Advokaat või propagandist

Kohati lausa hämmastav, kuidas kaks meie juhtivat päevalehte - Postimees ja Eesti Päevaleht (viimane oma online väljaandes) on täna käsitlenud oma arvamusrubriikides Eestile ja Euroopa Liidule olulist sündmust - Lissaboni leppe allakirjutamist.

Eesti Päevaleht Online on lasknud enam kui pool päeva arvamuskülje pealoona "ilutseda" Eesti Rahvusliku Liikumise avaldust, kus nimetatakse Lissaboni leppele allakirjutamist hüsteeriliselt riigi reetmiseks ning 1939. aasta sündmuste kordumiseks.

See on nii küündimatu ja üksnes odavat populaarsust tagaajav avaldus, mida pole mõtet pikemalt isegi kommenteerida. Hämmastav on, et EPL on seda pidanud kõige olulisemaks arvamiseks Eesti tulevikule vaieldamatult olulise leppe allakirjutamise päeval. Kas siin pole siiski rohkem tegemist "kollasele" mõttelaadile lõivumaksmisega?

Postimees on oma juhtkirjas päris hea, kuid samas arvamuskülje pealugu jällegi on täiesti arusaamatu. Advokaadibürood Valdma&Partnerid esindava Toomas Liiva kolumn on sedavõrd ebaühtlane ning kohati suisa emotsionaalset lausvalet (Lissaboni leppe nimetamine Euroopa Konstitutsiooniks näiteks) pakkuv, et ei saagi päris aru, miks selline toores arvamuslugu soliidsust eelistavas päevalehes avaldati.

Endise ajakirjaniku ja Postimehe peatoimetajana tean väga hästi, et teinekord tuleb ikka ette eksimusi. Kuid sellisel päeval, mis oli ammu ette teada, võinuks ikka arvamuskülje pealooga pisut rohkem tegeleda.

Toomas Liiva räägib oma artiklis sellest, kui kiirelt ja ilma vaidlusteta kiitis valitsus heaks reformileppe. Ka mainib ta klišeelikult, et Riigikogust on saanud vaid kummitempel. Kuid autor pole vist Stenbocki maja istungite kestvusest kaugemale jõudnud.

Talle on jäänud täiesti märkamatuks Riigikogus toimuv. Kuidas muidu seletada, et Liiva ei maini sõnagagi seda, et Euroopa Liidu asjade komisjon on Lissaboni leppe sünnilugu jälginud sisuliselt selle esimesest tunnist alates. Alles käesoleval esmaspäeval pidasime Riigikogu Valges saalis avaliku (!!!) istungi Lissaboni leppe küsimustes, kus osalesid kõik selle ettevalmistamisel osalenud Eesti tipptegelased. Kirjutasin sellest ka siin blogis.

Liiva artiklis leiab ridamisi küsitavusi. Ta ei tea, et juba põhiseadusliku lepingu eel andsid sellele oma soosiva hinnangu Eesti riigiõiguse eksperdid. Samuti jääb mulje, et Liiva pole kursis Euroopa Liitu puudutava Eesti siseriikliku otsustamisprotssesiga. Ta ei kujuta ilmselt ette, kui hästi on tegelikult Eesti rahvaesindajad (võrreldes meie paljude kolleegidega teistes liikmesmaades) kursis Euroopa Liidu jooksva seadusandlusega. Ükski Eesti seisukoht Euroopas ei saa kõlada ilma Riigikogu Euroopa Liidu asjade või väliskomisjoni heakskiiduta.

Kõige selle pealt jääb mulje, et lugupeetud advokaat on teema ette võtnud mitte kõiki tahke enda jaoks lahti mõtestamata. Ma ei taha kaugeltki jätta muljet, et Eestis eksisteerib vaid üks tõde. Hoidku jumal meid jälle selle eest.

Ma olen täiesti nõus, et Euroopa Liidu küsimustes on meil liiga vähe vaidlusi. Kui valitsus palus sellel suvel avalikkuselt osalust Euroopa Liidu poliitika raamdokumendile sisendite andmiseks, oli vastukaja armetult väike. Seepärast toetan kõigiti debattide elavnemist ning vastakate arvamuste paljusust.

Kuid propagandistlikku heietamist teemal - Eesti iseotsustamisega on nüüdsest kõik, ei saa kuigi tõsiseks arvamuseks pidada. Kahjuks.