Vene politiikaelu surutakse tagasi kööki

Eile ja täna mitmes Venemaa linnas toimunud opositsioonijõudude meeleavalduste laialipeksmine erimiilitsaüksuste poolt ning tuntud poliitikute vahistamine on paraku veelkordseks kinntuseks, et Venemaa keskvõim püüab iga hinna eest suruda vähegi vabameelsemat mõtlemist mitte ainult parlamendist tänavale, vaid ka tagasi köökidesse.

Venemaa liberaalsete jõudude ühele liidrile Garri Kasparovile (pildil tema eilne vahistamine) mõistis kurikuulus Moskva Basmannõi kohus (osales Jukose hävitamisel) eile õhtul viis päeva aresti Putini-vastase meeleavalduse korraldamise (!) ja miilits Utuškini vastu jõu kasutamise pärast.

Täna peeti Peterburis "Mittenõustujate marsi" ajal kinni Paremjõudude Liidu (SPS) liidrid - Nikita Belõhh, Boriss Nemtsov (kes on ka ühtlasi SPS presidendikandidaat) ja Leonid Gozman. Samuti vahistati täna Neevalinnas liberaalse Jabloko 10 saadikukandidaati, kes olid minemas välikampaaniat tegema. Pilte tänaselt Peterburi marsilt leiate siit. Ja need on vaid mõned viited võimude opositsioonivastasele tegevusele sellel nädalavahetusel.

Täpselt ühe nädala pärast leiavad Venemaal aset Riigiduuma valimised, kusjuures valitsev võim on seda ise nimetanud referendumiks Vladimir Putini toetuseks. Näib, et vaieldamatu konstitutsioonilise enamuse ning igasuguse "oranži ohu" välistamise nimel on Kreml valmis kõigeks. Kaasaarvatud ka halveneva majandusolukorra ajutiseks peitmiseks (administratiivselt külmutatud hinnad!) ning isikukultuse (Za Putina!) varjamatuks ülistamiseks.

Viimased sündmused on välistamas igasuguse võimaluse, et eelolevaid valimisi saaks vähimalgi määral pidada ausateks ning vabadeks. Sisuliselt on Venemaa jõudmas murdepunkti, kus võimu legitiimsus universaalsete demokraatlike standardite põhjal (Venemaa on ikkagi ju Euroopa Nõukogu liikmesriik) on seatud tõsise kahtluse alla.

Kreml on kuulutanud, et opositsioonijõudude miitingud on olnud ebaseaduslikud ning nende toetajaskond on marginaalne. See kõlab täpselt samuti, nagu Nõukogude ajal nimetati dissidente hulludeks ning marginaalideks.

Minu arvates on nii eelolev nädal kui ka lähemad kuud kuni Venemaa presidendivalimisteni märtsis kujunemas tõeliseks proovikiviks eeskätt lääneriikidele. Kas demokraatlike võrsete lõplikule hävitamisele Venemaal suletakse silmad või ajendab see siiski ka mingite konkreetsete sammude astumiseks?

Esimeseks võimaluseks hoiaku kujundamisel on läbi häda valimiste vaatlemisele minevad Euroopa Nõukogu ja OSCE parlamentaarsete assambleede pisimissioonid. Paraku ei sisenda näiteks ENPA presidendi Rene van der Lindeni reedene avaldus kuigi suurt usku, et sõnum võiks olla selgrooga.

Venemaa sündmused leiavad aset kahjuks ajal, kui Lääs ise on lõhestunud oma arvamuses. Paljud arvavad (ka näiteks Soome ekspeaminister Lipponen), et Venemaa suunal peaksime meie ise lähtuma vaid huvidest ning jätma väärtused tahaplaanile või üldse ära unustama. Demokraate toetab ju ainult 10-15 protsenti Venemaa elanikkonnast, viitavad need, kes ei usu Lääne suutlikkusse hoida Moskvat taandumast lõplikult autoritaarsuse rüppe.

Lisaks on eriti suurriikidele tõsiseks takistuseks laiemas Lähis-Idas (Pakistanist Iraani ja Iraagini) ning Balkanil arenevad sündmused, kus loodetakse Venemaa mõistlikule käitumisele. Samas kiputakse unustama, et lühiajalised diilid vabaduste mahasurumise arvelt võivad mõjuda hiljem bumerangina Lääne enda julgeolekuhuvide vastu.

Seepärast on lääneriikide aktiivsem ning selgem positsioon just nüüd hädavajalik. See ei ole kindlasti mitte tee konfrontatsiooni õhutamise suunas, vaid tähtis Venemaale tema enda võetud kohustuste (jällegi viide eeskätt Euroopa Nõukogu liikmestaatusele) meeldetuletamiseks. Võib ju küsida retooriliselt, et kui autoritaarne Valgevene pole Euroopa Nõukogu liige, siis kas autoritaarseks muutuv Venemaa saab seda olla?

Ja kõige selle taustal on uudis 1991. aasta augustiputši ühe liidri, KGB viimase direktori Vladimir Krjutškovi surmast taandunud vaid pisisõnumiks.