Norra õpib Venemaad tundma

Norra opositsioonilised konservatiivid (Høyre, IRLi sõsarpartei) võtsid täna oma seminaril polaarjoonetaguses Tromsøs ette vastata küsimusele: mida teha Venemaaga? Väga tuttav küsimus, millest on räägitud aastakümneid ning räägitakse edasi.

Suure kuulajahuviga, kuid pisut sumbuurne kogunemine (nagu tavaliselt ikka sellised) andis hea läbilõike nendest arusaamadest, mis valitsevad Venemaa suunal tänases Norras. Nagu ikka Venemaad lahates on ka siin illusoorsus segamini hea asjatundmisega.

Minu kunagine ajakirjanikust kolleeg Hans-Wilhelm Steinfeld, kellega koos töötasime 90ndate keskel Moskvas, oli näiteks paljuski oma vahetutes muljetes läbikäimisest Gorbatshovi ja Jeltsiniga. Mistõttu ka tema analüüs tänasest Venemaast oli küll provokatiivselt huvitav, kuid väga hektiline.

Põnev oli kuulda Nanseni instituudi direktori ning energiaspetsialisti Arild Moe arvamust, et Venemaa pole mingil juhul suuteline aastaks 2012 kasutusele võtma Barentsi meres asuvat Stokmanni gaasivälja. Viimane peaks aga hakkama just tootma gaasi kavandatavasse Lääneme gaasijuhtmesse.

Kutsutud oli ka kaks Venemaa esindajat: inimõiguslane Juri Vdovin Peterburist ja endine kalatööstuse minister (1999-2001) Juri Sinelnik. Nagu paljudel juhtudel varemgi, läksid Venemaa esindajad päris tuliselt omavahel vaidlema. Üks rääkis, kui halb on Putin, ja teine jälle kiitis viimast.

Oma ettekandes võtsin vaadelda Venemaa ja Euroopa Liidu suhete hetkeseisu ning need väljakutsed, mis võiksid neid lähiaegadel mõjutada. Rõhutasin põhiteesis, et mõistmaks Euroopa ja Venemaa suhete tänast ja homset päeva on vaja kogu aeg meeles hoida meie erinevaid identiteete ning sellest lähtuvat erinevat maailmatunnetust.

Ühele küsimusele vastates arvasin, et otsati on Euroopa Liit ja ka NATO tahtmatult süüdi Venemaa üha enamas autokratiseerumises. Kuna demokraatlikud vabadused on Putini režiimile punaseks rätiks, siis paratamatult on kasvamas Kremli umbusk ümbritseva suhtes, mis omakorda pakuvad suhete tulevikule üksnes pingelist fooni.

Seminari toimumispaik Tromsø ise asub kaugel polaarjoone taga, kuid minu üllatuseks (olen siin esimest korda) on Põhja-Atlandi mõju nii suur, et talvel siin päris külmaks ei lähegi. Kohalik taksojuht oskas mäletada, et kõige külmem on siin olnud 18 kraadi allpool nulli. Lund on siin küll aga veel tugeva meetri jagu, nii et kohalike võimude soov kandideerida õigusele korraldada 2018. aastal taliolümpiamängud ei pruugi sugugi utoopiline olla.