Venemaale järeleandmistele pole põhjust
Mõneti üllatavalt otsustas president Toomas Hendrik Ilves oma tänases intervjuus "Aktuaalsele Kaamerale" muuta riigi kolm aastat püsinud ametlikku hoiakut, mille kohaselt Eesti on piirilepingud Venemaaga ratifitseerinud ning et nende lõplik jõustamine sõltub Riigiduumast ja Vene presidendist. Ootamatult kuulsime, et Eesti-Vene suhete parandamine sõltub nüüd hoopiski Eesti parlamendist.
Ma usun, et president hea välispoliitikuna esitas siin siiski vaid retoorilise küsimuse. Ka olen veendunud, et vaatamata tema isiklikule kriitilisele hoiakule ratifitseerimisseaduse sisu suhtes ei eita president vähimalgi määral Eesti õiguslikku järjepidevuse põhimõtet ning selle selget rõhutamist.
Laupäevasel kohtumisel Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga oli Ilvese sõnul pidevalt üles tõusnud piirilepingute teema. Sellest sõltuvat kogu kahepoolsete suhete tulevik, andis Medvedev mõista. Loomulikult ei peetud probleemiks mitte seda, et Venemaa on pretsedenditu sammuna võtnud ühepoolselt allkirja lepingutelt ning keeldub neid ratifitseerimast. Probleem olevat hoopiski Eestis. Milline üllatus!!
Kahjuks ei näita see vähemalt mulle muud, kui Venemaa soovimatust rajada suhteid Eestiga heanaaberlikkuse ning vastastikkuse põhimõttel. Pidev ärritav toon ning uutele ja uutele ühepoolsetele järeleandmistele sundimine ei suurenda kindlasti usaldust kahepoolsetes suhetes.
Kui palju paranesid suhted, kui Eesti loobus oma Tartu rahu järgsest territooriumist või registreeris Moskva õigeusu kiriku? Ka siis lubati Moskvast suure suuga suhete normaliseerimist. Mida ei juhtunud, see on suhete normaliseerimine. Seepärast tuleb lõplikult loobuda illusioonist, nagu annaksid Eesti ühepoolsed järeleandmised mingeid märkimisväärseid tulemusi.
Eesti on piirilepingud Venemaaga ratifitseerinud. Ma ei näe täna võimalust, et Riigikogu naaseks 2005. aasta juunis heaks kiidetud ratifitseerimisseaduse juurde, tühistaks selle ning võtaks vastu mingi muu otsuse.
Piirilepingute ratifitseerimise juurde peaks hoopiski asuma Venemaa. Ning kui parafraseerida härra presidenti, siis Eesti-Vene suhete parandamise võti pole mitte Riigikogus, vaid Riigiduumas.
Küll aga ei tee paha juba sügise hakul Riigikogu väliskomisjonis põhjalikult läbi vaadata Eesti-Vene suhete hetkeseis. Viimati vaadati sama teema põhjalikult üle 2004-2005, mil väliskomisjon koostas valitsusele enam kui 50 erinevat soovitust Eesti-Vene suhete kohta.
Ma usun, et president hea välispoliitikuna esitas siin siiski vaid retoorilise küsimuse. Ka olen veendunud, et vaatamata tema isiklikule kriitilisele hoiakule ratifitseerimisseaduse sisu suhtes ei eita president vähimalgi määral Eesti õiguslikku järjepidevuse põhimõtet ning selle selget rõhutamist.
Laupäevasel kohtumisel Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga oli Ilvese sõnul pidevalt üles tõusnud piirilepingute teema. Sellest sõltuvat kogu kahepoolsete suhete tulevik, andis Medvedev mõista. Loomulikult ei peetud probleemiks mitte seda, et Venemaa on pretsedenditu sammuna võtnud ühepoolselt allkirja lepingutelt ning keeldub neid ratifitseerimast. Probleem olevat hoopiski Eestis. Milline üllatus!!
Kahjuks ei näita see vähemalt mulle muud, kui Venemaa soovimatust rajada suhteid Eestiga heanaaberlikkuse ning vastastikkuse põhimõttel. Pidev ärritav toon ning uutele ja uutele ühepoolsetele järeleandmistele sundimine ei suurenda kindlasti usaldust kahepoolsetes suhetes.
Kui palju paranesid suhted, kui Eesti loobus oma Tartu rahu järgsest territooriumist või registreeris Moskva õigeusu kiriku? Ka siis lubati Moskvast suure suuga suhete normaliseerimist. Mida ei juhtunud, see on suhete normaliseerimine. Seepärast tuleb lõplikult loobuda illusioonist, nagu annaksid Eesti ühepoolsed järeleandmised mingeid märkimisväärseid tulemusi.
Eesti on piirilepingud Venemaaga ratifitseerinud. Ma ei näe täna võimalust, et Riigikogu naaseks 2005. aasta juunis heaks kiidetud ratifitseerimisseaduse juurde, tühistaks selle ning võtaks vastu mingi muu otsuse.
Piirilepingute ratifitseerimise juurde peaks hoopiski asuma Venemaa. Ning kui parafraseerida härra presidenti, siis Eesti-Vene suhete parandamise võti pole mitte Riigikogus, vaid Riigiduumas.
Küll aga ei tee paha juba sügise hakul Riigikogu väliskomisjonis põhjalikult läbi vaadata Eesti-Vene suhete hetkeseis. Viimati vaadati sama teema põhjalikult üle 2004-2005, mil väliskomisjon koostas valitsusele enam kui 50 erinevat soovitust Eesti-Vene suhete kohta.
Kommentaarid
Territoriaalsed nõudmised on eelkõige Kossatšovi, Lavrovi, Putini jt. hirm. Samuti kardavad nad igasugu kahjunõudeid Nõukogude okupatsiooni eest.
Territoriaalsed nõudmised on eelkõige Kossatšovi, Lavrovi, Putini jt. hirm. Samuti kardavad nad igasugu kahjunõudeid Nõukogude okupatsiooni eest.
Hr Mihkelson: Miks Eesti ei nõua Venemaalt okupatsioonikahjusid välja? Kas kardtakse, et ei suudeta okupatsiooni tõestada?
Teatavasti on Genfi konventsiooni järgi keelatud okupantidel okupatsiooni ajal okupeeritava riigi demograafilist situatsiooni muuta. Samas tuleb okupandil okupatsiooni lõppedes taastada okupatsiooni eelne olukord. miks me rahvusvahelisi õigusi oma kasuks ei rakenda?
Miks meie propaganda ei kasuta vne natsilembust, väikerahvaste tväljasuretamist jne ära?? seal lõikavad natsid haakristilippude all inimestelt päid otsast ja filmivad. Meil naiskaitseliitlane kandis kõrvas väikest haakristikest - arvake ära, kumma sündmuse peale tõusis avalikkuses suurem kärs natsismi taasärkamisest??
Propagandaministeeriumit olks vaja. Ainest on rohkem kui küll...
Leedus nõutakse okupatsioonikahjude hüvitamist, keelati natsi ja nõukogude sümbolid. lätis tehti film 2the Soviet Story2. (Muide lukas vist ütles, et see film on liiga jube, et koolis näidata. KUID TÄNAPÄEVAL ANNAB JU FILMI PILTI HÄGUSTADA SEAL KUS VAJA, NII, ET MIDAGI EI PAISTA, MIS PAISTMA EI PEA. ÕELGE SESDA LUKASELE KA!)
Aga mida Eesti teeb??
Tänan.
Kristjan
PS: kahjuks ilma tappideta, kuna teisel arvutil Prantsusmaalt:(