Mida tehti serblastega Moskvas?

Viimase blogiloo jätkuks tahaksin anda paar lugemisviidet sellest, kuidas Serbia president ja peaminister käisid eile Moskvas oma riiklikku naftakompaniid müümas. Nagu eelnevalt juba arvasin, tähendas eilne päev otsati Serbia vaikset alistumist Venemaale. Teisalt aga Moskva järjekordset õppetundi Euroopa Liidule.

Ajaleht Kommersant kirjeldab päris värvikalt Kremlis toimunut, viidates ka sellele, et Venemaa ostis enamusosaluse ilma konkursita ning sisuliselt võileivahinnaga. Kui kompanii NIS turuväärtuseks on erinevatel hinnangutel arvatud 2 kuni 6 miljardit eurot, siis Gazpromnaftal õnnestus eelprotokolli kohaselt 51 % osalus saada 400 miljoni euro eest. Lisaks on kohustus investeerida viie aasta jooksul 500 miljonit eurot. Vastutasuks on aga Gazpromnaftal monopoolne õigus naftaekspordile.

Lisaks Serbia naftatööstuse monopoliseerimisele liitis Venemaa Serbia gaasijuhtme South Stream haruga. Mööda Serbia territooriumi hakkab kulgema 10 miljardit kuupeemtrit aastas läbilaskva torujuhtme 400kilomeetrine lõik. Samuti ehitatakse Serbiasse maa-alune gaasihoidla. Kogu selle energialeppe üldmaksumuseks hinnatakse 2 miljardit eurot.

Serbia president Boris Tadic, kelle valimisüritus see eile Moskvas suuresti oli, tunnistas avalikult, et Venemaa on olnud Belgradile väga oluliseks liitlaseks Kosovo küsimuses. President Putin tunnustas aga omakorda mõningaid Euroopa Liidu liikmesriike, kes julgelt ei hoolivat "blokimõtlemisest".

Nii või teisiti keskendub nüüdsest tähelepanu 3. veebruarile, mil Serbias leiab aset presidendivalimiste teine voor. Moskva näib panustavat senisele presidendile Tadicile, kuid heaks juhuks kindlustatakse ennast ka esimese vooru võitja - Tomislav Nikolici suhtes. Viimane väisab Moskvat tuleval nädalal.

Lisaks sellele on 3. veebruar päramine tärmin, millest jäävad vaid loetud päevad Kosovo iseseisvuse väljakuulutamiseni. Vähemalt nii on Pristinas mõista antud.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave