Putini tigeduses süüdi NATO laienemine


Tabasin alles täna ühe arvamusloo, mille olin valimiseelses kiires ajas jätnud märkamata. Nimelt, The New York Timesi maailmakuulus kolumnist Thomas L. Friedman võttis Müncheni julgeolekukonverentsi järel analüüsida, miks ikkagi Putin nii ägedalt seal esines. Moskvas käinuna avastas ta omaarust tõe: kõiges olevat süüdi NATO laienemine.

Friedman, kes on laiemalt tuntud globaalteemadel kirjutatud bestsellerite autorina, võtab koguni järeldada, et NATO laienemise negatiivne foon aitas oluliselt kaasa Putini võimuletulekule 2000. aastal.

Varemgi Ida-Euroopa suhtes varjamatut arrogantsi üles näidanud Friedman küsib: mida oleme NATO laienemise eest vastu saanud? Kas Tšehhi mereväe, küsib irooniliselt ning lisab "miks laiendada NATOt riikidesse kes ei saam eidaidata ning keda Venemaa enam ei ohusta." Venemaata ei saavat läbi ühegi suurema maailma probleemi lahendamisel, mistõttu peaks neid vähem ärritama, leiab Friedman.

Riigiduuma liberaalse liikme Vladimir Rõžkovi ja teleanalüütik Aleksei Puškoviga juttu puhudes on Friedman võtnud viimaste klišeekibestumise tõepähe. Puškov lausa mainis tsitaadi vääriliselt, et Balti riikide liitumine tähendas läänemaailmale Venemaa kui liitlase kaotamist.

Kurb muidugi, kui sedavõrd tuntud ning mõjukas arvaja, nagu Friedman sellist haltuurat teeb. Minu teada, võin küll eksida, pole ta Eestis vähemalt viimasel ajal viibinud. Et siis näha, mida oleme NATOle andnud ja mida mitte. Ja et on ka teine vaade NATO laienemisele. Ehk peaksid meie diplomaadid siiski Friedmanit pisutki briifima, et tulevikus siinset ilmakaart puudutavad lood oleksid pisutki sügavama mõistmisega.

Kommentaarid

Indrek ütles …
Aga võta siis see nõuks ja kutsu ta Eestisse külla. Või saada Eesti esindusele USA's vastavasisuline palve, et nad seda teeksid. Siin blogis kirjutades vaevalt, et keegi selle väga suurt tähelepanu pöörab.
01 märts, 2007 16:09
KT ütles …
mnjah ... see on umbes sama mõtekas väide, kui et ... Putin on vihane, kuna päike tõuseb.

Putinit ega VF tervikuna ei ärrita mitte päikese tõusmise ega NATO laienemise fakt kui selline, vaid see, et nendega ei arvestataud asja juures.

korduvalt on kõlanud väide, et VF "peab taastama oma positsiooni, kus miski ei juhtu ilma temaga kooskõlastamata". vot sellest on nii kahjutunne kui kibestumus, või nii näib vähemalt mulle
01 märts, 2007 21:04
Marko Mihkelson ütles …
BC: Friedmani võiks tõepoolest Eestisse käima kutsuda. Tema enda rännuteed ilmselt väga meie olemasolu kaardil ei tunnista, kuid seda enam oleks tema ärahiivamine väga kasulik ja vajalik. Tegeleme sellega!
01 märts, 2007 22:42
Marko Mihkelson ütles …
Karmole: nii see täpselt on. Vene pole kunagi rahul. Kuna ise nad ei suuda toota ehk evida konkurentsivõimelist ideoloogiat, siis nad jäävadki järelejooksjateks. Vähemalt nii on see kestnud mõned sajad aastad...
01 märts, 2007 22:44
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

Kujutis
Ajaga kujunenud immuunsus süüdimatult lärmava ja kuklalaskudega ähvardava poliitilise retoorika suhtes on hirmutav. Muidugi otsib värvikate sõnade autor tähelepanu ja püüab kõigis oponentides okserefleksi tekitada. Paljud ilmselt reageerivadki nii, et las lärmab, ei viitsi tähele panna, muidu läheb süda pahaks. Trumpi ja temasuguste mini-Trump'ide tegemisi kajastades tulistas meedia endale mõni aasta tagasi ise jalga. Nüüd ehk loodetakse, et eiramistaktika aitab seekord hullema ära hoida. Loodame, kuid kardan, et päris nii see ei lähe.    Miks on meie poliitiline keskkond sõna otseses mõttes ribadeks? Miks ei suuda Riigikogu oma tööd korraldada? President ja teised soovitavad end kokku võtta, üksteist ära kuulata ning rahva ja riigi peale mõelda. Distantsilt ehk tundubki, et istuge ometi maha ja rääkige suud puhtaks. Aga kuidas sa seda teed, kui ühe seltskonna poliitiline eesmärk pole mõõdetav programmiliste erimeelsuste, vaid sõna otseses mõttes põhiseadusliku korra aluste lammuta
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave