Baltimaad vajavad ühtsemat välispoliitikat

Meie välispoliitika mantraks on juba mõnda aega olnud soov Euroopa Liidu ühtsema välispoliitika järele. Mõistagi väljendub selles ka tahe viimastel aastatel üha ambitsioonikamaks ning vahetute naabrite suhtes agressiivsemaks muutuva Venemaa ohjeldamiseks. Euroopa solidaarsus aprillisündmuste ajal näitas, et ühiskäitumine on väga arvestatav välispoliitiline tegur.

Paraku on seda ühtsust siiski veel hapralt vähe ning "argipäevadel" kipuvad ikkagi liikmesriikide huvid liialt värvikalt eristuma. Venemaa taktika samas on panustada eeskätt kahepoolsetele suhetele ning seeläbi toita innukalt erinevaid huve. Mida tugevam ja ühtsem on Euroopa Liit, seda keerulisem on ka kolmandatel riikidel liikmesmaid teineteise vastu välja mängida.

Kuid mida me räägime Euroopa Liidu ühtsemast käitumisest, kui meie endagi lähinaabruses - näiteks Balti riikide kontekstis napib tahet konsolideerituma välis- ja julgeolekupoliitika järele. Soovitan lugeda ka Kaspar Näfi vastavasisuslist arvamust Postimehes.

Ükskõik, mida Riias, Vilniuses või Tallinnas eraldi ka ei arvata - fakt on see, et poliitilise kultuuriruumi (ja mitte ainult) piirialal asuvate väikeriikidena peaksime palju enam panustama koostööle ja ühisele käitumisele.

Loomulikult oleks ülekohtune öelda, et ühiskäitumine puuduks üldse. Valdkonniti on see erinev, kuid meie kõigi jaoks strateegilistes küsimustes - nagu suhted Venemaaga ja energiajulgeolek, on paraku riikide egod ikkagi liiga eristuvad.

Viimaseks näiteks siin on okupatsiooni tunnustamise ja kahjude korvamise teema. On päris selge, et üksikute poliitikute retooriliste väljaütlemistega (eriti veel riikidevaheliste vastandumiste kaudu) me ei liigu selles küsimuses kuhugi. Kui puudub koostöö ning kindlad sammud selles vallas, siis jäävadki peale Kremli poliitprostituutide Markovi ning Molotovi lapselapse Nikonovi emotsionaalsed karjatused.

Teisalt on jälle oht, et kui ühes pealinnas kolmest tekib korraks tunnetus positiivse väljavalituse osas, siis see on suur ja ohtlik illusioon. Mida lõhestatumad on Balti riigid, seda kergem on meid ka kõikvõimalike sammudega üksteise vastu mängida ning sisemiselt pingestada.

Eesti ja Venemaa suhteid saab pidada normaalseks vaid siis, kui sama normaalsed on suhted Venemaaga ka Lätil ja Leedul ning vastupidi. Pisutki strateegilisemalt mõtlevad poliitikud peaksid seda tajuma ning võimalike ohtude vältimise suhtes ka samme astuma.

Teemasid või küsimusi, kus ühiskäitumine on hädavajalik, on terve rida. Energiajulgeolek on nendest ehk olulisim ning kõigile kolmele ühtviisi strateegiline. Paraku pole me siin kuigi edukad olnud. Juttu on palju, kuid tegudes torkab silma kolkapatriotism või hetkekasule orienteeritus.

Kindlasti ei seisa asi koostöömehhanismide puudumise taga. Neid on rohkemgi veel kui paljudel sarnastel regionaalsetel kooslustel. Suurimaks mureks on siiski sisepoliitiliste päevakordade objektiivne ebaühtlus, mis teebki toimiva ühisosa leidmise palju raskemaks.

Ja ikkagi pole asi lootusetu. Vähegi kainem mõtlemine viitab alternatiivide nappusele. Eesti ei saa lihtsalt niisama põgeneda Põhjalasse ega Leedu haakuda Visegradiga. Tulemus oleks ikka seesama - Nõukogude impeeriumi endiste vahetute osistena jääme endiselt nende märklauaks, kes Moskvas põevad "ümberpiiratud kindluse sündroomi".