Putini tigeduses süüdi NATO laienemine
Tabasin alles täna ühe arvamusloo, mille olin valimiseelses kiires ajas jätnud märkamata. Nimelt, The New York Timesi maailmakuulus kolumnist Thomas L. Friedman võttis Müncheni julgeolekukonverentsi järel analüüsida, miks ikkagi Putin nii ägedalt seal esines. Moskvas käinuna avastas ta omaarust tõe: kõiges olevat süüdi NATO laienemine.
Friedman, kes on laiemalt tuntud globaalteemadel kirjutatud bestsellerite autorina, võtab koguni järeldada, et NATO laienemise negatiivne foon aitas oluliselt kaasa Putini võimuletulekule 2000. aastal.
Varemgi Ida-Euroopa suhtes varjamatut arrogantsi üles näidanud Friedman küsib: mida oleme NATO laienemise eest vastu saanud? Kas Tšehhi mereväe, küsib irooniliselt ning lisab "miks laiendada NATOt riikidesse kes ei saam eidaidata ning keda Venemaa enam ei ohusta." Venemaata ei saavat läbi ühegi suurema maailma probleemi lahendamisel, mistõttu peaks neid vähem ärritama, leiab Friedman.
Riigiduuma liberaalse liikme Vladimir Rõžkovi ja teleanalüütik Aleksei Puškoviga juttu puhudes on Friedman võtnud viimaste klišeekibestumise tõepähe. Puškov lausa mainis tsitaadi vääriliselt, et Balti riikide liitumine tähendas läänemaailmale Venemaa kui liitlase kaotamist.
Kurb muidugi, kui sedavõrd tuntud ning mõjukas arvaja, nagu Friedman sellist haltuurat teeb. Minu teada, võin küll eksida, pole ta Eestis vähemalt viimasel ajal viibinud. Et siis näha, mida oleme NATOle andnud ja mida mitte. Ja et on ka teine vaade NATO laienemisele. Ehk peaksid meie diplomaadid siiski Friedmanit pisutki briifima, et tulevikus siinset ilmakaart puudutavad lood oleksid pisutki sügavama mõistmisega.
Kommentaarid
Putinit ega VF tervikuna ei ärrita mitte päikese tõusmise ega NATO laienemise fakt kui selline, vaid see, et nendega ei arvestataud asja juures.
korduvalt on kõlanud väide, et VF "peab taastama oma positsiooni, kus miski ei juhtu ilma temaga kooskõlastamata". vot sellest on nii kahjutunne kui kibestumus, või nii näib vähemalt mulle