Ärevuses Euroopa uue riigi sünni ootel
Vähem kui kuu aega jääb uue iseseisva riigi väljakuulutamiseni Euroopas. Eilseid valimisi Kosovos võib lugeda viimaseks sammuks teel iseseisvusele enne 10. detsembrit, mil kukub ÜRO poolt antud aeg lahenduse leidmiseks Pristina ja Belgradi vahel. Kosovo poliitilised liidrid on teatanud, et ei viivita enam iseseisvuse väljakuulutamisega.
Kosovo staatuse küsimus on mõistagi laiema tähendusega, mõjutades nii regionaalset julgeolekut kui ka võimalikke arenguid näiteks Venemaa ja Gruusia või Venemaa ja Moldova suhetes.
Regionaalselt saab kindlasti lisaks Kosovo enda sisemisele stabiilsusele olema tõsiseks väljakutseks Bosnia ja Hertsegoviina ühtsuse säilitamine. Poliitilise kriisi süvenemine pärast politseireformi põhjalaskmist ning peaminister Nikola Spirici tagasiastumist on paraku lisanud tuld arvamustele ebastabiilsusue suurenemisest ning näiteks Pepublika Srbska eraldumispüüdlustele.
Samas on Bosnia enda poliitikud siiski märku andnud, et nendel kartustel polevat alust ning riiki ei ootavat ees 1990ndate aastate alguse kollaps.
Kosovo staatuse küsimuse lahendamisel suurimat rahvusvahelist vastuseisu omav Venemaa on püüdnud siduda teemat külmutatud konfliktidega Moldovas ja Lõuna-Kaukaasias. Moskva on korduvalt ähvardanud Kosovo iseseisvumise korral samalaadse aktiivsusega Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transdnistria võimalikul tunnustamisel.
Gruusia võimud on väga üheselt sidunud näiteks Abhaasia võimaliku tunnustamise Venemaa poolt võrdväärseks sõja kuulutamisega. Samas on rahvusvaheline üldsus korduvalt rõhutanud, et Kosovo puhul on tegemist unikaalse olukorraga, mida ei saa mingil viisil eeskujuna laiendada teistele regioonidele või külmutatud konfliktidele.
Kosovo iseseisvuse tunnustamine saab olema tõsiseks proovikiviks ka Euroopa Liidu ühtsusele. Tänase päeva seisuga mitte kõik riigid 27st ei ole vaimustuses Kosovo iseseisvumisest. Eriti skeptilised on Kreeka, Küpros, Slovakkia ja Rumeenia. Samal ajal Euroopa suured nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa on juhtimas jällegi valdavat enamust ühendusest, kes on valmis Kosovo iseseisvust tunnustama.
Eesti positsiooni Kosovo iseseisvuse tunnustamisest on küll arutatud valitsuses, kuid sellekohast täpsemat diskussiooni pole veel näiteks Riigikogu väliskomisjonis peetud. Isamaa ja Res Publica Liidu välispoliitika nõukogu arutab seda küsimust oma järgmisel koosolekul 11. detsembril. Isiklikult arvan, et Eesti võiks olla siin selge ja aktiivse hoiakuga, mis toetaks Kosovo iseseisvuse tunnustamist võimalikult kiires tempos.
Kosovo staatuse küsimus on mõistagi laiema tähendusega, mõjutades nii regionaalset julgeolekut kui ka võimalikke arenguid näiteks Venemaa ja Gruusia või Venemaa ja Moldova suhetes.
Regionaalselt saab kindlasti lisaks Kosovo enda sisemisele stabiilsusele olema tõsiseks väljakutseks Bosnia ja Hertsegoviina ühtsuse säilitamine. Poliitilise kriisi süvenemine pärast politseireformi põhjalaskmist ning peaminister Nikola Spirici tagasiastumist on paraku lisanud tuld arvamustele ebastabiilsusue suurenemisest ning näiteks Pepublika Srbska eraldumispüüdlustele.
Samas on Bosnia enda poliitikud siiski märku andnud, et nendel kartustel polevat alust ning riiki ei ootavat ees 1990ndate aastate alguse kollaps.
Kosovo staatuse küsimuse lahendamisel suurimat rahvusvahelist vastuseisu omav Venemaa on püüdnud siduda teemat külmutatud konfliktidega Moldovas ja Lõuna-Kaukaasias. Moskva on korduvalt ähvardanud Kosovo iseseisvumise korral samalaadse aktiivsusega Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transdnistria võimalikul tunnustamisel.
Gruusia võimud on väga üheselt sidunud näiteks Abhaasia võimaliku tunnustamise Venemaa poolt võrdväärseks sõja kuulutamisega. Samas on rahvusvaheline üldsus korduvalt rõhutanud, et Kosovo puhul on tegemist unikaalse olukorraga, mida ei saa mingil viisil eeskujuna laiendada teistele regioonidele või külmutatud konfliktidele.
Kosovo iseseisvuse tunnustamine saab olema tõsiseks proovikiviks ka Euroopa Liidu ühtsusele. Tänase päeva seisuga mitte kõik riigid 27st ei ole vaimustuses Kosovo iseseisvumisest. Eriti skeptilised on Kreeka, Küpros, Slovakkia ja Rumeenia. Samal ajal Euroopa suured nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa on juhtimas jällegi valdavat enamust ühendusest, kes on valmis Kosovo iseseisvust tunnustama.
Eesti positsiooni Kosovo iseseisvuse tunnustamisest on küll arutatud valitsuses, kuid sellekohast täpsemat diskussiooni pole veel näiteks Riigikogu väliskomisjonis peetud. Isamaa ja Res Publica Liidu välispoliitika nõukogu arutab seda küsimust oma järgmisel koosolekul 11. detsembril. Isiklikult arvan, et Eesti võiks olla siin selge ja aktiivse hoiakuga, mis toetaks Kosovo iseseisvuse tunnustamist võimalikult kiires tempos.
Kommentaarid
PS. Eriline "kompliment" Mihkelsonile täiesti kohutava kantseliitliku keelekasutuse eest. "Kosovo staatuse küsimuses suurimat vasuseisu OMAV Venemaa... on Kosovo iseseisvumise korral ÄHVARDANUD SAMALAADSE AKTIIVSUSEGA...". Ohjah... Kangesti huvitaks, millal Mihkelson viimati raamatut (romaani) käes hoidis ja mis ta eesti keele ja kirjanduse hinne oli?
Tiit
Nõus Tõnisega, et keel võiks tõesti voolavam olla. Luban ennast parandada. Raamatutele võiks alati jääda rohkem aega. Vastab tõele, et erialane kirjandus (tihti muukeelne) on vähemalt praegu minu lugemisajas esikohal.
Tiidule: tänan korrektse kommentaari eest. Kõik oli täpselt nii, nagu Sul kirjas.
Pikemas perspektiivis tundub mulle siiski, et Lääne-Balkani suurimaks väljakutseks jääb Bosnia mitte Kosovo.
Väike märkus kah: Bosnia ja Hertsegoviina serblaste osa nimetatakse ikka Republika Srpska.
Tõnu