Soomes elavneb NATO-arutelu
Soome välispoliitika instituut (UPI) avaldas teisipäeval väga huvitava analüüsi NATOst ning Soome suhetest alliansiga. Vaatamata selle, et tegemist on hinnangutes ettevaatlikult positiivse dokumendiga, on see siiski oluliseks lisanduseks vaikselt hoogu koguvale arutelule Soome ja NATO tulevikusuhetest. Tuleval nädalal peaks analoogse raportiga välja tulema ka Soome välisministeerium.
Vaikse hooga on see arutelu mõistagi seetõttu, et ükski minu Soome kolleeg ei söanda seda teemat tõsisemalt päevapoliitikasse tuua. Rahva vastuseis on liiga suur. Viimaste küsitluste kohaselt umbes 50 protsenti soomlastest on NATO liikmelisuse vastu ja kõigest neljandik poolt. Veel neljandikul ei ole arvamust kujunenud. Ilmselt ainus poliitiline tasand, kus nimetet teema võiks tõsisemalt tõusta, on tulevased presidendivalimised. Kuid isegi see on väga ja väga enatlik arvamus.
Viimastel kuudel tubli tähelepanu saanud Soome kaitseminister Jyri Häkämies on arvanud, et Helsingi peab esmalt selgeks saama Euroopa Liidu kaitsegarantiide loogika. Kui need garantiid on seotud NATOga, siis lisab see uue tahu ka Soome vastavasisulisse arutellu.
"Soome suhted NATOga nüüd ja tulevikus on poliitiline küsimus, sest see on debatt mitte üksnes alliansist, vaid see on ka sellest, kuidas meie ennast näeme. Debatt on sellest, kuidas meie näeme Soome rolli maailmas ja milline see peab olema," kirjutatakse raportis.
Sisuliselt osutab UPI raport tõsiasjale - 12 aastat pärast liitumist Euroopa Liiduga on Soome jõudmas uue tõsise välis- ja julgeolekupoliitilise küsimuseni. Euroopa Liidu liikmeks astudes oma traditsioonilisest neutraalsuspoliitikast taandunud Soome on eeskätt Venemaa autoritaarsete tendentside ajel üha rohkem sunnitud mõtlema oma rahvsuvahelistele julgeolekugarantiidele.
Teisalt rõhutab raport, et julgeolekupolitiiliste hoiakute kaudu ei kuulu Soome kuidagi Lääne-Euroopa riikide sekka, kuhu ennast meelsasti paigutatakse. Pigem vastupidi.
Raportis on muide ka rõhutatud, et Soome võimalik liikmestaatus NATOs võib vaid ajutiselt halvendada suhteid Venemaaga. Kuigi ma ise olen kuulnud mõnesid Vene analüütikuid arvamas, et Soome liitumine NATOga oleks suurim Venemaa reetmine, ei omaks see tõesti suuremat veetormi klaasis, kui seda oli Balti riikide liitumine NATOga.
UPI analüüs rõhutab muuhulgas, et Sooome peaks NATOga liituma vaid siis, kui on valmis kaitsma teisi alliansi liikmesmaid. "Kui Soome poliitilised otsustajad ja tema kodanikud ei tunne, et rünnak Istanbuli, Washingtoni või Tallinna vastu oleks nõnda tähtis Soomele, et see peaks koheselt pakkuma oma abi, võimalikult ka sõjaväeüksuste saatmise kaudu, siis Soome ei peaks saama NATO liikmeks," kirjutatakse raportis ning rõhutatakse, et sel juhul ei maksa Soomel oodata ka teiste abi.
Vaikse hooga on see arutelu mõistagi seetõttu, et ükski minu Soome kolleeg ei söanda seda teemat tõsisemalt päevapoliitikasse tuua. Rahva vastuseis on liiga suur. Viimaste küsitluste kohaselt umbes 50 protsenti soomlastest on NATO liikmelisuse vastu ja kõigest neljandik poolt. Veel neljandikul ei ole arvamust kujunenud. Ilmselt ainus poliitiline tasand, kus nimetet teema võiks tõsisemalt tõusta, on tulevased presidendivalimised. Kuid isegi see on väga ja väga enatlik arvamus.
Viimastel kuudel tubli tähelepanu saanud Soome kaitseminister Jyri Häkämies on arvanud, et Helsingi peab esmalt selgeks saama Euroopa Liidu kaitsegarantiide loogika. Kui need garantiid on seotud NATOga, siis lisab see uue tahu ka Soome vastavasisulisse arutellu.
"Soome suhted NATOga nüüd ja tulevikus on poliitiline küsimus, sest see on debatt mitte üksnes alliansist, vaid see on ka sellest, kuidas meie ennast näeme. Debatt on sellest, kuidas meie näeme Soome rolli maailmas ja milline see peab olema," kirjutatakse raportis.
Sisuliselt osutab UPI raport tõsiasjale - 12 aastat pärast liitumist Euroopa Liiduga on Soome jõudmas uue tõsise välis- ja julgeolekupoliitilise küsimuseni. Euroopa Liidu liikmeks astudes oma traditsioonilisest neutraalsuspoliitikast taandunud Soome on eeskätt Venemaa autoritaarsete tendentside ajel üha rohkem sunnitud mõtlema oma rahvsuvahelistele julgeolekugarantiidele.
Teisalt rõhutab raport, et julgeolekupolitiiliste hoiakute kaudu ei kuulu Soome kuidagi Lääne-Euroopa riikide sekka, kuhu ennast meelsasti paigutatakse. Pigem vastupidi.
Raportis on muide ka rõhutatud, et Soome võimalik liikmestaatus NATOs võib vaid ajutiselt halvendada suhteid Venemaaga. Kuigi ma ise olen kuulnud mõnesid Vene analüütikuid arvamas, et Soome liitumine NATOga oleks suurim Venemaa reetmine, ei omaks see tõesti suuremat veetormi klaasis, kui seda oli Balti riikide liitumine NATOga.
UPI analüüs rõhutab muuhulgas, et Sooome peaks NATOga liituma vaid siis, kui on valmis kaitsma teisi alliansi liikmesmaid. "Kui Soome poliitilised otsustajad ja tema kodanikud ei tunne, et rünnak Istanbuli, Washingtoni või Tallinna vastu oleks nõnda tähtis Soomele, et see peaks koheselt pakkuma oma abi, võimalikult ka sõjaväeüksuste saatmise kaudu, siis Soome ei peaks saama NATO liikmeks," kirjutatakse raportis ning rõhutatakse, et sel juhul ei maksa Soomel oodata ka teiste abi.
Kommentaarid
Petlik kujutelm, ehkki relva keerutab kesmine soome noor kindlasti kogenumalt kui eestlane.
Probleem on ikka selles, et ega natol pole midagi vastu pakkuda halvemate suhete eest venemaaga.
Äkki lõpetaks selle ilkumise sommide kalla ära? Neil pole mingit vajadust omi suhteid venkudega tumestada, lihtsalt selle pärast, et meie tahame...
Mihlel Mutt kirjutas väga hästi selle erineva suhtumise teemal mõni aeg tagasi "Arvamuskultuuris", et ega meil ei olegi venemaaga suhetes muud valkut kui idealism, samas sommidel pragmatism.