Millised sõjad varitsevad meid 2008?
Nii võiks pisut provokatiivselt sisse juhatada viite esseede kogumikule "Global Forecast. The Top Security Challenges of 2008" , mis avaldati läinud kuul Ühendriikide tuntud mõttekoja CSIS poolt.
USA mätta otsast kirjutatud 60leheküljelise kogumiku peatähelepanu on arusaadavalt pühendatud laiemale Lähis-Idale (Iraan, Iraak, Afganistan, Pakistan jt), kuid käsitlemist leiavad ka teised maailma tulipunktid (Kosovo, Venemaa, Hiina, kliimaküsimused jt).
Mõned kiired järeldused:
1) maailmas on terve rida regionaalseid ja globaalseid väljakutseid, mis võivad kiiresti üle kasvada täieulatuslikeks kriisideks;
2) sõja puhkemine Iraaniga 2008. aastal on vähetõenäoline;
3) vägede järkjärguline väljatõmbamine Iraagist kahasse diplomaatiliste jõupingutuste suurendamisega kasvataks USA strateegilist mõjujõudu;
4) Afganistan vajab suuremat tähelepanu nii ÜRO kui NATO liikmesriikide poolt, levivad mõtted Afganistanist lahkumisest tähendaksid vältimatult katastroofi;
5) Pekingi olümpiamängud langevad vahetult kokku USA presidendikampaania viimase finišisirge algusega, seega Hiina teema kindlasti päevakorral;
6) pole tähtis, kes on võimul Washingtonis või Islamabadis, Pakistan jääb võtmeteguriks radikaalsete jõudude ohjamisel Afganistani ja Aasia vahel;
7) Venemaa keskendub majandusele, kusjuures Moskva välispoliitikat ei saa nimetada ei läänevastaseks ega Läänt pooldavaks;
Kuigi esseed on lühikesed ja probleemide tõsidust arvestades pisut üldsõnalisedki, annavad need ikkagi minu arvates hea sissevaate sellesse mõtteseisu, mida esindavad CSIS analüütikud just praegusel ajahetkel.
Ah jaa, täna peaks CSIS avaldama ka 59leheküljelise analüüside ja stsenaariumite kogumiku Venemaa lähitulevikust. Seda on jõudnud ette lahti kirjutada ka tänane Kommersant, kus siis üheks stsenaariumiks pakutakse Putini tapmise järgset kaost tuleva aasta jaanuaris.
USA mätta otsast kirjutatud 60leheküljelise kogumiku peatähelepanu on arusaadavalt pühendatud laiemale Lähis-Idale (Iraan, Iraak, Afganistan, Pakistan jt), kuid käsitlemist leiavad ka teised maailma tulipunktid (Kosovo, Venemaa, Hiina, kliimaküsimused jt).
Mõned kiired järeldused:
1) maailmas on terve rida regionaalseid ja globaalseid väljakutseid, mis võivad kiiresti üle kasvada täieulatuslikeks kriisideks;
2) sõja puhkemine Iraaniga 2008. aastal on vähetõenäoline;
3) vägede järkjärguline väljatõmbamine Iraagist kahasse diplomaatiliste jõupingutuste suurendamisega kasvataks USA strateegilist mõjujõudu;
4) Afganistan vajab suuremat tähelepanu nii ÜRO kui NATO liikmesriikide poolt, levivad mõtted Afganistanist lahkumisest tähendaksid vältimatult katastroofi;
5) Pekingi olümpiamängud langevad vahetult kokku USA presidendikampaania viimase finišisirge algusega, seega Hiina teema kindlasti päevakorral;
6) pole tähtis, kes on võimul Washingtonis või Islamabadis, Pakistan jääb võtmeteguriks radikaalsete jõudude ohjamisel Afganistani ja Aasia vahel;
7) Venemaa keskendub majandusele, kusjuures Moskva välispoliitikat ei saa nimetada ei läänevastaseks ega Läänt pooldavaks;
Kuigi esseed on lühikesed ja probleemide tõsidust arvestades pisut üldsõnalisedki, annavad need ikkagi minu arvates hea sissevaate sellesse mõtteseisu, mida esindavad CSIS analüütikud just praegusel ajahetkel.
Ah jaa, täna peaks CSIS avaldama ka 59leheküljelise analüüside ja stsenaariumite kogumiku Venemaa lähitulevikust. Seda on jõudnud ette lahti kirjutada ka tänane Kommersant, kus siis üheks stsenaariumiks pakutakse Putini tapmise järgset kaost tuleva aasta jaanuaris.
Kommentaarid
ainuke asi mis on kindel, ükski fantaasia ei suuda ületada tegelikkust. kehtib ka teiste nimetatud konfliktide ja sõdade kohta.