Serbia vaikne alistumine

Homme Moskvas sõlmitav leping Serbia riikliku naftakompanii NIS enamusosaluse konkursivälisest müügist Gazpromile tähistab sisuliselt Belgradi vaikset alistumist ning Venemaa majandusliku ja poliitilise mõjujõu märgatavat kasvu kogu Lõuna-Euroopas.

See on järg läinud nädalal Sofias alla kirjutatud mitmemiljardilistele energialepetele (South Streami gaasijuhe, Belene tuumajaam, Bosporuse väinast mööduv naftajuhe Burgas-Alexandroupoli), mille kaudu kinnitati ja kasvatati märgatavalt Euroopa Liidu sõltuvust Venemaa toormeekspordist.

Sofias pidi 18. jaanuaril toimuma leppe allakirjutamine ka Serbiaga, kuid ilmselt püüdis Belgrad pisutki NISi hinda üles lüüa. Nüüd siis on selge, et homme sõidab Moskvasse sisuliselt kogu Serbia poliitiline juhtkond. Lisaks lepete allakirjutamisele peetakse Moskvas ka poliitilisi konsultatsioone. Viimane on mõistagi eriti märgilise tähendusega ajal, kui Serbia läheneb presidendivalimiste teisele voorule 3. veebruaril.

Energialepete pealesurumine enne presidendivalimiste teist vooru on Moskva poolt muidugi taktikaliselt tugev käik. Kasutades ära praeguse presidendi Boris Tadici (pildil) delikaatset sisepoliitilist seisu ning tänuvõlga Kosovo küsimuses suurendab Venemaa homsest otsustavalt oma kohalolekut Serbias. Isegi kindral Tito ajal polnud toonane Jugoslaavia sedavõrd suures sõltuvuses Moskvast kui Serbia nüüd.

Serbia naftakompanii omandamine on eriti ilmekaks näiteks, kui massiivselt toimib Venemaa energiapoliitika. See pole kaugeltki ühe firma või kompanii tegevus. See on Vene riigi jõuline strateegia, mida viiakse ellu kogu välispoliitilist arsenali kasutades. Ja eesmärk on lihtne: suurendades Euroopa energiasõltuvust Venemaast püütakse kasvatada ka poliitilist mõjujõudu.

Sofia ja Moskva lepped tähendavad Euroopa Liidule väga valusat kaotust energiapoliitikas. Venemaal on korraga läinud korda suurendada kahtlusi Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika võimalikkusest, suruda tahaplaanile Nabucco projekt, haarata enda tugevamasse hoovusse Serbia.

Võib ju küsida, kas Euroopa Liit saakski siin midagi teha? Minu arvates siiski. Venemaa teab hästi South Streami strateegilist hinda. Sama tunnetavad kindlasti ka näiteks Bulgaaria, Kreeka, Serbia või Itaalia liidrid. Kuid igaüks oma künka ja kasu otsast vaadates. Euroopa ühistunnetus aga puudub.

Seepärast jäi ka nüüd näiteks lepete saavutamine sidumata Venemaa täieliku ühinemisega Energiaharta leppega, mis võimaldaks suurendada Venemaa energiapoliitika läbipaistvust ja usaldusväärsust.