Need maagilised 100 dollarit

Ja see pole veel kaugeltki kõik. Terve tänase hommiku on rahvusvahelised uudistekanalid analüüsinud naftahinna tõusu rekordilise 100 dollari piirile. Räägitakse nõrgast USA dollarist, geopoliitilistest mõjuritest (Nigeeria ja Pakistan), spekulatiivsest survest ning nõudluse (sic! Hiina) jätkuvast kasvust.

Ilmselt on korraga tõepoolest mängus kõik nimetatud tegurid ja ehk peale veel mõni muu mõjutaja. Nagu saabunud talv näiteks. Kui ma Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele kirjutasin energiajulgeoleku raportit, õnnestus mul kohtuda ka OPECi analüütikutega Viinis.

Toonast (aga see oli 2006 sügis) 80 dollarilist hinda analüüsides ütlesid naftarikaste riikide asjatundjad, et see koosneb kolmest osast - tegelikust hinnast (umbes 50 dollarit), geopoliitikast (10-20 dollarit) ja spekulatiivsest osast (10-20 dollarit). Just põhihinna sisse kuulus ka nõudluse osa, mis on kasvanud kõikjal ja eeskätt mõistagi Hiinas. Nende hinnangul pole baashinna langust ette näha lähema nelja-viie aasta jooksul. Küsimus olevat eeskätt rafineerimisvõimaluste piiratuses, mitte niivõrd naftavarude nappimises. Viimane polevat üldse tõsine teema.

Seega on suuresti kindel, et lähematel aastatel püsib kõrge kütusehind. Iga vähimgi geopoliitiline segadus (isegi naftat mitte omava Pakistani puhul) kergitab hinda ja annab ruumi spekulatiivsele mängule. Koos naftahinnaga on rallimas kindlasti ka teised kütuseliigid nagu maagaas. Ka kullahinna eilne rekordipurustamine (861 dollarit untsilt) viitab üldise negatiivse volatiilsuse kasvule.

Seepärast on energiajulgeolek kinnistumas ülioluliseks teemaks importivatele riikidele (nagu Eesti). Sama tähtis on küsimus, mida teevad massiivse kasvava tuluga riigid nagu Venemaa, Iraan, Venetsueela ja teised, kes on oma poliitilises arengus jõuliselt vastandunud läänemaailmale. Aasta algus ennustab igatahes vähemalt majanduslikult pingeliste aegade tulekut. Ja ilmselt mitte ainult...