Demokraatia eksport Venemaa moodi

Mõeldud-tehtud. Mõned kuud tagasi Portugalis Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumisel Putini poolt välja käidud ideest demokraatia ja inimõiguste kaitse instituudist on tänaseks saamas reaalsus. Tõsi, selle mõtte sisustab tegevusega Venemaa üksinda, rajades Demokraatia ja Koostöö Instituudi kaks haru Pariisi ja New Yorki.

Ametlikult seletatakse, et instituudi rajamise eesmärgiks on kaasa aidata demokraatia ja kodanikuühiskonna arengule Lääne-Euroopas ning Ameerika Ühendriikides. Kindlasti kena soov, kuid paraku näib selle taha peituvat kehvasti varjatud vastupropaganda. Ka üksuste juhid, Natalja Narotšnitskaja ja Andranik Migranjan on tuntud pigem Kremlile lähedalseisvatena kui iseseisvate analüütikutena.

Narotšnitskajaga on olnud mul viimastel aastatel korduvalt võimalus kokku puutuda, kuna daam oli Riigiduuma väliskomisjoni ning ENPA Venemaa delegatsiooni liige. Tema sõnavõtud olid alati kantud Vene suuršovinismi paatosest. Detsembrikuistel valimistel teda enam duumasse tagasi ei valitud. Nüüd siis ootab teda ees uus soe koht Pariisis.

Juba üksi teade selle kohta, et instituut kavatseb hakata ise riike pingeritta seadma (analoogselt Freedom House'ile), räägib Venemaa vaieldamatust soovist hakata aktiivsemalt oma nägemust demokraatiast ja vabadusest Euroopas ja Ühendriikides levitama. Räägitud on ka Venemaa imago parandamise kampaaniast.

Mitmed analüütikud on arvamusel, et tegemist on puhta raharaiskamisega. Konkurents inimõiguste ja demokraatia küsimustega tegelevate kõikvõimalike ühenduste seas on Euroopas ja Ühendriikides väga suur. Samas ei maksa siiski alahinnata Venemaa soovi ja tahet peale suruda oma mängureegleid. OSCE suukorvistamise katsed näiteks valimiste vaatlemise osas on ilmseks tõendiks Moskva aktiivsest hoiakust.

Kui see instituut midagi muud ei saavuta, siis müra ja pisipingeid lääneriikide üksikute huvigruppide seas võib ta sellegipoolest tekitada. Seepärast peaksime meiegi hoidma silmad avatud selle instituudi tegemiste suhtes.