Lissaboni leping ja Eesti

Eeloleval neljapäeval kirjutatakse Lissabonis alla leppele, mis loodetavasti kujuneb uueks tähiseks Euroopa Liidu siseintegratsioonis ning loob eeldused tugevama ning ühtsema organisatsiooni kujunemiseks. Tugevus ja ühtsus tähendavad seejuures ennekõike liikmesmaade ning ühenduse huvide senisest efektiivsemat kaitsmist.

Euroopa Liidu asjade komisjon on pidevalt jälginud Lissaboni leppe saamislugu, mistõttu ka täna Riigikogu Valges saalis peetud avalik istung oli loomulik osa meie pikemast protsessist. See peaks päädima loodetavasti tuleva aasta esimesel poolel leppe ratifitseerimisega Riigikogu poolt.

Samas oleks Eestil täna paslik mõelda juba leppe enda tegelikule rakendamisele ning mitte niivõrd leppe ratifitseerimisele. Seniste arutelude põhjal pole ükski Riigikogus esindatud erakond väljendanud vastuseisu leppe heakskiitmisele. Ka Euroopa Liidu kontekstis on optimismi palju rohkem seoses ratifitseerimisega, kui seda oli veel mõned kuud tagasi. Teatavasti peavad kõik liikmesmaad leppe ratifitseerima 1. jaanuariks 2009.

Meie edasistes debattides Lissaboni leppe teemadel oleks näiteks väga oluline lahti mõtestada eesseisvad muudatused Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Mida tähendab meile ELi välisteenistuse loomine ning millised võiksid olla meie ettepanekud?

Lissaboni leppe reaalsele rakendamisele juba praegu keskendumine aitaks meil konkretiseerida iseenda poliitikaid Euroopa Liidus, mille baasaluseks on valitsuse poolt heakskiidetud Euroopa Liidu poliitika raamdokument aastateks 2007-11.

Alljärgnevalt tõin välja olulisemad nüansid mahukast lepingust, mida seoses eelseisvate debattidega võiks või peaks tähele panema ning vajadusel nende tähenduse selgemaks vaidlema.

Lissaboni lepinguga muudetakse Euroopa Liidu kahte peamist lepingut – Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. Sellega luuakse ajakohastatud õigusraamistik, et Euroopa Liidul oleks võimalik täita uusi ülesandeid ja teha ümberkorraldusi.

Kodanikualgatuse raames luuakse võimalus, mille kohaselt miljon erinevate liikmesriikide kodanikku (liidu ligi 500 miljonist elanikust) saavad esitada komisjonile üleskutse esitada uus õigusakti ettepanek.

Reformilepingus sätestatakse selgesõnaliselt, et liikmesriigid kuuluvad liitu vabal tahtel ja neil on võimalus soovi korral sellest välja astuda.

Otsuste vastuvõtmine paljudes Euroopa Liidu ja ka Eesti jaoks olulistes valdkondades muutub kergemaks, kuna lisandub umbes 40 valdkonda, kus otsuseid langetatakse kvalifitseeritud häälteenamusega. Peamiselt puudutavad need uued valdkonnad justiits- ja siseküsimusi, võimaldades tõhusamalt võidelda terrorismi, kuritegevuse ja inimkaubandusega.

Uue definitsiooni kohaselt peab kvalifitseeritud häälteenamuse saavutamiseks olema otsuse poolt vähemalt 55% liikmesriike, kes esindavad vähemalt 65% Euroopa Liidu rahvastikust. See teeb otsuste vastuvõtmise lihtsamaks, sest kaob ära nõukogu liikmete kaalutud häälte arvestamine, ning tavakodanikule arusaadavamaks. Seda arvutamise viisi hakatakse kohaldama alates 2014. aasta novembrist.

Kui vähemalt üheksa liikmesriiki soovib liidu raames ühise meetme vastuvõtmist, on neil võimalik kasutada tõhustatud koostöö menetlusi. Tõhustatud koostöö algatamine muutub lihtsamaks eriti kriminaalasjades tehtava õiguskoostöö ja politseikoostöö valdkondades. Tõhustatud koostöö võimaldab tegutseda laienenud liidus esinevaid erinevusi arvestades, kuid tegutsetakse siiski kõiki liikmesriike siduvas ühises raamistikus.

Euroopa Komisjoni liikmete arvu vähendatakse alates 2014. aastast. Seejärel on volinike arvuks 2/3 liikmesriikide arvust ja volinikud roteeruvad iga viie aasta tagant rangelt võrdsetel alustel. Reformilepingu kohaselt hakkab Euroopa Parlamenti kuuluma 750 liiget (pluss president). Ühest riigist esindatud parlamendiliikmete arv ei saa olla üle 96 ega alla 6. Saadikute arv sõltub liikmesriigi rahvaarvust. Eesti kohtade arv – 6 – jääb samaks.

Eurooplastele antakse põhiõiguste hartaga tagatised, millel on samasugune õiguslik staatus kui asutamislepingutel. Selles sätestatakse kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused, mida liidul tuleb silmas pidada kogu oma tegevuses. Harta kehtib täielikult ka liidu õigusaktide rakendusaktide suhtes, välja arvatud Ühendkuningriigis ja Poolas. Liidus hakkab kehtima ainulaadne inimõiguste kaitse süsteem, mis on loodud Euroopa inimõiguste konventsiooniga.

Euroopa Liidu välistegevuse mõju, sidusust ja nähtavust suurendamiseks luuakse uus ametikoht – liidu välistegevuse- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes on ühtlasi ka komisjoni asepresident. Euroopa Liidu välisteenistus kujundatakse selliselt, et ta on senisest tulemuslikumalt ja sidusamalt võimeline tegutsema kõikides Euroopa välispoliitika valdkondades ja sisepoliitika välistegevusega seotud valdkondades.