga.
Nüüd siin Praha lennuväljal kohtumistele tagasi mõeldes poeb isegi väike kadedus hinge, sest Sloveenia on suutnud meist siiski pisut edukamalt Euroopasse integreeruda. Kuigi Schengeni süsteemiga liitume koos aastavahetusel, on just eurole üleminek see, mis jätab Eesti paraku tuntavalt Sloveenia selja taha.
Mulle tundub, et Eesti valitsused ei teinud viimastel aastatel mitte kõik enesest oleneva eurole üleminekuks 1. jaanuarist 2007. Räägiti palju sellest, et meist midagi ei sõltu, kuid konkreetseid samme (kasvõi avaliku sektori kulutuste ohjeldamine näiteks või hea diplomaatiline ja poliitiline lobitöö Brüsselis) siiski ei astutud. Või ei tehtud seda piisava järjekindlusega.
Nüüd me oleme olukorras, kus analüütikud räägivad euro võimalikkusest Eestile alles 2015. aasta kurvas perspektiivis. Ma ei tahaks laskuda siin arutellu plusside ja miinuste ja muude rahapoliitiliste küsimuste üle, kuid mulle tundub, et me lihtsalt ei saa oodata nii kaua. Midagi peab ette võtma enne seda, sest euro ei tähenda Eestile mitte üksnes rahapoliitilist, vaid ka julgeolekupoliitilist küsimust. Meie tagasitee Euroopasse ei lõpe enne, kui me oleme liitunud euroga.
Kommentaarid
Meie praegune valitsus ju seda ei ole.
Oleme ausad - oli ju tunduvalt lihtsam teisaldada teadagi mis (ei ütle et see vale oli) kui teha otsuseid, mis käiks päris paljude inimeste mugavuse ja rahakoti pihta.
Tambetile: Sulle on raske vastu vaielda. Kui meenutada meie viimast valimiskampaaniat, kus kaks erakonda võidu pakkusid palgarallit, siis ega see eriti euromeelsust ei reeda. Aga sellele vaatamata usun, et pole hilja strateegia paika panna. Pelgalt aktsiisidega mängimisest ei piisa. Esmaspäeval on Ansip meil komisjonis, kus arutame just valitsuse Euroopa poliitikat aastateks 2007-2011. Üks küsimus on ka euro.
Ainult tegelikult siuke tunne on, et ega siin midagi ikka ELi seest muuta ei saa - ise peame oma rahaasjad kuidagi imeväel korda ajama.