Lääne Liidu idee kogub toetust

Mida aeg edasi, seda rohkem kostub mõtteid demokraatliku läänemaailma reorganiseerimise vajadusest. Mitmed läänemaailma tipp-poliitikud (John McCain, Angela Merkel, Gordon Brown) on viimastel kuudel mõista andnud, et autoritaarsete jõukeskuste nagu Hiina ja Venemaa mõju kasv ning radikaalse islami toodetud ebastabiilsus peaksid sundima läänemaailma suuremale koostööle.

Viimati on selles diskussioonis oma panuse andnud ka Prantsusmaa endine peaminister Edouard Balladur (pildil), kes hea sõbra - president Sarkozy palvel kirjutas essee Lääne Liidust. Seda on lahti kirjeldanud tänases International Herald Tribune'is ka John Vinocur, kuid kes soovib, leiab 120leheküljelise essee "Pour une Union occidentale entre l'Europe et les Etats-Unis" ka Amazoni prantsuskeelses valikus.

Minu arvates on tervikuna tegemist väheseid alternatiive omava ideega, kusjuures seda ka Eesti suguse väikeriigi seisukohalt vaadates. On päris ilmne, et juba praegu on globaaltasandil sedavõrd palju väljakutseid Lääne demokraatiatele, mida on võimalik käsitleda/lahendada vaid riikide sügavama koostöö kaudu.

Seda on ilmekalt tunnetada ka näiteks Euroopa Liidu kontekstis, kus on moekaks kujunenud arvamus, et üksikuna pole riigid (sealhulgas suured) enam sedavõrd võimekad kõigi probleemidega toime tulema. Eriti kui silmas pidada Hiina tõusu või ka vahetu naabri - Venemaa autoritaarset suundumust. Rääkimata siis üha kasvavast murest energiajulgeoleku pärast.

Balladur kirjutab oma essees mõttest kasvatada suuremat koostööd Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel näiteks ühisturu elementide ja koordineerituma poliitilise otsustusmehhanismi kaudu. Ükskõik kui illusoorsed esialgu need mõtted ka ei tundu, on just Prantsusmaa hoiaku muutus transatlantilises koostöös väga tervitatav. Loomulikult osutab Balladur ka Pariisi võimalikule liidrirollile, kuid see on arusaadav retooriline rõhuasetus.

Eks paljud vaatavd praegu sellele, kas president Sarkozy lubadus taastada Prantsusmaa osalus NATO sõjalises tiivas päädib ka tegelike sammudega. See oleks väga jõuliseks märgiks muutuste algusest transatlantilises koostöös.

Kuid nii või teisiti, diskussioon Lääne või ka Demokraatlike riikide liidust on käima lükatud ning sellele võiks oma panuse anda ka Eesti. See on eriti loomulik olukorras, kus meiesugusele kultuuriruumide piiril asuvale väikeriigile on ülimalt oluline reaalpolitiliste huvide tasakaalustamine väärtuspõhise ühiskäitumisega.

Liiati on meie välispoliitikas alati esirinnas olnud Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide koostöö süvendamine. Olgu viimase kinnituseks kasvõi viide IRLi programmi, kus viimaste valimiste eel sai kirjutatud järgmised read: Peame oluliseks heade suhete edasist süvendamist Ameerika Ühendriikidega. Eesti jätkab aktiivset poliitikat Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide strateegilise partnerluse kinnistamiseks, toetades ideed Transatlantilise Partnerlusleppe sõlmimiseks. See idee sai otsese kajastuse ka praeguse valitsusliidu programmis.

Aga korraks veel Balladuri essee juurde tagasi tulles tahaks siiski arvata, et "Lääne Liit" ei peaks piirduma mitte ainult Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suurema koostööga. Läänemaailm on ju tunduvalt laiem, mistõttu oleks ohtlik jätta omamoodi isolatsiooni riike nagu Austraalia, Kanada, Lõuna-Korea, Jaapan ja teised. Iseasi on muidugi küsimus, millised on need koostöö tasandid - NATO, poliitiline ühisorganisatsioon, ühisturg. Mõtlemist on!