Hiina templiparlament on tegemas ajalugu

Hiina Rahvakongress, mida on kutsutud ka templiparlamendiks (selle vaid heakskiitva rolli tõttu), peaks järgmisel nädalal tegema ajaloolise otsuse - andma eraomandile esimest korda seadusekaitse.

Kuigi seaduseelnõus on siiski üldrahvalik omand seatud prioriteetsele kohale, siis eraomandi kaitse lubamine on ikkagi kirjas ning see võib saada oluliseks pöördepunktiks Hiina kaasaegses arengus.

Ametlik Peking näib viimaks muret tundvat nende kümnete tuhandete rahutuste pärast, mis viimastel aastatel on raputanud Hiina provintse. Rahutuste peamiseks põhjuseks on olnud just võimude poolt teostatavad jõuvõõrandamised teede või kinnisvaraprojektide arendamiseks. Ka Shanghai ulmelist kesklinna - Pudongi poleks ilmselt sündinud, kui nimetet seadus oleks juba 16 aastat tagasi jõus olnud.

Lisaks on Hiina üha enam muutumas sõltuvaks erainvesteeringutest. Muide, Shanghai börsi hiljutine minihiidlaine, oli märguandeks, et Hiina rahaturg mõjutab nii sisemisi arenguid kui ka maailma börside usalduslimiiti.

Eraomanduse legitimiseerimine võib aga kujuneda oluliseks tähiseks Hiina sisemise moderniseerumise teel, kus ühiskonna mobiilsus on kogu aeg kasvamas. Kuidas ja kas kommunistlik partei seda kontrollida suudab, on ise küsimus.

Kuid, Lemme ja Rein ja Mait - mis on kohapeal kuulda?

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Ma ei tea, hr. Mihkelson, kust Teil see eraomandi seadusekaitse ajaloolisuse tähtsuse info pärineb, kuid ma kaldun arvama, et see on ekslik, sest taoline punkt on olemas ka Hiina põhiseaduses. Iseasi, kuidas kohalik omavalitsus (just nimelt) seda rakendab. Hiina õhtulehes oli välja toodud "rahva poolt armastatud ja rahva sõbra" Wen Jiaobao avakõne põhiseisukohad ning nende hulgas käis läbi, et tuleb efektiivsemalt rakendada eraomandi seadusekaitset. Aga see oli vaid üks punkt paljude seas.

Probleem on selles, et kohalik omavalitsus (ma räägin Pekingi põhjal) ei taha väga heldelt majalammutamisi kompenseerida või pakutud uus elamukoht asub üsna ebasoodsas asukohas. Ntx olen tuttavate käest küsinud, et mismoodi neid asju aetakse, siis öeldi, et füüsiliselt tõstetakse majast välja vähesed, kuid kangekaelsetele tehakse elu lihtsalt ebamugavaks.

Ntx ühe inimese majast viis politsei enamus asju öösel minema ning pole neid kunagi tagasi andnud. Sellest on möödas aasta.
Samas olen korduvalt Pekingis näinud piirkondi, kus mingi väike rajoon on maatasa tehtud, kuid üks või kaks maja on veel püsti ja inimesed elavad seal sees. Nad keelduvad lahkumast - üheks olulisemaks faktoriks on töökoht. Uues kohas ei pruugi tööd olla ning kuna Peking on suur, siis võib töölkäimine muutuda väga ebameeldivaks.

Kui pere majast välja aetakse, siis makstakse neile kompensatsiooni ka, kuid see võib sobida vaid uue korteri sissemakseks ning hiljem tuleb hakata iga kuu pangale laenu maksma. Taolised väljatõstetute uued korterid on odavamad kui turuhind ning minule teadaolevad piirkonnad ka üsna korralikud. Kui taolise elamurajooni korteritele ei ole väljatõstetute piisavat nõudlust, võivad ülejäänusid osta kes iganes, kuid märksa kallima hinnaga.

Ma vaatasin selle seaduse eelnõu läbi ning suure mulli sees oli lause, et me (hiinlased) peame seadust rakendades järgima ametlikku poliitikat ning kõigi osapoolte huve, tagamaks harmoonilise ühiskonna areng. Nii, see võib ka väga lühidalt öeldes tähendada, et kui on vaja ehitada uus tööstuspark, tamm või laiendada sadamat ning nö kaasajastada Pekingi (või mõne teise suurlinna) ilmet, siis pole eriline probleem vanad majad maha lammutada ja kogu lugu, sest nagu siin lehtedest pidevalt läbi käib, siis majandusareng on harmoonilise ühiskonna üks nurgakividest. Seaduseelnõu kuuendas punktis on välja toodud, et riigil jääb siiski õigus maju lammutada, kui selleks on vajadus.

Pudongi väljaehitamine Shanghais oleks igal juhul sündinud, sest Shanghai on Hong Kongi ja Macao kõrval nö oma väljaarendatud linn, mille ekstravagantsus ja potjomkinlikkus (nagu Lääne meediast on läbi käinud) peaks kujutama endast Hiina õitsvat majandust.

Maaküsimus on loomulikult suur probleem Hiinas, sest suurlinnade ümber on asustus tihe (ntx Shanghai) ning kui mõni nö kaluriküla jääb olulise tähtsusega sadama ehitusele ette, siis pole Hiina valitsuse jaoks eriline probleem inimesed mujale elama saata, kasvõi tervete külade kaupa. Nii on see olnud ja saab olema pikemat aega, kuniks ehitatakse välja "harmooniline ühiskond", "Hiina moodi demokraatia" "Hiina moodi sotsialistliku eraomandi kaitse seadusega" (nagu siin meedias korduvalt läbi on käinud).

Ma arvan, et Hiina põhiprobleemiks on ikkagi korruptsioon, mis on otseselt seotud ka majade lammutamiste ja uute projektide rajamisega.
Marko Mihkelson ütles …
Reinule: Minu info pärines tõesti rahvusvahelisest uudislindist (BBC antud juhul), mis võib olla pindmine. Loomulikult ei juhtu Hiinas miskit üleöö (välja arvatud inimeste asjade majast väljatõstmised:)), kuid selge on see, et mida rohkem Hiina urbaniseerub (praegu suhe maa ja linna vahel on veel 300 miljonit maa kasuks), seda mobiilsemaks see "harmooniline ühiskond" muutub. Iseasi, mis on mobiilsus Hiina moodi.
Anonüümne ütles …
BBC võimes ei tasu kindlasti kahelda, kuid küsimus on, kuidas nad asju tõlgendavad. Ntx see sama lammutamise teema, siis BBC ajakirjanik Louisa Lim kirjutas, et Kashqari (Xinjiangi üks moslemi linn) kesklinna ehitades lõhutakse uiguuride ühekorrulised majad ning sunnitakse neid korterelamusse minema. Siis ajakirjanik tõi välja ühe kohaliku sõnad, et neil moslemitel on vastuvõetamatu elada võõraste naabritega, sest nende peal peab elama Jumal mitte inimene. Moslemimaailmas on korterelamuid hulgi ning nendesse elama kolimise probleemid pole erilist kõmu tekitanud. Probleem on ikka selles, et kafiirist han-hiinlased nende maid üha enam vallutavad.

Või teine näide tuli ka kohe meelde. BBC ajakirjanik kirjutab, kuidas Eesti hakkab internetiseerumise harjal orwellikuks riigiks muutuma. Samas on Suurbritannias kõige rohkem tänavakaameraid maailmas.

Ma ise loeksin heameelega nende artikleid, kuid Hiinas on BBC uudiste sait blokeeritud.
Marko Mihkelson ütles …
Reinule: vaata viimast The Economisti. Selle esikaane looks on "´Hiina järgmine revolutsioon". Lugu siis ikka sellest samast omandiküsimusest. Ehk siis brittidele näib teema väga korda minevat.
Anonüümne ütles …
See artikkel räägib ju pigem linnarahvast ning seaduse järgi kinnistub hoopis riigivara ja keskklassi positsisoon. Ning üks lause ütleb selgelt, et riigi liidrid soovivad seda parempoolse kallakuga seadust läbi suruda osalt keskklassi toetuse kaotamise hirmu pärast.
Ja peaks tõdema, et sellel on tõsi taga, sest ma tunnen päris palju hiinlasi, kes valitsusest suurt lugu ei pea ning osad lausa jälestavad.

Ma ei ole päris kindel, kas Teie ja Economisti revolutsiooni nägemine antud olukorras on ühene. Econoomisti sellest artiklist kõlab läbi, et riik liigub privatiseeruvas suunas ning vasakpoolsed kritiseerivad liigse kapitalistliku poliitika toetamist. Lääne inimese silmis oleks just see revolutsioon.

Mina eelnevalt pidasin selle seaduse ajaloolise tähtsust ekslikuks valguses, kus Te tõite välja, et Hiina valitsus on hakanud muret tundma maavõõrandamistest tingitud rahutuste pärast ning andnud uue kavandava seadusega kaitse (eeskätt) farmeritele. Tõin välja, et maju lammuattakse edasi ning põhiprobleem on ikkagi korruptsioon. See vaatepunkt käis ka artiklist läbi.

Economisti artikkel pole minu arvates selles valguses kirjutatud. Või ma sain millestki totaalselt valesti aru.

Veel üks probleem käis Economisti artiklist tihti läbi - lõhe suurenemine rikaste ja vaeste vahel. See on minu meelest korruptsiooni kõrval samuti väga tõsine probleem. Ning ntx Pekingi jinghua shibao selle nädala lehes oli artikkel, kuidas Peking ja Tianjin arenevad, aga Hebei provintsi ei taha kuidagi järele tulla. Probleem on aga selles, et Peking ja Tianjin meelitavad endale oskustega ja haritud inimesed ning Hebei provints kannatb seepärast. Lisaks kulutab Peking liigselt Hebei veevarusid.

Sellised probleemid on väga teravad Hiinas. Samamoodi oli just 30min eest TV-s üks Chengdu (Sichuan provintsi keskus) Hiina Kommunistlikku Partei esindaja ühes vestlussaates rääkimas Chengdu linna arengust ning ta tõi välja, et linn jaguneb mõtteliselt kolmeks ringiks (Hiina linnade puhul levinud kategoriseerimine) ning kõigest esimest ringi, mis ümbritseb kesklinna, võib määratleda kui arenenud. Ülejäänud on kas vähearenenud ning kolmas väga vaene. Nii lihtsalt ongi Hiinas, üks keskus (ntx Pudong) võib üüratult rikas ja ekstravagantne olla, kuid 100km eemal külas pole peale maisi (Pekingi ümber) või riisi (Kagu-Hiina) mitte kui midagi. Taoline üüratu erinevus rikaste ja vaeste elu vahel on minu arvates ka väga suur väljakutse Hiinale. Ning see käis ka Economisti artiklist läbi.

Muidu, Wen Jiaobao ja kogu valitsuse (vasakpoolne)retoorika käib siin tõespoolest igalt poolt läbi. Tavalise inimesele üritatakse jätta mulje, et nende mured on kõige tähtsamad - ntx kuskilt Kesk-Hiina Gansu provintsist kutsutakse külaelanik Wen Jiaobaole muret kurtma. "Rahva poolt armastatud" peaminister paneb kõik külaelaniku nina all ning Hiina kesktelevisooni kaamera ees kirja. Või kui Kongressi istung algas nädala rohkema eest, siis kutsuti poliitikasaadetesse külaelanikud oma muresid kurtma.

Ise aga lähen ja vaatan kohe uuesti selle Pudongi tulede sära üle.

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima