NATO, Soome ja Vene kolmnurk

Kaks viimast päeva on olnud nii tihedad, et alles nüüd jõuan ka siia blogisse ühe väikese jälje maha jätta. Kirjutan mõned sõnad eile ennelõunal Helsingis sealse Briti saatkonna korraldatud päris huvitavast seminarist "Towards the Post-Putin Era? - Changing Tides for Finland".

Siinkirjutaja oli kutsutud esimese paneeli (Euroopa Liidu, sh Soome ja Venemaa suhted) peaesinejaks koos Venemaa välis- ja kaitsepoliitika nõukogu analüütiku Andrei Fjodoroviga.

Fjodorov võttis lahti harutada Venemaa välispoliitilise päevakorra, millest mõned ehk meeldejäävamad momendid tahaks siin üle korrata. Tuletan meelde, et üritus oli akadeemiline ning sellest lähtuvalt peaks alljärgnevasse ka suhtuma.

Aga siiski. Rääkides Venemaa suhetest Euroopa Liiduga ütles Fjodorov, et Moskva eelistab selgelt rohkem suhelda pealinnadega ja vähem Brüsseliga. Samas käis ta välja mõtte, et Euroopa Liit ilma Balti riikideta oli parem liit. Huvitav, huvitav, millise künka otsast vaadatuna:)

Soome puhul ei jätnud Fjodorov muidugi kiitmast Moskva ja Helsingi eeskujulikke suhteid. Ajaloost on üle saadud ning sellele olevat tugeva aluse rajanud nn finlandiseerumine. Seepärast lubas ta ka endale kategoorilisuse, et Moskva ei hakka Helsingiga kunagi suhtlema läbi Brüsseli.

Ainukeseks murepilveks oskas Moskva analüütik tuua Soome pisikese flirtimise NATOga. Kui Soome ikka otsustaks astuda NATOsse, siis see oleks võrdne heade sõprussuhete reetmisega Venemaale, ütles Fjodorov. Kui temalt saalis üle küsiti, miks nii, siis ega peale emotsionaalse argumentatsiooni rohkemaks ruumi jätkunudki. Lihtsalt ei meeldi Moskvale Soome NATO-liikmelisus ja kõik. Iseenesest ju ei midagi üllatavat selles arvamuses.

SRÜ osas on Fjodorov veendunud, et sarnane raamistik sureb varem või hiljem välja. Praegu vaevu konsultatiivorganina toimiva SRÜ asemel peaks lähema 3-5 aasta jooksul loodama uus struktuur. Samas rõhutas ta, et oranžide jõudude võit Ukrainas teeb keerukaks kui võimatuks nn nelikliidu loomise (Venemaa, Kasahstan, Valgevene ja Ukraina).

Seoses Gruusiaga viitas Fjodorov ühe Vene kindrali mõttele, et kui Tbilisi läheb USA kontrolli alla (ehk näiteks NATO), siis tähendavat see lõplikult Vene impeeriumi lõppu. Jällegi samast ooperist mõttekäik, nagu Soome ja NATO sidumise puhul. Ehk siis ikkagi selge viide sellele, et Venemaa postimperiaalne identiteedikriis pole kuhugi kadunud.

Venemaa ja USA suhetes ei näe ta võimalusi, et seal toimuks nihkeid enne USA valimistsükli lõppu 2009. aastal. Ka ELiga pole näha, et suhted selgineks lähemas tulevikus. Venemaale endale üheks suurimaks küsimuseks on liitumine WTOga, mis jäänud toppama.

Nord Streami torujuhtmest rääkides (aga projekti suhtes olla ta pessimistlik) viitas Fjodorov samuti ühele Vene admiralile, kelle hinnangul võiks keemiarelva ja torujuhtme spekulatiivse õnnetuse tulemusena Läänemerest saada mürgise šampanja meri.

Kõige selle peale rääkisin oma esinemises teguritest, mis on suurendanud lõhet Venemaa ja Lääne suhetes viimastel aastatel. Eeskätt pidasin silmas väärtuspõhimõtetest (demokraatiast õigusriigini) arusaamise üha suuremat lahknevust Venemaa ja Lääne vahel. Ka Putini pakutud identiteet ( selektiivne segu tsaari- ja nõukjogudeaegsest perioodist) koos 1970ndatele aastatele omase "stabiilsusajastu" taastootmisega pigem suurendavad kui vähendavad probleemide hulka Vene-Lääne suhetes.