Eesti-Vene suhete komistuskivi
Mis on Eesti-Vene suhetes tänaseks suurimaks komistuskiviks? Eesti poliitiline eliit ja selle teenistusse rakendunud ajakirjanikud, nagu pakub Rein Veidemann tänases Postimehes või hoopis Venemaal võimu eviva eliidi seos endise KGBga?
Tegelikult ei üks ega teine. Suurimaks takistuseks ning üldiselt madala usaldusfooni loojaks on kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi. Otsati on tegemist objektiivse paratamatusega (ajalugu ju ei muuda), kuigi eriti jõuliselt on see tunnetatav viimase kümnendi jooksul. Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures suurimaks lahutajaks on kujunenud ajalugu. See teadmine jätab kahjuks tänastele poliitikutele nii Moskvas kui Tallinnas üpris ahta tegevusruumi.
Viimaste päevade uudised reageeringutest Moskvas Läti dokumentaalfilmile The Soviet Story, Eesti lipu rüvetamisest Peterburi võiduparaadil või Venemaa massimeedia propagandistlik tähelepanu Hiiumaal jätkuvale Arnold Meri kohtuprotsessile on vaid järjekordsed viited sellele, kuidas identiteedilugude peamine kujundaja - ajalugu ehk täpsemalt erinev ajalootunnetus, meie tänaste suhete tausta vormib.
Isegi siis, kui me püüaks taandada ajaloo oma poliitilise debati päevakorrast (nagu seda sooviksid Veidemanni mõttekaaslased), ei kao Teise maailmasõja liiga lähedane ja lahtivaidlemata pärand lihtsalt niisama. Kui siia lisada veel kommunismi kuritegude teema, kus napib patukahetsust, siis võib eeldada, et emotsionaalseid ja suhete normaliseerimist segavaid pingeid Eesti ja Venemaa vahel kipub jätkuvalt olema liiga palju. Umbes sama on seis ka Venemaa suhetes teiste Balti ja Ida-Euroopa riikidega.
Meie probleem seisneb selles, et Lääne-Euroopas on Teise maailmasõja lõpp juba ammu läbi vaieldud ning seepärast jäävad meie püüdlused enda tõe seletamisel või ka suhete pingepõhjused Venemaaga meie sõprade hulgas ähmaselt mõistetavaks. Kuid see ei tähenda, et me peaksime oma sammud tagasi pöörama. Pigem vastupidi.
Samas olen jätkuvalt veendunud, et vaatamata kõigile kirjeldatud raskustele peaksime püüdlema poliitiliste suhete mitmekesistamisele Venemaaga. Nagu varem olen juba maininud, mingit võlukepikest suhete kiireks normaliseerimiseks pole olemas.
Üheks sammuks, mida saaks Riigikogu astuda, on parlamentaarsete kontaktide kasutamine. Loodetavasti töötab positiivses suunas ka Riigiduuma majanduskomisjoni liikmete tuleval nädalal kavandatud visiit Tallinna. Samuti võiks nii sõprusrühm kui väliskomisjon värskendada suhteid oma kolleegidega Venemaal. Minu enda senine kogemus Riigikogus räägib seda, et vaatamata nende kokkusaamiste madalale kasutegurile on avatud rääkimine ka kõige teravamates küsimustes parem tobedast põrnitsemisest.
Aga lõpetuseks loodan, et see teema leiab kajastust ka homme tutvustatavas sotsiaalteadlaste raamatus, mille autorid on tegemas katset lahata aprillisündmuste juurestikku.
Tegelikult ei üks ega teine. Suurimaks takistuseks ning üldiselt madala usaldusfooni loojaks on kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi. Otsati on tegemist objektiivse paratamatusega (ajalugu ju ei muuda), kuigi eriti jõuliselt on see tunnetatav viimase kümnendi jooksul. Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures suurimaks lahutajaks on kujunenud ajalugu. See teadmine jätab kahjuks tänastele poliitikutele nii Moskvas kui Tallinnas üpris ahta tegevusruumi.
Viimaste päevade uudised reageeringutest Moskvas Läti dokumentaalfilmile The Soviet Story, Eesti lipu rüvetamisest Peterburi võiduparaadil või Venemaa massimeedia propagandistlik tähelepanu Hiiumaal jätkuvale Arnold Meri kohtuprotsessile on vaid järjekordsed viited sellele, kuidas identiteedilugude peamine kujundaja - ajalugu ehk täpsemalt erinev ajalootunnetus, meie tänaste suhete tausta vormib.
Isegi siis, kui me püüaks taandada ajaloo oma poliitilise debati päevakorrast (nagu seda sooviksid Veidemanni mõttekaaslased), ei kao Teise maailmasõja liiga lähedane ja lahtivaidlemata pärand lihtsalt niisama. Kui siia lisada veel kommunismi kuritegude teema, kus napib patukahetsust, siis võib eeldada, et emotsionaalseid ja suhete normaliseerimist segavaid pingeid Eesti ja Venemaa vahel kipub jätkuvalt olema liiga palju. Umbes sama on seis ka Venemaa suhetes teiste Balti ja Ida-Euroopa riikidega.
Meie probleem seisneb selles, et Lääne-Euroopas on Teise maailmasõja lõpp juba ammu läbi vaieldud ning seepärast jäävad meie püüdlused enda tõe seletamisel või ka suhete pingepõhjused Venemaaga meie sõprade hulgas ähmaselt mõistetavaks. Kuid see ei tähenda, et me peaksime oma sammud tagasi pöörama. Pigem vastupidi.
Samas olen jätkuvalt veendunud, et vaatamata kõigile kirjeldatud raskustele peaksime püüdlema poliitiliste suhete mitmekesistamisele Venemaaga. Nagu varem olen juba maininud, mingit võlukepikest suhete kiireks normaliseerimiseks pole olemas.
Üheks sammuks, mida saaks Riigikogu astuda, on parlamentaarsete kontaktide kasutamine. Loodetavasti töötab positiivses suunas ka Riigiduuma majanduskomisjoni liikmete tuleval nädalal kavandatud visiit Tallinna. Samuti võiks nii sõprusrühm kui väliskomisjon värskendada suhteid oma kolleegidega Venemaal. Minu enda senine kogemus Riigikogus räägib seda, et vaatamata nende kokkusaamiste madalale kasutegurile on avatud rääkimine ka kõige teravamates küsimustes parem tobedast põrnitsemisest.
Aga lõpetuseks loodan, et see teema leiab kajastust ka homme tutvustatavas sotsiaalteadlaste raamatus, mille autorid on tegemas katset lahata aprillisündmuste juurestikku.
Kommentaarid
See tähendaks, muu hulgas:
* aktiivset ja avalikku toetust praegusele demokraatlikule opositsioonile Venemaal;
* selget ja positiivset sõnumit Vene kogukonnale Eestis;
* kultuurilise, haridusliku, teadusliku jm mittepoliitilise suhtlemise arendamist Venemaaga;
* igasuguste natsismi ja rassismi ilmingute kriminaliseerimist.
Kirjutasin sellest pikemalt selle aasta jaanuaris: http://www.ekspress.ee/2008/01/07/arvamus/487-vene-kysimus-see-kuum-kartul
Oh jummel! Ei hakanud sellest edasi lugemagi, sest otsene teise riigi siseasjadesse sekkumine on kõige kindlam tee suhete halvendamiseks ning siis oleksid halvad suhted juba tõesti Eesti süü, sest me hakkaksime käituma täpselt nagu Venemaa pronkssõduri kriisi ajal.
Teise riigi siseasjadesse sekkumisega pole sel midagi tegemist.
Lisaksin siiski, et paraku vajavad seda sõnumit mitte ainult venelased Eestis ja mitte ka ainult venelased Venemaal - seda positiivset sõnumit vajavad täpselt samavõrd ka meie nö. liitlased Euroopas ja Atlandi taga. Paraku. Siis seda POSITIIVSET sõnumit.
Negatiivsete sõnumite leidmine ie vaja osavust, selleks on kahjuks piisavalt materjali. Ja paraku vastastikku.
Venemaa ei ole ainult see Kremlis olev seltskond. Meile on kõige mugavam vastata just sealt tulevale infole - see on mugav ja näiliselt adekvaatne. Tundub pealegi ka arukas just sellega piirduda. Leidmaks positiivset ... see vajab aga teatud pingutusi ja ilmselt ka ebamugavust (nii siin kui seal pool Peipsit - ametliku meedia loodud stampide tõttu). Kuigi inimlikul tasandil väljaspool Kremli-seltskonda, on just see kramplik klammerdumine kuidagi väga naljakas.
Aga ok, lõpetasin.
Veel hullem, sest see tähendab, et pidasid silmas kommuniste ja Žirinovskit. Mis mõte on hakata Eestil avalikult ja aktiivselt toetama Vene Riigiduumas olevaid kommuniste ja šoviniste? See oleks juba täiesti enesevihkajalik idiootsus!
http://www.russiatoday.ru/forums/News/topic/158
huvitav oleks teada, kes on Marzipan6 ;)
Tõnu
Mina pakuks miskit sellist et - ärge muretsege, keegi teid Venemaale tagasi ei saada (välja ei anna), olge inimesed ja austage seadusi, kohalikke kombeid ja kasutage Eesti keelt.
Ja üks küsimus tekkis kohtuotsusest mis käsitleb vene kultuurautonoomia taotlust - õigus asutada omakeelseid omavalitsusasutusi. Võibolla eksisin, kuid millega tegu on? Ehk keegi täpsustab või viitsib Marko selgeks teha, millega tegemist on.
Vaevalt ma mingit vene marurahvuslast millestki veendaksin, kuid arvatavasti “Russia Today” foorumil on ka palju lugejaid välismaalt kelle teadmised Eestist on vaid pealiskaudsed. Aja jooksul nii mõnedki sellised lugejad on väljendanud oma tänu täiendava arusaamise kohta mida nad minu postitustest on leidnud. Pealegi, Vene propaganda lihtsalt häirib mind.
Natuke paksunahaline peab olema küll, kui sellises ojas supelda – kuid lõpuks ehk siiski midagi kasulikku see saavutab.