Lääne karikakramäng Venemaaga
Ajal, mil Venemaa on sisenenud viimaste aastate tõsisemasse poliitilisse kriisi, on Lääs endiselt lõhkise küna ees. Kas rohkem integreerida või lihtsalt kooseksisteerida, kas huvisid eelistada väärtustele ja nii edasi. Karikakramäng käib täiel hool.
Selget strateegiat ei ole ega tegelikult saagi olla. Venemaa lihtsalt pole Lääne välispoliitiliste "radarijaamade" peapildil. Moskva ilmub esiritta kaasandena siis, kui teemadeks on Kosovo, Iraan, Lähis-Ida rahuprotsess, energiajulgeolek, relvastuslepped. Koherentne arusaamine Venemaal toimuvast ning võimalikest strateegilistest mõjudest Läänele on veel üksjagu hägune.
Mõneti näitas seda pilti ka neljapäevane seminar Washingtonis Atlandi Nõukogus (The Atlantic Council), millel osalemine oli minu seekordse üle-atlandi-käigu peamiseks eesmärgiks. Nüüd neid ridu siin Frankfurdi lennujaamas kirjutades on pisut paslik korraks veelkord üle mõelda, kus Lääs suhetes Venemaaga asub.
Vaatamata sellele, et Venemaa teema laiemalt on üldises rahvusvahelises diskussioonis kaugel eemal näiteks Lähis-Ida ja Hiina massiivist, on viimasel ajal siiski tunduvalt rohkem uuesti mõtlema ja rääkima hakatud Moskva sise- ja välispoliitilistest perspektiividest. Eks peamiseks huvitekitajaks on ikka Venemaa kasvav ambitsioonikus ning väljapaistev irratsionaalsus.
Üksi viimase aasta jooksul on olnud terve rida "äratuskelli" (Putini Müncheni kõnest Euroopa tavarelvastusleppest loobumiseni), mille suhtes on olnud võimatu mitte reageerida. Viimane tulisem vaidlus peeti alles paari päeva eest NATO-Venemaa nõukogu koosolekul Brüsselis seoses CFE leppega. Ja ega homme kukkuv Kosovo läbirääkimiste tähtaeg ei tee Vene-Lääne suhteid pilvitumaks. Vastupidi.
Negatiivse bilansi kiire kasvu Moskva suhetes Brüsseli ja Washingtoniga võiks ju kirjutada Venemaa võimuvahetus(jätkamis)aja arvele, kuid idanaabri sisearengute allhoovused näitavad paraku püsivamatele tendentsidele. See tähendab, et Venemaa on oma valikud teinud.
Moskva välispoliitika üheks peaeesmärgiks on saanud Lääne, eeskätt USA domineerimise vastustamine (sealhulgas endise Vene või Nõukogude impeeriumi aladel) ning liberaalse demokraatia eemalesurumine Venemaa siseväljalt. Eriti ilmekad on sesosas Putini Müncheni kõne ja Lavrovi viimane artikkel, mida soovitaks kõigil lugeda, kes püüavad mõistatada Venemaa välispoliitika motiivide ning eesmärkide üle.
Washingtoni seminar ja mitmed kohtumised Senatis, riigidepartemangus ning teistes mõttekodades näitasid, et soovmõtlemist Venemaa suunal on jäämas vähemaks ning rohkem mõeldakse ikkagi lääneriikide julgematele ühispingutustele.
Heritage Foundationi analüütik Helle Dale, kellega samuti kohtusin, kordas oma artiklis Washington Timesis näiteks üle mõtte autoritaarse Venemaa eemaletõrjumisest G8st. Ka on kõlanud arvamusi Venemaa hääleõiguse külmutamisest Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees.
Loomulikult pole konfrontatsioon Venemaaga kellegi huvides. Vähemalt tänases seisus püüab Lääs hoiduda sammudest, mida võiks kirjeldada kui Venemaa tõrjumise või väljasurumisena. Kahjuks püüab Venemaa ise kõigiti sellist hoiakut Läänele peale suruda, et õigustada sisepublikule Läänest vaenlaskuvandi loomist.
Kokkuvõtteks jääb vähe ruumi optimismiks. Venemaa sisemised arengud, mis eelolevatel päevadel ja nädalatel saavad kindlasti olema üllatusterohked, ei jäta väga palju võimalusi negatiivse suhetebilansi vähendamiseks. Tõenäoliselt pinged hoopiski kasvavad, mis iseenesest võivad viia ka palju konkreetsemate sammudeni Lääne poolt. Viimaseks on aga vaja veelgi suuremat ühtsust, kui seni on suutnud demokraatlik maailm näidata. Seda siis nii Euroopa siseselt (sic! energiapoliitika) aga ka Euro-Atlandi väljal tervikuna.
Selget strateegiat ei ole ega tegelikult saagi olla. Venemaa lihtsalt pole Lääne välispoliitiliste "radarijaamade" peapildil. Moskva ilmub esiritta kaasandena siis, kui teemadeks on Kosovo, Iraan, Lähis-Ida rahuprotsess, energiajulgeolek, relvastuslepped. Koherentne arusaamine Venemaal toimuvast ning võimalikest strateegilistest mõjudest Läänele on veel üksjagu hägune.
Mõneti näitas seda pilti ka neljapäevane seminar Washingtonis Atlandi Nõukogus (The Atlantic Council), millel osalemine oli minu seekordse üle-atlandi-käigu peamiseks eesmärgiks. Nüüd neid ridu siin Frankfurdi lennujaamas kirjutades on pisut paslik korraks veelkord üle mõelda, kus Lääs suhetes Venemaaga asub.
Vaatamata sellele, et Venemaa teema laiemalt on üldises rahvusvahelises diskussioonis kaugel eemal näiteks Lähis-Ida ja Hiina massiivist, on viimasel ajal siiski tunduvalt rohkem uuesti mõtlema ja rääkima hakatud Moskva sise- ja välispoliitilistest perspektiividest. Eks peamiseks huvitekitajaks on ikka Venemaa kasvav ambitsioonikus ning väljapaistev irratsionaalsus.
Üksi viimase aasta jooksul on olnud terve rida "äratuskelli" (Putini Müncheni kõnest Euroopa tavarelvastusleppest loobumiseni), mille suhtes on olnud võimatu mitte reageerida. Viimane tulisem vaidlus peeti alles paari päeva eest NATO-Venemaa nõukogu koosolekul Brüsselis seoses CFE leppega. Ja ega homme kukkuv Kosovo läbirääkimiste tähtaeg ei tee Vene-Lääne suhteid pilvitumaks. Vastupidi.
Negatiivse bilansi kiire kasvu Moskva suhetes Brüsseli ja Washingtoniga võiks ju kirjutada Venemaa võimuvahetus(jätkamis)aja arvele, kuid idanaabri sisearengute allhoovused näitavad paraku püsivamatele tendentsidele. See tähendab, et Venemaa on oma valikud teinud.
Moskva välispoliitika üheks peaeesmärgiks on saanud Lääne, eeskätt USA domineerimise vastustamine (sealhulgas endise Vene või Nõukogude impeeriumi aladel) ning liberaalse demokraatia eemalesurumine Venemaa siseväljalt. Eriti ilmekad on sesosas Putini Müncheni kõne ja Lavrovi viimane artikkel, mida soovitaks kõigil lugeda, kes püüavad mõistatada Venemaa välispoliitika motiivide ning eesmärkide üle.
Washingtoni seminar ja mitmed kohtumised Senatis, riigidepartemangus ning teistes mõttekodades näitasid, et soovmõtlemist Venemaa suunal on jäämas vähemaks ning rohkem mõeldakse ikkagi lääneriikide julgematele ühispingutustele.
Heritage Foundationi analüütik Helle Dale, kellega samuti kohtusin, kordas oma artiklis Washington Timesis näiteks üle mõtte autoritaarse Venemaa eemaletõrjumisest G8st. Ka on kõlanud arvamusi Venemaa hääleõiguse külmutamisest Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees.
Loomulikult pole konfrontatsioon Venemaaga kellegi huvides. Vähemalt tänases seisus püüab Lääs hoiduda sammudest, mida võiks kirjeldada kui Venemaa tõrjumise või väljasurumisena. Kahjuks püüab Venemaa ise kõigiti sellist hoiakut Läänele peale suruda, et õigustada sisepublikule Läänest vaenlaskuvandi loomist.
Kokkuvõtteks jääb vähe ruumi optimismiks. Venemaa sisemised arengud, mis eelolevatel päevadel ja nädalatel saavad kindlasti olema üllatusterohked, ei jäta väga palju võimalusi negatiivse suhetebilansi vähendamiseks. Tõenäoliselt pinged hoopiski kasvavad, mis iseenesest võivad viia ka palju konkreetsemate sammudeni Lääne poolt. Viimaseks on aga vaja veelgi suuremat ühtsust, kui seni on suutnud demokraatlik maailm näidata. Seda siis nii Euroopa siseselt (sic! energiapoliitika) aga ka Euro-Atlandi väljal tervikuna.
Kommentaarid
Kui Venemaale pole väärtused olulised, siis miks on nad endiselt esindatud just väärtusi edendavates rvo'des?