Lendamisest ja Tallinna nurgatagususest

Alustan seda blogilugu hommikupäikesest säravast Strasbourgist. Täpsemalt Air France’i sigarikujulisest väikelennukist, mis peaks suuna võtma Amsterdami. Lend hilineb. Amsterdamis on udu. Kuna edasilennuni Tallinna jääb vaid tund, siis on vähe lootust, et jõuan sellele. Mis saab?

Viimased paar tundi on olnud seletamist ja küsimist, kuidas ikkagi jõuda veel tänase päeva sees koju. Esimesed reageeringud personalilt olid: kuna meil on Tallinnasse pakkuda vaid üks ühendus päevas (seesama Amsterdami lend, millest maha kipun jääma), siis jääb üle vaid ööbimine Amsterdamis ning edasi lennata saaks alles homme. Seega võtaks tee Strasbourgist Tallinna aega 30 tundi! Hea autosõiduga jõuaks kiiremini:)

Vahepeal ilmub välja vahetuse ülem, kes siiski pakub ka teisi võimalusi. Samas pidavat kõik selguma alles Amsterdamis. Lohutuseks ulatab ta tsheki kohvi ja croissant’i ostmiseks ning pakub kohta äriklassis. Mis sellest kasu, kui lennata ei saa.

Piloot teatas just, et väljalend on veel 45 minutit edasi lükatud. Võtan huvipärast Air France’i pardaajakirja. Kaart, mis näitab nende lennusihte, on omajagu huvitav. Sellest võib teha järelduse, et Tallinn on vähemalt prantslastele paras nurgatagune lennujaam. Võrreldav ehk Albaania Tirana, Makedoonia Skopje ja Liibüa Tripoliga. Miks?

Aga sellepärast, et Tallinn on ainus Euroopa Liidu pealinn, kuhu Air France otse ei lenda! Ja Prantsusmaa on ainus Euroopa suurriik, kuhu Tallinnast aastaringselt otse lennata pole võimalik! Kas see on normaalne?

Vahepeal on lennuk õhku tõusnud. Eks näe, mis mind tunni pärast Amsterdamis ootab. Igatahes on akna taga näha kaunist, Euroopat katvat pilvitut kevadilma.

Olen oma uusmeremaalasest sõbralt, kes töötab British Airwaysi maandumislepete sõlmijana, kuulnud, millise üleoleva suhtumisega on teda koheldud Tallinna lennujaama juhtkonna poolt. Mõnda aega Moskvas elanuna ja töötanuna oskas ta paralleeli tuua vaid soveetlikust suhtumisest. Läbirääkimised ei kandnud vilja ning Tallinn on jätkuvalt ilma ühest maailma juhtivast lennukompaniist.

Seevastu Riia lennujaam on jõudsalt arenenud ning juba praegu paljud minu Lõuna-Eesti sõbrad eelistavad maailmaga ühendumiseks Läti pealinna Tallinnale. Kui nii edasi läheb, siis varsti hakatakse ka Tallinnast suurde maailma lendama läbi Riia. Mõne otsa jaoks see juba toimibki ning Brainstormil on vaid hea järgi laulda Bon Voyage, Bon Voyage!

Võib olla polekski nii oluline siin kurta, kui lennujaam ja lennuühendused ei mängiks olulist rolli riigi rahvusvahelises maines ning meie ühenduvuses maailmaga. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli sadam meile suurimaks välisväravaks, siis mida aeg edasi, seda suuremat rolli hakkab mängima lennujaam.

Ma ei näe siin teist teed, kui et riik ise peaks senisest rohkem tähelepanu pöörama oma lennuväravale ning sellele, kui hästi või halvasti me oleme muu maailmaga ühendet. Mäletate president Lennart Meri omaaegset shokiintervjuud Tallinna lennujaama kemmergust. Kes oleks tänane paigaltammumise lõpetaja?

Lennuk alustas laskumist. Oleme Amsterdami kohal. Udust pole suurt jälgegi. Kohe selgub, mis minust edasi saab...

Uskuge või mitte, kuid ka 13ndal kuupäeval võib teinekord õnn naeratada. Hommikune udu on tõesti Amsterdami lennugraafikud tõsiselt sassi ajanud. Tallinna lend on enam kui tund aega edasi lükatud. Jõuan veel sellelegi loole punkti panna, enne kui pardaleminek algab.

... ja see on juba midagi lihtsalt naljakat. Olime juba bussis, et lennuki juurde sõita ja siis tuli teade: kuna meeskonnaga on probleemid, siis lennuk ei saa väljuda. Paluti uuesti bussist jaamahoonesse. Nüüd siin istume ja loodame, et ehk ikka lubatud pooleteise tunni pärast saab õhku tõusta. No võta või jäta. Olgu selle loo punkt siin, muidu tundub see juba lõputuna.

Homme ootab mind aga juba Norra polaarjoonetagune Tromso...