Poola rasked valikud

Mõned kuud pärast Poola parlamendivalimisi ning Donald Tuski juhitud uue valitsuse ametisseasumist on siiani päriselt selgusetu, millise suuna võtavad Varssavi välis- ja julgeolekupoliitilised hoiakud. Tõsi, valitsus on ametis olnud vähem kui 100 päeva, mistõttu lõplikke järeldusi olekski veel vara nõuda või teha.

Kuid ikkagi. Nii peaminister Tuski kui välisminister Sikorski seniste väljaütlemiste põhjal võib teha vähemalt ühe järelduse - Poola püüab ennast rahvsuvaheliste suhete võrgustikus ümber positsioneerida selliselt, et eelmise valitsuse tupikutest väljuda. Eelkõige tähendaks see suhete parandamist Venemaa ja Saksamaaga ning nõudlikuma hoiaku kujundamist läbisaamises Ameerika Ühendriikidega.

Kõik kolm küsimust on omamoodi mõistetavad, kuid kahtlane on see, kas neid on võimalik korraga edukalt (lisaks Poolale ka tema lähemate partnerite poolt vaadates) ka reaalses elus läbi viia.

Siinjuures on mõistagi üheks peamiseks küsimuseks, millist hinda on Poola nõus maksma suhete parandamise eest Venemaaga. Tusk ja tema ministrid on jõudnud juba korduvalt rõhutada, et nende eesmärgiks on suhete soojendamine Moskvaga. Puudutagu see siis nn "lihaküsimust", energiajulgeolekut (sic! Nord Stream) või USA raketikilbi temaatikat (sic! eilsed konsultatsioonid Varssavis).

Kindlasti on diplomaatia parem vetostamisest. Poola uus valitsus on avamas võimalust uuteks läbirääkimisteks Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. See on kõigiti tervitatav, sest partnerlus- ja koostööleppe uuendamine annab vähemalt osalise võimaluse pikka probleemide rida Moskva ja Brüsseli vahel kasvõi veidigi vähendada.

Teisalt on siiski õhus ka küsimus, kas soovis meeldida Moskvale ei hoia Varssavi mitte liiga madalat kriitilist meelt ning kas see ei pruugi anda omakorda teatud tagasilööki Euroopa ühtse Venemaa poliitika kujundamisele.

Esimeseks tõsiseks lakmustestiks selles osas saab kindlasti peaminister Tuski esimene visiit Moskvasse tuleval kuul.